KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tartu Ringkonnakohus 7. veebruar 2018 1-17-11509 Juhan Sarv Kriminaal

) § 248 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile. Kokkuvõtlikult leidis maakohus, et ei saa välistada, et kokkuleppes A. Pindise teole antud kvalifikatsioon ei ole (lõpuni) õige. Kohus nõustus kokkuleppe sõlmijatega, et A. Pindise tegu täitis selle koosseisu, oli õigusvastane ja süüline. Samas ei saa välistada, et auto juhtimisõiguseta juhtimine KarS § 4231 mõttes oli ideaalkogumis (KarS § 63 lg 1) mootorsõiduki joobes juhtimisega KarS § 424 tähenduses. Maakohtu hinnangul viitavad kriminaaltoimikus olevad tõendid väga tugevasti sellele, et A. Pindis oli autot juhtides joobeseisundis liiklusseaduse (LS) § 69 lg 2 p 2 ja seega ka KarS § 424 lg 1 tähenduses. Esiteks oli ta joove väga suur (alkoholi 0,65 mg/l kohta) ja teiseks paistab ilmnevat mitmeid asjaolusid, mis viitavad A. Pindise juhtimisvõimetusele. On võimalik, et prokuratuuril on võimalik koguda tõendeid, mis viitavad KarS § 424 lg 1 järgse kuriteo toime panemisele eelnevast veelgi selgemalt. Kuivõrd A. Pindisel on karistusregistri andmetel kehtiv karistus KarS § 424 järgi, tuleks tema poolt toime pandav joobeseisundis autojuhtimine kvalifitseerida KarS § 424 lg 2 järgi. Kui omavahel ideaalkogumit moodustavatest tegudest on antud õiguslik hinnang vaid osadele, ei ole kokkuleppe n-ö kinnitamine võimalik. Kui kohus seda siiski teeks, tähendaks see seda, et kokkuleppemenetluses nimetamata kuriteo eest karistamine osutuks edaspidi võimatuks, sest rakendub põhiseaduse (PS) § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem-põhimõte. Ühtlasi osutas maakohus sellelegi, et Eesti kriminaalmenetluspraktikas jäetakse LS § 69 lg 2 p 2 sisuliselt rakendamata, mis on aga vastuolus seaduslikkuse põhimõttega ja viitab samas suurele LS § 69 lg 2 p 2 puudutavale teadmiste lüngale. MÄÄRUSKAEBUS 3. Tartu Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse prokuratuur, kes taotleb selle määruse tühistamist. 4. Määruskaebuse esitaja arvates on maakohtu määrus ebaseaduslik ega ole seega aktsepteeritav. Sisuliselt andis maakohus prokuratuurile juhise uue süüdistuse esitamiseks. Seadus ega Riigikohtu praktika kohtule sellist õigus aga ei anna. Tulenevalt

§-s 6 sätestatut kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest, samuti

§ 30

lg-st 1 ja § 268 lg-st 1 on üksnes prokuratuuri pädevuses otsustada, milline osa kahtlustatava käitumisaktide ahelast tuleb kuriteotunnuste ilmnemise tõttu muuta kriminaalmenetluse esemeks (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p 25). Kohtul on seejuures võimalik lähtuda asjaoludest üksnes sellisel kujul, nagu need on esitanud prokuratuur. Süüdistus on kriminaalmenetluses kohtu jaoks see, mis määrab ära faktilised asjaolud, millest on võimalik menetluse kestel lähtuda. Seejuures ei saa kohus seda tegu ise määratleda või anda juhiseid, menetlemaks hoopis teist tegu. Süüdistusfunktsioon ja õigusemõistmise funktsioon on erinevad ning süüdistuse muutmine või täiendamine on prokuratuuri ainupädevuses. Ka kokkuleppemenetluses on kohtul täpselt sama roll nagu teistes menetlustes – kohus on õigusemõistja. Seejuures toimub ka menetluse piiritlemine jätkuvalt just selle süüdistuse järgi, mille on esitanud prokuratuur. Kui kohus pole nõus kvalifikatsiooniga, mis on süüdistuses kirjeldatud teole omistatud, saab kohus seda määruses väljendada, kuid kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei võimalda kohtul ise defineerida tegu, mille osas menetlust läbi viia. Selliselt toimetades ning andes prokuratuurile vaidlustatavas määruses kirjeldatud juhiseid, on kohus väljunud oma pädevuse piiridest ning eiranud kriminaalmenetluse olulisi põhimõtteid. 5. Sõltumata eeltoodust leiab prokuratuur sedagi, et maakohus heitis kohtueelsele menetlejale põhjendamatult ette LS § 69 lg 2 p 2 kohaldamata jätmist. Samuti ei saa nõustuda maakohtu seisukohtadega joobeseisundi tõendamise kohta. 6. Määruskaebuse esitaja märgib, et ta on teadlik, et prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määrus ei ole

§ 385p 15 kohaselt vaidlustatav.

Samas on Riigikohtu lahendis 3-1-1-69-08 rõhutatud põhimõtet, mille kohaselt ei saa jõusse jätta määrust, mis ei ole formaalselt määruskaebe korras vaidlustatav, kuid mis on sisuliselt õigustühine põhjusel, et on tehtud kohtuniku pädevuse väliselt. Samuti on edasikaebeõiguse piirangut korduvalt tõlgendatud mitte üksnes grammatiliselt, vaid normi eesmärgist lähtuvalt. Õiguskirjanduse ja kohtupraktika kohaselt on

§ 385

punktis 15 sisalduva piirangu eesmärk tekitada olukord, kus ühelgi kohtumenetluse poolel ei oleks õigust nõuda kriminaalasja arutamist lihtmenetluses. Antud juhul ei olegi prokuratuuri eesmärgiks nõuda asja arutamist lihtmenetluses. Määruskaebuse eesmärk pole saada lahend, mis kohustaks madalama astme kohut kriminaalasja lihtmenetluses lahendama. Eesmärgiks on seesuguste kohtu seisukohtade ja põhjenduste taunimine ja edasine ärahoidmine. Seda nii kohtu pädevuste ületamise kui sisult ebaõigete argumentide osas. Analoogset praktikat seoses mootorsõiduki joobeseisundis juhtimisega on Tartu Maakohus samas kohtukoosseisus viljelenud ka varasemalt. Seetõttu on kõrgema astme kohtu seisukoht selles küsimuses äärmiselt oluline. Vaidlustatavast 2

§ 385

mittekohaldamine ebaseaduslike otsuste suhtes tooks kaasa massilise edasikaebamise lihtmenetluste puhul, näitab see, et kohtusüsteem ise ei usalda ennast, kuivõrd seaduslikke otsustusi ju ei saaks edasi kaevata ning laiendus kehtiks üksnes ebaseaduslike lahenduste suhtes. Kõrgemate kohtute üks ülesannetest ühtse õiguspraktika tagamise kõrval on kontrollida madalamate kohtuastmete lahendite seaduslikkust. Käesoleval juhul on kõrgema astme kohtul võimalus ja vajadus enda kontrollimehhanismi rakendada, andmaks signaali, et olenemata edasikaebeõiguse võimalikest piirangutest pole ebaseaduslikud otsustused aktsepteeritavad ning kuuluvad tühistamisele. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT I 7.

§ 383

lg 1 sätestab, et määruskaebusega võib vaidlustada kohtueelses menetluses, esimese ja teise astme kohtumenetluses ning täitemenetluses koostatud kohtumääruse, kui nende vaidlustamine ei ole välistatud sama seadustiku § 385 kohaselt.

§ 385

p 15 järgi ei saa määruskaebust esitada prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määruse peale. Osutatud sättes peetakse silmas määrusi, millega kohus mõnes lihtmenetluses – sh kokkuleppemenetluses – tagastab kriminaaltoimiku prokuratuurile, keeldudes kriminaalasja lahendamisest lihtmenetluse korras (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-7-12, p 9). Seega hõlmab

§ 385

p-s 15 ette nähtud edasikaebepiirang ka käesolevas asjas vaidlustatud Tartu Maakohtu

1. jaanuari
2. a määrust (otsustust), millega kohus keeldus kokkuleppemenetlusest ja tagastas kriminaaltoimiku prokuratuurile.
3. Uuemas praktikas on Riigikohtu kriminaalkolleegium – sh ka kogu koosseisus – väljendanud järjekindlalt seisukohta, et kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse põhjendatust. Olukorras, kus isik on esitanud kaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. märtsi
5. a määrus asjas nr 3-1-1-23-16, p-d 23–26;
6. mai
7. a määrus asjas nr 3-1-1-22-16, p-d 15–16;
8. märtsi
9. a määrus asjas nr 3-1-1-3-17, p 29 ja
10. juuni
11. a määrus asjas nr 3-1-1-33-17, p 14)
12. Ringkonnakohus ei näe vähemalt konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal mingit alust kahelda

§ 385p 15 põhiseaduspärasuses.

Seejuures tuleb silmas pidada sedagi, et praeguses asjas esitas määruskaebuse prokuratuur. Prokuratuur ei ole põhiõiguste kandja ega saa seetõttu tugineda põhiõigustele, sh PS § 24 lg-le 5 (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a määrus asjas nr 3-1-1-63-16, p 15). Järelikult ei saa kohus prokuratuuri määruskaebuse lubatavuse üle otsustades kontrollida (ka mitte omal algatusel)

§ 385p 15 kooskõla põhiõigustega. 3

§ 385

p-s 15 sätestatud edasikaebepiirang on põhjendatav sellega, et ühelt poolt on kohtul reeglina sisuliselt piiramatu pädevus lihtmenetluste kohaldamisest keelduda, teisalt säilib prokuratuuril kohtu kaalutlustest sõltumata lihtmenetlusest keeldumise korral alati võimalus saata kriminaalasi uuesti kohtusse üldises korras (üldmenetluses), s.t taotleda kriminaalasja täiemahulist kohtulikku arutamist. Seejuures ei ole ühelgi kohtumenetluse poolel subjektiivset õigust nõuda kriminaalasja arutamist lihtmenetluses. Sellises olukorras oleks kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamise määruse vaidlustamise võimaldamine suuresti sisutu, sest kõrgema astme kohtul poleks peaaegu mitte kunagi menetluslikku alust kohustada maakohut kriminaalasja lihtmenetluse korras läbi vaatama. Samas pikendaks säärane määruskaebemenetlus põhjendamatult kriminaalasja lahendamise kogukestust. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-7-12, p 9 ja 2. detsembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-86-14, p 11.2) 11. Seega ei ringkonnakohtul alust prokuratuuri määruskaebuse lubatavust välistavat edasikaebepiirangut (

§ 385p 15) põhiseadusvastaseks tunnistada ega kohaldamata jätta.

Järelikult pole ka alternatiivi määruskaebuse läbi vaatamata jätmisele.

1. Määruskaebuse esitaja leiab, et „menetlusökonoomia eesmärki teeniv edasikaebeõiguse piirang ei kaalu üles kahju, mida võib õiguskorrale tekitada prokuratuuri süüdistusfunktsiooni kahtluse alla seadmine.“ Samuti arvab prokuratuur, et „[e]baseaduslike lahendite peale kaebeõiguse andmine ei kahjusta kuidagi menetlusökonoomiat ega ava teed lugematutele kaebustele […] kuivõrd seaduslikke otsustusi ju ei saaks edasi kaevata ning laiendus kehtiks üksnes ebaseaduslike lahenduste suhtes.“
2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellised väited õiguslikult arvestatavad. Sisuliselt palub prokuratuur ringkonnakohut jätta seadus –

§ 385p 10 koostoimes § 383 lg-ga 1 – täitmata.

See, kas mingi väidetava kohtuvea parandamise vajadus kaalub üles seaduses sätestatud edasikaebepiirangu eesmärgi või mitte, on seadusandja otsustada. Kohus saab sellisesse otsustusse sekkuda üksnes seaduse põhiseadusvastasuse korral. 14. Ühtlasi tuleb silmas pidada järgmist. Seda, kas vaidlustatud kohtulahend on seaduslik või mitte, saab kõrgema astme kohus asuda hindama alles siis, kui ta on enne kindlaks teinud seadusliku aluse kaebus sisuliselt läbi vaadata. Edasikaebuse lubatavust ei saa argumenteerida selle põhjendatusega, sest kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse põhjendatust. (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-23-16, p 23) Prokuratuuri lähenemine, mille kohaselt tuleb tagada edasikaebeõigus ebaseaduslike lahendite peale, muudaks

§ 385sisutühjaks.

Sellisel juhul peaks kõrgema astme kohus alati enne mõne

§-s 385 nimetatud määruse peale esitatud määruskaebuse läbi vaatamata jätmist kontrollima, kas vaidlustatud määrus pole äkki siiski ebaseaduslik. Teisisõnu tuleks määruskaebuse lubatavuse kontrolli ühe osana toimetada ka määruskaebuse põhjendatuse (vaidlustatud määruse seaduslikkuse) kontroll, mis aga redutseeriks

§ 385toime nullini.

15. Naiivne on prokuratuuri arvamus, et ebaseaduslike kohtulahendite peale edasikaebeõiguse andmine ei kahjustaks menetlusökonoomiat ega avaks teed lugematutele kaebustele, kuna seaduslikke otsustusi ei saaks ju edasi kaevata. Isik, kes soovib kohtumäärust määruskaebe korras vaidlustada, arvab (või vähemalt väidab) alati, et vaidlustatav kohtumäärus on ebaseaduslik – vastasel korral ta ju kaebust ei esitaks. Seega ei vähendaks tingimus, mille kohaselt on lubatavad vaid ebaseaduslike kohtumääruste peale esitatud määruskaebused, määruskaebuste hulka vähimalgi määral. See, kas määruskaebuse esitaja väide vaidlustatud määruse ebaseaduslikkuse kohta peab paika või mitte, saaks selguda alles pärast seda, kui kõrgema astme kohus on kõnealust 4

§ 385muutuks sisutuks.

16. Väga problemaatiline oleks ka tõlgendus, mille kohaselt saaks

§-s 385 nimetatud määruste peale erandina siiski määruskaebuse esitada, kui vaidlustatavas määruses on tegemist näiteks n-ö ilmselge ja/või olulise rikkumisega. Esmalt oleks keeruline leida sellisele käsitlusele seadusest tulenevat alust, sest

§ 383

ega § 385 n-ö ilmselgete või oluliste rikkumiste tarbeks mingit erandit ette ei näe. Teiseks oleks rikkumise „ilmselguse“, „olulisuse“ vmt kriteeriumi näol tegemist äärmiselt hinnangulise otsustusalusega, mis ei võimalda piisava selgusega ette näha, millal on määruskaebuse esitamine lubatav, millal mitte. Kolmandaks viiks ilmselge olulise rikkumise kriteerium praktikas ikkagi tulemuseni, kus kõrgema astme kohtud peaksid

§-s 385 nimetatud määruse peale esitatud määruskaebuse väiteid alati sisuliselt analüüsima, otsustamaks, kas need viitavad kaebeteed avavale ilmselgele olulisele rikkumisele või mitte. Ühtlasi tekiks kohtumenetluse pooltel kõnealuse tõlgenduse korral motivatsioon ja õigustus

§-s 385 loetletud kohtumääruste vaidlustamiseks, sest alati võib olla lootus, et kõrgema astme kohus hindab väidetava rikkumise sedavõrd ilmseks ja/või oluliseks, et tunnistab määruskaebuse lubatavaks (ja põhjendatuks). Ning isegi juhul, kui sellist lootust sisuliselt ei ole, võib kohtumenetluse pool soovi korral määruskaebuse esitamisega menetlust pidurdada, sest peaaegu kunagi ei saa olla täit kindlust, et kõrgema astme kohus vaidlustatud määrust ei tühista. Edasikaebemenetluse tulemuse ootuses jääks kriminaalmenetlus tõenäoliselt paljudel juhtudel määruskaebemenetluse lõpuni seisma, lisaks võib menetluse jätkamist takistada kriminaal- või kohtutoimiku asumine määruskaebust lahendavas kõrgema astme kohtus (ilmekas näide on siinkohal

§ 385

p-s 16 nimetatud kohtu alla andmise määrus, mille vaidlustamist on praktikas proovitud kasutada kohtuliku arutamise edasilükkamise abinõuna). Nii saab

§-ga 385 taotletav efekt, mis peaks teenima menetluse kiirust ja ökonoomiat, de facto nullitud. Seda ka asjades, kus mingit rikkumist tegelikult ei ole, kuid kus kohtumenetluse pool otsustab kohtumääruse vaidlustada pelgalt menetluse venitamiseks. Ühelt poolt venib määruskaebemenetluse tõttu tõenäoliselt kriminaalasja lahendamine, teisalt saavad tööd juurde ringkonnakohus ja Riigikohus, kes peavad määruskaebuse esitaja väiteid sisuliselt analüüsima. Makrotasandil tõuseks valdavalt põhjendamatute, kuid kohtusüsteemi koormavate kaebuste hulk. Võit, mis saavutataks mõnes üksikus asjas kohtu vea võimalikult varajase kõrvaldamisega, seda kindlasti üles ei kaaluks. Eeltoodud põhjustel ei peagi ringkonnakohus võimalikuks

§ 383

lg 1 ja § 385 sellist tõlgendust, mille kohaselt oleks

§-s 385 loetletud kohtumääruste määruskaebe korras vaidlustamine mingitel erandjuhtudel siiski võimalik.

1. Määruskaebuse esitaja tugineb ka väitele, et jõusse ei saa jääda määrus, mille kohus on teinud oma pädevuse väliselt. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu
2. jaanuari
3. a määrus ei ole tehtud kohtu pädevuse väliselt. Nii

§ 2451

lg 1 p 3 kui ka § 248 lg 1 p 2 annavad

§-s 245 nimetatud kokkulepet menetlevale kohtule õiguse kriminaaltoimik prokuratuurile tagastada mh juhul, kui kohus ei nõustu kuriteo kvalifikatsiooniga. Lisaks annab

§ 2451

lg 1 p 4 kohtule sisuliselt piiramatu pädevuse keelduda kriminaalasja lahendamisest kokkuleppemenetluses (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-7-12, p 9). Seega jäi maakohus vaidlustatud määrust tehes oma pädevuse piiridesse. 18. Pädevusvälise kohtulahendiga olnuks tegemist näiteks siis, kui maakohus oleks oma määruse resolutiivosas pannud prokuratuurile kohustuse esitada A. Pindisele süüdistus ka KarS § 424 järgi. Samas poleks selline otsustus olnud hõlmatud ühestki

§-s 385 sätestatud edasikaebepiirangust ja selle peale esitatud määruskaebus olnuks võimalik sisuliselt läbi vaadata. 19. Prokuratuuri määruskaebusest võibki välja lugeda seisukoha, nagu kohustaks maakohtu kõnealune määrus prokuratuuri esitama A. Pindisele süüdistuse ka mootorsõiduki joobeseisundis 5

§-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest, samuti

§ 30

lg-st 1 ja § 268 lg-st 1, on just prokuratuuri pädevuses otsustada, milline osa kahtlustatava (süüdistatava) käitumisaktide ahelast tuleb kuriteotunnuste ilmnemise tõttu muuta kriminaalmenetluse esemeks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p 25 ja
3. detsembri
4. a määrus asjas nr 3-1-1-84-14, p 39). Samuti ei anna seadus kriminaalasja lahendavale kohtule õiguslikku alust nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist ega isegi mitte teha selleks ettepanekut (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. detsembri
6. a määrus asjas nr 3-1-1-139-05, p 18 ja
7. detsembri
8. a otsus asjas nr 3-1-1-55-14, p 164).
9. Kokkuvõttes on määruskaebuse esitajal õigus, et kohus ei saa kokkulepet prokuratuurile tagastades teha siduvat ettekirjutust selle kohta, millise sisuga süüdistuse peab prokuratuur edaspidi koostama. Samas on ekslik prokuratuuri arvamus, et praeguses asjas on maakohus prokuratuurile sellise ettekirjutuse teinud. Formaalselt ei takista maakohtu vaidlustatud määrus prokuratuuril esitada A. Pindisele just sellise sisuga süüdistust, nagu prokuratuur seda ise õigeks peab.
10. Järelikult sisaldab maakohtu vaidlustatud määrus üksnes kokkuleppemenetlusest keeldumise ja kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamise otsustust, mis ei ole

§ 385p 15 kohaselt määruskaebe korras vaidlustatav.

24. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes

§ 390

lg-st 1, § 326 lg 2 p-st 3, § 383 lg-st 1 ja § 385 p-st 15, jätab Tartu Ringkonnakohus prokuratuuri määruskaebuse Tartu Maakohtu

1. jaanuari
2. a määruse peale määruskaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata. II
3. Väljaspool määruskaebuse lahendamise piire peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist. (A)
4. Määruskaebuse esitaja leiab, et ka kokkuleppemenetluses ei saa kohus astuda süüdistaja kingadesse. Kui kohus pole nõus kvalifikatsiooniga, mis on kokkuleppes kirjeldatud teole 6

§ 248lg 1 p 2 alusel tagastada.

27. Ringkonnakohus leiab, et kohtu roll kokkuleppemenetluses on mõnevõrra teistsugune kui näiteks võistlevas üldmenetluses. Kokkuleppemenetluses eksisteerib selle menetluse olemusest tulenevalt kõrgendatud oht, et prokuratuur kaldub nt kokkuleppe saavutamiseks lubamatult kõrvale legaliteedipõhimõttest (

§ 6

). Muu hulgas ka sel põhjusel on seadusandja andnud kohtule sisuliselt piiramatu pädevuse kokkuleppemenetlusest keeldumiseks (eeskätt

§ 2451lg 1 p 4).

Kokkuleppemenetluses, kus prokuratuuri ja süüdistatava (tema kaitsja) vahel vaidlust ei ole ja kus kannatanu kohtumenetluses ei osale (

§ 246

lg 1), lasub kohtul kohustus kontrollida mh sedagi, kas kokkuleppega ei ole süüdistatavat põhjendamatult soosides kahjustatud avalikke huve. Muu hulgas pole välistatud seegi, et kohus tagastab kokkuleppe prokuratuurile sellisel põhjusel, nagu maakohus tegi seda käesolevas kriminaalasjas. Isegi, kui asuda seisukohale, et õiguslikku alust selleks ei tulene

§ 2451

lg 1 p-st 3 või § 248 lg 2 p-st 2, tuleneb see

§ 2451lg 1 p-st 4.

28. Siinkohal ei saa jätta märkimata sedagi, et ehkki süüdistusfunktsiooni kandja on prokuratuur, ei ole kohtuvõimu sekkumine selle funktsiooni teostamisse kehtivale kriminaalmenetlusõigusele võõras. Nii annab

§ 208

lg 6 kohtule pädevuse kohustada prokuratuuri alustama või jätkama kriminaalmenetlust. Seejuures on nn süüdistuskohustusmenetluses tehtud kohtulahendis esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamiseks ja kohaldamiseks prokuratuurile kõnealuses kriminaalmenetluses kohustuslikud (

§ 208lg 8).

Seega on ilmne liialdus määruskaebuse esitaja väide, et kohtu juhised selle kohta, milliste kuritegude menetlemisega tuleks prokuratuuril tegeleda ja kuidas konkreetseid tegusid tõendada, rikub ausa ja õiglase menetluse põhimõtet. Iseküsimus on kohtu selliste juhiste siduvus. Kokkuleppemenetluse sätted ei sisalda

§ 208

lg-le 8 sarnast normi, mis kohustaks prokuratuuri järgima

§ 2451

lg 1 p 3 või § 248 lg 1 p 2 alusel tehtud kohtumääruse põhiosas toodud seisukohti võimalike täiendavate kuritegude uurimiseks. See aga ei tähenda seda, et kohus ei võiks kokkulepet tagastades juhtida prokuratuuri tähelepanu võimalikule täiendavale kuriteokahtlusele ja selle kontrollimise võimalustele. (B) 29. Prokuratuuri määruskaebuses kahtluse alla seatud maakohtu seisukohad, mis puudutavad LS § 69 lg 2 p 2 rakendamist ja joobeseisundi tõendamist, on sedavõrd põhimõttelist laadi, et ringkonnakohus ei pea õigeks käsitleda neid käesolevas määruskaebemenetluses obiter dictumi korras, valdamata üksikasjalikku teavet menetletava teo asjaolude ja neid kajastavate tõendite kohta. Ringkonnakohus – võtmata mingit seisukohta küsimuses, kas A. Pindist on alust kahtlustada või süüdistada KarS § 424 järgi, – nendib vaid seda, et maakohtu õigusteoreetilised argumendid on kaalukad ja väärivad edasise menetluspraktika kujundamisel kindlasti tähelepanu. See ei välista siiski täielikult vastassuunaliste argumentide olemasolu ega võidulepääsu. Juhan Sarv (allkirjastatud digitaalselt) 7