Obsah (13)

§ 162§ 168§ 171§ 394§ 651§ 654§ 657§ 658§ 392§ 423§ 436§ 178§ 177

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 11.05.2018, Tallinn Tsiviilas

) § 177 lõikes 2 sätestatud korras. 3. Ühisvara jagamise hagi kostjate I ja III vastu jäi rahuldamata, mistõttu tuleb jätta menetluskulud

§ 162lõike 1 järgi hageja kanda.

Kohus jättis hagi tagasivõitmise nõuetes läbi vaatamata (maakohtu otsuse punktis 31 märgitud ekslikult, et hagi jäi ka selles osas rahuldamata). Menetluskulude

§ 168

lõikes 2 sätestatust erinevalt jagamiseks ei esine

§ 168lõigetes 3-5 sätestatud eeldusi.

Kohus jättis seetõttu ka tagasivõitmise hagi osas menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus

1. Hageja vaidlustab maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja palub teha selles osas uue otsuse, millega jätta menetluskulud poolte kanda.
2. Menetluskulude jagamisel ei arvestanud kohus, et kostjad I ja III esitasid maakohtu 01.10.2015 hagi tagamise määrusele määruskaebuse, mille ringkonnakohus jättis rahuldamata. Hageja viitab

§ 171

lõikele 1 ja märgib, et kuna kostjate I ja III määruskaebus jäi rahuldamata, tuleb selle esitamisest tingitud kulud jätta kaebuse esitajate kanda. 6. Menetluskulude hageja kanda jätmine on ka tervikuna äärmiselt ebaõiglane, sest hageja esitas hagid oma õigusi heauskselt kasutades, lähtudes seadusest ja tuginedes kohtupraktikale. Maakohus jättis tagasivõitmise hagi läbi vaatamata pärast enam kui kolm aastat kestnud menetlemist alusel, mis pidanuks kohtule ilmnema juba hagi menetlusse võtmise ajal. Selle viivituse ja kohtupraktika muutuste tõttu kaotas hageja õiguse nõuda võlgniku ühisvara jagamist. Seetõttu esinevad erandlikud asjaolud, mis võimaldavad menetluskulude jagamisel kohaldada

§ 162lõiget 4.

Hageja esitas tagasivõitmise hagi ajal, mil sissenõudjad said maa- ja ringkonnakohtute ning Riigikohtu praktikast (lahend nr 3-2-1-77-06, punkt 21) tulenevalt eeldada, et nad ei pea ühisvaraga tehtud tehingu tagasivõitmise hagi esitama koos ühisvara jagamise hagiga. Samuti sai hageja kohtupraktika põhjal eeldada, et ühisvara jagamise hagi aegumine ei saa hakata kulgema enne vara ühisvarasse tagasivõitmist ning et TMS § 14 lõike 2 mõttes täitemenetluse ebaõnnestunuks tunnistamine ei ole sissenõudja pädevuses. Kuigi Eestis ei ole kohtulahend otseselt õiguse allikaks, moodustub neist siiski kohtupraktika, mis ei anna juhtnööre mitte ainult konkreetse kohtuasja menetlusosalistele, vaid ka teistele sarnases olukorras olevatele isikutele. Kui seaduses juhtnöörid puuduvad (nt ei sätesta TMS, mille alusel ja millises korras tuvastatakse täitemenetlus ebaõnnestunuks), on põhjendatud arvestada kohtute arvamust.

1. Hageja ei saanud mõistlikult oodata, et tema hagide menetlemise ajal muudavad kohtute poolt seadusele antud tõlgendused sissenõudjate õigusi väga suurel määral ebasoodsamas suunas. Tõlgendused muutsid sissenõudjate positsiooni märkimisväärselt halvemaks, sest: 1) ühisvara jagamise hagi esitamise tähtaeg saab hakata kulgema enne, kui võlgnikule üldse ühisvara tekib (nt tagasivõitmise tulemusel või täitemenetluse ajal omandamisel); 2) ühisvaraga seotud tagasivõitmise hagide esitamisel ei saa lähtuda seaduses sätestatud aegumistähtaegadest. TMS §-s 190 sätestatud ühisvara jagamise tagasivõitmise hagi aegumistähtajad ei rakendu, sest tagasivõitmise hagi esitamise võimalus sõltub ühisvara jagamise hagi 4 aegumistähtajast; 3) ühisvaraga tehtud tehingu tühisuse tuvastamise hagi tuleb esitada ühisvara jagamise hagi esitamise tähtaja jooksul; 4) kohustus ja pädevus tunnistada täitemenetlus TMS § 14 lõike 2 mõttes ebaõnnestunuks on sissenõudjal, mitte kohtutäituril.
2. Kohus jättis tagasivõitmise hagi läbi vaatamata põhjendusega, et hagejal puudub õiguslik huvi tagasivõitmiseks, sest isegi tagasivõitmise korral ei ole võimalik ühisvaraks olevatele korteriomanditele sissenõuet pöörata. Kuna hageja ei taotlenud tagasivõitmise nõude esitamisel ühisvara jagamist, pidi hagi menetlusse võtmata jätmise ja läbi vaatamata jätmise alus kohtule kohe ilmne olema. Ometi juhtis ta hageja tähelepanu ühisvara jagamise hagi esitamise vajalikkusele alles 13.04.2017 istungil. Seega jättis kohus hagejale õigel ajal selgitamata vajaduse esitada koos tagasivõitmise hagiga ka ühisvara jagamise hagi. Kui kohus oleks õigeaegselt seda selgitanud või jätnud tagasivõitmise hagi menetlusse võtmata, oleks hageja saanud esitada ühisvara jagamise hagi enne aegumistähtaja möödumist. Ka kostja I esitas väite, et tagasivõitmise hagi on ühisvara jagamise hagi aegumise tõttu esitatud perspektiivitult, alles 13.06.
3. Vastav väide tulnuks kostjatel esitada juba vastustes hagile (

§ 394lõike 2 punkt 1).

Kirjeldatud olukorras oleks maakohus pidanud kaaluma menetluskulude jaotamist

§ 162lõike 4 alusel.

Vastustaja seisukoht

1. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
2. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse vaidlustatud osas tühistamiseks ega muutmiseks.

§ 651

lõike 1 alusel kontrollib apellatsioonikohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellant vaidlustab maakohtu otsust ainult menetluskulude jaotuse osas. Seega ülejäänud osas on otsus jõustunud. Kolleegium ei tuvastanud vaidlustatud osas maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulist rikkumist ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja

§ 654lõikest 6 tulenevalt neid ei korda.

Samuti võtab kolleegium kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta.

§ 657

lõike 1 punkti 1 alusel jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse vaidlustatud osas muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. 11. Praegusel juhul jäi hageja hagi kostjate I-III vastu tehingute kehtetuks tunnistamiseks ja tehingute alusel saadu tagastamiseks läbi vaatamata ning hageja hagi kostjate I ja III vastu ühisvara jagamiseks rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus

§ 168lõike 2 ning § 162 lõike 1 järgi hageja kanda.

12. Hageja on seisukohal, et menetluskulude tema kanda jätmine on tervikuna äärmiselt ebaõiglane. Hageja hinnangul oleks maakohus pidanud kulude jaotamisel lähtuma

§ 162lõikest 4 ja jätma kulud poolte kanda.

Kolleegium maakohtu otsustuse muutmiseks alust ei näe.

§ 162

lõike 4 järgi võib kohus jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või 5 ebamõistlik. Hageja on leidnud, et vastaspoole kulude väljamõistmine oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane, kuna tema nõuded jäid rahuldamata ja läbi vaatamata kohtupraktika muutumise tõttu. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-142-10 (punkt 10) selgitanud, et

§ 162

lõike 4 rakendamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte kohaldamiseks peavad tõendamist leidma erandlikud asjaolud, milliste tõttu oleks menetluskulude jätmine ainult kaotanud poole kanda tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ringkonnakohus leiab, et kohtupraktika muutumine õigusnormide tõlgendamisel, mille tulemusel jäi hageja ühisvara jagamise hagi aegumise tõttu rahuldamata ja tagasivõitmise hagi seetõttu perspektiivituse alusel läbi vaatamata, ei ole selliseks erandlikuks asjaoluks, mis õigustaks

§ 162lõike 4 kohaldamist.

Käesoleval juhul ei muutunud mitte seadusandlus, vaid materiaalõiguse normide tõlgendamine kõrgema kohtu poolt. Seaduse tõlgendamine kui tegevus seaduse mõtte ja sisu väljaselgitamiseks on ajas pidevalt toimuv protsess ja võib muutuda majanduslike ning õigussuhete olulise muutumise tõttu. Seega kannab iga menetlusosaline teatud mõttes riski, et tema osalusel toimuva menetluse raames või samal ajal toimuva mõne muu menetluse raames võib muutuda senine kohtupraktika mõne õigusnormi tõlgendamisel. Samas on apellant asjakohaselt viidanud sellele, et kohtute poolt seaduse sättele antud tõlgendus on siduv ainult selle konkreetse vaidluse lahendamisel (

§ 658lõige 2, § 693 lõige 2).

Hagejal oli võimalik maakohtu otsus ka sisulises osas vaidlustada, kuid hageja seda ei teinud. Ringkonnakohus ei saa seotuse tõttu apellatsioonkaebuse piiridega anda menetluskulude jaotuse vaidlustamise menetluses hinnangut maakohtu põhjendustele hageja nõuete sisulise lahendamise kohta (

§ 651lõige 1).

13. Kolleegium ei nõustu kaebuse väidetega maakohtu poolt selgituskohustuse rikkumise kohta.

§ 392

lõikest 1 tulenevasse kohtu selgitamiskohustuse sisusse ei kuulu üldjuhul kohustus selgitada hagejale, milliseid nõudeid veel saaks või peaks ta kostja vastu esitama.

§ 392

lg 1 p 1 järgi on kohtul kohustus selgitada eelmenetluses välja hageja nõuded, kuid see säte ei pane kohtule kohustust selgitada hagejale seda, millise nõude esitamine aitaks hagejal paremini saavutada tema soovitud eesmärki (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-33-16, punkt 14). 13.04.2017 kohtuistungil selgitas maakohus kohtupraktika muutumist Riigikohtu lahendites nr 3-2-1-74-16 ja 3-2-1-917, millised oli avaldatud vastavalt 20.12.2016 ja 05.04.2017. Seega selgitas maakohus kohtupraktika muutumist mõistliku aja jooksul peale muutumisest teada saamist. Asjaolu kas ja kui, siis millal, esitas kostja vastuväite hagi võimalikust perspektiivitusest, ei oma kaebuse lahendamisel tähendust.

§ 423

lõike 2 (nagu ka § 371 lõike 2) kohaldamine on kohtu kaalutlusotsustus, mida tehes ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega (

§ 436lõige 7).

14. Kaebuses leiab hageja täiendavalt, et kostjate I ja III 12.10.2015 määruskaebuse esitamisega seotud kulud tuleb igal juhul jätta

§ 171lõikest 1 lähtudes kostjate I ja III kanda, kuna kaebus jäi rahuldamata.

Ringkonnakohus märgib, et

§ 171

lõige 1 reguleerib olukorda, kui menetluskulude jaotuse määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus. Antud juhul oli tegemist määruskaebusega menetlust mittelõpetava määruse (hagi tagamise määruse) peale, mille menetluses ringkonnakohus sellega seotud kulude jaotust ei määranud, mistõttu tuli menetluskulud tervikuna jaotada maakohtul.

näeb ette menetluskulude ühtse jaotamise põhimõtte, mille kohaselt kulud kannab reeglina tervikuna see pool, kes 6 vaidluse kaotab. Sellest põhimõttest võimaldab teha erandi nt

§ 168

lõige 3, mille järgi rahuldamata jäänud taotluse või arvestamata jäänud väite või tõendi esitamisega ja vaidlustamisega seotud menetluskulud võib menetluse tulemusest sõltumata jätta menetlusosalise kanda, kes taotluse, väite või tõendi on esitanud. Viidatud säte võimaldab kohtul põhimõtteliselt jätta edutu määruskaebuse menetlemisega seotud kulud kaebuse esitaja kanda. Samuti võimaldab

§ 162

lõige 4 jätta edutu määruskaebuse esitanud isiku kaebusega seonduvad kulud tema enda kanda. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul viidatud erandite kohaldamiseks alus puudub. Kostjad I ja III kasutasid maakohtu 01.10.2015 hagi tagamise määruse vaidlustamisel oma seadusest tulenevad edasikaebeõigust, kostjate määruskaebus oli õiguslikult põhistatud ning ei saa asuda seisukohale, et kaebus oleks olnud õiguslikult täiesti perspektiivitu või esitatud üksnes menetluse venitamise eesmärgil. 15. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu

§ 171lõike 1 alusel apellandi kanda.

Menetluskulude jaotust saab

§ 178lõike 1 kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva otsuse peale edasi kaevates.

16. Kuna maakohus poolte põhjendatud ja vajalike menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei tee seda ka ringkonnakohus. Vastavalt

§ 177

lõikele 2 määrab hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse kindlaks asja lahendanud maakohus määrusega mõistliku aja jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Vastuseks apellandi 30.04.2018 seisukohas esitatud väitele, et kuna antud juhul toimub apellatsiooniastmes vaidlus vaid menetluskulude jaotuse kindlaksmääramise osas, siis vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata, selgitab ringkonnakohus, et apellandi viidatud

§ 178

lõige 4 ei kohaldu menetluskulude jaotuse kindlaksmääramise vaidlustamise puhul, vaid üksnes menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise vaidlustamise puhul. Seega on käesoleva apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulude puhul tegemist iseenesest hüvitatavate kuludega. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/