KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 4. aprill 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-14-5

§ 331lg 1 alusel, sest see ei põhjustanud menetluse venimist.

Kostja ei ole väitnud, et maakohus oleks diskretsioonipiire ületanud.

1. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. augusti 2017 otsuse tühistamist osas, milles maakohus jättis 5777,45 eurot ületavas osas hageja menetluskulud kindlaks määramata ja välja mõistmata, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu summas 8913,84 eurot. Käesolev tsiviilasi on keskmisest mahukam ja selle lahendamine nõudis esindajatelt suuremat ajalist panust. Maakohus ei ole sellega menetluskulude kindlaksmääramisel arvestanud ning on menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel ületanud diskretsioonipiire. Hagiavaldus koosneb 18 leheküljest ning sellele on lisatud 11 tõendit. Hagi esitamine eeldab põhjalikku sisulist ja õiguslikku analüüsi, kus arvestatakse kõiki asjaolusid ning analüüsitakse 9 asjaga seotud tõendeid. Hagiavalduse koostamise ajakulu 17 tunni ulatuses on põhjendatud ja vajalik. Ka 4-tunnine ajakulu hagivastusega ja sellele lisatud tõenditega tutvumisele ning analüüsile põhjendatud ja vajalik. Esindaja ajakulu vähendamine ei ole põhjendatud formaalsel põhjusel, et kirjaliku seisukoha koostamise ajakulust on menetluskulude nimekirjas eristatud selle aluseks võetud dokumentidega tutvumine ja analüüs. Õigusabiteenuse osutamiseks peab esindaja end kurssi viima asjaomaste dokumentidega, et oleks üldse võimalik enda seisukoht nende osas kujundada. Kohtuistungile sõitmisega seotud kulu tekib sõltumata asjaolust, kas esindaja on Eesti Advokatuuri liige või mitte. Seetõttu on maakohus põhjendamatult sõidukulu vähendanud 176,86 euro võrra, s.o enam kui neljakordselt.
3. Kostja vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaal- ja menetlusõigusnormi olulise rikkkumise tõttu tühistada osaliselt kostjalt hageja kasuks väljamõistetud hüvise ja varalise kahju suuruse ning menetluskulude jaotuse ja hageja põhjendatud menetluskulu suuruse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas

§ 657

lg 1 p 2 alusel uue otsuse asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt sõidukulu suuruse osas.

1. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidluse all järgmised olulised asjaolud: • • • • • • Hageja töötas perioodil
2. november 2006 kuni
3. aprill 2014 Riigimetsa Majandamise keskuses (RMK) raietöölisena. Töölepingu p 3.
4. kohaselt töötas hageja täieliku tööajaga 35 tundi nädalas ja 7 tundi päevas, kuna tegemist oli tervistkahjustava töögaesines müra ja vibratsioon. Hagejal on tuvastatud 2006 püsiv osaline töövõimetus üldhaigestumise tõttu. Hageja ei ole töötamise ajal tööandjale üldhaigestumise fakti avaldanud ja kostja sai sellest asjaolust teada hagiavaldusest. Sotsiaalkindlustusameti
5. mai 2014 otsusega on hagejal tuvastatud kutsehaigusest tingitud püsiva töövõime kaotus 40%, üldhaigestumisest tingitud püsiva töövõime kaotus 60%, kokku on hageja püsivalt töövõimetu 70% ulatuses (I kd lk 17). Hagejal on diagnoositud
6. aprillil 2014 kutsehaigusena ülekoormushaigus kombineeritud vibratsiooni toime nähtudega; õlavõõtme, käte müofastsiaalsed valud; vasaku õla m.subscapularise tendiniit; Raynaud sündroom; krooniline kaela radikulopaatia C7 (parem> vasak). Hageja saatis kostja töötervishoiukontrolli 2006, 2007 ja
7. aastal. Hageja on nõude esitanud delikti üldkoosseisu alusel.
8. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses nii kahju hüvitamise eelduste kui ka varalise kahju suuruse üle. Mittvaralise kahju hüvise 1000 eurot ja ravikulutuste 51,72 eurot väljamõistmise on kostja vaidlustanud seetõttu, et tuvastamata on kahju hüvitamise eeldused, kuid kostja ei ole vaidlustanud väljamõistetud mittevaralise kahju hüvise ja ravikulutuste suurust. Hageja on vastuapellatsioonkaebuses vaidlustanud kostjalt hageja kasuks väljamõistetud menetluskulude suuruse.
9. Hageja heidab hagiavalduses Riigi Metsamajandamise Keskusele (RMK) tööandjana hageja töö korraldamisel ette järgmisi rikkumisi: nõuetekohase ja objektiivse riskianalüüsi ja 10 sisekontrolli läbiviimise kohustuse rikkumine; tööohutusalase juhendamise kohustuse rikkumine, tervisekontrolli läbiviimise kohustuse rikkumine, füüsiliste ohutegurite mõõtmise kohustuse rikkumine; vajalike isikukaitsevahendite väljastamise kohustuse rikkumine (vibratsiooni vähendavad kindad); töötaja tervisele ohutu tööolme tagamise kohustuse rikkumine (pidev soojaku kohalolek).
10. Ringkonnakohus nõustub kostja apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et maakohus on hagi rahuldades olulisel määral rikkunud otsuse põhjendatuse kohustust (

§ 436lg 1, § 438 lg 1, § 442 lg 8).

Hageja on nõude esitanud ja maakohus on hagi rahuldanud delikti üldkoosseisu alusel. Maakohtule on etteheidetav asjakohastele õigusnormidele viitamata jätmine. Vaatamata viidatud minetustele otsuse tegemisel on maakohus lõppjäreldusena põhjendatult leidnud, et kostja vastutab hagejal kutsehaiguse tekkimise eest, kuna kostja ei taganud hagejale kogu töötamise aja jooksul ohutuid töötingimusi ning ei täitnud kõiki õigusaktidest tulenevaid kohustusi hageja töö korraldamisel. Ringkonnakohus muudab kostjalt hageja kasuks väljamõistetava kahjuhüvise suurust.

1. Tunnustamaks hageja nõuet delikti üldkoosseisu alusel peab hageja tõendama kostjale etteheidetava teo õigusvastasuse (VÕS § 1045 lg 1), põhjusliku seose (VÕS § 127 lg 4), samuti kahju olemasolu. Vastavalt VÕS § 1050 lg-le 1 eeldatakse kahju tekitaja süüd.
2. Maakohus on asunud õigele seisukohale, et tööandja vastutuse eelduseks kutsehaiguse tekkimisel on tema õigusvastane tegevus, mis on põhjuslikus seoses töötajal kutsehaiguse tekkimisega (otsuse p 2). Maakohus on tuvastanud, et kostja on rikkunud tervisekontrollide tegemise kohustust, nii esmase kui ka perioodiliste kontrollide osas (otsuse p 3), rikutud on tööriiete väljastamise kohustust (tööjakk ja kaitsekindad, otsuse p 5), ei ole täitnud vibratsioonitaseme mõõtmise kohustust (otsuse p 7), töötaja instrueerimised olid puudulikud (otsuse p 9). Maakohus on seejuures viidanud ka õigusnormidele, mida on kostja tööandjana rikkunud. Hagis nimetatud tööandja sisekontrolli ja riskianalüüside läbiviimise kohustuse rikkumist ei ole maakohus otsuses käsitlenud.
3. Kutsehaiguse uurimiskokkuvõttes (II kd lk 74-78) on tööinspektsioon hageja kutsehaiguse tekke ja väljakujunemise põhjustena leidnud järgmist: TTOS § 13 lg 1p-st 3 tulenev töökeskkonna riskianalüüsi teostamise kohustuse rikkumine perioodil 2009 -2014; tööandja ei ole esitanud isikukaitsevahendite arvestust perioodi 2006 -2008 kohta, millega on rikutud Vabariigi valitsuse
4. jaanuari 2000 määrusega nr 12 kehtestatud Isikukaitsevahendite valimise ja kasutamise korra § 2 lg 6 p 2 ja § 2 lg 6 p 5, mille kohaselt on tööandja kohustatud pidama arvestust töötajale väljastatud isikukaitsevahendite üle ja korraldama töötajatele isikukaitsevahendite kasutamise väljaõppe. Rikutud on ka TTOS § 11 lg 3, 4, mille kohaselt tuleb tööriietust kandvale töötajale ette näha riietusruumid ning töötajatele, kes töötavad välitöödel ka soojak ja riiete kuivatusruum, samuti peab olema tagatud puhkeruum. Töötaja juhendamise ja väljaõppe osas tööinspektsioon puudusi ei tuvastanud. Rikutud on Töötajate tervisekontrolli korra (SoM
5. aprill 2003 määrus nr 74) § 5 lg-t
7. Tööandjal on TTOS § 13 lg 1 p-st 1 tulenevalt töökeskkonna sisekontrolli ja lg-st 3 tulenevalt riskianalüüsi teostamise kohustus. Töökeskkonna sisekontroll on ettevõtte tegevuse lahutamatu osa, millele on kaasatud töötajad ja mille aluseks on töökeskkonna riskianalüüsi tulemused. Kostja on koostanud töötaja põhised riskianalüüsid aastatel 2007 -2009 (metsaistutustöö, metsa raiumine, kultuuride ja noorendike hooldamine). Riskianalüüsid on hagejale allkirja vastu teatavaks tehtud. Kuigi Tööinspektsiooni uurimiskokkuvõttes käsitletakse tööandja rikkumisena uute riskianalüüside tegemata jätmist aastatel 2010-2014, ei 11 saa ringkonnakohus selle seisukohaga nõustuda. TTOS § 13 lg 5 kohaselt peab tööandja korraldama uue töökeskkonna riskianalüüsi, kui töötingimused on muutunud, töövahendeid või tehnoloogiat on vahetatud või uuendatud, kui on ilmnenud uued andmed ohuteguri mõju kohta inimese tervisele, kui õnnetuse või ohtliku olukorra tõttu on riskitase esialgse tasemega võrreldes muutunud või kui töötervishoiuarst on tervisekontrolli käigus tuvastanud töötaja tööga seotud haigestumise. Selliseid asjaolusid hageja esile toonud ei ole ja neid ei nähtu ka toimiku materjalidest. Küll aga ei ole kostja tõendanud, et ta oleks koostanud riskianalüüsi alusel tegevuskava, kuidas on võimalik tööga seotud terviseriske vähendada ja vältida. Juhised riskianalüüside veerus „Märkused“ ei asenda asjakohast tegevuskava, kuna ei näe ette ettevõtte kõikidel tegevusaladel ja juhtimistasanditel korraldatavaid tegevusi töötajate terviseriski vältimiseks või vähendamiseks, nende ajakava, teostajaid, ning selleks vajalike vahendite eraldamist (TTOS § 13 lg 4). Hageja põhilised etteheited hageja tööga seotud riskide hindamisel on seotud vibratsiooniga. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostja on rikkunud füüsikaliste ohutegurite mõõtmise kohustust. Nimetatud kohustus tuleneb tööandjal TTOS § 6 lg-st
8. TTOS § 6 lg 1 p 1 kohaselt on vibratsioon füüsikaline ohutegur. Vibratsioon ohutegurina on märgitud ka hageja töölepingus. Tööandja on hinnanud kohtvibratsiooni riskitasemega 1, ohjamiseks on vajalikuks peetud kasutada töökindaid. Seega on kostja riskianalüüse koostades vibratsiooni hageja tööga seotud riskiks pidanud. Kuigi hageja töö oli seotud mootorsae ja võsalõikuriga töötamisega, on kostja kohtumenetluses asunud läbivalt seisukohale, et lokaalne vibratsioon esines saetootja poolt ettenähtud normide piires tervist mittekahjustavas ulatuses. Kostja on rikkunud Vabariigi Valitsuse
9. aprilli 2007 määrust nr 109 Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded vibratsioonist mõjutatud töökeskkonnale, töökeskkonna vibratsiooni piirnormid ja vibratsiooni mõõtmise kord. Määruse nr 109 § 4 lg 1 kohaselt oli kostja kohustatud riskianalüüsi käigus tegema kindlaks vibratsiooni allikad, millega töötaja kokku puutub ning vajadusel mõõtma kokkupuudet vibratsiooniga. Seda kohustust kooskõlas määruse nr 109 § 8 ja § 9 nõuetega kostja täitnud ei ole. Pidades vibratsiooni normi piires olevaks, ei ole kostja töötaja terviseriski vähendamiseks kasutusele võtnud määruse nr 109 § 5 lõigetes 1-3 sätestatud abinõusid, sh vibratsiooni vähendavaid kindaid. Vibratsiooni mõõdistamise korra rikkumine ei võimalda ka töötervishoiuarstile asjakohaste andmete esitamist vibratsiooni kui tööga kaasneva riski kohta töötaja tervisele. Eesti Maaülikooli ergonoomika dotsendi O. Sada ekspertarvamus põhineb seisukohal, et kettsaagide ja võsalõikurite vibratsioonitaset ei ole vaja mõõta, mis ei ole kooskõlas määrusega nr 109, samuti ka tööandja enda riskianalüüsiga ning seetõttu ringkonnakohus arvamusega ei arvesta. Ringkonnakohus ei nõustu O. Sada arvamusele tugineva kostja seisukohaga, et erinevalt muudest võimalikest vibratsiooniga kokkupuutumise juhtudest tuleb raietöölisel endal hinnata vibratsioonitaset töötamise käigus, välja arvatud juhtudel, kui masin juba vajab remonti. Kostja seisukoht ei ole kooskõlas TTOS § 6 lg-ga
11. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et tööandja on rikkunud töötaja juhendamise ja väljaõppe korda hagis kirjeldatud ulatuses. Maakohtu otsusest ei nähtu, milles seisnes töötaja puudulik juhendamine. Asjakohased juhendamisi ja täiendjuhendamisi tõendavad dokumendid on tööinspektsioonile ja kohtule esitatud ning tööinspektsioon ei tuvastanud selles osas rikkumisi (II kd lk 76). Maakohtu istungil andis hageja vande all ütlusi, et tööülesannete juhendamine oli üldsõnaline. Ette ei näidatud mismoodi liigutada ja kuidas puid kokku kanda. Esimene juhendamine oli 2007 ja juhendas K. M, kes viis läbi ohutustehnika õppuse.
12. a juhendamise sisu osas ei osanud hageja vastata. Ergonoomiliselt õigeid tööliigutusi saagidega ei ole tutvustatud. Ei õpetatud õigeid töövõtteid raskuste tõstmiseks ega selgitatud vibratsioonist tingitud ohte. Allkirjad andis, kuid ei täpsustatud miks ja mida (II kd lk 159).
13. aastal juhendas A. A., hageja käis kontoris peale tööd, õppematerjalid olid laua peal, 12 kirjutas alla ilma, et oleks seda toimikut lugenud. Materjalid olid vist samad, mis K. M. Tunnistaja R. S andis ütlusi, et RMK-s oli töökeskkonna volinik, olid juhendamised. Oli raietöölise ohutusjuhend. Juhenditega sai töötaja tutvuda ka peale juhendamist. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi töötaja subjektiivne hinnang juhendamise kvaliteedile ei tõenda RMK poolset juhendamiskohustuse rikkumist. Tulenevalt asjaolust, et kostja alahindab vibratsiooni mõju hagejale mootorsae ja võsalõikuriga töötamisel, tuvastab ringkonnakohus juhendamiskohustuse rikkumise vibratsiooni mõjude osas. Määruse nr 109 § 6 järgi oli kostjal kohustus tagada hagejale väljaõpe, mis koosneb järgmistest osadest: vibratsiooni kahjulik mõju tervisele, vibratsioonist põhjustatud tervisekahjustuse varajane avastamine ja sellest teatamine, tervisekontrolli vajalikkus ja selle läbiviimise kord, vibratsiooni piirnormid ja meetmete rakendusväärtused, ettevõttes vibratsiooni mõõtmise ja terviseriski hindamise tulemused, töökohas rakendatavad abinõud vibratsioonist tulenevate riskide vältimiseks. Kostja ei ole hagejale vastava väljaõppe läbiviimist tõendanud.
14. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostja on rikkunud tervisele ohutu tööolme tagamise kohustust, sh on rikkunud TTOS § 11 lg-t 3, mille kohaselt tuleb tööriietust kandvatele töötajatele ette näha riietusruumid ning töötajatele, kes töötavad välitöödel, ka soojak ja riiete kuivatusruum. Samuti on tööandja rikkunud puhkeruumi sisseseadmise kohustust (TTOS § 11 lg 4). Asjas ei ole vaidlust, et hageja töötas välitöödel ning riietus- ja puhkeruume ei olnud tööandja korraldanud. Sõiduauto ei saa igakülgselt asendada riietus- ja puhkeruumi olemasolu, kuna ei ole küllaldase suuruse ja mugavusega.
15. Kostja on rikkunud ka isikukaitsevahendite väljastamise kohustust (TTOS § 13 lg 1 p 11). Hageja heidab kostjale ette vibratsiooni vähendavate kinnaste puudumist, milliste olemasolu vajalikkus tuleneb Vabariigi valitsuse
16. jaanuari 2000 määruse nr 12 lisast
17. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta on vastavad kindad hagejale võimaldanud. Kostja väidab, et lokaalne vibratsioon oli normi piires ja tugineb seejuures enda koostatud kutsehaiguse raportile (I kd lk 36). Ringkonnakohus on arusaamisel, et kui kostja juures vibratsiooni ei mõõdetud, siis ei saa olla kostjal objektiivset teadmist, et vibratsioon oli normi piires.
18. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et kostja on hageja suhtes perioodilise töötervise kontrolli läbiviimise nõuet rikkunud, mille on tuvastanud ka maakohus. Maakohus jättis tähelepanuta kostja esitatud tõendina Valga Haigla AS Tervisekontrolli otsuse nr 2-30/8 14.novembrist 2006, mille kohaselt sobis kostja tööle raietöölisena, ettepanekuid töökeskkonna või töökorralduse kohta ei olnud (I kd lk 161). Selles osas puudub pooltel ka vaidlus ja seega ei ole kostja rikkunud esmase töötervishoiukontrolli tegemise nõuet töötaja tööle asumisel. Järgmine töötervisekontroll toimus hageja suhtes AS Medicover Eesti poolt
19. septembril 2007 (I kd lk 56), kusjuures arst lubas olemasolevate andmete alusel hagejal töötada raietöölisena ja pidas soovitavaks tervise säilitamise eesmärgil sanatoorset ravi-mudaravi. Järgmiseks hageja tervisekontrolli ajaks määras arst
20. aasta, kuid tööandja saatis hageja tervisekontrolli alles
21. juunil 2010 (I kd lk 57), mil arst jällegi lubas hagejal töötada raietöölisena, ühtegi ettepanekut töökeskkonna või töökorralduse muutmiseks ei teinud, määrates järgmise tervisekontrolli ajaks juuni
22. Sotsiaalministri määruse nr 74 Töötajate tervisekontrolli kord § 2 lõike 4 p 2 kohaselt toimub töötajate tervisekontrollide läbiviimine mh tööandja poolt koostatud riskianalüüsi alusel ohutegurtite kohta, mida põhjustavad vibratsioon, sundasendid ja koormus kätele ja õlavöötmele. Ringkonnakohus rõhutab, et põhjuslikus seoses hagejale tekitatud kahjuga ei ole mitte niivõrd riskianalüüside tegemine või tegemata jätmine, vaid andmete töötervise kontrolli 13 tegijale esitamata jätmine. Kostja ei ole asjas tõendanud, et ta esitas hageja tervisekontrolli läbiviimiseks töötervishoiuarstile kõik määruse nr 74 § 2 lõikes 4 nimetatud dokumendid, sh riskianalüüsid. Nimetatud asjaolu võis takistada kutsehaiguse avastamist võimalikult varajases staadiumis.
23. Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, et kostjale on iseseisvalt etteheidetav töötervishoiukontrolliks hagejale teatud terviseuuringute mittetellimine. Esiteks märgib ringkonnakohus, et asjas puuduvad tõendid, milliseid terviseuuringuid hagejale täpselt tehti. Samuti tuleneb määruse nr 74 § 5 lg-st 4, et otsuse, milliseid terviseuuringuid peab tegema, määrab töötervishoiuarst, olles tutvunud tervisekontrolli alusdokumentide ning töökohal töötaja töökeskkonna ja töökorraldusega, kaasates vajadusel eriarste. Kui hagejale ei tehtud tema poolt vajalikuks peetud luu- ja lihaskonna uuringut, siis on see etteheidetav töötervishoiuarstile, kuid seda olukorras, kus töötervishoiuarstile on esitatud kõik ettenähtud andmed töötaja ohutegurite ja tervise kohta. Lõppkokkuvõttes kannab ebapiisava töötervisekontrolli riski ikkagi tööandja, va kui töötaja on rikkunud tervisedeklaratsiooni täitmise kohustust.
24. Antud asjas puuduvad piisavad andmed AS Valga Haiglas läbi viidud terviseuuringute kohta aastatel 2006 ja
25. Maakohus jättis kostja taotluse vastavate dokumentide väljanõudmiseks tähelepanuta. Ringkonnakohtu nõudele vastuseks esitas AS Valga Haigla üksikud dokumendid 2006 ja 2010 tervisekontrollide läbiviimise kohta, millest nähtub üksnes seda, et
26. aastal märkis tööandja hageja tervisekontrolli suunamisel ohuteguriteks „müra, vibratsioon, kütused, õlid“ (III kd lk 63). AS Valga Haigla jättis esitamata enamuse otsuste tegemise aluseks olevad andmed ja dokumendid, sh töötaja tervisedeklaratsioonid ja andmed läbiviidud uuringute kohta (III kd lk 60 -66). Ka ringkonnakohtu täiendavale päringule AS Valga Haigla sisupidiselt ei vastanud (III kd lk 69). Vastavalt määruse nr 74 § 7 lg-le 1 on Töötervishoiuteenuse osutaja kohustatud säilitama tervisekontrolli kaarte ja terviseuuringute tulemusi 75 aastat töötaja sünnist arvates. Asja materjalide kohaselt osutas AS-s Valga Haigla
27. ja
28. aastal töötervishoiukontrolli hageja suhtes dr. S. Ilumets, kes augustis 2006 leidis, et hagejale ei ole töötamine päästjana sobiv (III kd lk 64) ja seejärel novembris 2006 andis hinnangu, et töötamine raietöölisena on hagejale sobiv töö. Dokumentide esitamise asemel edastas AS Valga Haigla dr S. Ilumetsa kirjaliku selgituse ringkonnakohtule (III kd lk 62), millest nähtub, et
29. aastal toimus töötervishoiuarsti ja hageja vahel arutelu raietöölise töö sobivuse osas, kuna eelnevalt oli hagejale tehtud
30. aastal operatsioon. Dr S. Ilumets avaldas, et „kindlasti ei olnud valik sobiv, samas oli kogemus mitme brigaadi raietöölistega, kes said tööga hakkama, kuigi oli ka ägenemisi, kasutasid abivahendeid, said taastusravi. Mõnikord tuleb teha valik töötuse või üldhaigestumisega inimese tööle rakendamise vahel ja talle sobiva töö leidmine maapiirkonnas. Töötamise võimaluse andmine on prioriteet töötusele.“ Samas jättis arst oma tähelepanekud ja soovitused tööandja tarbeks tööle lubamise otsusesse märkimata. Dr S. Ilumetsa kirjalik seletus tõendab asjaolu, et töötervishoiuarst selgitas hagejale raietöölisena töötamisega seotud ohtusid tema tervisele olukorras, kus hagejal oli olnud kaks aastat tagasi operatsioon ja tal oli üldhaigestumise tõttu töövõime vähenenud.
31. AS Medicover Eesti esitatud dokumentatsioonist (III kd lk 72-75) nähtub, et tööandja on peamiseks tööohuteguriks märkinud vibratsioonitöbi ja kaasnevaks ohuteguriks traumad. Töötaja on
32. septembril 2007 tervisedeklaratsioonis ise hinnanud oma tervist kolme palli skaalal kõige kõrgema hindega „hea“ ning ei ole esitanud töötervishoiuarstile andmeid mitte ühegi temal diagnoositud haiguse või subjektiivse kaebuse kohta, sh on hageja jätnud esitamata andmed
33. aastal toimunud operatsiooni kohta. Hageja on kinnitanud allkirjaga esitatud andmete õigsust (III kd lk 73). Arst ise on hageja subjektiivse kaebusena märkinud „käte 14 külmetamine“. Samas nähtub hageja ambulatoorse kaardi väljavõttest (II kd lk 20), et samal aastal,
34. märtsil 2007, on hageja kurtnud perearstile valusid südame piirkonnas umbes 2 aastat, peavalusid umbes 2 aastat, randmeliigese valu, kõrge vererõhk (juba sõjaväes). Suhteliselt lühikest aega pärast tervisedeklaratsiooni esitamist on hagejal diagnoositud kerge karpaalkanalite sündroom (
35. novembril 2008).
36. Kostja on ringkonnakohtule avaldanud, et kui talle oleks olnud hagejaga töölepingu sõlmimise ajal teada hageja tegelik tervislik seisund , sh töövõimetus üldhaigestumise tõttu, ei oleks ta hagejaga töölepingut sõlminud. Asjas ei ole vaidlust, et kostja sai hageja üldhaigestumisest ja selle ulatusest teada hagiavaldusest ja raietöölisena töötamise ajal hageja tööandjale seda asjaolu ei avaldanud.
37. Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et tuvastamist on leidnud tööandja rikkumised tervisekontrollide läbiviimisel (ohutegurite ebapiisav määratlemine tervisekontrolli läbiviimiseks). Oluliseks rikkumiseks tuleb pidada ka asjaolu, et kui
38. aastal, mil töötaja kaebas suuliselt külmetavate käte üle, suunas töötervishoiuarst hageja järgmisesse kontrolli juba aasta pärast

§ 298lg 1).

Maakohus ei ole seda teinud. Ekspertarvamus ei vasta

§ 301lg 1 nõuetele, sest see ei sisalda tehtud uuringute igakülgset kirjeldust.

Maakohus ei ole ei enne ega pärast ekspertarvamuse andmist eksperti hoiatanud vastutusest teadvalt vale eksperdiarvamuse andmise eest ja võtnud selle kohta allkirja protokolli või hoiatuse tekstile, mistõttu on tegemist

§ 303lg 5 sätestatu nõude rikkumisega.

Ekspertarvamuse andnud dr K. Hunt ei ole toimiku materjalide järgi riiklikult tunnustatud ekspert, keda kohus ei oleks pidanud hoitama. Seetõttu ei saa dr K. Hunti arvamust pidada

§ 229

lg 2 tähenduses tõendina eksperdiarvamuseks, vaid asjatundja arvamust sisaldavaks dokumentaalseks tõendiks

§ 293lg 2 tähenduses.

Arvamuse usaldusväärsust kahandab asjaolu, et kuigi küsimused asjatundjale on esitatud lähtuvalt eeldusest, et novembris 2006 oli hagejal tuvastatud üldhaigestumise tagajärjel püsiv töövõimetus 70 %, ei ole asjatundja seda ebaõiget eeldust oma vastustes korrigeerinud, kuigi oli oma väidete kohaselt tutvunud lisaks toimikutes leiduvale meditsiinilisele dokumentatsioonile, mida pidas suhteliselt kaootiliseks ja ebapiisavaks (vt II kd lk 118), ka hageja andmetega digitaalses andmekogus E-tervis.

1. Dr K. Hunt vastustest talle esitatud küsimustele ei ole võimalik saada teada asjatundja seisukohta selles, kas töötervishoiuarsti otsus lubada hageja tema töövõime piiratust arvestades tööle
2. a novembris raietöölisena oli hageja tervist arvestades kaalutletud ja objektiivselt õige otsus. Dr S. Ilumetsa kirjalikust õiendist nähtub, et raietöölise ametikoha sobivust hageja tervisele siiski arutati ja olid ka teatud kahtlused. Vaatamata sellele jättis hageja järgmises läbiviidud töötervishoiukontrollis (AS Medicover) talle teadaolevad andmed oma tervise kohta 19 deklareerimata. Asjatundja arvamuse kohaselt mõjutas raietöölisena töötamine ka hageja üldhaigestumisega seotud patoloogiaid, mida kinnitavad 2008 ja 2011 MRT uuringud, samuti asjaolu, et
3. veebruaril 2008, st 1, 5 aastat peale raietöölisena tööle asumist, suurendas VEK hageja üldhaigestumisest tulenevat töövõime kaotust 40 %-lt 50% –le (vt II kd lk 32 pöördel, väljavõte ambulatoorsest kaardist). Ringkonnakohus leiab, et nimetatud asjaolust oli hageja kohustatud TTOS § 14 lg 1 p 6 alusel teavitama tööandjat. Ringkonnakohus lähtub hageja arusaamise hindamisel sh hageja
4. detsembri 2010 kaebusest arstile, „et selg ei talu mingeid sundasendeid ei ette ega külgedele. Pikemat maad, ka Valgast Tartusse, ei saa sõita. Sõrmede tunnetus on häiritud, on teinud sisselõikeid. Jahedas muutuvad sõrmed valgeks ja jäigastuvad“ (II kd lk 22). Käesolevaks ajaks kutsehaigusena hagejal diagnoositud Raynaud sündroom on hagejal diagnoositud hiljemalt 14.10.2008 (II kd lk 21). Raynaud sündroomi iseloomustab sõrmede ja varvaste hooti krampi tõmbumine, nähtuse esilekutsujaks on enamasti madal temperatuur. Selline haigus ilmselgelt vähemalt raskendab raietöölisena töötamist sõltumata sellest, kas see on diagnoositud kutsehaigusena või mitte.
5. Ringkonnakohus tõlgendab hageja soovimatust anda tööandjale või töötervishoiuarstile objektiivseid andmeid oma tervise kohta soovimatusega kaotada töökoht ja jääda töötuks. Ringkonnakohus leiab, et töötaja tervise kaitsmisel on oluline mõlema töösuhte osapoole panus. Käesoleval juhul on mõlemad osapooled töötervishoiu nõudeid rikkunud või eiranud, mis ongi kaasa toonud hagejale tervisekahju tekitamise ja/või suurenemise. Mõlemad osapooled on seejuures käitunud raskelt hooletult, tahtlust töötervishoiunõuete rikkumiseks ringkonnakohus ei ole tuvastanud. Kuigi RMK on rikkunud töötervishoiukontrollide läbiviimise sagedust perioodil 2008 – 2010, on hagejal olnud võimalusi andja töötervishoiuarstile teada oma subjektiivsed kaebused, samuti sai ja pidi hageja teavitama nendest kaebustest, mis otseselt raskendasid töö tegemist ka otse tööandjat.
6. Vastavalt käesoleva otsuse p-le 39 on hagejale arvestatava hüvise suurus seisuga märts 2018 20 789,45 eurot ning igakuise hüvise suurus alates
7. aprillist 2018 508,50 eurot. Arvestades hageja osa kahju tekitamisel tuleb väljamaksmisele kuuluvat hüvist vähendada 30%, millises ulatuses on hageja kahjustatud isikuna soodustanud kahju tekkimist. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista ühekordne hüvis seisuga
8. märts 2018 14552,30 eurot ja alates
9. aprillist 2018 igakuise hüvisena 355.95 eurot. Viivise nõuet ei ole hageja esitanud. Väljamõistetav hüvis kuulub igaastasele indekseerimisele tegevusala „Põllumajandus, metsamajandus ja kalapüük“ indeksiga (kättesaadav www. pub.stat.ee). Hageja peab esitama kostjale igakuise hüvitise suuruse aluseks olevate asjaolude muutumise korral (töövõimetuspensioni suurus, töötamise korral töötasu suurus, kutsealase töövõime kaotuse määr) asjakohased andmed hüvise ümberarvestamiseks.
10. Hageja on varalise kahju hüvisena taotlenud ravimikulu hüvitamiseks 51,72 euro väljamõistmist. Maakohus on hagi rahuldanud, kuid otsuse põhjendustest ei nähtu, milles kahju seisneb. Hagiavalduse kohaselt on nimetatud ulatuses kahju hagejal tekkinud seoses kulutustega ravile, mida hageja tõendab AS Valga Haigla Apteegi
11. septembri 2014 kassatsekiga vastavas summas. Kostja pole ravimitele tehtud kulutuste suurust vaidlustanud ning kuna muud kahju hüvitamise eeldused on ringkonnakohtu poolt tuvastatud, jätab ringkonnakohus ravikulude väljamõistmises maakohtu otsuse muutmata, vähendades väljamõistetavat summat hageja osa (30 %) võrra. Kostjalt tuleb välja mõista ravimikulu hüvisena 36,20 eurot. 20
12. Maakohus mõistis kostjalt VÕS § 134 lg 2 alusel välja mittevaralise kahju hüvisena 1000 eurot. Maakohus on oma seisukohta põhjendanud, võttes mh arvesse, et hageja peab käima taastusravi protseduuridel, ta kannatab igapäevaselt valusid. Kostja on mittevaralise kahju välja mõistmise vaidlustanud üksnes põhjusel, et tema tegevuses puudus õigusvastasus ja põhjuslik seos kostja käitumise ja hagejal tekkinud kahju vahel. Väljamõistetud kahju suurust ei ole kostja tegelikult vaidlustanud. Kuna ringkonnakohus on tuvastanud kostja tegevuse õigusvastasuse hageja kutsealase töövõime vähendamisel, samuti põhjusliku seoses, siis jätab ringkonnakohus muutmata maakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks 1000 euro väljamõistmises mittevaralise kahju hüvisena.
13. Hagiavalduses ega maakohtu otsuses ei ole märgitud hagi hinda.

§ 442

lg 2 p 51 kohustab kohut märkima otsuse sissejuhatuses tsiviilasja hinna.

§ 129

lg 2 kohaselt tervise kahjustamisest tulenevate perioodiliste rahaliste maksete nõude üle peetava vaidluse korral on hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Hageja nõudis hagi esitamisel igakuulise maksena 30, 5 x 20, 16 eurot = 614,88 eurot, seega üheksa kuu eest 5533,92 eurot. Hagihinna arvestamisel tuleb arvestada mittevaralise kahju nõude puhul hagihinnaks

§ 132

lg 1 alusel 3500 eurot, samuti tuleb

§ 124lg 1 alusel arvestada hageja varalise ühekordse nõudega 51, 72 eurot.

Hagihinda arvutades liidetakse ühes hagis sisalduvad nõuded (

§ 134lg 1).

Seega oli hagi esitamisel hagihinnaks 5533, 92 + 3500 + 51, 72 = 9085,64 eurot.

§ 137

lg 1 kohaselt on apellatsioonkaebuse esitamisel tsiviilasja hind sama, mis esimeses kohtuastmes, arvestades kaebuse ulatust. Kuna maakohus rahuldas hagi täielikult ja kostja vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna, siis on apellatsioonkaebuse hinnaks samuti 9085,64 eurot. Ringkonnakohus on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel märkinud ekslikult apellatsioonkaebuse hinnaks 10 539,42 eurot.

1. Rahuldades hagi täielikult jättis maakohus kõik poolte menetluskulud kostja kanda ja määras hageja põhjendatud menetluskulu suuruseks 5777, 45 eurot. Hageja taotles maakohtus esindajatasu 8694 eurot ( 72 tunni ja 45 minuti eest hinnaga 100 eurot/h (ilma km-ta) hüvitamist. Maakohus rahuldas hageja taotluse kostjalt menetluskulu väljamõistmiseks osaliselt, mistõttu on hageja esitanud maakohtu otsusele vähem väljamõistetud menetluskulu osas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtul välja mõista kostjalt hageja menetluskuluna 8694 eurot, sõidukuluna 123,84 eurot ja tasu kohtuistungile sõitmise aja eest 96 eurot. Ringkonnakohus leiab, et vastuapellatsioonkaebuse osas seisukoha võtmiseks tuleb kõigepealt menetluskulud jaotada.
2. Käesolevas asjas rahuldab kohus hagi osaliselt.

§ 163

lg 1 kohaselt võib sellisel juhul kohus jätta menetluskulud võrdsetes osades poolte endi kanda või jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Arvestades hagihinda 7180 eurot rahuldab kohus hagi (9 x 271 + 1595 + 51,72 =hagihinna 4085,72 eurot ehk ca 60 % ulatuses. Igakuise hüvise suuruse osas rahuldab kohus hagi alla poole nõudest (hageja taotles hagi esitamisel igakuist hüvist suurusega 614,88 eurot, ringkonnakohus mõistis hageja kasuks välja sel perioodil hüvise 271 eurot kuus). Samas on enamus hagejale antud õigusabi maakohtus seondatav kostja vastuväidetega hagile selles, et kostja ei ole käitunud õigusvastaselt ning puudub põhjuslik seos hagejal põhjustatud tervisekahju ning RMK tegevuse vahel. Kuna asjas on tuvastatud hagi aluseks olevatel asjaoludel kostja vastutus hagejale põhjustatud tervisekahju eest, siis ei pea ringkonnakohus 21 õiglaseks olukorras, kus kostja peab kandma vastutust hagejale põhjustatud tervisekahju eest ja ühekordse summana mõistab kohus hageja kasuks välja 14 552,30 eurot, menetluskulude jaotamisel arvestada üksnes hagi rahuldamise ulatust. Ringkonnakohus peab põhjendatuks ja õiglaseks jätta kostja Eesti Vabariik menetluskulud maakohtus tema enda kanda ja 50 % hageja põhjendatud menetluskuludest maakohtus kostja kanda. 54. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on põhjendatud osas, milles maakohus tuvastas hageja põhjendatud õigusabikulu suuruseks 47 h ja 45 min kulutatud aja eest 5730 eurot (koos km-ga). Vastuapellatsioonkaebuses on vaidlustatud mh maakohtu hinnangut hagiavalduse koostamisele kulunud ajale (17 h asemel 10 h), kostja vastusega tutvumisele kulunud ajale 4h. Kaebuse eesmärgiks on kogu menetluskulu nõude 72 h 45 min kulutatud aja eest tasu saamine summas 8694 eurot (koos km-ga).

§ 175

lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja esindaja on koostanud maakohtu menetluses kokku 10 menetlusdokumenti ja viibinud kahel kohtuistungil kokku pikkusega 4 h 15 min. Menetlusdokumentidest on kõige mahukamad kaks esimest- hagiavaldus (17 lehekülge) ja seisukoht kostja vastusele (9 lehekülge), mistõttu ringkonnakohus nõustub hagejaga, et hagiavalduse ja seisukoha koostamisele võis kuluda aega hageja menetluskulude nimekirjas märgitud ulatuses. Samas on kõik ülejäänud menetlusdokumendid suhteliselt lühikesed, esineb ka kordusi (näiteks kahju nõude arvestus II kd lk

1. Hageja ei ole menetluse jooksul jäänud oma hagis esitatud seisukohtade juurde, Ringkonnakohus leiab, et menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamiseks ei ole kohtul vaja anda hinnangut igale üksikule kulu alaliigile nagu maakohus on vaidlustatud otsuses teinud. Menetluskulu vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel piisab kohtu üldhinnangust menetluskulude suurusele, arvestada tuleb asja mahtu ja keerukust. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu lõppjäreldus, mille kohaselt on põhjendatud ja vajalik hageja menetluskulu 47 h ja 45 min kulutatud aja eest õigusabi eest 5730 eurot (koos km-ga). Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et toimingud nimetusega „aja planeerimine“ peavad olema osa dokumentide koostamisest. Tutvumisele ja analüüsile peab järgnema menetlusdokumendi koostamine, et kohus saaks selle kulu põhjendatust hinnata. Nõustuda tuleb hagejaga selles, et käesolev tsiviilasi on keskmisest keerulisem, kuid mitte keskmisest oluliselt mahukam. Vaatamata sellele ei pea ringkonnakohus põhjendatuks asja menetlemisele ühes astmes õigusabi ajakulu 72, 75 tundi.
2. Maakohtu seisukoht hageja sõidukulu suuruse osas ei ole täielikult põhjendatud. Hageja taotles sõidukulu hüvitamist summas 123,84 eurot. Sõidukulu tekkis seoses hageja esindaja sõiduga kahele kohtuistungile Tartust Valga kohtumajja. Sõidukulu arvestamisel võttis hageja analoogia korras aluseks Eesti Advokatuuri juhatuse
3. septembri 2015 otsusega kehtestatud tasude ja kulude korra. Maakohus hagejaga ei nõustunud ja luges põhjendatud sõidukuluks 42, 98 eurot. Maakohus võttis arvestuse aluseks läbitud 344 kilomeetrit, kütuse keskmise hinna 1,20 eurot/l ja auto kütusekulu. Maakohus on lugenud tuvastatuks hageja esindaja poolt sõiduauto kasutamise sõiduks kohtuistungile Tartust valga kohtumajja. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et Advokatuuri liikmeks mitteolev isik ei saa tugineda menetluskulude hüvitamisel õigusnormidele, mis reguleerivad menetluskulude hüvitamist Advokatuuri liikmetele. Kooskõlas Riigikohtu seisukohaga tsiviilasjas nr 3-2-1-40-15 peab ringkonnakohus 22 võimalikuks lähtuda hageja esindaja sõidukulu põhjendatuse tuvastamisel Vabariigi Valitsuse
4. juuli
5. a määruse nr 164 „Teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel isikliku sõiduauto kasutamise kohta arvestuse pidamise ja hüvitise maksmise kord", mis kehtis ka maakohtu istungite toimumise ajal. Määruse § 5 kehtestab hüvitise piirmääraks kuni 0,3 eurot ühe sõidetud kilomeetri kohta, mida makstakse isikule isikliku sõiduauto kasutamise korral teenistus-, töö- või ametiülesannete täitmisel. Ringkonnakohus leiab eespool viidatud Vabariigi Valitsuse
6. juuli
7. a määruse §-i 5 kohaldades, et põhjendatud hüvitatava sõidukulu suurus menetlusosalise lepingulisele esindajale, kes ei ole Eesti Advokatuuri liige ja ei osuta riigi õigusabi, on praegusel juhul 0,15 eurot ühe sõidetud kilomeetri kohta, st 0,15 x 344 km = 51,60 eurot (koos km-ga). Ringkonnakohus ei pea põhjendatud menetluskuluks tasu hageja esindajale kohtuistungile sõitmiseks kulunud aja eest ja selles osas jääb vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Kuivõrd

§ 144

p 2 järgi ei ole menetluskuluks menetlusosalise sõidu ajakulu, ei ole seda ka esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu (vt Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-13). Vastuapellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt, 4,15 euro osas. Hageja põhjendatud menetluskulu suuruseks tuleb lugeda 5781,60 eurot.

1. Kuna ringkonnakohus muutis võrreldes maakohtuga hageja põhjendatud menetluskulude suurust ja menetluskulude jaotust ja mõistis kostjalt välja hageja menetluskuludest 50 %, siis tuleb vastavalt sellele (otsuse p 53) mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna 5781,60: 2 = 2890,08 eurot (koos km-ga).
2. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ja vastuapellatsioonkaebus jääb enamuses osas rahuldamata, mistõttu tuleb poolte menetluskulud ringkonnakohtus jätta nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson 23 /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks