KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Määruskaebuse esitaja Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise viis Tartu Ringkonnakohus

) § 29 lg 1 p 4 alusel ja väärteoasja materjalid saadeti prokuratuuri kriminaalmenetluse alustamise otsustamiseks. Maakohus leidis, et väärteoprotokollis K. Koivale ette heidetud teos, millega tekitati A.T. valu või isegi tervisekahjustus, on KarS § 121 lg 1 või § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo tunnused. Samuti viitavad võimalikule kuriteole väärteoprotokollile lisatud tõendid. Seetõttu tuleb väärteomenetlus

§ 29

lg 1 p 4 alusel lõpetada ja saata väärteoasja materjalid kuriteokahtluse paikapidavuse kontrollimiseks prokuratuuri. MÄÄRUSKAEBUS 4. Tartu Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse K. Koiva kaitsja vandeadvokaadi abi T. Metsma, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist. Kaitsja leiab, et perearsti poolt A.T. tuvastatud kerget kannakõõluse põrutust ei ole võimalik omistada K. Koivale, kuna A.T. pöördus arsti juurde alles kaks päeva pärast kiviga viskamist. Seega võib A.T. tervisekahjustus olla tekkinud muul viisil. Tõenditest järeldub, et K. Koiva visatud kivi tabas maapõrkest kannatanu vasaku jala kummikut. Keskmisele inimesele ei ole mõistetav, et selline tabamus tooks kaasa kannakõõluse põrutuse. Seetõttu ei ole A.T. tervisekahjustus kehalise väärkohtlemise koosseisulise tagajärjena K. Koivale objektiivselt omistatav. Kuna K. Koiva teos pole vägivalla tunnuseid, ei vasta see ka KarS § 263 lg 1 p-s 1 sätestatud kuriteokoosseisule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 5.

§ 29

lg 1 p 4 ei alustata väärteomenetlust ja alustatud menetlus tuleb lõpetada mh juhul, kui teos on kuriteo tunnused.

§ 29

lg 1 p 4 kohaldamiseks ei ole mõistetavalt vaja tõsikindlalt tuvastada, et menetlusalune isik on pannud toime sellise teo, mis vastab mõne kuriteokoosseisu tunnustele. Sellise järelduse tegemiseks poleks väärteoasja menetlejal ka protsessuaalset pädevust.

§ 29

lg 1 p 4 tuleb kohaldamisele alati, kui on olemas vähemalt selline kuriteokahtlus, millest piisab kriminaalmenetluse alustamiseks.

§ 29lg 1 p 4 peamine eesmärk ongi tagada, et väärteomenetluse tõttu ei jääks täitmata kriminalmenetluse seadustiku (Kr

MS) §-st 6 tulenev riigi kohustus toimetada kuriteo asjaolude ilmnemisel kriminaalmenetlust. Seejuures on oluline silmas pidada, et kui kriminaalasjas kohtuotsuse tegemisel tuleb in dubio pro reo põhimõttest lähtudes tõlgendada kahtlused süüdistatava kasuks, siis kriminalmenetluse seadustiku (KrMS) §-s 6 sätestatu nõuab, et kriminaalmenetluse alustamise otsustamisel tuleb lähtuda in dubio pro duriore põhimõttest, tõlgendades iga kuriteokahtluse kriminaalmenetluse alustamise kasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. septembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-60-10, p 9 ja 13. jaanuari 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-129-13, p 7). Teisisõnu on kriminaalmenetluse alustamise lävend legaliteediprintsiibist ja in dubio pro duriore-põhimõttest tulenevalt madal (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. juuni 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-34-16, p 29). Kuna

§ 29lg 1 p 4 ja Kr

MS § 6 reguleerimisese on olemuslikult seotud, kehtib põhimõte in dubio pro duriore ka

§ 29lg 1 p 4 kohaldamisel.

6. Tartu Maakohtu määruses osutatud asjaolud ja tõendid on küllaldased, jaatamaks sellist kuriteokahtlust, mille kontrollimiseks on KrMS § 6 järgi tarvis alustada KarS § 121 lg 1 või § 263 lg 1 p 1 tunnustel kriminaalmenetlust. Määruskaebuses toodud argumendid võiksid olla asjakohased siis, kui kaitsja vaidlustaks K. Koiva süüditunnistamist KarS § 121 lg 1 või § 263 lg 1 p 1 järgi. Küsimus sellest, kas on piisavalt tõendeid, et A.T. fikseeritud tervisekahjustuse põhjustas K. Koiva ja kas sellise tervisekahjustuse põhjustamine on K. Koivale objektiivselt 2

§ 29lg 1 p 4 kohaldamiseks pole vaja tuvastada kuritegu, vaid üksnes selle kahtlus.

7. Muu hulgas leiab ringkonnakohus, et

§ 83

alusel väärteoasja arutav kohus peab kohaldama

§ 29

lg 1 p 4 alati, kui ta leiab, et väärteoprotokollis kirjeldatud tegu vastab abstraktselt – s.o eeldades selle tõendatust – mõne kuriteokoosseisu tunnustele.

§ 87

kohaselt toimub väärteoasja arutamine ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. See tähendab seda, et kohtud on asja arutamisel seotud väärteoprotokollis sisalduva teokirjeldusega, s.o kohus ei tohi karistada menetlusalust isikut teo eest, mida ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-1-1-4-09, p 14.1). Olukorras, kus väärteoasja arutav kohus leiab, et väärteoprotokolli teokirjelduses märgitud asjaolud vastavad abstraktselt mõne kuriteokoosseisu tunnustele, pole kohtul mõistlikku põhjust väärteomenetlust jätkata ja teo tõendatust uurida, sest protokollis kirjeldatud teo tõendatuks osutumise korral peaks ta väärteomenetluse niikuinii

§ 29lg 1 p 4 alusel lõpetama.

Sellisel juhul isiku süüküsimuse lahendamine üksnes veniks.

1. Võtmata mingit seisukohta K. Koiva väidetava teo tõendatuse kohta, märgib kolleegium, et abstraktselt viitab väärteoprotokolli teokirjeldus kuriteo (vähemalt KarS § 121 lg 1) tunnustele, sest väärteoprotokolli kohaselt tekitas K. Koiva A.T. tervisekahjustuse.
2. Seega oli maakohtu otsustus väärteomenetlus

§ 29lg 1 p 4 alusel lõpetada seaduslik ja põhjendatud.

10. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§-st 194, § 196 lg-st 2 ja § 147 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu

1. märtsi
2. a määruse muutmata ning K. Koiva kaitsja määruskaebuse rahuldamata.
3. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse tasu määramiseks menetlusalusele isikule määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest, samuti riigi õigusabi osutamisega seotud sõidukulu hüvitamiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal väärteotoimikuga tutvumiseks üks pooltund, kaitsealusega konsulteerimiseks samuti üks pooltund ja kaebuse koostamiseks neli pooltundi. Selle eest palub kaitsja määrata Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid OÜ-le 150 eurot, millele lisandub käibemaks 30 eurot. Peale selle taotleb kaitsja riigi õigusabi osutamisel kantud sõidukulu hüvitamist summas 19 eurot 44 senti (sh käibemaks 3 eurot 24 senti). Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 ning justiitsministri
4. juuli
5. a määruse nr 16 § 1 lg-test 6 ja 10; § 9 lg-st 2 ning § 17 lg-test 1 ja 2, leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud osaliselt. Arvestades määruskaebemenetluse vaidluseseme mahtu ja õiguslikku lihtsust, loeb kolleegium määruskaebuse koostamise põhjendatud ajakuluks kaks pooltundi. Ülejäänud osas on kaitsja taotlus põhjendatud. Seega määrab ringkonnakohus riigi õigusabi tasu suuruseks 120 eurot (sh käibemaks 20 eurot) ja riigi õigusabi kuluhüvitise suuruseks 19 eurot 44 senti (sh käibemaks 3 eurot 24 senti). 12.

§ 38lg 1 ja Kr

MS § 187 lg 2 teise lause alusel loeb ringkonnakohus eelmises punktis nimetatud riigi õigusabi tasu ja kuluhüvitise menetluskuluks, mille hüvitamiseks kohustatud isik määratakse kindlaks menetletava teo suhtes toimetatavas kriminaal- või väärteoasjas lõpplahendi tegemisel. Juhul kui kriminaalmenetlust K. Koiva väidetava teo kohta ei alustata ja ka väärteomenetlust

§ 61lg 2 kohaselt ei uuendata, jääb kõnealune menetluskulu riigi kanda. 3

§ 198

sätestab, et määruskaebuse läbi vaadanud kohtu tehtud kohtu määrus on lõplik ega kuulu edasikaebamisele. Osutatud norm kehtib

1. septembrist
3. jaanuaril 2011 vastu võetud ja
4. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (RT I, 23.02.2011, 1) § 10 p-ga 23 muudeti aga

§ 196

lg 4 ja see sõnastati järgmiselt: “Riigikohus otsustab ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse menetlusse võtmise käesoleva seadustiku §-s 160 sätestatut järgides. Määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse peale esitatud määruskaebuse võtab Riigikohus menetlusse üksnes juhul, kui Riigikohtu lahend selles asjas on oluline seaduse ühetaolise kohaldamise või õiguse edasiarendamise seisukohalt.” Osundatud sättest järeldub, et määruskaebuse saab esitada mh ka „määruskaebuse läbivaatamisel ringkonnakohtus tehtud määruse“ peale ehk teisisõnu ringkonnakohtu sellise määruse peale, millega vaadatakse läbi maakohtu määruse peale esitatud määruskaebus. Kui maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse läbivaatamisel tehtud ringkonnakohtu määrust ei oleks võimalik vaidlustada (nagu

§ 198

sätestab), poleks Riigikohtul võimalik sellise määruse peale esitatud määruskaebust menetleda (nagu

§ 196lg 4 ls 2 seda teatud olukordades nõuab).

Seega on

§ 198ja § 196 lg 4 teine lause omavahel vastuolus.

Tulenevalt põhimõttest lex posterior derogat legi priori on

§ 196

lg 4 teisel lausel kui hilisemal seadusel prioriteet

§ 198kui varasema seaduse ees.

Järelikult on ei ole ringkonnakohtu määrus, millega vaadatakse läbi maakohtu määruse peale esitatud määruskaebus, lõplik ja selle peale on võimalik määruskaebe korras edasi kaevata. Seega on ka käesolev määrus vaidlustatav.

§ 192lg 11 kohaselt tuleb määruskaebus esitada Riigikohtule.

Tulenevalt

§-st 190 ja § 17 lg-st 2, ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada menetlusalune isik ise, vaid üksnes tema advokaadist kaitsja. Juhan Sarv (allkirjastatud digitaalselt) 4