Obsah (9)

§ 238§ 442§ 657§ 230§ 651§ 233§ 5§ 177§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 14. märts 2018. a Tsiviilasja number

§ 238

lg-s 1 sätestatut, jättes kostja esitatud tõendi vastu võtmata Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja ülalpidamiskohustust ei saa lugeda täidetuks sellega, et kostja lubab hagejal elada X. kinnistul asuvas elamus. Juhul, kui vanem annab talle kuuluva eluruumi tasuta lapse kasutusse, saab laps sellest kasutuseeliseid ka juhul, kui vanemale ei kaasne lapse kasutusse antud eluruumiga üüri- või omandamise kulusid. Hageja saadud kasutuseelise väärtuse kaudu saab kindlaks määrata kostja poolse lapse eluasemevajaduse rahuldamise ulatuse ja rahalise väärtuse. Kostja esitas nimetatud asjaolu hindamiseks kohtule Robinson Kinnisvara OÜ

1. mai 2017 hindamisakti, mille kohaselt on kostja poolt hageja ema ja hageja kasutusse antud kinnistu keskmine kohalik üürihind 170 kuni 200 eurot kuus. Maakohus ei ole nimetatud tõendit otsuses hinnanud. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja ei ole täitnud ülalpidamiskohustust seaduses sätestatud määras. Kostja pangakonto väljavõtted tõendavad, et kostja on maksnud hageja ülalpidamiseks enne hagiavalduse esitamist ajavahemikul
2. augustist 2016 kuni
3. aprillini 2017 kokku 2590 eurot ja pärast hagiavalduse esitamist ajavahemikul
4. maist kuni 5
5. novembrini 2017 hageja pangakontole 45 euro suuruste iganädalaste maksetena kokku 1360 eurot, s.o keskmiselt 209 eurot 23 senti kuus (1360 eurot÷6,5 kuud). Nimetatud summale lisandus tasuta elamu kasutamise võimaldamine (kasutuseelise väärtus 85 kuni 100 eurot kuus) ja alates
6. juunist 2017 kindlustusmaksete tasumine 11 euro 15 sendi ulatuses kuus. Sellega on kostja hageja ülalpidamiskohustust seaduses sätestatud miinimummääras täitnud. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et põhjendatud on arvestada hageja igakuiste vajaduste hulka hageja ema kütusekulu. Hageja ema kütusetšekid ei tõenda, et ostetud kütust on kasutatud üksnes hageja transportimiseks. Maakohus ei ole kostja seisukohale tähelepanu pööranud. Haridus- ja Teadusministeeriumi hallatava asutusena tegutsevas üldhariduskoolis statsionaarses õppes üldkeskharidust omandavale õpilasele, kelle rahvastikuregistri järgne elukoht ei ole õppeasutusega samas asulas, hüvitatakse ühistranspordiga õppeasutusse ja tagasi elukohta sõidu kulu arvestusega üks edasi-tagasi sõit nädalas, samuti riigipühadeks ja koolivaheajaks elukohta ja tagasi õppeasutusse sõidu kulu. Nii kaasapandud nädala toidutagavara, kui eeldatavalt ka puhas pesu ja muud tarbed on hagejal võimalik kaasa võtta ühistranspordiga. Kostja ei nõustu maakohtuga, et üldteada on asjaolu, et nädalavahetustel on bussiühendused oluliselt harvemad. Maakohus jättis kostjalt väljamõistetud elatise suuruse arvutamisel põhjendamatult arvestamata hagejale igakuiselt makstava lapsetoetuse 50 eurot. Kostja ei nõustu maakohtuga, et kuna hageja vajadused ületavad miinimumelatise summa, on hageja nõue kostja vastu seadusjärgse miinimumelatise saamiseks täielikult põhjendatud ja puuduvad alused selle vähendamiseks alla seadusjärgset määra. Maakohus jättis tähelepanuta, et kostja esitas taotluse määrata juhul, kui kohus ei arvesta elatise suuruse määramisel kostja poolt hageja kasutusse antud elamu kasutuseelise väärtust, hageja kasuks väljamõistetava elatise suuruseks 180 eurot kuus. Kuna kostja igakuiseks sissetulekuks on 470 euro suurune töötasu (bruto), ei ole kostjal võimalik maksta hagejale elatist rohkem kui 180 eurot kuus. Kohus rikkus

§ 442

lg-s 5 sätestatut, kuna ta ei ole kostja taotlust lahendanud ega käsitlenud otsuses asjaolu, et kostjal on teine alaealine laps, kes osutub hageja kasuks elatise väljamõistmisel PSK § 101 lg-s 1 sätestatud määras varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav hageja. Kuigi kostja nimele on registreeritud osalused neljas osaühingus ja kuus kinnistut, ei ole kostjal võimalik nimetatud vara käsutada, kuna see on tema ja hageja ema ühisvara (välja arvatud R OÜ ja S kinnistu). Lisaks on see vara arestitud hageja ema hagide tagamiseks tsiviilasjades nr 2-16-19316 ja 2-

1. Elatise maksmine hageja pangakontole on põhjendatud, kuna hageja ei ela igapäevaselt kummagi vanema juures. Kostja leiab, et hageja menetluskulud ei ole põhjendatud osas, milles hageja taotleb lepingulise esindaja kulu hüvitamist
2. oktoobri 2017 ja
3. novembri 2017 kohtuistungitele sõidu eest (kokku koos käibemaksuga 88 eurot 13 senti). Kuna hageja esindaja istungi sõidukulu on arvestatud kilomeetri põhiselt hinnaga 0,30 eurot/km, ei ole tegemist otsese sõidukuluga, vaid arvestusliku kuluga.
4. Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja ei nõustunud Pala Vallavalitsuse
5. septembri 1995 korralduse ja hagejale tehtud ülekannete perioodil
6. november 2017 kuni
7. jaanuar 2018 väljavõtte asja juurde võtmisega. X. kinnistu on hageja vanemate ühisvara ega mängi elatise suuruse kindlaksmääramisel rolli. Kostja ei ole kunagi pöördunud hageja ema poole ettepanekuga ühisvara võõrandada, et hagejale elatist tasuda. 6 Kostja ei ole transpordivajaduse katmisel või toidu ja tarbekaupade muretsemisel hagejat mistahes viisil aidanud. Kostja on jätnud tähelepanuta, et maakohus vähendas kütusekulu ega arvestanud selleks apellatsioonkaebuses viidatud 165 eurot. Maakohus jättis lapsetoetuse põhjendatult arvesse võtmata. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-35-17 p 28.2). Kostja esitas taotluse pelgalt perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lõigetes 2 ja 3 sätestatule toetudes.
8. oktoobri 2017 istungil teatas kostja maakohtule, et lisandunud ülalpeetavat ei loe ta põhjuseks elatise maksmiseks väiksemas määras (vt
9. oktoobri 2017 istungi protokolli lk 7). Eluliselt ei ole usutav, et mitmete kinnistute ja edukate äriühingute omanik ning juhatuse liige, kes suudab elatise vaidluses maakohtus tasuda pisut enam kui pool aastat kestnud menetluse eest advokaadile õigusabikulusid 4173 eurot, ei suudaks lapsele tasuda miinimummääras elatist. Kostja elulaad ja olemasoleva vara hulk välistavad elatise vähendamise alla miinimummäära. Hageja on taotlenud advokaadist esindaja sõidukulu hüvitamist, mille arvestamine kilomeetri põhiselt on kulu iseloomu arvestades igati põhjendatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse

§ 657

lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Riigikohus on

1. aprilli 2015 otsuse nr 3-2-1-21-15 p-s 11 leidnud, et kohus ei ole perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega (vt Riigikohtu
2. jaanuari
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 11).

§ 230

lg 3 järgi võib kohus lapse huve puudutavas vaidluses koguda tõendeid omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti. Ülalpidamisasjas võib kohus

§ 230

lg 4 alusel kohustada poolt esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta ning

§ 230lg 5 järgi nõuda ka ise asjakohastelt asutustelt teavet.

Ringkonnakohus ei võta asja juurde kostja poolt esitatud Pala Vallavalitsuse

1. septembri 1995 korraldust nr 326, kuna nimetatud tõend ei ole asjakohane elatise vaidluse lahendamisel. Ringkonnakohus loeb tõendi kostjale tagastatuks. Ringkonnakohus võtab asja juurde OÜ X.
2. a kasumiaruande väljatrüki ja kostja apellatsioonkaebusega esitatud konto väljavõtted hagejale elatise tasumise kohta. 7.

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja on apellatsioonkaebuse resolutsiooni kohaselt vaidlustanud maakohtu otsuse tervikuna, apellatsioonkaebuse põhjendavas osas on kostja vaidlustanud hageja vajadused osaliselt. Apellatsioonkaebuse kohaselt jättis maakohus põhjendamatult arvestamata asjaolu, et kostja lubab hagejal elada kostjale kuuluvas elamus (kasutuseelis). Maakohus jättis arvestamata hagejale makstava peretoetuse 50 eurot kuus, ühistranspordi kasutamisega kaasneva kulude hüvitamise võimalusega ning asjaoluga, et kostja ülalpidamisel on veel üks alaealine laps. Kostjale kuuluv vara on enamuses hageja emaga ühisomandis ning ühisvara jagamise üle toimub vaidlus, mille käigus on vara arestitud.

1. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus on esitatud tõendite analüüsimisel ja järelduste tegemisel ületanud diskretsiooni piire. Hageja on hagiavalduses esitanud tõendeid ja seisukohti 7 oma elulaadi kohta ja maakohus on hageja tõendeid ja seisukohti otsuse põhjendavas osas analüüsinud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti lähtunud PKS §-st 101, mis sätestab minimaalse elatise suuruse alaealisele lapsele. Viidatud paragrahvi lõikest 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, s.o
2. a 235 eurot kuus ja
3. a 250 eurot kuus. PKS § 102 sätestab, et kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole alates
4. detsembrist 2016 taganud hagejale seadusjärgset minimaalset ülalpidamist. Asjas puudub vaidlus, et kostja tasub iganädalaselt hagejale 45 eurot hageja pangakontole ning alates
5. jaanuarist 2017 ei ole kostja tasunud X. kinnistuga seotud elektrikulu. Riigikohus on
6. veebruari 2013 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-101-15 p-s 14 märkinud, et lapse õigused on kaitstud seeläbi, et vanemate kokkuleppest sõltumata saab ta nõuda kohustatud vanemalt elatist perekonnaseaduse alusel. Ka juhul kui hageja emal ja kostjal oli kokkulepe elatise tasumiseks 45 eurot nädalas, ei oma see kokkulepe hagiavalduse esitamisel vanema ja lapse vahelises õigussuhtes. Riigikohus on
7. veebruari 2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-15-15909 p-s 12 selgitanud, et lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse elulaadi kujundavad eelkõige tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Kuna hageja esitas nõude miinimumelatise saamiseks, ei pidanud hageja enda vajadusi tõendama. Kostjal oli võimalik tõendada, et esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 mõttes. Kostja on välja toonud, et tal on veel üks ülalpeetav, tema sissetulekuks on 470 eurot ning kostja ja hageja ema ühisvara vaidluse tõttu on arestitud kostjale kuuluv vara. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ja ta ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike, ning vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb mh hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike (vt Riigikohtu
8. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-21-21-15, p 14;
9. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17,
10. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15).
11. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et elatise vaidluses ei ole põhjendatud tuvastada, kas kostja on kinnistu X. ainuomanik või mitte (I kd, tl 189). Hageja ema ja kostja vaheline ühisvara jagamine sõltub tsiviilasja nr 2-17-8579 lahendamisest. Hageja ei ole esitanud hagiavalduses nõuet X. kinnistu omaniku tuvastamiseks. Kinnistusraamatu kanne on tehtud kostja ja hageja ema abielu ajal, mistõttu on põhjendatud eeldada, et tegemist on ühisvaraga (I kd, tl 62). Varalahususe lepingu puudumist on kinnitanud ka kostja ise (I kd, tl 39 pöördel, p 3.1.3). Kostja ei saa lugeda ülalpidamiskohustuse täidetuks sellega, et lubab hagejal elada kinnistul asuvas elamus (I kd, tl 189 pöördel). Riigikohus on
12. oktoobri 2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-21-69-13 p-s 17 selgitanud, et lapse põhivajaduste hulka kuulub ka vajadus kasutada eluruumi. Käesolevas asjas puudub poolte vahel vaidlus, et hageja õpib Nõo Reaalgümnaasiumis ja õppetöö ajal elab hageja kooli ühiselamus pühapäeva õhtust kuni reedeni. Seega enamuse ajast nädalas ei viibi hageja X. kinnistul.

§ 233

lg 1 järgi otsustab kohus lapse kasutuseelise väärtuse kõiki asjaolusid arvestades oma siseveendumuse kohaselt (vt Riigikohtu

1. oktoobri 2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-6913 p 21). Kuigi Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13 p-s 17 selgitanud, et ülalpidamise ulatuse määramisel tuleb arvestada ülalpidamiskohustuse täitmisena ka asjaolu, kui laps elab vanemale omandiõiguse alusel kuuluvas eluruumis, ei saa käesoleval juhul asuda seisukohale, et 8 X. kinnistu on kostja ainuomandis, kuna vaidlus ühisvara jagamise üle hageja ema ja kostja vahel ei ole lõppenud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et mõlemad vanemad võimaldavad hagejal kasutada eluruumi tasuta ning sellega on mõlemad vanemad võrdselt panustanud hageja ülalpidamisse eluruumi tagamisega. Seega puudub ka vajadus analüüsida kinnistu kasutuseelise väärtust.
2. Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra, mh juhul, kui vanem on töövõimetu või kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Teiste laste olemasolu annab alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra (vt Riigikohtu
3. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 10). Järeldus selle kohta, kas vanema teine laps osutuks vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua millised on kohustatud vanema lapse vajaduse ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse (vt Riigikohtu
4. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12). Kostja on asunud seisukohale, et tema sissetulekuks on töötasu 470 eurot kuus, millest ta saab kahe alaealise lapse ülalpidamiseks tasuda 180 eurot ning kostjale jääb enda kulude katteks 110 eurot (II kd, tl 4, p 2.10.5). Kohtumenetluses on kostja teinud hagejale ettepaneku tasuda elatisena 210 kuni 220 eurot hageja pangakontole (I kd, tl 111 pöördel). Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja ei ole menetluses tõendanud, et hagejale elatise tasumisel kahjustaks ta enda ja kostja ülalpidamisel oleva alaealise lapse heaolu ja et kostja majanduslik olukord on selline, mis ei võimalda kahe alaealise lapse ülalpidamist vähemalt seadusjärgses miinimummääras. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kostja ainukeseks sissetulekuks on töötasu 470 eurot. Asja materjalide kohaselt kuulub kostjale kuus kinnisasja ja 4 ettevõtet, millest üks on asutatud
5. aprillil
6. Kostjale kuulub OÜ X. (registrikood 10436589), mille 2016 aasta käive oli 47 108 eurot ning puhaskasum sellest 31 941 eurot. 2017 majandusaruande esitamise tähtaeg ei ole veel saabunud. Õige ei ole kostja väide, et seoses kostja ja hageja ema vahelise ühisvara jagamise vaidlustega tsiviilasjades nr 2-16-19316 ja 2-17-8578 on kostja vara arestitud. Tsiviilasjas nr 2-16-19316 on Tartu Ringkonnakohtu
7. märtsi 2017 määrusega hagi tagamise korras keelatud äriregistris Forestmaster OÜ suhtes kannete tegemine kuni menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni ning tsiviilasjas nr 2-17-8578 on Tartu Maakohtu
8. juuni 2017 määrusega hagi tagamise abinõuna arestitud hageja ema kasuks X. kinnistu ning antud hageja emale kinnistu ainukasutusõigus kuni tsiviilasja lõpplahendi jõustumiseni, samuti keelati OÜ X. registrikannete tegemine kuni lõpplahendi tegemiseni ja kostjal OÜ ELBRUS GRUPP osanikuõiguse teostamine ilma hageja ema kirjaliku nõusolekuta kuni lõpplahendi jõustumiseni (I kd, tl 61). Kostja muu vara osas ei ole kostja poolt viidatud tsiviilasjades kitsendusi seatud. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et tema osalus temale kuuluvates äriühingutes on nn tühiosalus ning äriühingud ei anna talle majanduslikku kasu. Kostja on märkinud, et hageja ema ja kostja ühisomandis olev korter asukohaga Mõisavahe 55-26 Tartu seisab tühjana (I kd, tl 80 pöördel p 2.8). Ka tühja korteriga kaasnevad püsikulud. Seega on hageja vanematel vara, mida on võimalik realiseerida hageja ülalpidamiskohustuse täitmiseks (vt Riigikohtu
9. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11). Ringkonnakohus märgib, et kostja on kandnud märkimisväärseid menetluskulusid nii maa- kui ringkonnakohtus elatise vaidluse lahendamisel, s.o kokku 5421 eurot (4173+1248). Kostja ei ole selgitanud, kuidas on 470 euro suuruse sissetuleku juures võimalik kanda sellises ulatuses menetluskulusid. Kui kantud menetluskulude summa jagada kostjalt hageja kasuks väljamõistetud elatisega, oleks kostja saanud hagejale tasuda miinimummääras elatist umbes 23 kuud (5421÷235). 9 PKS § 102 lg-st 1 tuleneb, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et kostja ei ole tõendanud asjaolusid, mis võimaldaks teda vabastada PKS § 102 lg 1 järgi hageja ülalpidamise kohustusest.
10. Ringkonnakohus hinnangul jättis maakohus põhjendatult arvesse võtmata hagejale makstava peretoetuse. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hagejal on õigus nõuda riigipoolseid toetusi, kuid vastavalt PKS § 97 p-le 2 on kuni 21-aastase õppiva lapse ülalpidamise kohustus eelkõige lapse vanematel. Perekonnaseaduse sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel on õigus perehüvitiste seaduse (PHS) §-s 17 alusel saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest (vt Riigikohtu
11. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et lapse vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt Riigikohtu
12. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Kostja ei ole esile toonud selliseid asjaolusid, mis võimaldaksid vähendada elatist alla miinimummäära (vt Riigikohtu
13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11).
14. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud hageja kütusekulu 80 eurot kuus. Kostja ei ole seadnud kahtluse alla, et hageja viibib nädalavahetustel ema juures ning, et X. kinnistu asub eemal tiheasutusalast. Küsitav on samuti, kas kostja vaidleks vastu hageja transportimisele kooli ja kohustaks hagejat kogu aeg kasutama ühistransporti, kui hageja ema ja isa vaheline kooselu püsiks (vt ka Riigikohtu
15. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-135 p 11.5). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ühistransport liigub maapiirkondades harvemini kui linnas, seda isegi juhul, kui reisijateveoga tegelevad ettevõtted on arvestanud nädalalõppudel koolilaste ühistranspordi vajadusega ning hageja transpordikulu on põhjendatud.
16. Ringkonnakohus ei rahulda kostja taotlust määrata elatise tasumine hageja pangakontole.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluse alusel, lähtudes esitatud nõudest. Kuna hageja ei ole taotlenud elatise tasumist enda pangakontole vaid oma ema pangakontole, ei saa kohus kostja taotlusel määrata elatise tasumist hageja pangakontole. Riigikohus on selgitanud, et ülalpidamiskohustus on täidetud, kui vanem on lapse ülalpidamiseks vajaliku raha maksnud teisele vanemale, kelle juures laps elab ja kes lapse eest hoolitseb (Riigikohtu

1. jaanuari 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-12, p 11).
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on hageja menetluskulude kindlaksmääramisel järginud diskretsioonipiire ning määranud hageja menetluskulud kindlaks põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et põhjendatud ei ole hageja esindaja transpordikulu kohtuistungile sõitmiseks. Käesoleval juhul ei nõudnud hageja maakohtus esindaja sõidule kulunud aja hüvitamist vaid transpordikulu hüvitamist. Muus osas ei ole kostja hageja menetluskulu vaidlustanud.
3. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus asjas kantud menetluskulud kostja kanda.

§ 177

lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. 10 Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud ringkonnakohtus õigusabikulu 975 eurot koos käibemaksuga. Hageja esindaja on osutanud hagejale õigusabi kokku 6,5 tunni ulatuses tunnitasuga 150 eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohtu hinnangul on hageja menetluskulud ringkonnakohtus, tsiviilasja keerukust ja mahukust arvestades põhjendatud osaliselt. Ringkonnakohus peab hageja esindaja tunnitasu 150 eurot (koos käibemaksuga) 5,5 tunni ulatuses ringkonnakohtu menetluses põhjendatuks. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks hageja õigusabi 1 tunni ulatuses summas 150 eurot. Hageja 23. veebruari 2018 menetlusdokumendis on tsiteeritud Riigikohtu lahendeid ning esitatud menetluskulude nimekiri. Riigikohtu praktikaga tutvumine on küll põhjendatud ja vajalik, kuid tegemist ei ole kuluga, mida peab kostja hagejale hüvitama. Kuna menetluskulude avalduse ja nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma lepingulise esindajata, ei ole tegemist põhjendatud ja vajaliku kuluga

§ 175lg 1 mõttes (vt Riigikohtu 6.

mai 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 13). Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus 825 (5,5×150) eurot (koos käibemaksuga). Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse apellatsioonimenetluse kuludelt viivise väljamõistmiseks

§ 177

lg 4 alusel ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja apellatsiooniastme menetluskuludelt 825 eurolt (koos käibemaksuga) kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks 11 /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke