TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-16-1848 Otsuse kuupäev 31. märts 2017 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi A.O. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 15.08.

) § 70 põhjal kuuluvad politseiametniku palga koosseisu - ametipalk, mis koosneb astmepalgast (ametikoha palgaastmele vastav kehtestatud või diferentseeritud palgamäär) ning teenistusastmetasust vastavalt teenistusastmele; - seaduses sätestatud lisatasud ja seaduse alusel makstavad lisatasud. Lisatasude maksmise aluse ja ulatuse kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Seaduse alusel makstavaks lisatasuks on muuhulgas

§ 78lg 4 sätestatud lisatasu valveaja eest.

Siseministri määruse „Politseiametnike palgaastmetele vastavad palgamäärad, diferentseerimise alused, teenistusastmetasu suurus ning lisatasude maksmise alused“ § 3 lg 1 ja 4 näevad ette võimaluse maksta politseiametnikule lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise, s.t PPA peadirektori või vahetu juhi poolt politseiametnikule antud, kuid ametijuhendis fikseerimata töökohustuste ja ülesannete täitmise eest. Sama määruse § 1 lg 2 annab võimaluse diferentseerida palgamäära kvalifikatsiooninõuete, töötingimuste erisuse, piirkondlikkuse ja muude töö eripära iseloomustavate näitajate alusel. Määrust rakendati alates 01.04.2013. Samasuguse regulatsiooni nägid ette kuni 31.03.2013 kehtinud Vabariigi Valitsuse määruse „Politseiametnike töötasustamine 2013. aastal“ § 2 lg 3 ning § 4 lg 1 ja 5.

§ 70

lg 7 kohaselt määrab politseiametniku palga Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor või Politsei- ja Piirivalveameti põhimääruses sätestatud isik, Kaitsepolitseiameti peadirektor või sisekaitselise rakenduskõrgkooli rektor käskkirjaga. Palga määramise käskkiri on olemuselt haldusakt.

1. Otsuse punktis 1-4 toodud asjaolude põhjal on praegu ja oli vaidlusaluse väljamakse 4 tegemise ajal ehk 07.08.2014 ainus kehtiv kaebaja palgatingimusi reguleeriv haldusakt 17.07.2014.a käskkiri nr 1.9-2/1119p. 23.11.2012.a käskkiri nr 1.9-2/2141p on kohtu poolt tühistatud ning 04.02.2013.a käskkiri nr 196p ja 30.01.2014.a käskkiri nr 155p on kehtetuks tunnistatud. 17.07.2014.a käskkirja ei ole vaidlustatud. Kaebaja kinnitas kohtuistungil, et tal ei ole 17.07.2014.a käskkirjale mingeid etteheiteid ning selles on kaebajale palk õigesti määratud.
2. Algsetel palgalehtedel jagunevad kaebajale välja makstud summad mitmesugusteks palgakomponentideks. Kuivõrd kõik varasemad käskkirjad kaebajale palga määramise kohta on tühistatud või kehtetuks tunnistatud, ei saa praegu enam tugineda sellele, millistest komponentidest kaebajale varasemalt makstud palk koosnes. Käesoleval hetkel saab välja tuua vaid selle, kui palju on kaebajale palgana reaalselt makstud ja kui palju talle pidanuks maksma, arvestades tagasiulatuvalt kehtestatud palgatingimusi. Kogupalga vahe alusel saab öelda, kui suur summa on kaebajal saamata jäänud. Ümberarvestuse tegemise hetkel sai vastustaja lähtuda üksnes 17.07.2014.a käskkirjast, milles kaebaja palgaks määrati kuupalgamäär 1385 eurot, teenistusastmetasu 63 eurot ja regioonitasu 80 (hiljem 150) eurot, kokku 1528 (hiljem 1598) eurot. Lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise eest 17.07.2014.a käskkirjaga kaebajale ei määratud ning kohtule ei ole esitatud ühtegi kehtivat haldusakti, millega selline lisatasu oleks kaebajale määratud. Sel juhul on vastustaja kaebajale saamata jäänud palga õigesti arvestanud ja välja maksnud. Vale on kaebaja arusaam, et ümberarvestuse tegemisel ei ole arvesse võetud
3. ja
4. palgaastme erinevust. 17.07.2014.a käskkirjaga kehtestati kaebajale tagasiulatuvalt kõrgem ehk
5. palgaaste. Muudetud palgalehtedel on selgelt ära toodud, et kaebaja astmepalgaks on arvestatud 1385 eurot ehk
6. palgaastme palgamäär. Kuna kaebajale on palk arvestatud ja välja makstud kooskõlas selle aluseks oleva haldusakti ehk 17.07.2014.a käskkirjaga, siis puudub alus kaebuse rahuldamiseks.
7. Kohtu hinnangul tuleneb kaebaja nõue tegelikult mitte sellest, et arvestamata oleks jäänud
8. ja
9. palgaastme erinevus, vaid sellest, et 17.07.2014.a käskkirjaga ei määratud kaebajale lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise eest. Kohus juhtis istungil korduvalt kaebaja tähelepanu eeltoodud asjaolule, kuid kaebaja jäi oma algse nõude aluste ja põhjenduste juurde. Kaebus jääks siiski rahuldamata ka juhul, kui kaebaja oleks põhjendanud oma rahalist nõuet sellega, et ta täitis täiendavaid teenistusülesandeid, kuid ei saanud selle eest tasu.
10. Kaebaja väitel seisnesid tema täiendavaid teenistusülesanded Põhja prefektuuri arestimaja kinnipeetavate paigutamises Jõhvi arestimajja. Kohus selgitas 09.02.2017.a määruses kaebajale, et tal tuleb tõendada, et ta täitis arestikambri vanema ametikohal täiendavaid teenistusülesandeid, sh kes talle need ülesanded andis ning kuidas oli see vormistatud. Kaebaja seda tõendanud ei ole. Kaebaja esitas kohtule teise politseiametniku üleviimise käskkirja (tl 61-62), kus üheks palga komponendiks oli perioodiline lisatasu prefektuuriülese arestimaja töö koordineerimise ja Põhja prefektuuri arestimaja kinnipeetavate paigutamisega Jõhvi arestimajja tekkivate täiendavate ülesannete eest. Kohus nõustub vastustajaga, et see dokument ei tõenda kaebaja õigust lisatasule vaidlusalusel perioodil, kuna kaebaja olukord ja eelnimetatud käskkirjas käsitletud olukord ei ole võrreldavad. Kaebaja esitatud käskkiri on antud 22.11.2016 ja ei tõenda, et sarnane olukord esines ajavahemikul 01.01.2013-30.06.
11. Käskkirjas nimetatud isik töötas arestimaja juhi ametikohal, kaebaja oli aga arestikambri vanema ametikohal. Nende 5 ametikohtade teenistuskohustused on erinevad. Kaebaja esitatud käskkirjas ei olnud tegemist nõusolekuta üleviimisega. Käskkiri teisele ametnikule täiendavate teenistuskohustuste panemise ja selle eest tasu määramise kohta ei saa tõendada samade teenistuskohustuste täitmist kaebaja poolt.
12. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et täiendavate teenistuskohustuste täitmist tõendab üksnes selle eest tasu maksmine. Kaebaja analoogia, et ka ametipalga võiks sel juhul jätta maksmata põhjendusega, et isik tegelikult tööd ei teinud, on kohatu. Ametipalga (põhipalga) maksmine kaasneb sellega, et isik on vastavale ametikohale nimetatud ning selle suurus ei sõltu mitte sellest, mida ametnik reaalselt teeb, vaid ametikoha teenistusülesannetest (avaliku teenistuse seaduse § 61 lg 2). Lisatasu on ametnikul aga määruse „Politseiametnike palgaastmetele vastavad palgamäärad, diferentseerimise alused, teenistusastmetasu suurus ning lisatasude maksmise alused“ § 3 lg 1 ja 4 alusel õigus saada üksnes konkreetsete täiendavate tööülesannete täitmise eest.
13. Vastustaja on kohtu hinnangul põhistanud, et praeguseks tühistatud või kehtetuks tunnistatud palgatingimustes kaebajale määratud lisatasu kujutas endast tegelikult nõusolekuta üle viidud ametniku palga säilitamist. Kaebajale oli määratud lisatasu täiendavate teenistuskohustuste täitmise eest juba 03.02.2012.a käskkirjaga ehk liiklusjärelevalve talituse juhi ametikohal. Kohtuistungil nõustusid pooled, et 23.11.2012.a käskkirjaga ehk üleviimisel kaebajale määratud lisatasu summas 295,28 eurot oli varasem liiklusjärelevalve talituse juhi lisatasu 254,37 eurot pluss
14. ja
15. palgaastme erinevus
16. aastal 842,36-801,45=40,91 eurot. Kohtu hinnangul ei oleks ka usutav, et sendi täpsusega määratava lisatasu puhul on võimalik selline kokkulangevus, kus Jõhvi arestikambri vanema täiendavate teenistuskohustuste eest määratav lisatasu täpselt võrdub liiklusjärelevalve talituse juhile täiendavate teenistuskohustuste eest määratud lisatasu ja palgaastmete erinevuse summaga. 23.11.2012.a käskkirja alusel oli kaebaja palk kokku 1325,53 eurot. Alates 01.01.2013 kehtinud palgatingimustes oli kaebaja palk kokku 1350,53 eurot. Erinevus 25 eurot tuleneb ilmselgelt sellest, et 23.11.2012.a palgatingimustes ei olnud kaebajale määratud riskitasu, alates 01.01.2013 seda aga igakuiselt maksti. Taas ei saa olla juhuslik, et lisatasu täiendavate teenistuskohustuste eest 135,53 eurot kuus võrdub täpselt summaga, mille võrra uue palgakorralduse alusel kaebajale makstav palk (ilma riskitasuta) oleks olnud väiksem enne üleviimist kaebajale makstud palgast. 17.

§ 57

lg 5 kohaselt tuleb politseiametnikule tema nõusolekuta teisele ametikohale üleviimise korral säilitada senine palk, kui palk uuel ametikohal on väiksem tema senisest palgast.

§ 70lg 1 ja 2 alusel tuleb palga all mõista kogupalka, sh lisatasusid.

Õigusaktid ega palgajuhend ei reguleeri seda, kuidas tuleb senise palga säilitamine vormistada. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et ainuvõimalik lahendus oleks olnud palgamäära diferentseerimine. Siseministri määruse „Politseiametnike palgaastmetele vastavad palgamäärad, diferentseerimise alused, teenistusastmetasu suurus ning lisatasude maksmise alused“ § 1 lg 2 lubab palgamäära diferentseerimist tulenevalt kvalifikatsiooninõuetest, töötingimustest, piirkondlikkusest ja muudest töö eripäradest. See tähendab, et palgamäära muutmine diferentseerimisel peab tulenema ametikohale kehtestatud nõuetest või täidetavatest kohustustest, mitte aga sellest, millise protsessi tulemusena isik sellele ametikohale nimetati. 6 Ka PPA palgajuhendid, mis perioodil 01.01.2013-30.06.2014 kehtisid mitmes erinevas redaktsioonis (tl 69-84) seovad palgamäära diferentseerimise töötingimuste või töö eripäraga. Palgajuhendites puudub viide sellele, et diferentseerimist tuleks kasutada palga säilitamiseks isikute puhul, kes on vastavale ametikohale nõusolekuta üle viidud. Sellekohased viited puuduvad ka palgajuhendite nendes punktides, mis reguleerivad lisatasu maksmist. Lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise eest on ette nähtud kas spetsiifiliste teenistusülesannete eest või seoses töömahu kasvuga, viimasel juhul on selleks vajalik struktuuriüksuse juhi motiveeritud taotlus. Kuivõrd tõendamist ei ole leidnud, et kaebaja täiendavaid teenistusülesandeid täitis, on usutav vastustaja selgitus, et lisatasu komponenti kasutati täpsema regulatsiooni puudumise tõttu just palgavahe kompenseerimiseks. Seadusest tuleneva palga säilitamise kohustuse täitmise sobivaks meetodiks oli nii palgamäära diferentseerimine kui ka lisatasu kehtestamine. Asutuse siseselt oleks praktika võinud olla ühtne, kuid kahepidise praktika olemasolu ei põhjustanud saamata jäänud palga valesti arvutamist. Lisatasu komponendi mõte oli säilitada kaebajale varasemalt teisel ametikohal teenitud palk, mis käesoleval juhul oma eesmärki ka täitis. Kaebaja esitatud tõend selle kohta, et mõne ametniku puhul kasutati palga säilitamiseks diferentseerimist (tl 63), ei tõenda seda, et kaebaja puhul ei võidud kasutada mõnda teist meetodit. 18. Kaebaja tugines sellele, et kohtuasjas 3-15-24 kohustati PPA-d määrama kaebajale lisatasu uue teenistuja juhendamise eest ja kohtuasjas 3-14-51801 riskitasu aja eest, mil kaebaja pärast tema üleviimise tühistamist ajutiselt täitis Jõhvi arestikambri vanema ülesandeid. Mõlemaid tasusid maksti talle lisaks muule palgale. Kohtu hinnangul on see käesolevas otsuses toodud kohtu seisukohtadega kooskõlas. Riskitasu ja lisatasu mõisteti kaebajale nendes kohtuasjades välja just seetõttu, et kehtivates palgatingimustes ei olnud nende maksmist ette nähtud ning leidis tõendamist, et kaebajal oli nendele tasudele õigus (et kaebaja ajutine ametikoht kuulus nende hulka, millel palgajuhend nägi ette riskitasu maksmist ja et kaebaja tõepoolest täitis täiendavaid teenistusülesandeid ehk juhendas uut teenistujat). Analoogiliselt oleks praegusel kaebusel võinud olla edulootust, kui kaebaja oleks tuginenud asjaolule, et talle ei makstud lisatasu täiendavate teenistuskohustuste täitmise eest ja oleks selliste kohustuste täitmist tõendanud. Kaebaja aga ei soovinud sellele asjaolule tugineda ja ei ole täiendavate teenistuskohustuste täitmist ka tõendanud. Kohtu seisukohtadega ei ole vastuolus ka see, et nii algsetel palgalehtedel kui ka muudetud palgalehtedel on kaebajale arvestatud ja makstud tasu valveaja eest. Erinevalt lisatasust täiendavate teenistuskohustuste täitmise eest, mis tuleb määrata haldusaktiga, on valveaja tasu maksmine ette nähtud seadusega (

§ 78lg 4).

Valveaja tundide arv on mõlemas palgaarvestuses sama. Valveaja eest makstud tasu on muudetud palgalehtedel suurem ja nii see peabki olema, kuna valveaja tasu suurus sõltub eelviidatud sätte põhjal palga suurusest.

1. Kaebaja hinnangul on vastustaja käitumine vastuoluline, kuna talle 01.01.2013-30.06.2014 reaalselt makstud palk siiski tõusis. Kohus ei näe selles vastuolu kohtu seisukohtadega. Alates 01.01.2013 lisandus kaebaja varasemale, üleviimisel säilitatud palgale riskitasu. Ka kohtuasjas 3-14-51801 leiti, et kui isik tegelikult täitis selliseid teenistuskohustusi, millega kaasnes õigus saada riskitasu, siis tuli seda maksta lisaks muule palgale. Alates 01.01.2014 suurenes palgajuhendis Ida-Viru maakonnas töötavatele politseiametnikele ette nähtud regioonitasu 80 eurolt 150 eurole. Kuna see palgakomponent oli tol hetkel kehtivate palgatingimuste põhjal kaebaja palga koosseisus, siis suurenes ka kaebaja palk. Eeltoodu ei oma mingit seost sellega, kas kaebaja täitis täiendavaid teenistusülesandeid või oli sellekohane lisatasu talle määratud palga sälitamiseks üleviimise hetke seisuga. 7
2. Kokkuvõttes leiab kohus, et saamata jäänud palk on kaebajale arvutatud ja välja makstud õigesti. Kohus jätab kaebuse rahuldamata. Menetluskulud
3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad menetluskulud kaebaja kanda. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kohtuistungil teatasid pooled, et menetluskulude nimekirju ei esita. Seega kohus menetluskulusid välja ei mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik 8