RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 136lg 2 ja § 141 lg 2 p 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 14.

veebruari

1. a otsus Ardo Remmelga kaitsja vandeadvokaat Margus Viira, kassatsioon prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Lea Pähkel
2. mai 2018, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Harju Maakohtu
4. novembri
5. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
6. veebruari
7. a otsus Ardo Remmelgale

§ 136

lg 2 ja § 141 lg 2 p 1 järgi mõistetud üksikkaristuste ning

§ 63lg 2 ja § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas.

2. Mõista Ardo Remmelgale

§ 141

lg 2 p 1 ja § 136 lg 2 järgi

§ 63lgt 1 kohaldades karistuseks 9 aastat vangistust.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus sisuliselt muutmata, kuid jätta sellest välja põhjendused

§ 59ja § 58 p 3 kohta.

1. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
2. Ardo Remmelgale esitati süüdistus karistusseadustiku (

) § 136 lg 2 ja § 141 lg 2 p 1 järgi. 2.

§ 136lg 2 järgi süüdistatakse A.

Remmelgat selles, et 27. aprillil 2017 kella 15.30 ja 16.00 vahel võttis ta Harjumaal 9aastaselt tüdrukult seadusliku aluseta vabaduse. Nimelt sõitis ta kella 15.30 paiku autoga tüdruku kõrvale, väljus autost, haaras tüdrukul õlgadest ja lükkas ta vastu viimase tahtmist autosse juhi kõrvalistmele. Kui kannatanu tahtis väljuda, lukustas A. Remmelgas sõiduki uksed. A. Remmelgas sõitis kannatanuga Harjumaal metsatukka ja vägistas tüdruku, misjärel viis kannatanu tagasi ning vabastas kella 16.00 paiku. 1-17-7206 3.

§ 141lg 2 p 1 järgi esitatud süüdistuse kohaselt kasutas A.

Remmelgas 27. aprillil 2017 kella 15.30 ja 16.00 vahel Harjumaal asuvas metsatukas vägivalda 9aastase kannatanu suhtes eesmärgiga astuda

§st 147 tulenevalt arusaamisvõimetu kannatanuga suguühtesse. Kasutades ära lapse vastupanuvõimetust, pani A. Remmelgas tema suhtes toime muu sugulise iseloomuga teo ja astus temaga vaginaalsesse suguühtesse. A. Remmelgas põhjustas lapsele tugevat füüsilist valu ja suure hirmutunde oma elu ning tervise pärast. Samuti tekitas A. Remmelgas kannatanule vigastusi: marrastused ja verevalumid neitsinahal, marrastused anaalava piirkonnas, nahaalused verevalumid kaelal ja rangluu kohal. Maakohtu otsus 4. Harju Maakohtu 21. novembri 2017. a otsusega tunnistati A. Remmelgas

§ 136lg 1 järgi süüdi ja talle mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust.

Samuti tunnistati ta süüdi

§ 141

lg 2 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 12 aastat vangistust.

§ 64lg 1 alusel mõisteti A.

Remmelgale liitkaristuseks 13 aastat vangistust. Kannatanu kasuks mõisteti süüdistatavalt mittevaralise kahju hüvitiseks välja 10 000 eurot. Maakohtu põhjendused on lühidalt järgmised. 5. A. Remmelga poolt süüdistuse sisuks olevate kuritegude toimepanemine on tõendatud. Kannatanult vägivaldsel teel seadusliku aluseta vabaduse võtmine võimaldas vägistamise toimepanemist. Sõitmine metsatukka, tüdruku vägistamine, sõit tagasi ja tüdruku vabastamine on käsitatav ühe kestva tegevusena, mille käigus toimus alaealise kannatanu vägistamine. Vägistamine vabaduse võtmise ajal ei moodusta aga ideaalkogumit seksuaalse enesemääramise vastase süüteoga. 6.

§s 57 sätestatud karistust kergendavaid asjaolusid ei ole. Süüdistatava kahetsus ei ole puhtsüdamlik, sest ta ei muretse kannatanu pärast, vaid õigustab oma käitumist ja tunneb muret oma ema ning klientide pärast. Tema suhtumine toimepandud teosse on enesekeskne ja küüniline. Ta ei ilmunud ise süü ülestunnistamisele, vaid tunnistas kuriteo toimepanemist alles pärast kahtlustatavana kinnipidamist. Asjaolu, et ta ei takistanud uurimist, ei ole süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine karistust kergendava asjaoluna

§ 57lg 1 p 3 tähenduses.

Samas esineb

§ 58

ps 3 sätestatud karistust raskendav asjaolu, sest süütegu on toime pandud teadvalt noorema kui kaheteistaastase isiku suhtes. 7. Süüdistatava elustiil, haridustase ja töö viitavad sellele, et ta on psüühiliselt terve inimene. Tema süü

§ 136

lgs 2 sätestatud kuriteo toimepanemisel on keskmine, mistõttu on põhjendatud tema karistamine kaheaastase vangistusega. Arvestades

§ 141

lg 2 ps 1 sätestatud kuriteo asjaolusid, s.o seksuaalse ründe intensiivsust, kasutatud vägivalda ja tekitatud tervisekahjustusi, pöördumatuid tagajärgi kannatanu psüühikale ning süüdistatava suhtumist toimepandusse, tuleb teda

§ 141lg 2 p 1 järgi karistada 12aastase vangistusega.

Kuna süüdistatav on toime pannud mitu erinevat tegu, tuleb talle mõista karistus

§ 64lg 1 järgi.

Apellatsioon

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Margus Viira, kes taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist ja süüdistatavale kergema karistuse mõistmist. Ringkonnakohtu otsus
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. veebruari
4. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt, s.o

§ 141

lg 2 p 1 järgi mõistetud karistuse ja

§ 64lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse osas.

Tühistatud osas tehti uus otsus, millega mõisteti süüdistatavale

§ 141

lg 2 p 1 järgi karistuseks 9 aastat vangistust.

§ 63lg 2 ja § 64 lg 1 alusel mõistis apellatsioonikohus A. Remmelgale 2

§ 136lg 1 järgi süüditunnistamisega sama paragrahvi 2.

lõike järgi. Apellatsioon rahuldati osaliselt. Kohtuotsuse põhimotiivid on järgmised.

1. Maakohus lähtus karistuse mõistmisel süü suurusest, mille hindamisel võttis arvesse toimepandud kuriteo asjaolusid. Kaitsja viidatud faktid, et süüdistatav ei kasutanud kuriteo toimepanemisel enda suguorganit ega põhjustanud kannatanule eluohtlikke tervisekahjustusi, ei tingi mõistetud karistuse kergendamist. Nimelt ei ole maakohus nendele asjaoludele karistuse mõistmisel tuginenudki. Süü suuruse hindamisel on põhjendatult arvestatud toimepandud vägivalla iseloomu ja kannatanule tekitatud vigastusi, nagu ka süüdistatava isikut ja asjaolu, et ta on kriminaalkorras karistamata. Analüüsitud on süüdistatava terviseseisundit puudutavaid andmeid.
2. Ainuüksi asjaolu, et süüdistatav ei ole kahtlustust vaidlustanud ega takistanud kohtueelse menetluse läbiviimist, ei anna alust järeldada karistust kergendava asjaolu olemasolu. Küll aga nähtub süüdistatava viimasest sõnast, et tal on kahju, et ta muu hulgas kannatanule ja tema perele haiget tegi. Samuti on ta kohtueelsel uurimisel andnud üksikasjalikke ütluseid toimepandu kohta ja väljendanud kahetsust. Seega on tuvastatav süüdistatava puhtsüdamlik kahetsus, mis on

§ 57lg 1 p 3 kohaselt karistust kergendav asjaolu.

12. Maakohus on

§ 136

lgs 2 sätestatud kuriteo eest karistust mõistes arvestanud põhjendatult

§ 58

ps 3 sätestatud raskendavat asjaolu, s.o süüteo toimepanemine teadvalt noorema kui kaheteistaastase inimese suhtes. Alusetult on maakohus seda arvestanud aga

§ 141

lg 2 p 1 järgi karistuse mõistmisel, sest süüdistus hõlmab ka asjaolu, et süüdistatav kasutas ära kannatanu seisundit, milles ta ei olnud võimeline toimunust aru saama ning vastupanu osutama. Tulenevalt

§st 147 loetakse noorem kui 10aastane laps alati arusaamisvõimetuks. Seega on maakohus rikkunud

§s 59 sätestatud keeldu ja arvestanud karistust raskendavat asjaolu, mida on seaduses kirjeldatud süüteokoosseisu tunnusena. Jättes karistust kergendava asjaolu arvestamata ja arvestades põhjendamatult raskendavat asjaolu, on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, mistõttu tuleb maakohtu otsus karistuse osas tühistada ja mõista süüdistatavale kergem karistus. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioon

1. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja, kes palub tühistada maaja ringkonnakohtu otsuse mõistetud karistuse osas ja mõista süüdistatavale kergem karistus. Kaitsja seisukohad on lühidalt järgmised.
2. Karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa. Kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmise puhul on tegemist kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 339 lg 1 ps 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. KrMS § 341 lg 1 kohaselt peab ringkonnakohus sellise rikkumise tuvastamisel alati tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Otsustades kõrvaldada rikkumine apellatsioonimenetluses, rikkus ringkonnakohus omakorda oluliselt kriminaalmenetlusõigust.
3. Õige ei ole kohtute seisukoht, et süüdistatava süü kuriteo toimepanemisel on suur. Karistuse mõistmisel oleks tulnud arvestada ka asjaolu, et süüdistatava andmekandjatelt ei leitud alaealisi isikuid pornograafilises situatsioonis kujutavat materjali. Samuti tuleb karistuse mõistmisel arvestada, et süüdistatava arusaama kohaselt loobus ta vabatahtlikult astumast kannatanuga vägivaldsesse suguühendusse. Süüdistatav on depressiivne ja on vajanud juba lapseeast psühhiaatrilist abi. 3

§s 141 sätestatud kuriteo eest karistuse mõistmisel võib kohus süü suuruse hindamisel arvestada vägivalla iseloomu ja kannatanule tekitatud vigastusi.

§ 141

näeb ühe koosseisulise tunnusena ette vägivalla

§ 120–122 tähenduses.

Seega ei ole kohus õigustatud arvestama karistuse mõistmisel vägistamise toimepanemisel kasutatud vägivalda, kui see ei ole kvalifitseeritav raskema kuriteona kui ähvardamine või kehaline väärkohtlemine. 17. Maa- ja ringkonnakohus ei ole alusetult arvestanud

§ 57

lg 1 ps 3 sätestatud kergendava asjaoluna süüdistatava poolt süüteo avastamisele aktiivset kaasaaitamist. Süüdistatav kirjutas puhtsüdamliku ülestunnistuse esimesel võimalusel, kui seda talle võimaldati. 18. Süüdistatava karistus on liiga raske ja ta vajab pigem ravi.

§s 141 sisalduv koosseis näeb ette erineva raskusastmega tegusid. Põhiseadusevastaseks tuleb pidada

§ 141

lg 2 sanktsiooni ülemmäära, millega nähakse ette karistus noorema kui kümneaastase lapse suhtes sugulise iseloomuga vägivallata teo toimepanemise eest. Põhiseaduskonformsel tõlgendamisel tuleb selliste tegude eest lugeda karistuse keskmiseks määraks viieaastane vangistus. Prokuröri vastus

1. Prokurör palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kaitsja kassatsiooni rahuldamata. Kassatsiooni väidetele on ringkonnakohus juba vastanud. Kuna süüdistatav on süüdi tunnistatud ka inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumise eest, on karistusraamid selle kuriteo eest kuus kuni viisteist aastat vangistust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus piisava põhjalikkusega vastanud kaitsja argumentidele ja vajadust apellatsioonikohtu põhjenduste ülekordamiseks ei ole. Kassatsiooni väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks.
3. Kassatsiooni piiridest väljudes märgib kolleegium, et maa- ja ringkonnakohus on A. Remmelgale

§ 141

lg 2 p 1 ja § 136 lg 2 järgi subsumeeritud tegude eest mõistnud karistuse ekslikult reaalkogumina

§ 64lg 1 alusel.

Tegemist on materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega, millega on süüdistatava olukorda raskendatud ja mis annab seetõttu KrMS § 3602 lgst 3 tuleneva aluse käsitleda seda kassatsiooniväliselt. 22. Kuritegude ideaal- ja reaalkogumi piiritlemine

§ 63tähenduses on oluline süüdistatavale karistuse mõistmisel.

Kui tegemist on ühe teoga, mis vastab mitmele kuriteokoosseisule (

§ 63

lg 1), siis mõistetakse isikule üks karistus seaduse alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kui tegemist on mitme teoga, mis vastavad mitmele eri kuriteokoosseisule (

§ 63

lg 2), ja isikut ei ole nendest ühegi teo eest varem karistatud, mõistetakse eraldi karistus iga teo eest ning liitkaristus

§ 64lg 1 järgi.

Seega tuleb lahendada küsimus selle kohta, kas A. Remmelgas pani toime ühe või mitu tegu. 23. Kõnealune küsimus tuleb lahendada nn teoühtsuse põhimõttest lähtuvalt. Riigikohtu maksva praktika kohaselt on ühe teoga teoühtsuse mõttes tegemist siis, kui mitu olemuselt sarnast käitumisakti on kantud ühisest tahtlusest ja nad on ajalisruumilise läheduse tõttu sellisel määral seotud, et kogu käitumine on kolmandale isikule objektiivselt vaadeldav ühtse, kokkukuuluva teona. Teisisõnu tähendab see, et õiguslikus mõttes on ühe teoga tegemist siis, kui koosseisu realiseerimisele suunatud osateod kujutavad endast objektiivse kõrvaltvaataja jaoks loomuliku 4

§ 141

lg 2 p 1 kui ka

§ 136

lg 2 järgi süüdistuses kvalifitseeritud osateod jäävad pooletunnisesse ajavahemikku, kusjuures kannatanult vabaduse võtmine oli olemuslikult seotud tema vägistamisega. Samale seisukohale on asunud ka maakohus, nentides, et sõitmine metsatukka, kannatanu vägistamine ja sõit tagasi ning tema kella 16.00 paiku vabastamine on käsitatav ühe kestva tegevusena. Ekslikult on maakohus seejärel aga mõistnud süüdistatavale karistuse reaalkogumi põhimõtete alusel. 25. Kuna süüdistatava poolt toimepandu vastab kahele erinevale süüteokoosseisule, on tema tegevus kvalifitseeritav

§ 141

lg 2 p 1 ja § 136 lg 2 järgi ideaalkogumis ja talle tuleb mõista üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Seetõttu tühistab Riigikohus maa- ja ringkonnakohtu otsuse osas, millega A. Remmelgale mõisteti üksikkaristused

§ 141

lg 2 p 1 ja § 136 lg 2 järgi ning liitkaristus

§ 63lg 2 ja § 64 lg 1 alusel.

Selles osas teeb Riigikohus uue otsuse, millega mõistab A. Remmelgale

§ 141

lg 2 p 1 ja § 136 lg 2 järgi

§ 63lgt 1 kohaldades karistuseks 9 aastat vangistust.

Kuna Riigikohus menetleb kriminaalasja kaitsja kassatsiooni alusel, on kriminaalkolleegiumi volitused karistuse mõistmisel

§ 63

lg 1 järgi reformatio in peiuspõhimõttest tulenevalt piiratud ringkonnakohtu otsusega kogumit moodustavatest kuritegudest raskeima eest mõistetud karistusega (vt mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsus asjas nr 311711, p 19).
3. Kohtupraktika ühtlustamiseks märgib kolleegium siiski veel seda, et ringkonnakohus on eksinud

§ 59

puudutavas osas.

§ 59

kohaselt ei arvestata sama seadustiku §des 57 ja 58 sätestatud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid karistuse kohaldamisel, kui neid on seaduses kirjeldatud süüteokoosseisu tunnustena. Maakohus leidis, et süüdistatava käitumises esineb

§ 58

p 3 esimeses alternatiivis sätestatud karistust raskendav asjaolu, sest süütegu on teadlikult pandud toime noorema kui kaheteistaastase isiku suhtes. Ringkonnakohus seevastu märkis, et süüdistatava tegevuse kvalifikatsioon

§ 141

lg 2 p 1 järgi hõlmab süüteokoosseisu tunnusena kannatanu seisundi ärakasutamist, milles ta ei olnud võimeline toimunust aru saama. Kuna

§ 147

kohaselt loetakse noorem kui kümneaastane isik samas jaos sätestatud süütegude mõttes arusaamisvõimetuks, on ringkonnakohtu hinnangul kannatanu vanus alla kaheteist aasta

§ 141

lg 2 p 1 koosseisuga kattuv asjaolu ning selle arvestamine raskendava asjaoluna on

§st 59 tulenevalt välistatud. Kolleegiumi hinnangul on selline tõlgendus väär. 27. Kolleegium selgitas kriminaalasjas nr 3111814

§ 59

ja § 58 p 3 esimeses alternatiivis sätestatud raskendava asjaolu kontekstis, et kui isikule inkrimineeritud koosseisudes sätestatud vastutuspiir on laiem kui karistust raskendav asjaolu, ei saa kannatanu vanust alla kaheteist eluaasta lugeda koosseisuga kattuvaks asjaoluks, mille arvestamine karistuse mõistmisel oleks

§ 59järgi välistatud.

Kolleegium osutas, et seadusandja on karistusseadustiku eriosas näinud osa koosseisude puhul erineva vastutuse sõltuvalt kannatanu vanusest (nt

§ 1451lgd 1 ja 2).

Samuti on seadusandja eristanud vastutust ka alla kaheteist aasta vanuse kannatanu suhtes toime pandud tegude eest, tuues selle karistust raskendava asjaoluna karistusseadustiku üldossa. Sellega vältis seadusandja vajadust täiendada iga üksikut eriosa koosseisu eraldi sättega alla kaheteistaastase kannatanu kohta.

§s 59 ja § 58 p 3 esimeses 5

§ 141

lg 1 dispositsiooniga on hõlmatud inimese tahte vastaselt temaga suguühtesse astumine või muu sugulise iseloomuga teo toimepanemine vägivallaga või ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Tegu kvalifitseeritakse

§ 141

lg 2 p 1 järgi, kui see on toime pandud noorema kui kaheksateistaastase isiku suhtes. Kannatanu võimetuse all vastupanu osutada mõeldakse olukorda, kus kannatanu ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämise või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3112507, p 13). Seevastu arusaamisvõimetus eeldab kannatanu vaimuhaigust või teadvusehäiret, mis pärsib oluliselt isiku taju ja võimet olukorda hinnata. Kannatanu võib olla teadvusetu, tugeva uinuti mõju all vms. Sellise seisundina võib olla vaadeldav ka alkoholijoove, kuid vaid selline, mille tõttu ei saa isik aru ümbritsevast olukorrast ega suuda mõista või takistada tema suhtes toimepandavaid tegusid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. juuni
4. a otsus asjas nr 3114811, p 9.2). Arusaamisvõimetus võib seisneda ka kannatanu arengutasemest tulenevas võimetuses seksuaalkäitumisest aru saada ja selles osas otsustusi teha, mis puudutab eelkõige 10 kuni 13aastaseid lapsi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. oktoobri
6. a otsus asjas nr 3114507, p 13).
7. Ringkonnakohus viitas õigesti, et

§ 147

kohaselt loetakse noorem kui kümneaastane isik samas jaos sätestatud süütegude mõttes arusaamisvõimetuks. See tähendab, et igasugune alla kümneaastase isiku suhtes toime pandud sugulise iseloomuga tegu loetakse tema tahte vastaseks ning arusaamisvõimetuse tõttu on ka temalt nõusoleku saamise korral tegu eelduslikult ärakasutamisega ja vastav tegu kvalifitseeritakse vägistamisena

§ 141järgi.

Kolleegiumi hinnangul ei välista see aga

§ 58

p 3 esimeses alternatiivis sätestatud raskendava asjaolu arvestamist ka juhul, kui

§ 141

lg 2 ps 1 sätestatud kuritegu on toime pandud alla kümneaastase kannatanu suhtes. Kuigi

§ 147

kohaselt eeldatakse alla kümneaastase kannatanu puhul tema arusaamisvõimetust, ei ole see eelmises punktis toodud selgitusi arvesse võttes samastatav

§s 141 koosseisutunnusena sätestatud arusaamisvõimetusega. Vastupidine seisukoht tooks kaasa olukorra, kus näiteks üheteistaastase arusaamisvõimetu kannatanu vägistamisel oleks

§ 58

p 3 esimeses alternatiivis sätestatud raskendavat asjaolu arvestada võimalik, noorema kui kümneaastase kannatanu puhul aga mitte. See ei ole kolleegiumi hinnangul

§ 147ja § 58 p 3 eesmärgiga kooskõlas.

Samuti ei toeta seda seaduse süstemaatiline tõlgendus, sest kui alla kümneaastase kannatanu vägistamisega kaasnev ebaõigus oleks hõlmatud

§ 141

lgga 1, oleks selle kvalifitseerimine küsitav ka sama paragrahvi teise lõike esimese punkti järgi. Seega jätab kolleegium ringkonnakohtu otsusest välja põhjendused

§ 59ja § 58 p 3 kohta.

Kaitsja kaebuse alusel menetletavas kassatsioonimenetluses ei ole aga karistuse mõistmisel võimalik karistust raskendavat asjaolu arvestada.

1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 3602 lgst 3, § 361 lg 1 pdest 3, 7 ja § 362 pst 1, tühistab Riigikohus Harju Maakohtu
2. novembri
3. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
4. veebruari
5. a otsuse A. Remmelgale

§ 141

lg 2 p 1 järgi mõistetud 9aastase vangistuse,

§ 136

lg 2 järgi mõistetud 2aastase vangistuse ja

§ 63lg 2 ja § 64 lg 1 järgi mõistetud 10aastase liitkaristuse mõistmise osas.

Selles osas teeb Riigikohus uue otsuse, millega mõistab A. Remmelgale

§ 141

lg 2 p 1 ja § 136 lg 2 järgi

§ 63lgt 1 kohaldades karistuseks 9 aastat vangistust.

Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus sisuliselt muutmata, kuid otsusest jäävad välja põhjendused

§ 59ja § 58 p 3 kohta. Kaitsja kassatsioon rahuldatakse osaliselt. 6