Tsiviilasi nr 2-17-1448 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Liis Arrak, Gaida Kivinurm, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 22.02.2018.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-1448 Tsiviilasi XX ja YY hagi MM vastu elatise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 18.08.2017.a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik MM apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 2115 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hagejad I-II (apellatsioonimenetluses vastustajad I-II): XX (isikukood XXXXXXXXXXX) ja YY (isikukood XXXXXXXXXXX), ühine seaduslik esindaja ema TT Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): MM (isikukood XXXXXXXXXXX) Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON:
- Jätta Pärnu Maakohtu 18.08.2017.a otsus muutmata.
- Jätta MM apellatsioonkaebus rahuldamata.
- Esitada kogu seni kantud menetluskulude jaotus: jätta maakohtu menetluskulud poolte endi kanda. Jätta ringkonnakohtu menetluskulud MM kanda.
- Määrata kindlaks XX ja YY ringkonnakohtu menetluskulude rahalise suurusena 0 eurot. Mitte mõista MM-lt menetluskulusid välja.
- Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. 1
(5)Tsiviilasi nr 2-17-1448 Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
- 27.01.2017.a esitasid hagejad maakohtusse hagi, milles palusid kostjalt välja mõista miinimummääras elatise alates 20.01.2017.a igakuiselt alaealiste laste ülalpidamiseks kuni laste täisealiseks saamiseni. Hagiavalduse kohaselt ei toetanud kostja laste ülalpidamist ja kolis pere juurest ära, kokkulepet elatise maksmiseks ei saavutatud. Hagejate ema (TT) sissetulek on peretoetus 200 eurot ning palk ca 600 eurot kuus. Lisaks on temal ja kostjal ühisvarana elamu ning kaks sõidukit, millest ühte kasutab hagejate ema ja teist kostja. Hagejate ema tasus abielu jooksul perekonna huvides võetud kohustusi igakuiselt summas 659,89 eurot. 16.03.2017.a võttis pank TT arvelt eluaseme intressid summas 29,12 eurot ja varakindlustusmakse summas 19,16 eurot. Kostja arveldusarvel ei olnud vahendeid, et pank oleks saanud need sealt võtta. Hagejate väljaminekud suurenesid 10.07.2017.a seoses korteri üürimise ja kommunaalkulude maksmisega. Mõnel kuul oli kostja jätnud maksmata kodulaenu, mis läks maha TT arvelt. Kostja vastuväited
- Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja hinnangul oli hagis ebaõigesti esitatud hagi aluseks olevad asjaolud ja põhjendused. 08.09.2010.a soetasid kostja ja TT kinnistu ½ kaasomandisse, mille kohta sõlmisid asjaõiguslepingu ja laenulepingu nr 10061572-EL. Laenulepingu kohaselt oli laenusaaja 1 kostja ning laenusaaja 2 SS. Laenumakseid tasuti ainult kostja vahenditest ja arveldusarvelt. Abielu jooksul perekonna huvides võetud laenulepingutest tulenevaid kohustusi kandis kostja perekonna huvides summas 487,49 eurot. Laenudele lisandusid püsikulutustena elekter (talvekuudel 135 eurot, suvekuudel 75 eurot) ja kodune internet (105 eurot). Kostja selgitas, et abikaasade vahel oli suuline kokkulepe selles, et kostja tasub perekonna huvides võetud laenukohustused ja püsimaksed, kuid hagejate esindaja muretseb oma sissetulekuga pere igapäevaste kulutuste eest. Kostja töötasu oli kuus 446,28 eurot neto ning invaliidsuspension 286,85 eurot ning sotsiaaltoetus 53,07 eurot, kokku oli kostja igakuine sissetulek 786,20 eurot. Kostjale maksti autokompensatsiooni 335 eurot kuus, mis kulus oma autoga tööl käimisele. Kostjat toetas laenude tasumisel rahaliselt ka tema perekond (ema ja vend), et ei tekiks laenuvõlga. Kostja ei lahkunud pere juurest vabatahtlikult, vaid tõsteti sisuliselt abikaasa poolt välja, kes tegi füüsilisi takistusi elukoha kasutamiseks. Hiljem ei olnud kostjal võimalik elamut ise kasutada, kuna hagejate ema oli ära viinud kõik eluks vajaliku. Kostja toetas hagejaid ja võttis osa nende kasvatamisest. Samuti oli kostja korduvalt püüdnud kinnistut müüa, kuid hagejate esindaja takistas seda. Ühiselt kinnistult lahkumisega tekitas hagejate esindaja täiendavaid kulutusi, hagejatele on tagatud valla poolt transport kooli ja tagasi. Kostja palus ka arvesse võtta tema varanduslikku seisu ja asjaolu, et ta on keskmise puudega ning 90% töövõimetu. Esimese astme kohtu otsus
- Pärnu Maakohus tegi 18.07.2017.a otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja elatise perekonnaseaduse (PKS) § 101 lg 1 sätestatud miinimummääras mõlema hageja kasuks kuni laste täisealiseks saamiseni. Kohus otsustas, et elatis tuleb tasuda TT pangakontole iga kalendrikuu eest ette. Kohus mõistis välja kostjalt elatise võlgnevuse ajavahemiku 20.01.2017.a kuni 17.08.2017.a eest summas 500 eurot kummagi hageja kasuks. 2
(5)Tsiviilasi nr 2-17-1448 Otsuse kohaselt oli kostjal piisavalt vahendeid maksmaks elatist hagejaile seaduses sätestatud miinimummääras. Kohtu hinnangul oli kostja keskmine igakuine sissetulek 1365,78 eurot ning kostja väljaminekute osas puudus vaidlus. Pärast laenumakseid jäi kostja ja tema kahe alaealise lapse ülalpidamiseks ca 900 eurot kuus, millest oli võimalik tasuda miinimummääras elatist ja teha ka aeg-ajalt kulutusi sõidukile ning kostja enda ülalpidamiseks jäi vähemalt samapalju vahendeid kui tema alaealistele lastele. Kostja on küll osaliselt töövõimetu, kuid tema varaline seisund on selline, mis võimaldab miinimummääras elatist maksta ja seega puudus kohtu hinnangul alus PKS § 102 lg 2 kolmanda lause kohaldamiseks. Kohus leidis, et asjaolud ja tõendid, mis puudutavad hagejate ema varalist seisundit, vanemate ühisvara ja selle realiseerimist või enne elatisehagi esitamist toimunut, ei omanud asjas tähtsust ning kohus neid ei käsitlenud. Apellatsioonkaebus
- Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada otsuse edasiulatuva elatise osas ning teha asjas uue otsuse. Kostja palus hagejate kasuks välja mõista elatis 100 eurot kuus kummalegi hagejale nende täisealiseks saamiseni. Kostja hinnangul on maakohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et lapse tavalise elulaadi määravad suures osas ära vanemate võimalused ning kohus on vääralt hinnanud hagejate vajadusi ja kostja varalist seisundit. Kostja leidis, et hagejate vajadused on tõendamata ja kohus oleks pidanud arvestama hagejate vajaduse hindamisel ka riiklike toetustega. Kohus on kostja varalist seisundit ebaõigesti hinnanud, kuna autohüvitis ei ole sissetulek, vaid tööandja tarvis tehtud kulutuste hüvitamine kuludokumentide alusel. Kohus jättis tähelepanuta PKS § 102 lg-le 2 tuginevad vastuväited, et kostja on osaliselt töövõimetu ja keskmise puudega isik. Samuti leidis kostja, et kohus on jätnud tähelepanuta teise vanema ülalpidamiskohustuse.
- Apellatsioonkaebuse täpsustuses palus kostja vähendada maakohtu poolt väljamõistetud edasiulatuvat elatist kummagi lapse osas 100 euroni. Vastustajate seisukoht
- Vastustajad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
- Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta seega rahuldamata.
- Käesoleval juhul on kostja nii maakohtus kui ka apellatsioonimenetluses tuginenud peamiselt sellele, et kostja varaline seisund ei võimalda lastele maksta miinimummääras elatist. Kuivõrd maakohus tuvastas vaidlustatud otsuses, et kostja igakuisest sissetulekust on võimalik tasuda mõlemale kostjale miinimummääras elatist, oleks kostja saanud apellatsioonkaebuses tuua kohtu ette asjaolud ja tõendid, mille alusel kohus saaks leida vastupidist. Kostja seda ei teinud. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et maakohus on ebaõigesti arvestanud autohüvitise kostja sissetulekuna. Pangakonto väljavõtetest nähtub, et nimetatud hüvitis laekub kostjale igakuiselt sama summana, mistõttu ei ole usutav, et tegemist on kuludokumentide alusel kulutuste hüvitamisega. Maakohus tuvastas, et kostja konto väljavõtetest ei nähtu tööandja huvides tehtud kulutusi. Apellatsioonkaebuses oli kostjal võimalik tuua kohtu ette kõik asjaolud ja tõendid, mille alusel saanuks kohus leida, et kostjal kulub iga kuu tema kontole kantav 335 eurot kulutusteks tööandja tarvis. Kostja seda ei teinud. Kostja ei ole toonud kohtu ette ka 3
(5)Tsiviilasi nr 2-17-1448 konkreetseid asjaolusid ega tõendeid, mille alusel saaks tuvastada, kas ja mis ulatuses kasutab ta hüvitist tööandja huvides. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et maakohtule esitatud 11.04.2017.a arve summas 405,31 eurot M OÜ-lt ei tõenda, et kostjale igakuiselt ülekantava 335 eurot kulutab kostja tööandja huvides. Üksnes väide, et hüvitist makstakse kuludokumentide alusel, ei ole piisav, et leida vastupidist. Tõendamata on ka väide, et kulutused tehti enamjoalt laenatud rahaga sularahas. Ka sularahas kulutuste tegemisel on võimalik esitada selle tõendamiseks kuludokumente. Juhul kui kostjal ei ole endal kuludokumente säilinud, oleks kostja saanud nende koopiaid eelduslikult nõuda välja tööandjalt. Seda ei ole kostja aga teinud ning seega ei saa ringkonnakohus kostja täpsustamata ja tõendamata väidete alusel tuvastada, et kostjal kulub tema kontole igakuiselt kantav summa 335 eurot kulutusteks tööandja huvides. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostja sissetulekuna arvestada ka autohüvitist. Seega on kostja igakuine sissetulek vähemalt 1136,40 eurot (kostja poolt apellatsioonkaebuses märgitud summa 801,40 eurot + 335 eurot sõiduhüvitis).
- Kui eelnimetatud igakuisest sissetulekust arvata maha kahe lapse elatis miinimummääras (500 eurot), jääb kostjal igakuisteks kulutusteks 636,40 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja muutnud usutavaks, et nimetatud summast ei piisa kostjale põhjendatud kulutusteks. Enamuste kohustuse osas, sh väikelaen, kodulaen, majakindlustus ja Coop väikelaen, on kostja tuginenud sellele, et need on võetud perekonna huvides. Kui tegemist on perekonna huvides võetud kohustusega, on kostja eelduslikult kohustatud tasuma neist üksnes pool ning on õigustatud nõudma teise poole tasumist hagejate emalt. Seega kostja poolt toodud perekonna huvides võetud laenude tagasimakseid ja maja kindlustuse makseid saab arvestada põhjendatud kulutustena pooles ulatuses ehk 231,49 euro ulatuses. Seega isegi kui arvestada kostja poolt väljatoodud igakuiste kohustustega summas 339,97 eurot (571,46 eurot - 231,49 eurot), jääb kostjal täiendavate igakuiste isiklike kulutuste jaoks 296,43 eurot (636,40 eurot – 339,97 eurot). Kostja ei ole toonud kohtu ette asjaolusid ega tõendeid, mille alusel saaks leida, et see pole piisav. Kohus ei saa lähtuda üksnes kostja üldsõnalistest väidetest. Eeltoodust tulenevalt ei saa leida, et kostja igakuine sissetulek on selline, mis ei võimalda hagejatele maksta elatist miinimummääras. Asja lahendamisel ei oma tähtsust kostja osaline töövõimetus ja keskmine puue, kuivõrd kohus on arvestanud kostja reaalsete sissetulekutega, mida kostja on võimeline saama ka osalise töövõimetusega. Kohus saab elatist maksma kohustatud isiku varalise seisundi hindamisel arvestada ka kostjale kuuluvat muud vara (RKTKo 3-2-1-118-12, p 16). Isegi kui leida, et kostja igakuine sissetulek ei ole piisav miinimummääras elatise tasumiseks, on käesoleva asja materjalidest nähtuvalt kostja ja hagejate ema kaasomandis kinnistu, mille osas on käesoleval juhul ka kostja ise sedastanud, et nimetatud kinnistu müümisel saaks kostja vähendada nii enda igakuiseid perekonna huvides võetud kohustusi kui ka maksta elatist. Ka hagejate esindaja on kinnitanud, et maja müük oleks võimalik. Juhul kui teine kaasomanik ei oleks müügiga nõus, oleks kostjal võimalik nõuda kaasomandi jagamist kohtult. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja põhistanud ega muutnud usutavaks, et tema varaline seisund oleks selline, mis ei võimalda kostjatele miinimummääras elatist tasuda.
- Kostja on apellatsioonkaebuses märkinud üldsõnaliselt, et hagejate vajadused on tõendamata. Maakohtus ei esitanud kostja vastuväidet hagejate vajaduste suurusele. Sellest tulenevalt leidis maakohus õigesti, et lähtuda tuleb eeldusest, et laste vajadused on eelduslikult Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ulatuses, millest kostjal tuleb tasuda pool, ning sellises ulatuses vajadusi pole vaja tõendada. Apellatsioonimenetluses saab ringkonnakohus tuvastada maakohtus tuvastamata asjaolusid üksnes TsMS § 652 lg-s 1 ja 3 nimetatud juhul. Selliseid asjaolusid ei ole kohtu ette toodud. Juhul kui kohus tuvastab, et kostja on enda majandusliku seisundi tõttu võimeline tasuma miinimummääras elatist ega ole vastu 4
(5)Tsiviilasi nr 2-17-1448 vaielnud laste vajaduste suurusele, ei ole kohtul alust kontrollida laste vajadusi miinimumelatise ulatuses. Seega ei rikkunud maakohus laste vajaduste hindamisel menetlusega materiaalõigusnorme. Kostja on viidanud apellatsioonkaebuses ka peretoetustele. Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (RKTKo 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). Kostja ei ole nimetatule maakohtus tuginenud. Apellatsioonimenetluses saab ringkonnakohus tuvastada maakohtus tuvastamata asjaolusid üksnes TsMS § 652 lg-s 1 ja 3 nimetatud juhul. Selliseid asjaolusid ei ole kohtu ette toodud. Samuti on Riigikohus märkinud, et ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (RKTKo 3-2-1-35-17, p 28.2). Käesoleval juhul ei ole kumbki nimetatud eeldustest täidetud.
- Kostja on apellatsioonkaebuses viidanud ka kohtupraktikale seoses teise vanema ülalpidamiskohustusega. Sellega seoses ei ole kostja aga esitanud ühtegi asjaolu. Käesoleval juhul osaleb kostja hagejate ülalpidamises poole ulatuses ning asjas ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, mille alusel saaks kohus leida, et kostja ja hagejate ema varaline seisund oleks sellisel määral erinev, mis annaks alust kõrvale kalduda võrdse ülalpidamise proportsioonist. Menetluskulude jaotus
- Kostja ei vaidlustanud maakohtu menetluskulude jaotust ning arvestades, et vaidlustatud osas elatise hagi rahuldati, ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust muuta. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus menetluskulud kostja kanda.
- Hagejad ringkonnakohtu poolt määratud tähtajaks menetluskulude nimekirju ei esitanud. Seega määrab ringkonnakohus hagejate kui vastustajate menetluskulude rahalise suurusena 0 eurot ja ei mõista kostjalt hagejate ringkonnakohtu menetluskulusid välja. Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt) 5
(5)