1-15-966/55

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2018, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-966 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
2. märtsi 2018 määrus, millega jäeti Maksim Jankovski (ik 38510090264) karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega elektroonilise valvega vabastamata Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Maksim Jankovski, määruskaebus RESOLUTSIOON
4. Jätta muutmata Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
5. märtsi 2018 määruse resolutiivosa, kuid muuta kohtumääruse põhiosa, jättes sellest välja põhjendused, milles kohus tugines karistusregistri arhiivi kantud kustunud karistusandmetele süüdimõistetu varasemat elukäiku iseloomustava teabena ning viitas ühiskonna õiglustundele. Määruskaebus rahuldada osaliselt. Määruse peale esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. EDASIKAEBAMISE KORD: ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Maksim Jankovski kannab karistust Harju Maakohtu
7. mai
8. a otsuse järgi. Teda karistati KarS § 184 lg 1 järgi vangistusega 7 aastat alates
9. augustist
10. Karistusaja lõpp saabub
11. augustil
14. veebruaril 2018 edastas vangla kohtule materjalid M. Jankovski vangistusest enne tähtaega vabastamise otsustamiseks. Vangla ja prokurör toetavad M. Jankovski vabastamist tingimisi enne tähtaega elektroonilise valvega.
15. Viru Maakohtu
16. märtsi
17. a määrusega jäeti M. Jankovski tingimisi enne tähtaega vabastamata. Esinevad formaalsed eeldused M. Jankovski ennetähtaegseks vabastamiseks. Esmalt märkis maakohus, et ei arvesta prokuröri seisukohta, kuivõrd see on täielikult põhistamata. Maakohus märkis, et M. Jankovskit on kriminaalkorras karistatud 3 korda, ta kannab teist reaalset vangistust. Viimased kaks kuritegu on seotud narkootikumide käitlemisega, kusjuures viimasel korral on kogus suurem. Kohus leidis, et M. Jankovski ei ole varasematest karistustest järeldusi teinud ega oma käitumist parandanud. Ka Viru Vangla iseloomustuse kohaselt võib kinnipeetav kuritegu taaskord korrata. Kinnipeetav on ennast vanglas üleval pidanud hästi: tal puuduvad distsiplinaarkaristused, ta on vanglas töötanud ja osalenud keelekursustel. Samuti läbis ta suitsetamisest loobumise nõustamise ja vestluse narkootikumide levi mõju analüüsimiseks. Ka alalise elukoha olemasolu ning abikaasa toetus on positiivseks asjaoluks, ent mitte määravaks, kuivõrd need olid kinnipeetaval olemas varemgi, ent uusi kuritegusid see ära ei hoidnud. Kriminaalhooldusametniku arvamusest nähtub, et tegelikult ei tunne abikaasa M. Jankovski suhtlusringkonda, mis toetab veelgi kohtu seisukohta, et uute narkokuritegude toimepanemist abikaasa olemasolu ära ei hoia. Kinnipeetavale on garanteeritud kaks töökohta. Samas nähtub tema iseloomustusest, et senine töökogemus on M. Jankovskil olnud katkendlik ja väike. Tal on tasumata nõudeid üle 63 000 euro. Uute kuritegude toimepanemise soodusteguriks aga on M. Jankovski halb majanduslik olukord. Suurte rahaliste kohustuste olemasolu tõstab uute kuritegude toimepanemise riski. Kohus leidis, et M. Jankovskit süüdi tunnistades oli just 7 aasta pikkune karistus tema teosüüle vastav. Eeltoodud asjaolusid arvestades leidis kohus, et vabastades M. Jankovski karistuse kandmiselt enam kui 3 aastat enne karistusaja lõppu, ei oleks tema karistuse eesmärgid täidetud. Kohus ei arvestanud vangla riskihinnangut M. Jankovski tingimisi ennetähtaegse küsimuse otsustamisel, kuivõrd materjalidest ei nähtu, millise metoodika ja andmete alusel on kinnipeetava iseloomustuses kajastuv uue kuriteo toimepanemise riskiprotsent leitud. Vangistuse eesmärgiks on ka õiguskorra kaitsmine. M. Jankovski vabastamine riivaks ühiskonna õiglustunnet – seejuures arvestas kohus, et M. Jankovskit on korduvalt karistatud narkokuritegude toimepanemise eest. Kokkuvõtlikult leidis kohus, et M. Jankovski puhul on uute kuritegude risk endiselt suur ja tema retsidiivsusriski suurendavad asjaolud on ülekaalus.
18. M. Jankovski taotleb maakohtu määruse tühistamist ja enda vabastamist tingimisi enne tähtaega elektroonilise valvega. Määruskaebuse väited on kokkuvõtlikult järgmised. 4.1 Vaatamata prokuratuuri toetusele, ei vabastanud kohus M. Jankovskit. Määruskaebuse esitaja ei nõustu sellega, et prokuratuuri taotlus on põhistamata. Kuna prokuratuur nõustus vangla arvamusega, ei ole põhjenduste kordamine vajalik. Kohtule saadetud iseloomustusest nähtub, et vangla toetab M. Jankovski vabastamist. Sellele vaatamata on kohus seisukohal, et vangla ei toeta vabastamist. Kohus eirab meelevaldselt ka M. Jankovskile koostatud riskihinnangut ning kohtu järeldused on selles osas ebaseaduslikud. 4.2 Määruses kasutab kohus infot „kinnipeetava enesehinnang on pisut kõrge“, mis iseloomustuses või mujal ei kajastu. 4.3 Kohtuistungil ei esitanud kohus M. Jankovskile ühtegi küsimust, v.a isiku tuvastamine. Kohus jättis arvestamata, et M. Jankovski töötas majandustöödel koristajana (
19. märts –
20. juuni 2016), vangistuses viibides halveneb tema nahahaigus, tal puuduvad kuritegelikud hoiakud ja vabanemisfond on täis. 4.4 Tingimisi ennetähtaegse vabastamise korral allutatakse kinnipeetav kriminaalhoolduse järelevalvele, mis aitab tal vabadusse naasmisel toime tulla raskustega ja aitab hoiduda uute kuritegude toimepanemisest. 4.5 Kohus toetub kustunud karistustele, mis kohtupraktikat arvestades ei ole lubatav. KarS § 76 lg-tes 1,2 toodud tähtajad väljendavad seadusandja abstraktset kriminaalpoliitilist hinnangut sellele, et teatud karistusaja ärakandmise järel on vastuvõetav (ka pikaajalise) vangistuse kandmisest ennetähtaegne vabastamine. Kassatsioonikohus on osutanud sellelegi, miks kohus ei saa viidata ühiskonna õiglustunde riivamisele. 2 4.6 Retsidiivsusriski tuleb prognoosida selle kaudu, kuidas on kinnipeetav end karistuse kandmise ajal üleval pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid. Nii iseloomustusest kui ka kohtulahendist nähtub, et M. Jankovski on pidanud end ülal hästi, tal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused, ta on täitnud kõik ettenähtud eesmärgid. Seega on karistuse eesmärgid täidetud. 4.7 Sisuliselt põhjendas kohus M. Jankovski tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmist sellega, et tema käitumine ei ole muutunud, mistõttu ei saa ka uue kuriteo toimepanemise riski hinnata väikseks, mis tähendab, et kohtu seisukoht põhineb asjaolude ebaõigel tuvastamisel ja KarS § 76 lg 4 loetletud tegurite valikulisel hindamisel. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED
21. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu määruse tühistamiseks alust ei ole, kuid määruse põhiosa tuleb osaliselt muuta.
22. Maakohtu määruse põhiosa osalise muutmise tingib määruskaebuses välja toodud etteheide kohtu poolt kustunud karistustele viitamise osas. Kohtukolleegium märgib, et antud asjaolusid ei või kassatsioonikohtu praktikas omaksvõetud seisukohti arvestades arvestada (vt nt RKKKm 3-1-1-1217, p 29 ja 1-14-10087, p 30). Nimetatud lahendites ei ole kõrgema astme kohus pidanud lubatavaks karistusregistri arhiivi kantud kustunud karistusandmete kasutamist süüdimõistetu varasemat elukäiku iseloomustava teabena. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et M. Jankovskil on üks kehtiv kriminaalkaristus KarS § 184 lg 1 järgi.
23. Siiski ei tingi varasemate karistusandmete arvestamine vaidlustatud määruse tühistamist. Maakohus on põhjendatult ära näidanud, et M. Jankovski vabastamiseks pole täidetud KarS § 76 lgst 4 tulenevad materiaalsed eeldused.
24. Maakohtu määrusest nähtub, et kohus pidas M. Jankovski süüd liiga suureks, et vabastada ta enam kui kolm aastat enne karistusaja lõppu. Sellise seisukohaga nõustub ka ringkonnakohus. Harju Maakohtu
25. mai
26. a otsusest nähtub, et M. Jankovski kannab karistust 199,52 gr fentanüüli (mis sisaldas 13,92 gr puhast fentanüüli) ebaseadusliku käitlemise eest. Suureks koguseks loetakse kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks 10 inimesele. Fentanüüli puhul piisab kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks 0,002 gr (2 mg) fentanüülist puhta ainena. Seega tunnistati M. Jankovski süüdi rahvatervisevastases kuriteos, kus õigushüve on kahjustatud ulatuses, kus koosseisuteo ohtlikkus ulatub kaugele välja teo miinimumnõuetest. Seetõttu on ka ringkonnakohtu hinnangul välistatud M. Jankovski vabastamine esimesel võimalusel kuriteo asjaolude tõttu. Lisaks arvestab ringkonnakohus, et M. Jankovski puhul on vangla iseloomustuses sedastatud riski ja ohtlikkust erinevates olulistes hinnatavates kriteeriumites nagu töö ja majanduslik toimetulek, suhted ja elustiil, mõtlemine ja käitumine ning hoiakud.
27. Maakohtu määrusest nähtub seegi, et kohus on kaalukeelena arvestanud M. Jankovski vabanemisjärgseid tingimusi. M. Jankovskil on tasumata rahalisi kohustusi 63 000 euro eest ning ehkki talle on vabanemisjärgselt töökoht garanteeritud suisa kahes ettevõttes, on isiku varasem töökogemus katkendlik ja väike. Kohus arvestas vangla iseloomustuses välja toodut, et M. Jankovski kuritegude toimepanemise soodusteguriks oli eelkõige halb majanduslik olukord. Kohtukolleegium märgib, et olukorras, kus isikul puudub töösättumus, võib tal tekkida tagasilangus ning soov hõlptulu teenimise eesmärgil asuda toime panema uusi kuritegusid. Vabanemisfondis olevatest vahenditest piisab küll esialgseks äraelamiseks, ent mitte M. Jankovskil lasuvate suurte rahaliste kohustuste täitmiseks. Lisaks nähtub maakohtu määrusest, et kohus arvestas sedagi, et M. Jankovskil oli ka varem elukoht ja abikaasa toetus, ent ta pani sellele vaatamata toime uusi kuritegusid. Seetõttu leiab ka ringkonnakohus, et abikaasa ja kindla elukoha olemasolu ei ole antud kinnipeetava puhul heaks indikaatoriks tema edasise õiguskuuleka elu prognoosimisel. 3
28. Kohtukolleegium ei pea minetuseks seda, et maakohus sisuliselt prokuratuuri seisukohaga ei arvestanud. Riigikohus on leidnud, et kohtulahendi täitmisel tekkinud küsimuse otsustamisel on prokuratuuril võimalik väljendada seisukohta süüdlase ennetähtaegse vabastamise kohta, kuid sarnaselt teiste menetlusosalistega on kohus selle seisukohaga seotud vaid üldise põhjendamiskohustuse kaudu (RKKKm 3-1-1-12-17, p 31). Nõustuda tuleb M. Jankovskiga selles, et maakohtu määruses märgitakse nii seda, et prokuratuur toetab määruskaebuse esitaja ennetähtaegset vabastamist, kui ka seda, et prokuratuur seda ei toeta. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu viga on ilmselgelt hooletusest tingitud viga ning ei mõjuta lahendi sisulist õigsust. Sisuliselt on õige maakohtu järeldus, et prokuratuuri seisukoht M. Jankovski ennetähtaegse vabastamise osas on täielikult põhistamata. Põhistusteks ei saa pidada prokuröri paarilauselist arvamust, milles argumentatsioon puudub.
29. Kohtukolleegiumi hinnangul on M. Jankovski etteheited, et kohus teda ei küsitlenud (v.a isikusamasuse tuvastamine), alusetud. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kohus on kandnud ette kinnipeetava iseloomustuse ja kriminaalhooldusosakonna tehtud arvamuse ning andnud seejärel sõna süüdimõistetule (tl 36). Ringkonnakohtu hinnangul oli seega tagatud M. Jankovski õigus olla ära kuulatud ning esitada omapoosed põhjendused seoses enda tingimisi ennetähtaegse vabastamisega.
30. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus arvestanud ka M. Jankovskit iseloomustavate positiivsete asjaoludega nagu distsiplinaarkaristuste puudumine, töötamine, õppimine, suitsetamisest loobumise nõustamine ning vestlus narkootikumide leviku mõju analüüsimiseks. Iseenesest on õige ka M. Jankovski tähelepanek, et retsidiivsusriski hinnatakse selle järgi, kuidas on kinnipeetav ennast karistuse kandmise ajal üleval pidanud ning kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid. Selles osas aga ei olegi maakohtul M. Jankovskile etteheiteid olnud.
31. M. Jankovski ei ole nõus sellega, et kohus seadis kahtluse alla riskihindamise metoodika ja eiras seda meelevaldselt. Kohtukolleegium sellega ei nõustu. Ka ringkonnakohtu praktikas valitseb põhimõte, et vangla riskihinnangu tõenäosusprotsenti ei saa isiku ennetähtaegse vabastamise üle otsustamisel arvestada. Seda seetõttu, et vangla materjalidest ei nähtu, millise metoodika ja milliste andmete alusel on kinnipeetava iseloomustuses kajastuv uue kuriteo toimepanemise tõenäosusprotsent leitud. Vangla riskihinnang on täielikult põhistamata ega ole seega kontrollitav: puuduvad andmed, mille pinnalt jälgida tõenäosusarvutuse käiku ja uurida selle teaduslikku põhjendatust (vt ka nt Tartu Ringkonnakohtu
32. oktoobri
33. a määrus asjas nr 1-11-14170, p 23).
34. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendanud, miks ta leiab, et vaatamata M. Jankovski käitumisele vangistuses teda siiski ei vabastata. Alusetu on edasikaebuse esitaja väide, nagu oleks kohus lähtunud infost, et „kinnipeetava enesehinnang on pisut kõrge“, mida iseloomustuses või mujal ei kajastu. Selline väljend kajastub tõepoolest lahendi asjaolude all, ent kohus seda määruse põhjendavas osas ei arvesta. Täpsuse huvides olgu öeldud, et iseloomustusest nähtub, et M. Jankovski enesehinnang on „pigem kõrge“ (tl 7).
35. Neil põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 3, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu
36. märtsi
37. a määruse sisuliselt muutmata, kuid muudab maakohtu määruse põhiosa, jättes sellest välja põhjendused, milles kohus tugines karistusregistri arhiivi kantud kustunud karistusandmetele süüdimõistetu varasemat elukäiku iseloomustava teabena ning viited ühiskonna õiglustundele. Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt. /allkiri/ Maarika Kuusk /allkiri/ Aarne Sarjas 4 /allkiri/ Tiit Lõhmus