Obsah (7)

§ 172§ 435§ 442§ 463§ 480§ 659§ 465

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Määruse tegemise aeg ja koht 15. veebruar 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-16-17101 Tsiviilasi Mair

§ 172lg 1 alusel avaldaja kanda, kuna lahend on tehtud tema huvides.

Kuna naabrid kokkuleppele ei jõudnud, oli kohtumenetlus põhjendatud ja selles ei saa süüdistada koormatava kinnistu omanikke. Avaldaja ei ole ka näidanud, et ta oleks tõsiselt üritanud saavutada kohtuvälist kokkulepet ja et Sillarid keeldusid mõistlikest pakkumisest. E. Limbakule tuleb seoses kahel kohtuistungil osalemisega välja mõista taotletud saamata jäänud töötasu 47,60 eurot. Maakohus mõistis avaldajalt Sillarite kasuks välja menetluskulud 8780 eurot (sh põhjendatud kulud õigusabile koos käibemaksuga 8640 eurot, riigilõiv 50 eurot ja dokumentaalse tõendi saamise kulu 90 eurot), lisandub taotletud viivis. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJATE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. A. Sillar, T. Sillar ja L. Sillar esitasid määruskaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu
2. juuli 2017 määruse tühistamist osaliselt ja uue määruse tegemist, millega jätta avaldus 8 juurdepääsu määramiseks rahuldamata, tühistada esialgne õiguskaitse ning mõista avaldajalt Sillarite kasuks välja mõistlik tasu ajutise juurdepääsu eest ja täiendavalt menetluskulud 6831 eurot, s.o kokku maakohtu menetluskulud 15 471 eurot. Samuti mõista avaldajalt Sillarite kasuks välja Sillarite menetluskulud ringkonnakohtus ja viivis menetluskulude hüvitiselt. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole määratud juurdepääs maakorralduslikult võimalik. Tee viib kuni T. õue väravani ja sealt edasi H. kinnistu poole teed ei lähe. Kuna juurdepääs asub ehitus- ja liikluskeelu vööndis, ei ole juurdepääsu kasutamine enne tee ehitamist LKS § 37 lg 3 p 6 kohaselt lubatud. Võõrale kinnistule omavoliliselt sisse sõidetud autoroopad ei ole (pinnas)tee LKS § 37 lg 3 p 6 mõttes (ehitusseadustiku § 3 lg-d 1, 2), seda on kinnitanud nii Keskkonnainspektsioon kui Keskkonnaamet. Asjaolu, et avaldajapoolse looduskaitseseaduse rikkumise tulemusel on Maaamet ortofoto põhjal kandnud autojäljed rajana kaardile, ei muuda fakti, et teed LKS § 37 lg 3 p 6 mõttes ei eksisteeri. Tee rajamise võimalikkus selgub planeerimismenetluses, kuid on tulenevalt LKS § 40 lg-test 1, 5 ja §-st 34 ebatõenäoline; 2) puudub avaldaja ülekaalukas huvi. Juurdepääs läbib T. kinnistu õue ning asub Uhmardu jõe piirangu- ja ehituskeeluvööndis. Selline lahendus on maakorralduslikult halvim ning puudutatud isikuid kõige enam koormavam ega pakuks kestvat õigusrahu; 3) on kohus lähtunud ekslikust eeldusest, et ajalooline argument on suurema kaaluga kui muud huvid. Võimalik varasem tava katkes
3. või
4. aastal ning 46 aasta jooksul on kujunenud välja teine reaalsus. Kohus peab hindama asjaolusid eelkõige juurdepääsu määramise ajal. Mingit tava välja kujunenud ei ole. Määratud juurdepääsu pidi sõitis avaldaja esimest korda
5. aastal. Ajalooliselt oli H. kinnistule mitu juurdepääsu; 4) on määratud juurdepääs ebamõistlikult koormav. Juurdepääs lõikab T. kinnistu õueala kaheks: ühele poole jääb elamu ja teisele poole saun. H. kinnistul käib suur osa avaldaja suguvõsast. Juurdepääs kitsendab oluliselt Sillarite võimalusi kinnistut kasutada (ei saa rajada hoovi köögiviljaaeda, lasta lapsi õue mängima, parkida autot värava juures). Juurdepääs võtab kinnistult peamise väärtuse – privaatsuse – ning vähendab kinnistu väärtust kuni 12 500 euro võrra. Kohus ei ole piisavalt põhjendanud, miks tuleb juurdepääs määrata läbi T. kinnistu õue, mitte piki kinnistu loode- ja kirdepiiri. Juurdepääs läbi T. kinnistu viiks avaldaja rikastumiseni Sillarite arvelt.
6. a kevadel ei olnud T. kinnistuni viiv tee enam sõiduautoga läbitav.
7. a oktoobris remontis A. Sillar tee, makstes 2400 eurot. Avaldaja keeldus kulude kandmisest. 27.05.2017 teatas avaldaja esimest korda, et on nõus hüvitama 300 eurot; 5) on kohus teinud alternatiivide hindamisel olulisi kaalutlusvigu. Ka teekonnad nr 1 ja 3 on ajaloolised ning ajalooliselt on käidud ka teekond nr 2 suunal. Teekonnad nr 1 ja 3 on suures osas säilinud. Ükski alternatiiv ei lähe läbi võõra õue ega ole täies ulatuses piirangu- ja ehituskeeluvööndis. Seega riivavad alternatiivid oluliselt vähem teiste isikute õigusi ning kujutavad looduskeskkonnale väiksemat ohtu. Kohus ei ole võrrelnud alternatiividele tee rajamise kulusid määratud juurdepääsule samaväärse tee rajamise kuludega. Alternatiivile tee rajamine on tõenäoliselt odavam kui T. kinnistu õueni viiva tee remont ja laiendamine ning T. õuest edasi tee rajamine koos planeerimismenetlusega; 6) ei ole kohus T. kinnistu õue tee ehitamise ja planeerimismenetlusega seotud küsimusi lahendanud. AÕS § 156 lg 1 alusel juurdepääsu määramise korral ei või koormatava kinnisasja omanikku mingiteks tegudeks kohustada (3-2-1-31-17, p 12). Lisaks ei ole nõuetele vastava ja aastaringselt läbitava tee rajamine T. kinnistu õue võimalik. Tee korrashoiu kohustus väljub AÕS § 156 raamest. Kuivõrd T. õue väravast alates teed kui rajatist ei eksisteeri, siis seadusest tulenevat korrashoiukohustust kinnistu omanikel ei ole; 7) puudub avaldajal AÕS § 156 alusel jalgsi juurdepääsu nõudmise õigus, kuna jalgsi juurdepääs on avaldajal olemas. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei ole määranud kindlaks 9 juurdepääsu kasutamise korda nagu Sillarid on taotlenud 04.04.2017 seisukohtade p-des 40– 44; 8) on tasu määramise põhjendused vastuolulised. Kohus on määranud piiramatu juurdepääsu, kuid privaatsuse riive eest hüvitise määramisel on lähtunud „liikumise eeldatavast intensiivsusest“. T. kinnistu turuväärtuse ja likviidsuse vähenemist ei ole kohus tasu määramisel arvestanud (3-2-1-180-15, p-d 33 ja 39). Kui tee ehitamine maksaks 30 000 eurot/km, siis ei saa T. kinnistuni rajatud tee kasutuseelis olla vaid 50 eurot aastas. A. Sillari poolt
8. a oktoobris tehtud remondi kulud on kohus jätnud tähelepanuta. Maakohus tuvastas, et alates T. kinnistu õue väravast teed ei ole ja selle rajamine võib olla vajalik, kuid tee rajamise kulusid maakohus tasu määramisel ei arvestanud. Kohus on pannud koormatud kinnistute omanikele abstraktse korrashoiukohustuse, täpsustamata, mida iga teelõigu puhul teha tuleb ja kui palju see maksab. Tasu määramisel on kohus lähtunud kruusakatte kulumiskihi uuendamise hinnast. Samas J. kinnistust T. väravani on kruusakiht vaid sõidujälgedes. Tee servade niitmise ja põõsaste eemaldamise kulusid ei ole kohus arvestanud. Resolutsiooni p 2.5 kohaselt on T. juurdepääs 225 m². Kruusakihi uuendamisel lähtub kohus kulust 4,5 eurot/m². 225 × 4,5 = 1012,50 eurot, mitte 1001 eurot nagu on märgitud määruse lk
9. Tasu maksmise korra osas on määruse resolutsioon ebaselge. Kohus ei ole täpsustanud tasu sissenõutavaks muutumise aega ega reguleerinud tasu maksmisega viivitamise õiguslikke tagajärgi, ei ole tasu indekseerinud ega kandnud tasu osas märkust kinnistusraamatusse. Kohus ei ole tasu koormatud kinnistute igakordse omaniku kasuks välja mõistnud; 9) on menetluskulude vähendamine põhjendamatu. Avaldaja hakkas omavoliliselt üle võõra kinnistu sõitma ja keeldus kohtueelselt igasugustest rahalistest kohustustest seoses juurdepääsuga. Sillarid ei saanud avaldaja õigusi rikkuda, kuna üle T. kinnistu muru sõitmine on LKS § 37 lg 3 p 6 alusel keelatud. Riigikohtu praktikast lähtudes on maakohtu seisukoht õigusabi mõistliku tunnitasu osas põhjendamatu. Kulude vähendamine 1/3 võrra ilma sisulise analüüsita ei ole seaduslik ega põhjendatud; 10) on määruse tegemise ajaks märgitud 28.07.2017, kuid määrus on allkirjastatud 31.07.
11. M. Paarmets esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Maakohtu
12. juuli 2017 määruse tühistada osaliselt juurdepääsutasude ja menetluskulude jaotuse osas ning määrata uue määrusega juurdepääsuõiguse eest tasu J. kinnistu omanikule 30 eurot aastas ja T. kinnistu omanikele 120 eurot aastas ning jätta V. ja O. kinnistute omanikele tasu määramata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on juurdepääsuõiguse tasu 1020 eurot aastas ilmselgelt liiga suur. Määratud tasu ei ole avaldajale jõukohane ja piirab põhjendamatult tema AÕS § 156 järgse õiguse teostamist; 2) maksab juurdepääsutee kasutamise eest üksnes avaldaja, teised sama teed kasutavad kinnisasjade omanikud saavad seda teha tasuta. Riigikohus on leidnud, et kui mitu isikut kasutab sama juurdepääsu, siis tuleb talumistasu jagada kõigi selliste isikute vahel, kusjuures eelduslikult tuleb kõigi osalusi pidada võrdseteks; 3) on O. ja V. kinnistute omanikud 05.01.2017 kohtuistungil väljendanud, et ei soovi tasu. V. kinnistu omanik avaldas lisaks, et ta soovib, et kasutaja hooldaks teed oma kuludega; 4) oleks õiglane tasu J. kinnistu omanikule 30 eurot aastas, kuna J. kinnistu omaniku omandiõiguse riive ei ole intensiivne. Elumaja on teest 20 m kaugusel. J. kinnistut läbivad oma kinnistule jõudmiseks ka V. , O. ja T. kinnistute omanikud; 10 5) on Riigikohtu seisukohtadest (3-2-1-180-15) lähtudes T. kinnistu omanikele määratud hüvitis põhjendamatult suur. H. ja T. kinnistud on suvekodud. Talvel ei hoolda teed ei avaldaja ega Sillarid. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel kehtestati Palamuse Vallavalitsuse 26.06.2006 korraldusega nr 245 H. katastriüksuse omanikule kitsenduseks täita eratee kaitsevööndis teeseadust. Seega juurdepääsuks H. kinnistule jäi sama ajalooline juurdepääs. Tee ei vaja iga viie aasta tagant remonti. Viimane teeremont oli
13. aastal ja tee on olnud sõidetav 34 aastat. 56 m teelõiku kasutavad T. kinnistu omanikud ka ise. 34 m tee (85 m2) osas on T. kinnistu omanikud kasutuseelise kaotanud. T. kinnistu 1 m2 maksustamishind on 0,047 eurot. Avaldaja on nõus maksma T. kinnistu omanikele kasutuseelise kaotamise ja teeremondi eest 120 eurot aastas; 6) tuleb menetluskulud jätta

§ 172lg 1 alusel poolte endi kanda.

Seda eelkõige põhjusel, et avaldaja on saanud kinnistu tagasi omandireformi käigus ning E. Limbak ja Sillarid on käitunud pahatahtlikult, sulgedes avaldajale ligipääsu koju. Hagita menetluses on kohtul uurimisprintsiip. Avaldaja on teinud T. kinnistu omanikele ettepanekuid kokkuleppe sõlmimiseks, samuti oli ta nõus kandma teeremondi kulud, paludes lükata remont poole aasta võrra edasi. A. Sillar otsustas ainuisikuliselt tee remontida. Avaldaja advokaadikulud on 4264,20 eurot, mille tasumine on viinud ta raskesse majanduslikku olukorda.

1. M. Paarmets vaidleb A. Sillari, T. Sillari ja L. Sillari määruskaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole juurdepääs vastuolus looduskaitseseadusega. Nii maakorralduslikust definitsioonist kui ka liiklusseaduse § 2 p 81 järgi on T. kinnistul pinnastee. Kohus ei ole valitseva ja koormatava kinnisasja omanike huvide kaalumisel diskretsiooni piire ületanud. Juurdepääs ei ole Sillaritele ebamõistlikult koormav. Avaldaja läbib teed sõiduautoga märtsist septembri lõpuni nädalavahetustel. Talvel on avaldaja kinnistuni läinud jala. Meelevaldne on väide, et teed hakkavad kasutama kõik avaldaja sugulased. Avaldaja on teed alates J. kinnistust kuni H. kinnistuni korras hoidnud ning on nõus jätkuvalt niitma T. kinnistut läbivat teed. Avaldajale piisab olemasolevast läbipääsust. Juurdepääs peab olema piiramatu, kuna avaldajal on õigus sõita koju igal ajal; 2) on avaldaja taotlenud juurdepääsu mööda ajaloolist ja ainukest võimalikku teed pidi. Läbi metsade ja soode tee rajamine ei ole avaldajale jõukohane ega mõistlik ka kinnistute omanike huvidest lähtuvalt. Sillarid on esitanud alternatiivsete teede ehitamise maksumuse – teekond nr 1 13 300–16 800 eurot; teekond nr 2 7000–8000 eurot, vajalik silla ehitus; teekond nr 3 13 300–15 700 eurot; 3) ei ole asjakohane Sillarite väide, et juurdepääsutee vähendab kinnistu väärtust.
2. Puudutatud isikud A. Sillar, T. Sillar ja L. Sillar vaidlevad avaldaja määruskaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) puudub juurdepääsutasu vähendamiseks alus. Avaldaja ei ole esitanud ühtegi põhjendust, mille põhjal saaks asuda seisukohale, et remondikulu on määruses toodust väiksem. Avaldaja on väitnud, et kasutab oma maakodu aastaringselt. Ka jalgsi ligipääsu eest on koormatud kinnistute omanikel õigus tasu saada. Asjaolu, et H. kinnistu on tagastatud omandireformi käigus, ei õigusta väiksema tasu määramist; 2) oli H. 1961.–
3. aastast inimtühi ja sellest ajast ei saa T. tee korrashoid olla seotud H. kinnistuga. Tunnistaja I. Saag kinnitas, et tee remont lõpetati 50–100 m enne T. hooneid. Seega on tõendatud, et T. kinnistul asuvat teed ei ole keegi teine peale V. Ilvese remontinud ning kasutuseelise arvestamine on põhjendatud. T. kinnistu omanikud ei ole kasutuseelist kaotanud vaid 85 m² osas. 40 m juurdepääsust on vaid H. kinnistu kasutuses, kuna T. kinnistu omanikud pargiksid auto värava juurde. Veel 6 × 2,5 m maa kasutuseelise kaotavad nad seetõttu, et peavad 11 pöörama värava juurest maja poole. Ka autoroobaste kõrval asuvat maad ei saa kasutada. Juurdepääsutasu peab hüvitama mõju koormatud kinnistule. Avaldaja maksevõime selle mõju suurust ei muuda; 3) on menetluskulude jaotus seaduslik ja põhjendatud. Avaldaja ei teinud mõistlikke pingutusi kohtumenetluse vältimiseks. Asjaolu, et avaldaja sai kinnistu omanikuks omandireformi käigus, ei anna alust kalduda kõrvale

§ 172lg 1 üldreeglist.

Vaidlus on viinud Sillarid väga raskesse majanduslikku olukorda. Seega oleks kulude nende kanda jätmine ülekohtune. TEISTE PUUDUTATUD ISIKUTE SEISUKOHAD

1. Jõgeva Maavalitsus on seisukohal, et H. kinnistule on juurdepääs määratud õigesti. J. , V. , O. ja T. kinnistute omanikud kasutavad sama teed oma kinnistutele tasuta juurepääsuks. Juurdepääsu eest iga-aastaselt 1020 euro tasumine on tavainimesele ülejõukäiv. Ka avaldajalt Sillarite kasuks menetluskuludena 8780 euro väljamõistmine ei ole õiglane ning hagita menetluse kohta on Sillarite menetluskulud ebaproportsionaalselt suured.
2. E. Limbaku seisukoha kohaselt ei ole ta takistanud avaldajal enda kinnistult läbisõitu. E. Limbak ei olnud nõus servituudi seadmisega, kuna märge kinnistusraamatus vähendab tema kinnistu väärtust. Juurdepääs on E. Limbaku majapidamisele väga lähedal. E. Limbak on kokkuleppel Sillaritega hooldanud ja hooldab tema kinnistul asuvat teed. H. kinnistule juurdepääsuks on olemas alternatiivsed teed, mis ei möödu eluhoonetest.
3. T. Plans teatas, et on nõus loobuma juurdepääsutasust.
4. K. Kaldmaa teatas, et on nõus määratud juurdepääsuga, kuid peab juurdepääsutasu liialt suureks ja ka menetluskulud peaksid jääma menetlusosaliste endi kanda. KOHALIKU OMAVALITSUSE SEISUKOHT
5. Palamuse Vallavalitsus leiab, et avaldaja määruskaebus tuleks rahuldada ja puudutatud isikute Sillarite määruskaebus jätta rahuldamata. Seisukoha kohaselt on H. kinnistu omanik omandireformi tulemusena sattunud olukorda, kus tal puudub juurdepääs oma kinnistule. T. kinnistu õuel on pinnastee, mis on rohtunud, kuna seda ei ole pikka aega kasutatud. Keskkonnaamet on seisukohal, et ajaloolise tee kasutamine ei ole vastuolus looduskaitseseadusega. Sellega on langenud ära vajadus kaaluda alternatiivseid juurdepääse. Tasu 1020 eurot aastas tundub maakoju jõudmise eest ülemäärane. T. ja H. kinnistutel ei ole püsielanikke, seega ei saa rääkida juurdepääsutee intensiivsest kasutamisest. Juurdepääs ei ole määratud läbi T. kinnistu õueala, sest katastriplaan seda ei kajasta ning elamu ja sauna vaheline ala ei ole aktiivses kasutuses. Ka menetluskulud on avaldajale liialt koormavad. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud määrus tuleb tühistada osas, milles maakohus määras H. kinnistu igakordsele omanikule kohustuse tasuda juurdepääsu tasu J. kinnistu omanikule 110 eurot aastas, V. kinnistu omanikule 50 eurot aastas, O. kinnistu omanikule 320 eurot aastas ja T. kinnistu omanikule 540 eurot aasta (maakohtu määruse p-d 5.1-5.4) ning milles maakohus jättis menetluskulud M. Paarmetsa kanda ja mõistis M. Paarmetsalt E. Limbaku kasuks välja menetluskulud 47.60 eurot ning A. Sillari, T. Sillari ja L. Sillari kasuks solidaarselt 8780 eurot. 12 Samuti tuleb täiendada maakohtu vaidlustatud määruse resolutsiooni p 4 juurdepääsu kasutamise korra osas ning täpsustada maakohtu määruse resolutsiooni p 6 T. kinnistu omanike juurdepääsutee korrashoiu kohustuse ulatuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega: - mõistab H. kinnistu igakordselt omanikult välja juurdepääsutasu J. kinnistu igakordsele omanikule 35 eurot aastas ja T. kinnistu igakordsele omanikule 120 aastas. Tasu tuleb maksta iga kalendriaasta eest sama aasta
7. detsembriks ning tasu maksmisega viivitamisel on H. kinnistu omanik kohustatud maksma väljamõistetavalt tasult viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Tasu tuleb maksta alates 16.11.2016 ja 01.12.2018 makstava tasu suuruseks perioodi 16.11.2016 kuni 01.12.2018 eest on J. kinnistu omanikule 74,7 eurot ja T. kinnistu omanikele 255,12 eurot; - täiendab maakohtu määruse resolutsiooni p-ga 4.3, mille kohaselt on juurdepääsu kasutaja (H. kinnistu omanik) kohustatud T. kinnistu õueala piiril asuva värava lukustama ning T. kinnistu omanik on kohustatud andma H. kinnistu omanikule ühe värava võtme; - määrab T. kinnistu omanike juurdepääsutee korrashoiu kohustuse 43 meetrit, s.o ulatuses, milles juurdepääsuteed kasutavad nii T. kinnistu kui ka H. kinnistu omanikud; ülejäänud ulatuses on T. kinnistut läbiva juurdepääsutee korrashoiu kohustus H. kinnistu igakordsel omanikul; - ning jätab menetluskulud maakohtus menetlusosaliste endi kanda. Maakohtu määruse õigeks kuupäevaks tuleb lugeda 31.07.
8. Muus osas tuleb maakohtu määrus jätta muutmata. M. Paarmetsa ning A. Sillari, T. Sillari ja L. Sillari määruskaebused tuleb osaliselt rahuldada. 23.

§ 435

lg 3 kohaselt on kohtuotsuse kuupäev selle avalikult teatavakstegemise päev.

§ 442

lg 2 p 3 sätestab, et otsuse (

§ 463

lg 2 järgi kohaldub määrusele) sissejuhatuses märgitakse otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht. Käesoleval juhul on vaidlustatud määruse sissejuhatuses märgitud määruse ajaks 28.07.2017, kuid kohtuniku poolt allkirjastatud (ja e-toimikus nähtavaks tehtud) 31.07.

1. Sellest tulenevalt on põhjendatud A. Sillari, T. Sillari ja L. Sillari määruskaebuses esitatud seisukoht, et määruse õigeks kuupäevaks tuleb lugeda 31.07.
2. Tegemist on menetlusõiguse normi rikkumisega, mis ei too kaasa määruse tühistamist.
3. Juurdepääsu tasu. AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud tasu juurdepääsu kasutamise eest koosneb kahest komponendist, s.o hüvitisest omandiõiguse riive eest ning hüvitisest juurdepääsutee korrashoiu ja liikluskorralduse tagamisega kaasnevate kulude eest (vt Riigikohtu 16.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p 33). Maakohus on vaidlustatud määruse põhjendustes nimetatud Riigikohtu määrusele viidanud, kuid tasu väljamõistmisel ei ole selles määruses antud juhistega arvestanud. M. Paarmetsa määruskaebus on juurdepääsutasu suuruse osas põhjendatud. 24.
4. Riigikohus on 16.06.2016 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15 p-s 42 asunud seisukohale, et juurdepääsutasu välja mõistmata jätmine on lubatav üksnes juhul, kui teeniva kinnisasja omanik on väljendanud kohtule selgelt, et ta tasu ei soovi. Maakohus ei ole V. kinnistu omaniku Tornator Eesti OÜ ja O. kinnistu omanik T. Plansi seisukohta tasu osas välja selgitanud (maakohtu 05.01.2017 istungi prtokoll, I kd, tl 160 pöördel) ning sellest tulenevalt mõistnud põhjendamatult M. Paarmetsalt nende kasuks välja tasu juurdepääsu kasutamise eest. M. Paarmetsa määruskaebusele on lisatud Tornator Eesti OÜ (III kd, tl 115) ja T. Plansi (III kd, tl 158) seisukohad, milles nad ei soovi juurdepääsu tasu. 13 Seetõttu tuleb tühistada maakohtu otsus osas, millega määras H. kinnistu omanikule kohustuse tasuda V. kinnistu omanikule juurdepääsutasu 50 eurot aastas (maakohtu määruse resolutsiooni p 5.2) ja O. kinnistu omanikule juurdepääsutasu 320 eurot aastas (maakohtu määruse resolutsiooni p 5.3). 24.
5. Riigikohus asus 16.06.2016 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15 seisukohale, et tuleb muuta senist praktikat juurdepääsuga koormatud kinnisasja turuväärtuse vähenemise (omandiõiguse riive) eest hüvitise arvestamise osas ning see osa tasust tuleb asendada perioodilise hüvitisega, mis tuleb koormatava kinnisasja igakordsele omanikule maksta kinnistu ainukasutusõiguse kaotuse eest. Selle tõttu jääb koormatava kinnisasja omanik ilma kinnisasja kasutuseelisest. Sellisele seisukohale on Riigikohus jäänud ka edasistes lahendites (vt 19.04.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-17; 09.06.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3117). Kinnisasja koormamisel juurdepääsuga on kasutuseelise kaotamise hüvitamise eesmärk tagada kinnisasja omanikule samasugune seisund, milles ta oleks olnud, kui ta oleks juurdepääsualust maatükki ise kasutada saanud, sh kasutada tee alla jäävat maad muul otstarbel. Hüvitise suuruse määramisel tuleb hinnata, kuidas ja millise kasu saamiseks võiks kinnisasja omanik juurdepääsualast maad kasutada arvestades maa otstarbest tulenevaid piiranguid ja kõiki muid tähtsaid asjaolusid. Kui juurdepääs määratakse mööda olemasolevat erateed, peab hüvitis hõlmama juurdepääsu taotleja kulutusi, mida ta on kasutuseelise ulatuses säästnud. Seega omandiõiguse riive (juurdepääsutasu esimese komponendi) eest hüvitise kindlakstegemisel tuleb aluseks võtta kasutuseelise suurus. Riigikohus on selgitanud (vt 16.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p 39), et kinnisasjade või nende osade puhul saab kasutuseelise arvestamisel lähtuda nt eeldatavast keskmisest üürihinnast, arvestades seejuures ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha. Seejuures tuleb silmas pidada mitte maa kasutusõiguse keskmist väärtust, vaid konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtusi. 24.
6. Maa-ameti 13.12.2017 vastuse (IV kd, tl 36) kohaselt oli
7. a maatulundusmaade keskmine rendihind Jõgeva maakonnas 50 eurot/ha ning lähtudes T. kinnistu juurdepääsu alla jääva maa pindalast 225m2, oleks sellisel juhul kasutuseelise kaotuse suuruseks 1,125 eurot aastas. Sama Maa-ameti vastuse kohaselt on Jõgeva maakonnas perioodil 2015-2017 sõlmitud 6 teeservituudi lepingut (sh 1 elamumaa sihtotstarbega) ning keskmine reaalservituudi talumise tasu oli 0,02 eurot/m
8. Lähtudes T. kinnistu juurdepääsu alla jääva maa pindalast 225m2, oleks talumise tasu suuruseks 4,5 eurot aastas. Kuivõrd Maa-ameti vastusest nähtuvalt on analoogsete tehingute arv väike, siis ei ole ringkonnakohtu arvates eelmärgitud andmete alusel võimalik määrata kindlaks kasutuseelise õiglast suurust. Lisaks eelnevale on Maa-amet 13.12.2017 vastuses märkinud, et aktiivse turu puudumisel lähtub Maa-amet kasutustasu väljamõistmisel Vabariigi Valitsuse 14.07.2016 määruse nr 79 kinnitatud Kinnisasja kasutustasu ja hariliku väärtuse hindamise korrast, mille kohaselt on kasutustasu suuruseks 5% koormatava kinnisasja või selle osa harilikust väärtusest. T. kinnistu omanikud on 19.01.2018 vastuses (IV kd, tl 54-56) seisukohal, et nimetatud korrast on võimalik lähtuda ning lisanud juurde Maa-ameti andmed, mille kohaselt on elamumaa keskmine väärtus Jõgevamaal 4,32 eurot/ha (5% 0,22 eurot/ha). H. kinnistu omanik ei ole sellele T. kinnistu omanike seisukohale vastuväiteid esitanud. Seetõttu lähtub ringkonnakohus kasutuseelise kaotuse eest hüvitise määramisel 5%-st elamumaa väärtusest, s.o 0,22 eurot/ha. Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks rõhutada, et vaatamata ringkonnakohtu poolt tehtud ettepanekutele ei ole puudutatud menetlusosalised tõendeid kasutuseelise suuruse määramiseks esitanud. 14 Juurdepääs avalikult teelt H. kinnistule kulgeb üle X. , J. , V. , O. , T. ja Y. kinnistute ning juurdepääsu tasu nõude on esitanud J. ja T. kinnistu omanikud. Maakohus on tuvastanud, et juurdepääs üle J. kinnistu on laiusega 3 meetrit ja pikkusega 137 meetrit (pindala 411m2) ning juurdepääs üle T. kinnistu on laiusega 2,5 meetrit ja pikkusega 90 meetrit (pindala 225m2). T. kinnistu omanike 13.11.2017 seisukohast (IV kd, tl 23) nähtuvalt kasutavad nad 90 meetrisest juurdepääsuteest ka ise 43 meetrit ning ülejäänud osa, s.o 47 meetrit, kasutatakse ainult H. kinnistule saamiseks. H. kinnistu omanik ei ole nimetatud seisukohale vastuväidet esitanud. Hüvitise suurus kasutuseelise kaotuse eest T. kinnistule on järgmine: 47m x 2,5m = 117,5m2 x 0,02 = 25,85 eurot; 43m x 2,5m = 107,5m2 x 0,02 = 23,65 eurot. Kuna juurdepääsuteest 107,5m2 kasutavad ka T. kinnistu omanikud, siis vähendab ringkonnakohus nimetatud juurdepääsutee eest arvestatud hüvitist 1/2 võrra, s.o 11,83 eurot ning hüvitise suuruseks T. kinnistule on 37,68 eurot (25,85+23,65-11,83). Asja materjalidest nähtuvalt on J. kinnistu sihtotstarbelt maatulundusmaa ning E. Limbak kasutab kinnistul asuvaid hooneid seal püsivalt elamiseks. Seetõttu lähtub ringkonnakohus ka J. kinnistu omanikule kasutuseelise kaotuse eest hüvitise määramisel 5%-st elamumaa väärtusest, s.o 0,22 eurot/ha. Maakohus tuvastas, et J. kinnistust jääb juurdepääsutee alla 411m2 (3x137 meetrit). Seega oleks hüvitise suurus kasutuseelise kaotuse eest 90,42 eurot (411m2x0,22). Kuna juurdepääsu oma kinnistutele üle J. kinnistu kasutavad nii V. , O. , T. kui H. kinnistute omanikud, siis on põhjendatud, et H. kinnistu omanik peab hüvitama Järva kinnistu omanikule ¼ osa, s.o 22,61 eurot (90,42:4). Ringkonnakohus lähtub eeldusest, et tasu suuruse määramisel on iga kinnistu omaniku osa võrdne. Maakohtu põhjendused omandiõiguse riive eest hüvitise väljamõistmisel, s.o T. kinnistu omanikele 450 eurot aastas ja J. kinnistu omanikule 40 eurot aastas, ei tugine tõenditel ja on vastuolus ülalmärgitud Riigikohtu praktikaga. Samuti on põhjendamatu T. kinnistu omanike määruskaebuses esitatud seisukoht, et juurdepääsutasu määramisel tuleb lähtuda T. kinnistu turuväärtuse vähenemisest. 24.
9. Eratee omanikul on õigus nõuda eratee teistelt kasutajatelt tasuna tee kasutamisega kaasnevate ja tee omaniku kohustuste täitmiseks vajalike kulutuste hüvitamist (s.o juurdepääsutasu teine komponent). Riigikohus on 16.06.2016 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15 p-s 31 asunud seisukohale, et tee kasutamise eest määratava tasu suuruse üle otsustamisel tuleb arvestada, millised abinõud on igal üksikul juhul tee omanikule tee korrashoiu ja ohutu liiklemise tagamiseks mõistlikult vajalikud. Maakohus ei ole tee kasutamise eest tasu määramisel Riigikohtu nimetatud seisukohaga arvestanud ning on põhjendamatult lähtunud Are valla (Pärnu maakond) teehoiu kavast (III kd, tl 76-77). T. kinnistu omanike seisukohast (III kd, tl 72-74) nähtub, et Are valla teehoiu kava käsitleb uue kruusakattega tee rajamise maksumust ning ainuüksi seetõttu ei ole sellest juhindumine põhjendatud. Põhjendatud ei ole ka lähtuda Moreen OÜ hinnapakkumisest (III kd, tl 54), kuna T. kinnistu omanike seisukohast nähtuvalt (III kd, tl 74) oleks tegemist üle heinamaa tee ehitamisega ning eemaldada tuleks kasvupinnas, ehitada kruusliivast alustee ja lisaks tee katte ehitus purustatud kruusast. Asja materjalidest nähtuvalt määras maakohus juurdepääsu üle olemasoleva tee ning puuduvad tõendid, et olemasolevat teed tuleks sellises mahus taastada. Palamuse Vallavalitsuse 18.12.2017 vastuse (IV kd, tl 39) kohaselt on vallas teede korrashoiuks
10. a ettenähtud rahalisi vahendeid 0,1132 eurot/m2 kohta. Ringkonnakohus lähtub T. ja J. kinnistutele tee korrashoiukulude eest tasu määramisel nimetatud määrast ja leiab, et kulutuste suurus 0,1132 eurot/m2 on mõistlikult põhjendatud. T. kinnistu omanike seisukoht, et 15 nimetatud vallavalitsuse vastuses toodud kulude määrast ei saa lähtuda, kuna valla teede remondivajadus ja hoolduskulud on väiksemad võrreldes juurdepääsutee korrashoiukuludega, on põhjendamatu. Eelduslikult on valla teede liiklustihedus oluliselt suurem võrreldes liiklustihedusega vaidlusalusel juurdepääsuteel ning puuduvad tõendid, et valla poolt ettenähtud rahaliste vahendite (0,1132 eurot/m2) tõttu oleks valla teede olukord ebarahuldav. Tõendamata on ka see T. kinnistu omanike väide, et juurdepääsutee korrashoiukulude põhjendatud suurus on 5,8 eurot/m. Tõendamata on maakohtu ja T. kinnistu omanike seisukoht, et tee korrashoiukulude suuruse määramisel peaks lähtuma kuludest, mida tegi T. kinnistu omanik enne käesolevat kohtuvaidlust ning et samas mahus peab kulusid tegema 5 aasta möödudes. Juhul, kui juurdepääsutee olukord muutub sedavõrd, et kohtu poolt määratud tasu suurus ei võimalda juurdepääsuteed korras hoida, on puudutatud isikutel võimalik

§ 480lg 1 teise lause alusel taotleda tasu suuruse muutmist.

Samuti on võimalik nimetatud küsimus lahendada tee kasutajate poolt kokkuleppel. T. kinnistu omanikele tuleb tee korrashoiukulud hüvitada 43 meetri ulatuses, s.o ulatuses, milles juurdepääsuteed kasutavad ka T. kinnistu omanikud. Kuivõrd juurdepääsualuse tee pindala on 107,5m2, kujuneb tasu suuruseks 12,17 eurot (107,5m2x0,1132). H. kinnistu omanik peab hüvitama nimetatud summast ½, s.o 6,1 eurot, kuna selles osas kasutavad juurdepääsuteed ka T. kinnistu omanikud. Teine osa juurdepääsuteest, s.o 47 meetrit pindalaga 117,5m2, on üksnes H. kinnistu kasutuses, kes peab selle korras hoidma. Seetõttu puudub ka alus nimetatud juurdepääsutee osa eest korrashoiukulusid kindlaks määrata. J. kinnistul asuva juurdepääsutee pindala on 411m2 ning tasu suuruseks kujuneb 46,52 eurot (411m2x0,1132). Kuna juurdepääsuteed üle J. kinnistu kasutavad ka V. , O. ja T. kinnistu omanikud, peab H. kinnistu omanik hüvitama 11,63 eurot (46,52:4). 24.

1. Lähtudes käesoleva määruse p-des 24.3 ja 24.4 toodud põhjendustest, on tasu suurus T. kinnistu omanikele 43,78 eurot (37,68+6,1) ja J. kinnistu omanikule 34,24 eurot (22,61+11,63). Ringkonnakohus ümardab J. kinnistu omanikule väljamõistetava tasu suuruse 35 euroni. Ringkonnakohus märgib, et juurdepääsutasu suuruse määramine on kohtu diskretsiooniotsus, mille suuruse määramisel tuleb muu hulgas arvestada avaldaja seisukohta tasu suuruse osas. M. Paarmets on määruskaebuses kinnitanud, et ta on nõus tasuma T. kinnistu omanikule omandiõiguse riive ja tee korrashoiukulude eest kokku 120 eurot aastas. Maakohtu määruse põhjendustest nähtuvalt on omandiõiguse riive seoses juurdepääsuga T. kinnistule võrreldes J. kinnistuga suurem. Arvestades eelnevat peab ringkonnakohus õiglaseks määrata juurdepääsutasu suuruseks T. kinnistu omanikele kokku 120 eurot aastas, kusjuures tasu omandiõiguse riive eest on 114 eurot ja tasu tee korrashoiukulude eest 6 eurot aastas. Ringkonnakohus märgib, et juurdepääsutasu tuleb H. kinnistu omanikult välja mõista (vt Riigikohtu 16.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p 42). Hüvitis katab ka T. ja J. kinnistute koormatud kinnistuosadega seotud maamaksu (näiteks on T. koormatud kinnistuosa maamaksu suurus 26 senti aastas). Maakohtu määruse resolutsiooni p 13 kohaselt kantakse kinnistusosakonna registriosa nr X. (T. ) III jakku märkus juurdepääsu kohta H. kinnistule määruse p-des 2-6 märgitud tingimustel. Juurdepääsu tasu suurus on märgitud määruse p-s 5 ning seetõttu ei ole õige T. kinnistu omanike väide määruskaebuses, et tasu suurus ei nähtu kinnistusraamatusse kantavast märkusest. 24.
2. H. kinnistu omanikul tuleb juurdepääsutasu maksta J. ja T. kinnistu omanikele iga kalendriaasta eest hiljemalt sama aasta
3. detsembriks. 16 Maakohus määruse resolutsiooni p 6 kohaselt tekkis H. kinnistu omanikul tasu maksmise kohustus 16.11.
4. Sellest tulenevalt on H. kinnistu omanikul kohustus maksta 01.12.2018 seisuga J. kinnistu omanikule 74,4 eurot (sh
5. a 46 päeva eest 4,4 eurot) ja T. kinnistu omanikule 255,12 eurot (sh
6. a 46 päeva eest 15,12 eurot).
7. Asja materjalidest nähtuvalt asub T. kinnistu õueala piiril lukustatav värav, mida on vaja läbida H. kinnistule saamiseks ning maakohtu menetluses (II kd, tl 121) esitasid T. kinnistu omanikud taotluse, et juurdepääsu määramisel läbi nende kinnistu paneks kohus juurdepääsu kasutajatele kohustuse see lukustada. T. kinnistu omanikud nõustusid andma H. kinnistu omanikule ühe värava võtme. Põhjendatud on T. kinnistu omanike määruskaebuses esitatud seisukoht, et maakohus on juurdepääsu kasutamise korra kindlaksmääramisel jätnud nimetatud taotluse põhjendamatult tähelepanuta. Ringkonnakohus leiab, et T. kinnistu omanike eelnimetatud taotlus on mõistlik ning esitatud nii T. kui H. kinnistu omanike huvides. Seetõttu tuleb määruskaebus selles osas rahuldada ning maakohtu määruse resolutsiooni juurdepääsu kasutamise korra osas täiendada. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud määruskaebuses esitatud põhjendusele ei ole avaldaja vastuses määruskaebusele vastuväiteid esitanud. Määruskaebuses esitatud muud väited ei anna alust maakohtu poolt määratud juurdepääsu kasutamise korra tühistamiseks. Maakohus on õigesti määranud juurdepääsu nii jalgsi kui sõidukitega ning mõistlik ei ole väide, et kuna juurdepääsu taotlejal on mööda kallasrada võimalik H. kinnistule saada, siis on jalgsi määratud juurdepääs mööda pinnasteed põhjendamatu. Mõistlik ei ole ka see määruskaebuse esitajate väide, et juurdepääsu tuleks piirata maksimaalselt 4 korraga ööpäevas. Kuigi H. kinnistu on kasutatav maakoduna ja selle kasutusintensiivsus on väike, ei ole määruskaebuses toodud esile selliseid asjaolusid, mis õigustaksid juurdepääsu piiramist kordade arvuga ööpäevas.
8. Ringkonnakohus nõustub T. kinnistu omanike määruskaebusega ka selles, et maakohtu määruse resolutsiooni p 6 on osaliselt ebatäpne, kuna sellest nähtuvalt peavad nad hoidma korras ka seda osa juurdepääsuteest, mida nad ise ei kasuta. Kuna 47 meetri ulatuses pinnasteed T. kinnistul kasutatakse vaid H. kinnistule saamiseks, siis on AÕS § 156 lg-s 1 sätestatuga kooskõlas, et nimetatud osa teest peab hoidma korras H. kinnistu omanik. Sarnast seisukohta kinnitab ka Riigikohtu praktika (vt Riigikohtu 09.06.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-17, p 12). Seetõttu tuleb täpsustada maakohtu määruse resolutsiooni p 6 selliselt, et T. kinnistul asuvast juurdepääsuteest 47 meetrit on kohustatud korras hoidma H. kinnistu omanik. Vastuses T. kinnistu omanike määruskaebusele ei ole avaldaja määruskaebusele selles osas vastuväidet esitanud.
9. Maakohus jättis menetluskulud

§ 172

lg 1 alusel avaldaja kanda ning põhjendas seda sellega, et lahend on tehtud avaldaja huvides. Ringkonnakohus maakohtu selle seisukohaga ei nõustu.

§ 172

lg 1 kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses oleneb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Riigikohus on 02.06.2008 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08 asunud seisukohale, et

§ 172

lg 1 esimest lauset on otstarbekas kohaldada juhul, mil hagita menetluses selle iseloomu tõttu peale avaldaja teisi menetlusosalisi ei ole, nt registriasjad, lapsendamise menetlus vms. Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. 17 11.03.2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14 on Riigikohus rõhutanud, et menetluskulude jaotamisel

§ 172

lg 1 teise lause alusel tuleb kulud jagada menetlusosaliste vahel õigluse alusel. Käesolevas asjas rahuldati avaldaja taotlus ning tema kinnistule määrati juurdepääs muu hulgas läbi J. ja T. kinnistu ning samas mõisteti avaldajalt J. ja T. kinnistute omanike kasuks välja juurdepääsu tasu. Seega lahendati juurdepääsu vaidlus nii avaldaja kui puudutatud isikute huvides ning ekslik on maakohtu seisukoht, mille kohaselt tehti lahend üksnes avaldaja huvides. Seetõttu on maakohus ebaõigesti kohaldanud

§ 172

lg 1 esimest lauset ja jätnud põhjendamatult menetluskulud üksnes avaldaja kanda. Ringkonnakohus märgib, et menetluskulude menetlusosaliste endi kanda jätmine

§ 172lg 1 teisel lause alusel on vaidluse asjaolusid arvestades ka õiglane.

Põhjendatud ei ole siinjuures T. kinnistu omanike väide, et nad on teinud mõistlikke pingutusi kokkuleppe sõlmimiseks. Asja materjalidest nähtuvalt on A. Sillari, T. Sillari ja L. Sillari poolt esitatud maakohtule hulgaliselt väiteid, tõendeid ja taotlusi, mis on osaliselt kindlasti põhjendamatud (näiteks müügihinna ekspertarvamus T. kinnistu turuväärtuse vähenemise kohta, 4500 euro suurune juurdepääsu tasu nõue ja sellega seonduvad tõendid). Avaldajale ei saa ette heita seda, et ta pole nõustunud nõutud juurdepääsu tasu suurusega, mis ei ole mõistlik ega kooskõlas Riigikohtu praktikaga. Oluline on siinjuures märkida, et juurdepääsu tasu nõue rahuldati tunduvalt väiksemas ulatuses taotletust. Seetõttu tuleb tühistada maakohtu määrus osas, millega jäeti menetluskulud M. Paarmetsa kanda ning mõisteti temalt välja E. Limbaku kasuks menetluskulude katteks 47,60 eurot ning A. Sillari, T. Sillari ja L. Sillari kasuks solidaarselt 8780 eurot. Ringkonnakohus jätab menetluskulud maakohtus

§ 172

lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda ning seetõttu puudub vajadus menetluskulude rahalist suurust kindlaks määrata. M. Paarmetsa määruskaebus tuleb selles osas rahuldada. 28. Muus osas (mh juurdepääsu määramise osas läbi T. kinnistu) on maakohtu vaidlustatud määrus seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendustega ning

§ 659ja § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid kõiki käesolevas määruses korrata.

Vastuseks T. kinnistu omanike määruskaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski määruskaebuses 137-s punktis esitatud põhjendusest ei anna alust tühistada maakohtu määrust osas, millega maakohus tuvastas juurdepääsu nõude rahuldamise eeldused ja määras H. kinnistule juurdepääsu muuhulgas läbi T. kinnistu. Seejuures on maakohus andnud hinnangu kõikidele esitatud faktilistele asjaoludele ja tõenditele ning kohaldanud õigesti asjakohaseid materiaal- ja menetlusõiguse norme. 29. Maakohus on vaidlustatud määruses kaalunud avaldaja ja kõigi puudutatud isikute erinevaid huvisid seoses avaldajale avalikult kasutatavale teele juurdepääsu võimaldamiseks ning seda ka vastavalt

§ 465lg 2 p-s 8 sätestatule põhjendanud.

T. kinnistu omanike määruskaebuses esitatud vastupidine seisukoht ei ole õige. Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks rõhutada, et juurdepääsu andmise nõude näol on tegemist taotlusega kohtule lahendada avaldaja ja puudutatud isikute huvide kaalumisel õiglusest lähtudes kinnisasjale juurdepääsu küsimused. Naaberkinnisasjade omanike õigused tasakaalustavad vastastikku üksteist ja nendega tuleb vastastikku arvestada ka juurdepääsu nõude lahendamisel. Vaidlustatud määruse põhjendustest nähtuvalt on maakohus igakülgselt kaalunud avaldaja ja puudutatud isikute huvisid avaldajale avalikult kasutatavale teele juurdepääsu võimaldamiseks ning asunud õiglasele ja põhjendatud seisukohale, et H. kinnistu igakordsel omanikul on õigus kasutada juurdepääsuks avalikult kasutatavale teele olemasolevat teed, mis muuhulgas läbib T. kinnistut. Seejuures on maakohus arvestanud väljakujunenud 18 juurdepääsu tavaga, juurdepääsu koormavust T. kinnistul elavatele isikutele, avaldaja huvidega seonduvalt teiste alternatiividega ning põhjendanud, miks teised alternatiivsed võimalused ei ole juurdepääsu määramiseks arvestatavad (maakohtu määruse lk 13-24). Kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole avaldajale juurdepääsu määramisel diskretsioonipiiridest väljunud. Seetõttu puudub ka alus maakohtu määruse tühistamiseks. Pelgalt asjaolu, et määruskaebuse esitajad ei nõustu maakohtu põhjendsutega, ei tähenda, et maakohus oleks määruse tegemisel seadusest tulenevat põhjendamiskohustust rikkunud ning avaldaja ja puudutatud isikute huve ebaõigesti kaalunud.

1. Maakohus on asunud põhjendatud seisukohale, et määratud juurdepääs on maakorralduslikult võimalik ning puudub vastuolu LKS § 37 lg 3 p-s 6 sätestatuga. Määruskaebuses esitatud seisukoht, mille kohaselt T. kinnistu õuest edasi viivat teed ega rada looduses ei eksisteeri, on ekslik ning vastuolus asjas esitatud tõenditega. Nii nähtub Keskkonnaministeeriumi 04.01.2017 vastusest (II kd, tl 26), et vaidlusalune teelõik (maakohtu poolt määratud juurdepääs) on kantud Eesti topograafia andmekogu kaardile ja vastuolu LKSga sõitmisele mööda olemasolevat pinnasteed ei ole. Keskkonnaameti vastusest (III kd, tl 4850) nähtub muu hulgas, et tulenevalt LKS-s sätestatud kalda kaitse piirangutest on looduskeskkonna säästmise ning kalda kaitse huvides kalda piiranguvööndis reeglina eelistatud olemasolevate (ajalooliste teede) kasutamine, neid vajadusel remontides või rekonstrueerides (mida LKS ei keela). Samuti on Maa-amet, tuginedes läbiviidud kontrollmõõdistamise ja kameraalse analüüsi tulemustele, 06.07.2017 vastuses (IV kd, tl 15-17) kinnitanud, et H. katastriüksusele kulgev tee on kujutatud hoonete ja jõe vahelt läbi T. katastriüksuse juba
2. a kaardil kui ka
3. a kaardil. Kokkuvõtvalt on Maa-amet seisukohal, et H. katastriüksusele on olnud juurdepääs põhja suunast ehk läbi praeguse T. katastriüksuse. Nimetatud tõendid lükkavad ümber määruskaebuse esitaja väite, et määratud juurdepääsutee on tekkinud avaldaja ja teiste isikute omavolilise tegevuse tulemusel. Siinjuures on õige ka see maakohtu seisukoht, et määratud juurdepääsutee ei pea vastama EhS-s (varem kehtinud TeeS-s) määratletud tee mõistele. Tegemist on pinnasteega, mida on lubatud remontida või rekonstrueerida ning asjakohane ei ole määruskaebuse esitajate tuginemine uue tee ehitamisele, mis oleks vastuolus LKS § 38 lg-s 3 sätestatuga.
4. Maakohus on õigesti leidnud, et määratud juurdepääsuteed on kasutatud varasemalt pikema aja jooksul ja seega on tegemist väljakujunenud tavaga juurdepääsu saamiseks H. kinnistule. Maakohtu määrusest nähtuvad põhjendused ja tõendid, mille alusel maakohus sellisele järeldusele jõudis. Seejuures on maakohus kaalunud kõiki avaldaja ja puudutatud isikute huvisid. Määruskaebuses esitatud seisukoht, et maakohus lähtus juurdepääsu määramisel üksnes väljakujunenud tavast, on ekslik. Põhjendamatu ja asjas esitatud tõenditega on vastuolus määruskaebuses esitatud väide, et mingisugust tava juurdepääsu saamiseks H. kinnistule üle T. kinnistu ei ole välja kujunenud.
5. Maakohus on igakülgselt kaalunud nii avaldaja kui kõigi puudutatud isikute (sh määruskaebuse esitajate) kõiki huve ja asjaolusid kinnistute kasutamisel ning põhjendanud, miks ta määras juurdepääsu läbi T. kinnistu. Muu hulgas on maakohus andnud hinnangu ka maa ostu-müügilepingule ja maamõõtja M. Karu selgitusele, miks maa erastamisel T. kinnistu omanikule ei seatud kitsendusi seonduvalt juurdepääsuga. Samuti on maakohus hinnanud alternatiivseid võimalusi juurdepääsu saamiseks H. kinnistule ja põhjendanud, miks läbi nende juurdepääsu määramine ei ole mõistlik. Maakohtu määrusest tuleneb selgelt, et võimalikud alternatiivsed juurdepääsuteed tuleks ehitada ning see oleks kindlasti kallim kui läbi T. kinnistut läbiva olemasoleva pinnastee remontimine ja korrashoidmine. Väide, et juurdepääsu määramisel läbi T. kinnistu tuleks algatada planeerimismenetlus, ei ole asjakohane. 19 Seetõttu ei ole põhjendatud määruskaebuse esitajate väide, et maakohus on lähtunud üksnes avaldaja huvidest ning jätnud määruskaebuse esitajate huvid tähelepanuta.
6. Seoses määruskaebuste osalise rahuldamisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 20 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja