Obsah (8)

§ 110§ 2§ 1§ 207§ 204§ 203§ 121§ 112

MÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Ta

) § 121 lg 2 p 2 alusel. Määruse põhjendused: Kehtiv õigus ei võimalda vanglas elektriseadmete kasutamiseks elektri eest tasuda kaebaja soovitud viisil, s.t otse vangla arvele (ilma kaebaja vanglasisest isikukontot kasutamata ja sealt VangS § 44 lg 2 alusel mahaarvamisi tegemata) või kaebaja vabanemistoetusest. Kehtiv õigus ei näe ette võimalust kasutada hoiustatud vabanemistoetust vanglas viibimise ajal muul viisil ega otstarbel, kuid VangS § 44 lg-s 3 nimetatud määra täitumisel saab kinnipeetav laekuvat raha VSkE-s lubatud korras kasutada, s.h elektrienergia eest tasumiseks. Vabanemistoetuse hoiustamiseks mahaarvamisi kinnipeetavale laekuvatest summadest on senine kohtupraktika õiguspäraseks pidanud (Riigikohtu 08.01.

1. a otsus nr 3-3-1-86-08, p 16; 10.10.
2. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 24) ja selliste mahaarvamiste tegemist ette nägevat regulatsiooni on pidanud põhiseaduspäraseks õiguskantsler mitmetes arvamustes. VangS § 44 lg-st 2 ja VSkE § 593 lg-st 1 tulenevalt arvatakse kinnipeetava isiklike elektriseadmete kasutamise kulud maha tema isikuarvelt. Kuigi kehtiv õigus ja kohtupraktika ei keela kinnipeetaval pidada ka vanglaväliseid pangakontosid või tasuda tema vanglaväliseid kulusid muude isikute poolt (otsus nr 3-3-1-38-13, p 24), ei tulene kehtivast õigusest ega kohtupraktikast, et kinnipeetava vanglasiseseid kulusid saaks katta (s.h elektriseadmete kasutamisel elektrienergia eest tasuda) VangS §-s 44 sätestatut eirates. Eelnevat arvestades ei saa kaebus ilmselgelt viia kaebajat kehtivas õiguslikus olukorras tema eesmärgi saavutamisele. Kinnipeetavate ülalpidamine vanglas on tagatud riigieelarvest, s.t kaetud on kõik nende esmavajadused. Ka praeguse vaidluse raames ei väida kaebaja, et tal oleks takistatud tema terviseprobleemide leevendamiseks piisava puhta joogivee kättesaadavus. Terviseprobleemide süvenemisel on kaebajal võimalik saada ravi ja nõuandeid vangla tervishoiutöötajatelt vastavalt VangS §-dele 52 ja
3. Seega ei ole alust arvata, et praeguse vaidluse raames piiraks VangS § 44 ja VSkE § 593 lg 1 regulatsioon põhiseadusvastaselt kaebaja põhiõiguste realiseerimist. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4. J. Kolesnikov esitas 04.01.2018 määruskaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 28.12.
5. a määrus. Kaebaja väitel on talle vajalik luba võimaldamaks tasuda elektri eest eraldi. Kaebaja märgib, et olemas on Riigikohtu otsus, et kinnipeetaval peab olema raha vajalikeks kuludeks, s.o 5% miinimumtöötasust (23,50 eurot), ning selle hulka peaks kuuluma ka tasu elektri eest. Kaebaja märgib, et tal on haiguste ja ravimite tõttu tugev janu ja 2 suu kuivus. Veel märgib kaebaja, et ta ei palu vanglat lubada tal tasuta veekeedukannu kasutada, vaid ta palub leida võimalus, et ta maksaks otse elektri eest, mitte vanglakonto kaudu. Kuna kaebajal ei ole raha elektri eest maksmiseks, peab ta pidevalt veekeedukannu lattu ära andma ja tagasi taotlema, kui tal tekib hiljem võimalus elektri eest maksta. Veel palub kaebaja anda talle advokaat, sest tal ei ole juriidilist haridust ega advokaadipraktikat. Kaebaja palub ka vabastada end riigilõivust, sest tal ei ole sissetulekut ja kohus on teda palju kordi riigilõivu tasumisest vabastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. J. Kolesnikov taotleb ringkonnakohtult Tartu Halduskohtu 28.12.
7. a määruse tühistamist. Ühtlasi taotleb kaebaja määruskaebuses anda talle advokaat. Ringkonnakohus lahendab esmalt kaebaja riigi õigusabi taotluse (I) ja seejärel lahendab kaebaja määruskaebuse tema kaebuse tagastamise peale (II). I 8.

§ 110

lg 1 ls 1 kohaselt on menetlusabi riigipoolne abi menetluskulude kandmiseks.

§ 110

lg 1 p 3 järgi võib kohus isiku taotlusel menetlusabina määrata muu hulgas, et menetlusabi saaja ei pea maksma tasu menetlusabi korras määratud advokaadi õigusabi eest või ei pea seda tegema kohe või täies ulatuses. Vastavalt

§ 110

lg-le 2 tuleb advokaadi õigusabi eest menetlusabi andmise otsustamisel kohaldada

-i

1. peatükis sätestatut üksnes niivõrd, kuivõrd riigi õigusabi seaduses (RÕS) ei ole sätestatud teisiti. RÕS § 4 lg-st 1 tulenevalt on riigi õigusabi füüsilisele või juriidilisele isikule riigi kulul õigusteenuse osutamine riigi õigusabi seaduses sätestatud alustel ja korras. RÕS § 4 lg 3 p 5 järgi on riigi õigusabi üheks liigiks isiku esindamine halduskohtumenetluses. Ringkonnakohus selgitab, et riigil on kohustus abi vajavale isikule tasuta õigusabi anda üksnes riigi õigusabi seaduses selleks ettenähtud tingimuste esinemise korral. RÕS § 7 lg-s 1 on toodud riigi õigusabi andmisest keeldumise alused ning ühe või mitme aluse esinemisel on riigi õigusabi andmine välistatud. Kohtupraktikas on kujunenud seisukoht, et kui kohus teeb taotluse põhjal kindlaks RÕS § 7 lg-s 1 sätestatud aluse, ei pea kohus enam hindama taotleja majanduslikku seisundit vastavalt RÕS § 6 lg-le
2. Sellisel juhul isiku majanduslik seisund enam asja otsustamist ei mõjuta.
3. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul esineb RÕS § 7 lg 1 p-s 1 nimetatud alus riigi õigusabi andmisest keeldumiseks. Kaebaja on käesolevas asjas esitanud ise kaebuse ja ka määruskaebuse. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja halduskohtumenetluses osalenud väga arvukates kohtuasjades. Seega on ringkonnakohtu hinnangul tegemist isikuga, kel on olemas piisavad teadmised selleks, et teha enda soovid ja taotlused kohtule vajalikul määral arusaadavaks.
4. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebajale riigi õigusabi mitteandmist toetab ka asjaolu, et halduskohtumenetluses kehtib uurimisprintsiip, mille kohaselt on kohtul kohustus kaebajat vajadusel suunata ja abistada. Tulenevalt

§ 2

lg-st 4 tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest.

§ 2

lg 5 kohaselt tagab kohus igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu ning avalduse läbivaatamist takistavad vormivead kõrvaldatakse. Samuti selgitab haldusasja lahendav kohus uurimispõhimõttest tulenevalt enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud 3 asjaolud, seadusesätted ning võimaliku kohtupraktika. Seega ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et kaebaja peab omama juriidilist haridust või kasutama oma õiguste kaitseks õigusalaste teadmistega isiku abi. Käesoleva haldusasja asjaoludest nähtuvalt ei ole kaebaja õiguste kaitseks ilmtingimata vajalik, et teda esindaks kohtumenetluses erialateadmistega isik, kuna kaebaja õiguste kaitse on vajalikul määral tagatud kaebaja enda teadmiste ja oskustega ning uuriva ja selgitava kohtumenetlusega. Seega jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. II 11. Kaebaja on määruskaebuses palunud vabastada end riigilõivu tasumisest määruskaebuse esitamisel. Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9 kohaselt ei võeta alates 01.01.2018 riigilõivu haldusasjas määruskaebuse läbivaatamise eest. Kaebaja on esitanud määruskaebuse Tartu Halduskohtu 28.12.2017. a määruse peale 04.01.2018.

§ 1

lg 4 kohaselt tehakse halduskohtumenetluse toiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Seega on kaebaja poolt Tartu Halduskohtu 28.12.2017. a määruse peale esitatud määruskaebus riigilõivuvaba. Kuna kaebajal puudus vajadus esitada menetlusabi taotlus määruskaebuse esitamisel riigilõivust vabastamiseks, siis jätab ringkonnakohus kaebaja menetlusabi taotluse tähelepanuta. 12.

§ 207

lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise viivitamata pärast määruskaebuse saamist. Kohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 204

lg 1 kohaselt esitatakse määruskaebus ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates. J. Kolesnikovi määruskaebus on tähtaegne ning sisaldab taotlust ja põhjendusi. Seega saab ringkonnakohus J. Kolesnikovi määruskaebuse Tartu Halduskohtu 28.12.

1. a määruse peale menetlusse võtta. Kuna kaebuse tagastamine ei puuduta vastustaja õigusi, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks küsida käesoleva määruskaebuse lahendamiseks vastustaja seisukohta.
2. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 28.12.
3. a määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 203lg 2, § 201 lg 4).

Ringkonnakohus leiab, et ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu määruse tühistamiseks. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohust järgmist. 14. VangS § 31 lg 3 järgi elektriseadmete kasutamise kulud katab kinnipeetav ning lg 4 järgi elektriseadmete kasutamise kulude määrad, nende arvestamise ja hüvitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. Vastav kord on sätestatud VSkE-s, mille § 593 lg 1 näeb ette, et koos elektriseadmete kasutamise loa taotlusega teeb kinnipeetav vanglale taotluse, et elektriseadmete kasutamise kulud arvataks tema isikuarvelt maha. Eeltoodust lähtuvalt on elektrienergia tarbimise eest tekkiva kulu kandmiseks ette nähtud eraldi kord ning loa taotlemisel elektriseadme kasutamiseks esitab kinnipeetav ühtlasi vanglale taotluse, et elektriseadmete kasutamise kulud arvataks tema isikuarvelt maha. Seega on eelmainitud olukorras vanglal õigus kinnipeetava enda taotluse alusel arvata tema isikuarvelt elektrienergia tarbimise eest vastav kulu maha. Kuna Tartu Vanglal ei ole õigust suunata kinnipeetava isikuarvel olevaid summasid teisiti, kui VangS § 44 regulatsioon ette näeb, siis on halduskohus põhjendatult leidnud, et kehtivas õiguslikus olukorras ei saa kaebus ilmselgelt viia kaebajat tema eesmärgi saavutamisele. Kuna kaebusega ei ole võimalik saavutada selle eesmärki, siis on halduskohus põhjendatult kaebuse tagastanud

§ 121lg 2 p 2 alusel.

4

1. Kaebaja viitab Riigikohtu
2. a otsusele, millele tuginevalt väidab, et kinnipeetaval peab olema vajalikeks kuludeks vähemalt 5% miinimumtöötasust, mille hulka tuleks arvata ka tasu elektri eest. Ringkonnakohtu arusaamist mööda on kaebaja silmas pidanud Riigikohtu üldkogu 12.04.
3. a otsust nr 3-3-1-35-
4. Viidatud otsuses on Riigikohus võtnud seisukoha

§ 112

lg 1 p 1 põhiseadusega kooskõla osas, milles see ei võimalda kohtul tulust maha arvata muid sättes nimetamata vältimatuid kulutusi. Seega on kohus hinnanud menetlusabi andmise kriteeriume vähekindlustatud isikutele õigusemõistmisele juurdepääsu võimaldamiseks. Käesolevas asjas ei ole aga teemaks kaebajale menetlusabi andmise küsimus. Seega on kaebaja viide Riigikohtu 12.04.

1. a otsusele asjakohatu. Ringkonnakohus peab vajalikus veel märkida, et Riigikohus on eelviidatud otsuse p-s 51 selgitanud, et kulutused toidule, riietele jne ei ole vältimatud, kui isiku vastavate vajaduste rahuldamine on piisaval määral tagatud muul viisil, nt kinnipeetava toitlustamisega vanglas. Arvestades siiski nt vajadust osta hügieenitarbeid ning teha aeg-ajalt ühekordseid erakorralisi kulutusi, võib ka kinni peetavate isikute puhul eeldada, et lisaks seni tunnustatud mahaarvamistele on igakuised kulutused ca 5% ulatuses töötasu alammäärast vältimatud ning neid ei tule menetlusabi andmisel täpsemalt hinnata. Seega ei ole eelviidatud otsuses Riigikohus andnud seisukohta, et kinnipeetaval peab olema vajalikeks kuludeks vähemalt 5% miinimumtöötasust. Kaebaja tõlgendab Riigikohtu otsuses märgitut ebaõigesti.
2. Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus J. Kolesnikovi määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28.12.
3. a määruse muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ 5