KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Määruse tegemise aeg ja koht 7. märts 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-16-423 Tsiviilasi Raivo Lee

§ 156lg 1 ls 3).

Määratava tasuga on tasakaalustatud juurdepääsuga seotud liiklustiheduse kasvust, samuti metsa- ja põllutöömasinatega ning prügiautoga juurdepääsu kasutamisest tingitud omaniku huvide riive. Maakohus märkis, et võimalikud piirivaidlused lahendatakse selleks ettenähtud korras. Samuti puudub vajadus Keskkonnaameti kaasamiseks, kuna K. kinnistu omanike poolt võimalik kinnistu reaalosadeks jagamine ei ole puutumuses käesoleva tsiviilasjaga. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 8. Puudutatud isik I palub maakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega saata asi lahendamiseks tagasi maakohtule. Määruskaebuse kohaselt ei ole maakohus arvestanud teeniva kinnisasja väärtuse vähenemise ja kahjustamisega ning on andnud valitseva kinnisasja omanikele (avaldajatele) eelistatud positsiooni võrreldes teeniva kinnisasja omanikuga (puudutatud isik I). Kohus on jätnud sisuliselt hindamata puudutatud isiku I poolt pakutud alternatiivsed lahendused, konstateerides üksnes, et naaberkinnisasjade omanikud on teistele juurdepääsudele vastu või kaasnevad nendega kulud. Avaldajate huvi soovitud juurdepääsu vastu ei ole puudutatud isiku I huvidest kaalukam. Riigikohus on tsiviilasjades nr 3-2-1-48-10 ja nr 3-2-1-45-04 välja toonud, et

§ 156lg 1 eesmärgiks on võimalikult vähe koormata koormatava kinnisasja omaniku huve.

Taotletav juurdepääs koormab X kinnistut kõige enam, kuna koduhoovi (õueala) läbiv juurdepääs riivab lubamatult nii privaatsuspõhiõigust kui omandi puutumatust ning vähendab kinnistu 4 väärtust. Nn ajalooline juurdepääs seisnes selles, et K. kinnistu eelmised omanikud olid eakad inimesed, kellega sõlmiti eraldi naabrikokkulepe kinnisasja läbimiseks ning liikumine toimus vaid jalgsi ega olnud mõeldud kasutamiseks sõidukitega liiklemiseks. Juurdepääs on määratud läbi privaatse õueala elumaja akende alt ning vähendab oluliselt kinnisasja väärtust elukohana. Kuna siseõues hakkaksid piiramatult liikuma sõidukid, sh põllumajandustehnika, on see ülimalt ohtlik. Lisaks mõjutab kinnistu kui tagatise väärtuse vähenemine hüpoteegi ulatust ning pank võib hüpoteegipidajana nõuda laenu tagatiseks täiendava hüpoteegi seadmist, misläbi võib puudutatud isikule I tekkida otsene kahju. Hüpoteegi seadmise lepingu järgi võib kinnisasja koormata üksnes hüpoteegipidaja nõusolekul ja seetõttu tuli kohtul menetlusse kaasata hüpoteegipidaja Swedbank AS. Kohus on jätnud arvestamata, et juurdepääsu kasutamine eeldab oluliste kulutuste tegemist. Kinnistu hoovi läbiv tee on sisuliselt pinnastee, mis vajab olulises mahus investeeringuid, et tagada läbipääs nt põllumajandustehnika või prügiveoautoga. Õueala laiendamine ja tee väljaehitamine ei ole võimalik. Mäepealsel õuealal asuvate hoonete kelpi ja katuseid kaitseb loodetuulte eest üle 20 aasta tagasi maastikuarhitektuurselt selleks otstarbeks rajatud kõrge ja tihe ligi 200 meetri pikkune kuusepuude rivi ja selle hävitamine oleks seotud märkimisväärsete korvamiskuludega. Juurdepääs tooks kaasa kinnistu kanalisatsioonitorustiku ja reoveekäitlussüsteemi ümberehitamise vajaduse või hävitaks selle sootuks. Kinnistu eluhoonega ja majapidamishoonega ühendatud Uponor kolmekambriline septik ja selle imbväljak peab paigaldusjuhendi järgi olema vähemalt 5 meetri kaugusel teest, mistõttu juurdepääs kahjustaks suure tõenäosusega septikut ja selle imbväljak märgaks teemaa asukohta. Kohus on jätnud arvestamata, et puudutatud isik I on valmis panustama tema poolt pakutud alternatiivide korral teede ehituskuludesse. Tasu on ebaproportsionaalselt väike ega sisalda omandiõiguse riive eest vastavat hüvitist. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-180-15 punktis 33 märkinud, et lisaks juurdepääsutee korrashoiu ja liikluskorralduse tagamise kulutuste hüvitamisele peab koormatava kinnisasja omanikule määratav hüvitis põhimõtteliselt sisaldama ka hüvitist omandiõiguse riive eest. Kohus on arvestanud üksnes maa maksustamishinda, jättes arvestamata muud asjaolud - teeniva kinnisasja väärtuse vähenemine, kahju tekkimine, tee ehitamise- ja korrashoiukulud jne. Samuti ei ole kohus seadnud K. kinnistule vastavat reaalkoormatist. Menetluskulud oleks pidanud jääma avaldajate kanda või äärmisel juhul menetlusosaliste endi kanda. Puudutatud isik I ei ole kunagi keeldunud juurdepääsu võimaldamisest, vaidlus on üksnes juurdepääsu erinevate alternatiivide üle. PUUDUTATUD ISIKUTE SEISUKOHAD JA VASTUVÄITED

1. Avaldajad paluvad jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata. Menetluskulud paluvad avaldajad jätta puudutatud isiku I kanda.
2. Eesti Vabariik toetas määruskaebust osaliselt, s.o juurdepääsutee asukoha osas, ning jäi varem esitatud alternatiivse ettepaneku juurde (alternatiiv IV).
3. Puudutatud isikud Moonika Pukk ja Viljandi vald vaidlevad määruskaebusele vastu.
4. Riho Kitsing ei esitanud vastust. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu
6. septembri 2017 määruse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid täiendada tuleb kohtumääruse põhjendusi. 5 Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
7. Asja materjalide kohaselt kuulub avaldajatele K. kinnistu, mis ei külgne avalikult kasutatavale teega, ning seetõttu on nad esitanud maakohtule nõude avalikult kasutatavale teele juurdepääsu saamiseks. Asjas on esitatud K. kinnistult avalikult kasutatavale teele juurdepääsuks neli varianti. Avaldajad on taotlenud juurdepääsuks seniajani kasutatud juurdepääsu Tartu – Viljandi - Kilingi-Nõmme (tee number 92) maanteele (I kd tl 10 – alternatiiv 1). Avaldajate seisukoha kohaselt on nende poolt taotletav juurdepääs maakorralduslikult võimalik ja otstarbekas, ei ole teisi isikuid ebamõistlikult koormav ja sedasama juurdepääsu on kasutatud varem pika aja vältel. Puudutatud isik I (X kinnistu omanik) on taotlenud, et kohus määraks K. kinnistult avalikult kasutatavale teele juurdepääsu kas tema poolt esitatud kaardil (I kd tl 56, 184, fotod I kd tl 143146) märgitud ja nimetatud juurdepääsutee 1 (maakohtu poolt nimetatud alternatiiv 2) või samal kaardil (I kd tl 56, fotod I kd tl 139-142) märgitud ja nimetatud juurdepääsutee 2 (maakohtu poolt nimetatud alternatiiv 3). Eesti Vabariik (Viljandi Maavalitsuse kaudu) on esitanud juurdepääsutee alternatiivi 4, (I kd tl 104, foto tl 147), mille kohaselt juurdepääsu asukoht kulgeks avaldajate taotletava juurdepääsuga (alternatiiv 1) paralleelselt, kuid X kinnistu hoonetest kaugemalt, hoonete poolt vaadatuna teisel pool kuusehekki. 15.

§ 156

lg 1 kohaselt omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et vaidlus kinnisasjale juurdepääsuõiguse tagamiseks lahendatakse poolte huvide kaalumise teel (vt näit Riigikohtu lahend tsiviilasjades nr 3-2-1-85-05 p 22, nr 3-2-1-14-06 p 28, nr 3-2-1-170-12 p 9). Huvide kaalumisel tuleb muu hulgas arvestada ka väljakujunenud tavaga. Antud juhul on maakohus menetlusosaliste huvide kaalumisel ja kaalutlusõiguse teostamisel jälginud diskretsiooni piire. Kaalutlusõigust on teostatud kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Nähtuvalt maakohtu põhjendustest, on ta juurdepääsu asukoha määramisel arvestanud nii koormatava kinnisasja (X kinnistu) omaniku huve kui avaldajate (K. kinnistu omanikud) huvidega. Ebaõige on määruskaebuses esitatud väide, et maakohus on andnud avaldajatele eelistatud positsiooni võrreldes puudutatud isikuga I ning on jätnud sisuliselt hindamata puudutatud isiku I poolt pakutud alternatiivsed juurdepääsu variandid. Maakohus on kaalunud puudutatud isiku I poolt pakutud alternatiivseid juurdepääsuteid (alternatiiv 2 ja alternatiiv 3 ) ning õigustatult asunud seisukohale, et kuna nimetatud juurdepääsuteede rajamine nõuab suuremahulisi töid ja kulutusi, siis koormatava kinnisasja omaniku (puudutatud isik I) huvi mitte määrata juurdepääsuks alternatiiv 1 ei kaalu üles avaldajate huvi mitte rajada K. kinnistult avalikult kasutatavale teele juurdepääsuks uut suuremahulisi töid ja kulutusi nõudvat juurdepääsuteed.

1. Asja materjalide kohaselt alternatiiv 2 kohale juurdepääsutee rajamise eeldatav maksumus on üle 20 000 euro (II kd tl 1-2). Alternatiiv 3 all märgitud juurdepääsutee rajamise eeldatav maksumus on üle 10 000 euro (II kd tl 14-15). Asjaolu, et alternatiiv 2 ja alternatiiv 3 korral on tegemist sisuliselt uute juurdepääsude rajamisega, kinnitavad asjas olevad tõendid (sh Viljandi maavalitsuse kiri 19.05.2016 – I kd tl 102-104; paikkonna vaatluse protokoll – I kd tl 131-147; 6 Viljandi Vallavalitsuse kiri 06.07.2017 lisatud Sakala Teed OÜ hinnapakkumisega – II kd tl 1.2; O.K.Veod hinnapakkumine – II kd tl 14, 15). Määruskaebuse esitaja seisukoha kohaselt ei ole maakohus juurdepääsu määramisel arvestanud seda, et ta oli ise valmis panustama alternatiivi 2 või alternatiivi 3 korral juurdepääsutee ehitamise kuludesse. Ringkonnakohus märgib, et asja materjalidest ei selgu, kui suures ulatuses on puudutatud isik I reaalselt valmis katma alternatiivi 2 või alternatiivi 3 korral juurdepääsutee ehitamise kuludesse. Samas on puudutatul isikul alati võimalik (vaatamata kohtu poolt määratud juurdepääsule) otsida avaldajatega kompromissi ja kokku leppida nendega juurdepääsutee rajamises kohtu poolt määratud asukohast erinevasse asukohta. Alternatiiv 4 (Viljandi Maavalitsuse ettepanek) korral on vajalik uue tee rajamine osaliselt, kuid puudutatud isik I on ise alternatiivi 4 välistanud põhjusel, et juurdepääsu planeeritud asukohas asub temale kuuluv kultuurmustika ja maasika istandus (paikkonna vaatluse protokoll) ning seetõttu ei ole kindlaks tehtud alternatiiv 4 rajamise kulusid.
2. Ringkonnakohus leiab, et kuna alternatiiv 2 ja alternatiiv 3 korral on tegemist sisuliselt uute juurdepääsude rajamisega, mis nõuavad suuremahulisi kulutusi, ning alternatiiv 4 juurdepääsu rajamine eeldab kultuurmustika ja maasika istanduse likvideerimist, mistõttu kaasneb puudutatud isikule kahju, siis on maakohus õigesti kasutades diskretsiooniõigust määranud juurdepääsuteeks alternatiivi 1 (s.o avaldajate poolt märgitu). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et juurdepääsu alternatiiv 1 saab käsitleda selle pika aja jooksul kasutamise tõttu ajaloolise juurdepääsuna, kuid seda ei ole õige käsitleda teena, kuna X kinnistul ei asu teeregistrisse kantud teed ehitusseadustiku § 3 lg 2 tähenduses. Määruskaebuse esitaja väitel seisnes ajalooline juurdepääs selles, et K. kinnistu eelmised omanikud olid eakad inimesed ning kasutasid juurdepääsu vaid jalgsi liikumiseks, mitte sõidukitega liiklemiseks. Ringkonnakohtu arvates ei sõltu see, kas tegemist on ajaloolise juurdepääsuga või mitte, asjaolust, kuidas juurdepääsuteed kasutati, s.o kas ainult jalgsi liiklemiseks või ka jalgrataste ja sõidukitega liiklemiseks. Asja materjalidest nähtub, et ajalooliselt oli ainuke K. kinnisasjale vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt läbi X kinnisasja (s.o mööda juurdepääsuteed, mille määras maakohus).
3. Määruskaebuse esitaja väitel koormab maakohtu poolt määratud juurdepääs X kinnistut kõige enam, kuna koduhoovi (õueala) läbiv juurdepääs riivab lubamatult nii privaatsuspõhiõigust kui omandi puutumatust. Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks rõhutada, et juurdepääsu andmise nõude näol on tegemist taotlusega kohtule lahendada avaldajate ja puudutatud isikute huvide kaalumisel õiglusest lähtudes kinnisasjale juurdepääsu küsimused. Naaberkinnisasjade omanike õigused tasakaalustavad vastastikku üksteist ja nendega tuleb vastastikku arvestada juurdepääsu nõude lahendamisel. Vaidlustatud määruse põhjendustest nähtuvalt on maakohus kaalunud avaldajate ja puudutatud isiku I huvisid kinnisasjalt avalikult kasutatavale teele juurdepääsu võimaldamiseks ning asunud õiglasele ja põhjendatud seisukohale, et K. kinnistu igakordsel omanikul on õigus kasutada juurdepääsuks avalikult kasutatavale teele olemasolevat (kasutusel olevat) juurdepääsuteed, mis muuhulgas läbib X kinnistut. Kuna teised menetluse kestel esitatud alternatiivsed võimalused ei ole juurdepääsu määramiseks arvestatavad, siis kuigi juurdepääsutee möödub puudutatud isikule I kuuluvate hoonete lähedalt ja seetõttu on eeldatav omandi riive suurem, on omandi puutumatuse riive hüvitatav määratava tasu kaudu. Kaalumine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole avaldajale juurdepääsu määramisel diskretsioonipiiridest väljunud. Pelgalt asjaolu, et määruskaebuse esitaja ei nõustu maakohtu põhjendustega, ei tähenda, et maakohus oleks määruse tegemisel seadusest 7 tulenevat põhjendamiskohustust rikkunud ning avaldajate ja puudutatud isiku I huve ebaõigesti kaalunud.
4. Määruskaebuse esitaja seisukoha kohaselt ei ole maakohus arvestanud teeniva kinnisasja väärtuse vähenemise ja kahjustamisega, samuti mõjutab kinnistu kui tagatise väärtuse vähenemine hüpoteegi ulatust ning pank võib hüpoteegipidajana nõuda laenu tagatiseks täiendava hüpoteegi seadmist. Ringkonnakohtu arvates ei mõjuta eeltoodud väited antud juhul juurdepääsutee asukohta. Asjas on tuvastatud, et K. kinnisasja omanikel puudub juurdepääs avalikult kasutatavale teele ning seetõttu on neil õigus nõuda seadusest tulenevalt juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Asjaolu, et võõra kinnisasja turuväärtus juurdepääsutee määramise tõttu eelduslikult võib mingis osas väheneda, ei anna alust mitte määrata juurdepääsu. Kuna tegemist on ajaloolise juurdepääsuga, mis oli olemas ka sel ajal, kui X kinnistu koormati hüpoteegiga, siis on oletuslik määruskaebuse esitaja väide, et juurdepääsu märkusena kinnistusraamatusse kandmise tõttu väheneb kinnistu kui tagatise väärtuse sedavõrd, et pank võib hüpoteegipidajana nõuda laenu tagatiseks täiendava hüpoteegi seadmist. Määruskaebuse esitaja väide, et tema siseõues hakkavad piiramatult liikuma sõidukid, sh põllumajandustehnika, ning see on ülimalt ohtlik, ei ole samuti aluseks avalikult kasutatavale teele juurdepääsu mittemääramiseks. LS § 15 lg 1 p 6 kohaselt suurim lubatud sõidukiirus õuealal on 20 kilomeetrit tunnis.
5. Puudutatud isik I seisukoha kohaselt toob määratud juurdepääs kaasa kinnistu kanalisatsioonitorustiku ja reoveekäitlussüsteemi ümberehitamise vajaduse või hävitab selle sootuks. Ringkonnakohus leiab, et kuna juurdepääsutee oli olemas enne septiku paigaldamist, siis paigaldades kinnistu eluhoonega ja majapidamishoonega ühendatud Uponor kolmekambrilise septiku ja selle imbväljaku vastuolus paigaldusjuhendiga (puudutatud isiku enda väitel peab olema vähemalt 5 meetri kaugusel teest), siis võttis puudutatud isik I endale riski, et garantiijuhtumi korral võib selguda, et garantii ei kehti.
6. Õige on määruskaebuse esitaja seisukoht, et vaidlustatud määrusest ei nähtu, et maakohus oleks tasu määramisel arvestanud teeniva kinnisasja omaniku õiguste riivet seoses teeniva kinnisasja väärtuse vähenemisega, tee ehitamise vajadust, korrashoidu jms, s.o määrusest ei nähtu, millest lähtuvalt maakohus määras tasu 100 eurot aastas. Maakohtu põhjendus, et „100 eurot aastas tasuna juurdepääsu kasutamise eest on oluliselt suurem summa kui sellelaadsetes vaidlustes tavaliselt tasuks kohtute poolt määratakse, arvestades maa maksustamishinda“ ei näita diskretsiooni teostamist kohtu poolt tasu määramisel. 21.1.

§ 156

lg-s 1 sätestatud tasu juurdepääsu kasutamise eest koosneb kahest komponendist, s.o hüvitisest omandiõiguse riive eest ning hüvitisest juurdepääsutee korrashoiu ja liikluskorralduse tagamisega kaasnevate kulude eest (vt Riigikohtu 16.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p 33). Riigikohus asus viidatud määruses seisukohale, et tuleb muuta senist praktikat juurdepääsuga koormatud kinnisasja turuväärtuse vähenemise (omandiõiguse riive) eest hüvitise arvestamise osas ning see osa tasust tuleb asendada perioodilise hüvitisega, mis tuleb koormatava kinnisasja igakordsele omanikule maksta kinnistu ainukasutusõiguse kaotuse eest. Selle tõttu jääb koormatava kinnisasja omanik ilma kinnisasja kasutuseelisest. Sellisele seisukohale on Riigikohus jäänud ka edasistes lahendites (vt 19.04.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-17; 09.06.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-17). 8 Kinnisasja koormamisel juurdepääsuga on kasutuseelise kaotamise hüvitamise eesmärk tagada kinnisasja omanikule samasugune seisund, milles ta oleks olnud, kui ta oleks juurdepääsualust maatükki ise kasutada saanud, sh kasutada tee alla jäävat maad muul otstarbel. Hüvitise suuruse määramisel tuleb hinnata, kuidas ja millise kasu saamiseks võiks kinnisasja omanik juurdepääsualast maad kasutada arvestades maa otstarbest tulenevaid piiranguid ja kõiki muid tähtsaid asjaolusid. Seega omandiõiguse riive (juurdepääsutasu esimese komponendi) eest hüvitise kindlakstegemisel tuleb aluseks võtta kasutuseelise suurus. Riigikohus on selgitanud (vt 16.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-15, p 39), et kinnisasjade või nende osade puhul saab kasutuseelise arvestamisel lähtuda nt eeldatavast keskmisest üürihinnast, arvestades seejuures ka vajalikke kulutusi, mida üürides tuleks teha. Seejuures tuleb silmas pidada mitte maa kasutusõiguse keskmist väärtust, vaid konkreetse kinnisasjaga võimalikult sarnaste maatükkide kasutusõiguse väärtusi. 21.

1. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et vaatamata ringkonnakohtu poolt tehtud ettepanekule ei ole menetlusosalised esitanud tõendeid, mille alusel saaks kindlaks määrata kasutuseelise suurust. Puudutatud isik I on menetluses läbivalt väitnud, et avaldajate poolt taotletud juurdepääs rikub oluliselt tema privaatsust ning väheneb X kinnistu väärtus vähemalt 1/3 võrra (I kd tl 49-50). Samuti on määruskaebuses tuginenud muuhulgas väitele, et tasu suuruse määramisel ei ole maakohus arvestanud koormatud kinnisasja omaniku õiguste riivet seoses kinnisasja väärtuse vähenemisega. Vastuseks ringkonnakohtu korduvale ettepanekule märkida omandiõiguse riive suurus ning see, kuidas on hüvitise suurus kujunenud, ei ole puudutatud isik esitanud oma seisukohta nimetatud küsimuses. Kuna puudutatud isik I ei ole suutnud nimetada hüvitise suurust, mis tema arvates kompenseeriks omandiõiguse riive, siis lähtub ringkonnakohus maakohtu poolt määratud tasu suurusest 100 eurot aastas ning arvestades juurdepääsutee korrashoiukulusid 43 eurot 80 senti, on omandiõiguse riive eest hüvitise suuruseks 56 eurot 20 senti aastas. 21.
2. Juurdepääsutee korrashoiukulude osas märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohtu küsimusele juurdepääsutee korrashoiukulude suuruse kohta vastas puudutatud isik I, et juurdepääsu hoolduskuludeks on teekatte perioodiline parandamine (täiendava kruusakihi lisamine), talihoole (lumetõrje) ja muu hooldus (tee hööveldamine). Puudutatud isik on märkinud, et üks koorem killustikku maksab 438 eurot ning arvestusega, et iga viie aasta jooksul on vajalik üks koorem killustikku, siis on killustiku maksumus 87 eurot 60 senti aastas. Juurdepääsutee muu hoolduse maksumust ei ole puudutatud isik esitanud. Avaldajate seisukoha kohaselt teostab Viljandi vald taludele teede talihoolet tasuta ning juurdepääsutee korrashoiukulude suuruse arvutamisel on avaldajad aluseks võtnud Kuude-Tusti teel kruusakatte uuendamise maksumuse (vaidlusalusele teele lähim tee). Lähtudes Kuude-Tusti teel kruusakatte uuendamise maksumusest maksab vaidlusalusel juurdepääsuteel kruusakatte uuendamine 388 eurot 74 senti. Kuna määruskaebuse esitaja kasutab ka ise vaidlusalust juurdepääsuteed, siis on avaldajatele langev juurdepääsutee korrashoiukulu 195 eurot 37 senti, mis jagatuna viie aasta peale on 38 eurot 87 senti aastas. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitaja väitega, et korrashoiukulude arvestamisel võib aluseks võtta Viljandi valla teehooldekavas toodud numbrilised näitajad (sh kruusakatte uuendamine Kuude-Tusti teel), kuid arvestada tuleks ka sellega, et kavas toodud summad on arvestatud suuremahuliste valla poolt avaliku hankemenetluse käigus tellitavate tööde teostamiseks. Seega peab ringkonnakohus põhjendatuks lähtuda puudutatud isiku I poolt esitatud vaidlusaluse tee kruusakatte uuendamise maksumusest, arvestades seda, et juurdepääsuteed kasutab lisaks avaldajatele ka puudutatud isik I ise. Eeltoodu alusel on juurdepääsutee korrashoiu kuluks 43 eurot 80 senti aastas (87,60:2=43,80). 9 Määruskaebuse esitaja väitel on kohus jätnud arvestamata, et juurdepääsu kasutamine eeldab oluliste kulutuste tegemist, sest kinnistu hoovi läbiv tee on sisuliselt pinnastee, mis vajab olulises mahus investeeringuid. Paikkonna vaatluse protokollile lisatud fotodelt (I kd tl 133-134, 136-138) nähtub, et juurdepääsutee ei ole pinnastee. Lisaks nähtub protokollist, et puudutatud isiku sõnade kohaselt on teed täitnud kruusaga ainult tema (I kd tl 131 pöördel). 21.
3. Lähtudes käesoleva määruse p-des 21.
4. ja 21.
5. toodud põhjendustest, on tasu suurus X kinnistu omanikule 100 eurot (omandiõiguse riive 56,20 + hüvitis tee korrashoiu eest 43,80) aasta. Juhul, kui juurdepääsutee olukord muutub sedavõrd, et kohtu poolt määratud tasu suurus ei võimalda juurdepääsuteed korras hoida, on puudutatud isikul võimalik TsMS § 480 lg 1 teise lause alusel taotleda tasu suuruse muutmist. Samuti on võimalik nimetatud küsimus lahendada tee kasutajate poolt kokkuleppel.
6. Käesoleva vaidluse lahendamisel (juurdepääsutee asukoha määramisel) on asjakohatud määruskaebuse esitaja väited, mis seonduvad X kinnistu ja K. kinnistu piiride ja piiripunktide väidetava vastuoluga. Juurdepääsu vaidluse lahendamisel ei lahendata vaidlust kinnisasja piiride üle.
7. Määruskaebuse esitaja on vaidlustanud menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise, väites, et menetluskulud oleks pidanud jääma avaldajate kanda või äärmisel juhul menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja väitega ning leiab, et maakohus on õigesti jaganud menetluskulud. TsMS § 172 lg 1 kohaselt hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses oleneb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Riigikohus on 02.06.2008 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-42-08 asunud seisukohale, et TsMS § 172 lg 1 esimest lauset on otstarbekas kohaldada juhul, mil hagita menetluses selle iseloomu tõttu peale avaldaja teisi menetlusosalisi ei ole, nt registriasjad, lapsendamise menetlus vms. Mitme menetlusosalisega hagita menetluses on üldjuhul õiglane jätta menetluskulud selle isiku kanda, kelle kahjuks lahend tehti. 11.03.2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14 on Riigikohus rõhutanud, et menetluskulude jaotamisel TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel tuleb kulud jagada menetlusosaliste vahel õigluse alusel. Maakohus on õigesti jaganud menetluskulud arvestades asjaolu, et puudutatud isiku I tegevuse tulemusena (püstitas värav-tõkkepuu) oli takistatud juurdepääs K. kinnistult avalikult kasutatavale teele ning avaldajad olid sunnitud seetõttu pöörduma kohtusse. Kuna menetluskulud maakohtus on jagatud õiglaselt, siis puudub alus muuta maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotust.
8. Vastuseks ringkonnakohtu küsimusele juurdepääsutee korrashoiukulude suuruse kohta on menetlusosalised esitanud täiendavaid tõendeid. Ringkonnakohus leiab, et puudutatud isiku I taotlus täiendavate tõendite juurdevõtmiseks tuleb rahuldada osaliselt ja võtta asja materjalide juurde väljavõte www.a-killustik.ee lehelt. Rahuldamata tuleb jätta puudutatud isiku taotlus võtta asja materjalide juurde X kinnisasja piiriprotokoll, X kinnisasja katastriüksuse plaan ja väljavõte Maa-ameti kaardiserverist koos täiendustega, sest tegemist on asjakohatute tõenditega (TsMS § 238 lg 1). 10 Ringkonnakohus leiab, et rahuldada tuleb avaldajate taotlus ning võtta asja materjalide juurde Viljandi valla teehoiukava, Kuude-Tusti tee skeem, teeregistis kajastatud Kuude-Tusti tee ja vaidlusaluse tee skeem (millelt nähtub tee pikkus)
9. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel määruskaebuse esitaja kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 11 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson