Obsah (11)

§ 436§ 654§ 669§ 693§ 230§ 652§ 5§ 392§ 217§ 171§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 1. veebruar 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-15-16

§ 436

lg 1,

§ 654lg 1).

Ringkonnakohus on otsuses samadele faktilistele asjaoludele tuginedes järeldanud nii laenusuhte olemasolu kui ka laenusuhte puudumist laenuandja ja kostja vahel. Ringkonnakohtu otsus ei vasta ka

§-s 653 ja § 654 lg-s 5 sätestatud nõuetele.

§-st 653 tuleneb, et kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõnel tõendil põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus kohtuotsust selles osas muutes märkima põhjuse, miks tõendit tuleb teisiti hinnata.

§ 654

lg 5 järgi peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, mh seletama 3 lühidalt, miks ühel või teisel asjaolul ei ole asja lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta. Riigikohtu hinnangul ei ole ringkonnakohus otsuses asjakohaselt põhjendanud, miks A. Ametmaa ütlusi tuleb maakohtust erinevalt hinnata. Riigikohus märkis, et ekslik on ringkonnakohtu käsitlus, nagu oleks maakohus A. Ametmaa ütluste usaldusväärsuses kahelnud põhjusel, et tegemist on kostja töötajaga. Ringkonnakohus ei ole otsuse põhjendustes kõrvaldanud maakohtu otsuses välja toodud vasturääkivusi A. Ametmaa ütluste ja kostja 2013. a majandusaasta aruandest nähtuva vahel. Eelmärgitud põhjustel ei vasta ringkonnakohtu otsus

§-le 653. Lisaks tulnuks ringkonnakohtul uue otsuse tegemisel võtta maakohtu otsuse tühistamisel ja uue otsuse tegemisel kooskõlas

§ 654lg 5 teise lausega seisukoht ka hageja muude A.

Ametmaa ütluste ebausaldusväärsust puudutavate väidete kohta. Vastuolus

§ 654

lg 5 teises lauses sätestatuga ei ole ringkonnakohus vastanud hageja väidetele, mille kohaselt pidi kostja juriidilise isikuna majandustehingud dokumenteerima ning kümneaastase tähtajaga laenulepingu suulises vormis sõlmimine ei ole eluliselt usutav. RPS § 4 p-de 2 ja 5 järgi on raamatupidamiskohustuslane mh kohustatud dokumenteerima kõiki oma majandustehinguid (RPS § 6) ja raamatupidamise dokumente säilitama. RPS § 7 lg 1 järgi on raamatupidamise algdokument tõend, mille sisu ja vorm peavad vajaduse korral võimaldama tõendada majandustehingu toimumise asjaolusid ja tõepärasust. Eelmärgitut arvestades saab Riigikohtu arvates asja lahendamisel eeldada, et äriühing kõiki oma majandustehinguid dokumenteerib ja säilitab tehingute tõendamiseks vajalikke algdokumente. Seda, et majandustehing, vaatamata selle dokumenteerimata jätmisele tehti, peab tõendama pool, kes sellisele väitele tugineb. Samuti on ringkonnakohus jätnud otsuses sisuliselt käsitlemata hageja väite, et kostja 2013. a majandusaasta aruandest ei nähtu kostja väidetud asjaolude olemasolu, sh ülekantud 50 000 euro kajastamine laenukohustusena tagastamise tähtajaga üle viie aasta või väidetava ettemaksena. Ehkki ringkonnakohus on hagi rahuldamata jätmisel kohaldanud VÕS § 396 lg-t 2, ei ole ta selle sätte kohaldamise eeldusi tuvastanud. Selline viga on

§ 669lg 1 p 5 järgi menetlusõiguse normi oluline rikkumine.

Ringkonnakohus luges tõendatuks kostja väite, et laenuandja andis algselt kostjale raha viljatehinguteks. Kolleegium märgib, et juhul kui üks isik on andnud suulise kokkuleppe alusel teisele raha millegi ostmiseks, on tegemist laenulepinguga, mitte aga VÕS § 396 lg-s 2 sätestatud olukorraga. VÕS § 396 lg 2 kohaldub olukorras, kui algne kohustus rahasumma, asendatava asja või muu eseme tagastamiseks tuleneb õigussuhtest, mis ei ole laenusuhe. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL 8. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 22. juuni 2016 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud jätab ringkonnakohus OÜ Foodworld (pankrotis) kanda ja mõistab OÜ-lt Foodword (pankrotis) välja hageja kasuks menetluskulud 2853 eurot. 4 9.

§ 693

lg-te 1 ja 2 kohaselt Riigikohtu poolt ringkonnakohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks saatmise korral jätkub menetlus ringkonnakohtus seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist. Ringkonnakohus teeb uuesti menetlustoimingud, mis Riigikohtu otsuse kohaselt on ebaseaduslikud. Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Käesoleval juhul heitis Riigikohus ette, et apellatsioonkaebuse läbivaatamisel jagas ringkonnakohus ebaõigesti tõendamiskoormise, hindas asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt, kuid ei põhjendanud seda piisavalt ning ei hinnanud kõiki tõendeid. Riigikohus märkis, et apellatsioonikohus peaks kõrvaldama ka maakohtu otsuses välja toodud vasturääkivused A. Ametmaa ütluste ja kostja 2013 majandusaasta aruandme vahel.

1. Ringkonnakohus märgib, et maakohus rahuldas hagi soorituskondiktsiooni alusel (VÕS § 1028 lg 1). VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena. Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks (kostja vara suurendamiseks) täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (3-2-1-65-14, p 10, 3-2-1-122-14 p 10). Puudub vaidlus, et hageja suurendas kostja vara ning tegi seda sooviga tulevast kohustust täita. Vaidlus seisneb selles, kas laenulepingust tulenev kohustus tekkis või mitte.
2. Lepingu sõlmimata jäämine on negatiivne asjaolu, mille tõendamine võib hageja jaoks osutuda võimatuks. Seetõttu oli käesoleval juhul hageja tõendamiskoormise täitmiseks piisav lepinguliste suhete puudumisele osutamine. Seevastu sai kostja tõendada lepingu sõlmimist.

§ 230lg 1 alusel peab kostja tõendama oma vastuväiteid.

Lepingu sõlmimist kui positiivset asjaolu on tunduvalt lihtsam tõendada. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja jaoks oli tõendamiskoormis selge – kostja soovis laenulepingu sõlmimist tõendada A. Ametmaa ütlustega (tl 15). 12. Ringkonnakohus ei pea faktiliste asjaolude uut tuvastamist

§ 652

lg 1 p 1 kohaselt vajalikuks, kuna maakohus hindas tõendeid menetlusreegleid järgides ning maakohtu järelduste kujunemine on selge ning jälgitav. Seetõttu jätab ringkonnakohus rahuldamata ka kostja taotluse tunnistaja ülekuulamiseks ringkonnakohtus. Maakohus leidis, et tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärsed tunnistaja seotuse tõttu kostjaga ning need on vastuolus kostja majandusaasta aruandega. Maakohus hindas ka kostja majandusaasta aruannet tõendina ning leidis, et sellest ei nähtu pikaajalist laenukohustust või ettemakset. Seega jõudis maakohus õiguspäraselt järeldusele, et kostja ei ole laenulepingu sõlmimist tõendanud. Võttes arvesse negatiivse asjaolu tõendamise raskendatust, ei saanud laenulepingu sõlmimata jätmise tõendamist hagejalt oodata. Kuna soorituskondiktsiooni (VÕS § 1028 lg 1) eeldused olid täietud, rahuldas maakohus hagi õigesti. 13. Ebaõige on kostja seisukoht, et maakohus oleks kostjalt pidanud täiendavaid tõendeid küsima. See läheks vastuollu tsiviilkohtumenetluse võistlevuse põhimõttega (

§ 5

lg 1 ja 2).

§ 5

lg 1 alusel menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (

§ 5lg 2).

5 Menetlusosaliselt tõendite küsimine ja menetlusosalise abistamine riivaks ka kohtu erapooletuse põhimõtet. Tõendi esitamata jätmine oli kostja risk ning valik. Maakohus ei rikkunud eelmenetluse ülesandeid (

§ 392). Hageja nõue oli selge ja arusaadav ning pooled esitasid oma seisukohad.

14. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väidetega ka selles, et maakohtul oli kohustus kostjale selgitada esindaja valimise õigust või vajalikkust. Lepingulise esindaja kasutamine on hagimenetluses üldjuhul vabatahtlik (

§ 217lg 1) ja ei ole asja lahendamiseks vältimatult vajalik.

Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus rikkus menetlusnorme ning ei selgitanud ilma õigusteadmisteta esindajata maakohtu menetluses osalenud kostjale tema menetlusosalise õigusi. Kostjale oli tagatud menetluses osalemine ja taotluste esitamine. Ringkonnakohtus esindas kostjat õigusteadmistega esindaja ning vastavalt

§ 652

lg-le 4 oli apellandil õigus põhjendada, miks ta taotleb uue asjaolu või tõendi esitamist ning vastavad tõendid lisada apellatsioonkaebusele. Apellant esitas ühe taotluse, milles palus tunnistaja A. Ametmaa veelkord üle kuulata. Muid taotlusi kostja apellatsioonkaebuses ei esitanud.

1. Maakohus jõudis põhjendatult seisukohale, et nõue loovutati kehtivalt. Asja lahendamisel ei oma tähtsust ka kostja väide alternatiivse nõude lisamise osas. Kui kohus rahuldab nõude, ei pea ta kontrollima nõude aluse alternatiivseid variante.
2. Ringkonnakohus jätab

§ 171

lg 1 alusel menetluskulud kostja kanda ja määrab menetluskulude rahalise suuruse kindaks

§ 174lg 1 kohaselt.

16.1 Hageja maakohtus esitatud menetluskulude nimekirja järgi oli hageja menetluskulu maakohtus 1713 eurot (220 + 1000 + 493). Ringkonnakohus peab esindaja ajakulu õigusabi osutamisel maakohtus vajalikuks ja põhjendatuks. Tegu on keskmise keerukusega tsiviilasjaga ja õigusabile kulutatud aeg vastab selle. Riigilõiv 1000 eurot on vajalik menetluskulu. Samuti on vajalik kulu sõidukulu, kuna istungid toimusid Viljandis. Seetõttu määrab ringkonnakohus hageja menetluskulude suuruseks maakohtus 1713 eurot. 16.

1. Asja esmakordsel läbivaatamisel ringkonnakohtus osutas hageja esindaja õigusabi 5 tunni ja 16 minuti ulatuses (533,34 eurot). Tunnihind oli 120 eurot. Arvestades tsiviilasja tavapärast keerukust, ei ole 5 t 16 m suurune ajakulu vastuse koostamisel põhjendatud. Ringkonnakohus leiab, et arvestades koostatud dokumendi mahtu ja asja õiguslikku keerukust, on põhjendatud ajakulu apellatsioonile vastamisel kolm tundi. Seetõttu määrab ringkonnakohus hageja menetluskulude suuruseks asja ringkonnakohtus esmasel läbivaatamisel 360 eurot (3*120). 16.
2. Kassatsioonimenetluses kulutas hageja esindaja 8 töötundi materjalidega tutvumisele ja kassatsioonkaebuse koostamisele. Tunnihind kassatsioonimenetluses oli 130 eurot. Ringkonnakohus peab vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks 6 töötundi. Kuna hageja kasutas Riigikohtusse pöördumisel teist esindajat, on põhjendatud keskmisest suurem tsiviilasja materjalidega tutvumise ajakulu. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatud ajakuluks 6 tundi ja tasuks 780 eurot (6*130). 16.
3. Hageja ei esitanud menetluskulude nimekirja asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus. Samuti ei ole hageja ringkonnakohtu teistkordses menetluses menetlusdokumente esitanud. Võttes arvesse eeltoodut, määrab ringkonnakohus hageja menetluskulude suuruseks kokku 2853 eurot ja mõistab selle OÜ-lt Foodworld (pankrotis) välja hageja kasuks. 6 16.
4. PankrS § 148 lg 1 p 1 kohaselt on massikohustuseks pankrotimenetluse ajal halduri poolt oma ülesannete täitmisel tehtud tehingutest ja muudest toimingutest tekkinud kohustused. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-116-09 tehtud määruses asunud seisukohale, et massikohustuseks PankrS § 148 lg 1 p 1 mõttes on muuhulgas kohustused, mis on tekkinud varasemate kohtumenetluste jätkamisest halduri poolt (määruse p 10). Antud tsiviilasja menetlemisel osales haldur menetluses esmakordselt Riigikohtus, kus ta esitas kassatsioonkaebuse osas seisukoha. Ringkonnakohus märgib, et selleks menetlusetapiks olid hageja menetluskulud juba kantud. Ringkonnakohus leiab, et hageja kasuks väljamõistetud menetluskulud summas 2853 eurot on massikohustus PankrS § 148 lg 1 p 1 tähenduses. /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja /digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp 7 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi