← Eesti

2-16-15133/95

Obsah (6)§ 667§ 662§ 477§ 563§ 172§ 696

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 20. aprill 2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-15133 Tsiviilasi XX a

) § 657 lg 1 p 1 ja § 659 alusel tuleb jätta maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ning tulenevalt

§-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda. Ema taotles määruskaebuses läbivaatamist istungil.

§ 667

lg-st 3 tulenevalt lahendatakse määruskaebus ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Praeguses asjas ei pea kohus vajalikuks istungit korraldada. Ema esitas koos määruskaebusega taotluse täiendavate tõendite (e-kirjad, tekstisõnumid, lapse tervisekaardid, ambulatoorsed epikriisid ja tunnistus) vastuvõtmiseks.

§ 662

lg 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid, mistõttu puudub ringkonnakohtul alus keelduda esitatud tõendite vastuvõtmisest. Tulenevalt

§ 477

lg-st 5 ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti (Riigikohtu

  1. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-16, p 14 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Hagita menetluses kohaldab kohus esmajoones kaalutlusõigust (Riigikohtu
  2. juuni 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-11, p 11 teine lõik, ja
  3. mai 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 19 teine lõik; hagita perekonnaasja kohta nii ka
  4. veebruari 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 28 teine lõik). Seega on esimese astme kohtul nii suhtluskorra määramisel kui ka ühise hooldusõiguse lõpetamise otsustamisel ulatuslik diskretsiooniõigus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui selle teostamisel on ületatud kaalumispiire või oluliselt rikutud menetlusnorme. Käesolevas asjas ei ole maakohus diskretsiooni piire ületanud ega menetlusõiguse norme rikkunud isa ja lapse suhtluskorra määramisel ega hooldusõiguse vaidluse lahendamisel. Maakohus hindas kõiki esitatud tõendeid nende kogumis ning võttis kohaselt arvesse ka eestkosteasutuste ja lapsele määratud esindaja arvamusi. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Põhjendamatu on ema seisukoht, et lepitusmenetluse läbiviimiseks puudus alus. Vanemate seisukohad ja ema täiendavalt esitatud tõendid kinnitavad, et vanematel olid lahkhelid suhtluskorra täitmisel. Maakohus tuvastas, et ema rikkus korduvalt varasema määrusega kinnitatud suhtluskorda, kuna ei andnud last
  5. mail,
  6. -
  7. juunil ning
  8. –
  9. ja
  10. –
  11. augustil 2017 isale üle. Samuti tuvastas maakohus, et lapsel ei olnud nendel päevadel sellist haigestumist, mis takistas tema suhtlemist isaga. Marrastus otsaesisel (haigusjuht nr A86971 2017, III kd tl 127–128), pöialuumurd (haigusjuht nr A107254 2017, III kd tl 129) ega tavaline nohu (ambulatoorne epikriis, III kd tl 131–132) pole sellised terviserikked, mis ei võimaldaks lapse üleandmist isale. Eeltoodust tulenevalt oli maakohus õigustatud läbi viima lepitamismenetlust

§ 563

alusel, kuna vanemate vahel tekkisid lahkhelid suhtlemist korraldava määruse täitmisel ja kinnitust leidsid ema poolt määruse rikkumised. Kuna lepitusmenetluses vanemad suhtlemist korraldava määruse täitmisel tekkinud lahkhelide suhtes kokkuleppele ei jõudnud, leidis maakohus põhjendatult, et lepitusmenetlus tuleb tunnistada ebaõnnestunuks.

§ 563

lg 7 p 2 järgi võib kohus lepitusmenetluse ebaõnnestunuks tunnistamisel mh otsustada millises ulatuses tuleb muuta suhtlemist puudutavat määrust. Maakohus pidas, arvestades vanemate poolt suhtlemiskorra täitmise käigus tekkinud lahkhelisid ja ettepanekuid, suhtlemiskorra osas vajalikuks osaliselt muuta varasemat määrust. 9

(10)Ringkonnakohus ei nõustu ema väidetega, nagu oleks vaidlustatud määrusega kindlaks määratud lapse ja isa suhtlemise kord vastuolus lapse huvidega. Ema ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust arvata, et lapse suhtlemine isaga võib last kahjustada või et isa ei saaks lapse eest hoolitsemisega hakkama. Ema väide, et lapse suhtlemine isaga nädala sees peale lasteaeda on lapsele ebamõistlikult koormav, on paljasõnaline. Ema ei ole selgitanud, kuidas on lapsel pärast isaga kohtumisi väsimus avaldunud. Suhtlemiskorra järgi võib isa lapse võtta juba hommikul ja seega ei peagi laps lasteaeda minema. Ema ei ole ka põhistanud, miks ta leiab, et suvine suhtluskord on lapse jaoks väga raske ja segadust tekitav. Nädala kaupa kummagi vanemaga koosolemised on pigem lapse huvides, sest nii jääb talle kohane aeg vanema juures olemisega harjuda. Vanematel on võimalik kokkuleppel lapse üleandmise aega alati muuta, kui nad ühiselt leiavad, et see ei ole lapse huvides. Põhjendamatu on ema etteheide, nagu oleks vaidlustatud määrusega pandud kolmandatele isikutele mingeid kohustusi. Olukorras, kus vanemate vahelised suhted on halvad ja lapse üleandmisel võib tekkida konflikt, on maakohus põhjendatult andnud vanematele lisavõimaluse kokku leppida, et lapsele võib järgi minna ja ta tagasi tuua vanavanem. Vaidlustatud määrusega on seega pandud vanematele kohustus teha kõik otsused lähtudes lapse huvidest. Ainetud on ema väited vaidlustatud määruse resolutsiooni p 3.2.9 osas, kuna viidatud punkt reguleerib olukorda, kui laps ei ole haige, aga muul mõjuval põhjusel tuleb lapse ja isa kohtumine ära jätta. Sellises olukorras on mõistlik, et antakse takistusest varakult teada. Ringkonnakohus ei nõustu ka ema seisukohaga, et lapse viibimiskoha määramise õiguse saanuna peab tal olema ainuhooldusõigus lapse tervise ja hariduse küsimustes. Hooldusõiguse küsimusi saab ja tuleb hinnata eraldi eri valdkondade suhtes (vt Riigikohtu 22. novembri 2017 määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794, p 21.2). PKS § 116 lg 1 järgi on vanematel oma lapse suhtes võrdsed õigused ja kohustused. Kohtule esitatud seisukohtadest nähtuvalt soovib isa olla kaasatud lapse tegevusse ja arendamisse, vanemate õigus ja kohustus on muretseda võimalusel samaväärselt lapse tervise ja hariduse eest. Eeltoodut on maakohus lapse hariduse ja tervise osas hooldusõiguse kindlaksmääramisel ka arvestanud. Lapse ema ei ole veenvalt põhistanud, et lapse isa võtaks vastu lapse tervise ja hariduse osas otsustusi, mis võib avaldada lapsele negatiivset mõju. Eeltoodust tulenevalt ei anna ema väited alust vaidlustatud määruse tühistamiseks või muutmiseks. Maakohus arvestas piisavas ulatuses menetlusosaliste õigustatud huve ja määras isa lapsega suhtlemiseks korra, mis lähtub eelkõige lapse huvidest. Samuti on maakohus lapse tervise ja haridusega seonduvates küsimustes arvestanud vanemate esitatud asjaoludega. Põhjendatud on maakohtu järeldus, et vanemad suudavad neis küsimustes ühist hooldusõigust teostada ja langetada lapse huvidest lähtuvaid otsuseid. Maakohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, v.a lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud jäid riigi kanda. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb

§ 172lg 1 esimese lause järgi samal viisil jaotada ka määruskaebemenetluste kulud.

Tulenevalt kulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. Lapse esindaja tasutaotluse lahendab kohus täna eraldi määrusega.

§ 696lg 3 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

/ allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.