Obsah (6)

§ 424§ 73§ 16§ 56§ 4§ 50

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtunik Kohtuistungi sekretär Tõlk Prokurör Asja läbivaatamise kuupäev Kriminaalasi Süüdistatav Viru Maakohus 1

§ 424järgi üldmenetluses Siim Lutus isikukood 39007046033xxx Valitud kaitsja RESOLUTSIOON Gretta Oltjer-Timberg Juhindudes Kr

MS § 306; § 309 lg 1,3; § 311 -§ 315; § 318 lg 1; § 319 lg 1, 2 kohus OTSUSTAS: 1. Süüdi tunnistada Siim Lutus kuriteo toimepanemises

§ 424

(alates 1.11.2017

§ 424lg 1) järgi ning mõista talle karistuseks 3 (kolm) kuud vangistust.

2.

§ 73

lg 1 ja 3 alusel mitte pöörata vangistus täielikult täitmisele kui Siim Lutus ei pane 2 (kahe)-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algus on 16.03.

2. Jätta rahuldamata kaitsja taotlus Siim Lutus’ele õigusabi osutamisega seotud kulude hüvitamiseks ning jätta valitud kaitsjale makstud tasu Siim Lutuse enda kanda.
3. Välja mõista Siim Lutus’elt riigituludesse menetluskulud: 750 eurot sundraha, 14 + 282 eurot ekspertiisikulud. Kokku 1046 (tuhat nelikümmend kuus) eurot.
4. Siim Lutus’el tasuda menetluskulud kokku 1046 eurot 1 (ühe) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti kontole SEB pangas nr EE351010052031000004 Swedbank nr EE502200221014193355 Luminor Bank AS pangas nr EE401700017002872300 Danske Bank nr EE873300333499990003 märkides viitenumbri 99918700014635 ning selgituse „Siim Lutus 1-17-10768 menetluskulud“. 1 Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsuse terviktekst on kättesaadav koheselt peale selle kuulutamist. Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest ehk hiljemalt 23.03.
5. Kohtuotsus jõustub 15-päeva möödumisel alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest ehk 2.04.2018 juhul kui ükski menetluspool ei esitanud apellatsiooni kohtuotsuse peale. SÜÜDISTUS Siim Lutus süüdistatakse selles, et xxx kella xxx paiku juhtis ta xxxkilomeetril mootorsõidukit xxx reg märgiga xxx alkoholi tarvitamisest põhjustatud joobeseisundis. Nimelt vastavalt uuringuaktile 332T tuvastati Siim Lutuse veres alkoholi mitte vähem kui 1,86+-0,06 mg/g kohta. Vastavalt Liiklusseaduse § 69 lg 1 juht ei tohi olla joobeseisundis. Liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 järgi loetakse mootorsõidukijuht alkoholijoobes olevaks, kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi või tema väljahItavas õhus on alkoholi 0,75 milligrammi ühe liitri kohta või rohkem. Oma tegevusega pani Siim Lutus toime mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis, s.o

§ 424

järgi kvalifitseeritava kuriteo (alates 01.11.2017

§ 424lg 1).

MENETLUSE KÄIK JA POOLTE SEISUKOHAD Kohtulik eelmenetlus

1. Kaitsja Gretta Oltjer-Timberg leidis kaitseaktis, et süüdistus on alusetu, puuduvad nii objektiivsed kui subjektiivsed kuriteokoosseisu tunnused. Kuriteo toimepanemine ei ole tõendatud. S. Lutus ei ole kuritegu toime pannud. Usaldusväärseid tõendeid vastupidise kohta ei ole. 13.02.2016 indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtub, et kontrollile allutatud isikul puuduvad joobeseisundile viitavad välised tunnused. 13.02.2016 joobeseisundi tuvastamise saatekirjast (eeluurimistoimiku tl 6) nähtub, et saatekirjale ei ole korrektselt märgitud proovi identifitseerimise markeeringu kood. Proovi võtmise aeg oli 13.02.2016 kell 7.
2. Joobeseisundi tuvastamise 13.02.2016 saatekirjast (eeluurimistoimiku tl 12) nähtuvalt saatekirjale on tagant järgi märgitud proovi identifitseerimise markeeringu kood. Uuringumaterjalide registrist (eeluurimistoimiku tl 59-61) nähtuvalt vereproovi võtmise aeg on 13.02.2016 kell 7.
3. Tunnistaja I S’e ütlused tõendavad, et enne sõiduki juhtima asumist ei tarvitanud Siim Lutus alkoholi.
4. Kaitsja on taotlenud käekirjaekspertiisi määramist, soovides tõendada, et saatekirjas on proovi identifitseerimise markeeringu kood märgitud tagant järele, st ekspertiisiasutuses, mitte proovi võtmise alustamisel (tl 7).
5. 5.12.2017 kohus on rahuldanud kaitsja taotluse tunnistaja I Se ülekuulamiseks ja käekirjaekspertiisi määramiseks (tl 11). Kaitseversiooni kohaselt kui proov võeti ja saadeti ekspertiisiasutusele ei olnud proov markeeritud korrektselt, seetõttu ei saa jälgida, kas tegemist on sama prooviga, mille suhtes ekspertiis tehti. Bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringu edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise korra 2 (edaspidi ka proovi võtmise Kord) § 10 lg 1 ja § 12 lg 3 räägivad, et markeeringu kood tuleb täita selle asutuse poolt, kes selle proovi võtab.
6. 5.12.2017 määrusega anti S. Lutus kohtu alla (tl 12). 8.12.2017 tegi kohus ekspertiisimääruse (tl 13). 23.01.2017 kohtule on laekunud 16.01.2018 ekspertiisiakt (tl 17). Kohtuliku arutamise käigus
7. Prokurör jäi esitatud süüdistuse juurde. S. Lutus ütluste järgi haiglas vereproovi võtmisel katsuti ei olnud talle nähtav, katsutile kleebise panemist ta ei näinud ja sellele oma allkirja ei andnud. Proovi võtmise korra § 5 lg 3 kohaselt (kuni 4.10.2017 kehtinud redaktsioon) katsut peab vereproovi võtmisest kuni postipakendisse sugemiseni olema prooviandjale nähtav. Tunnistja Z, kes võttis verd ja on saatekirjas proovi võtjana kirjas, väitis, et medõde vormistab katsuti oma töökohal, S. Lutus ei pruukinud sildistamist ja kleepimist näha. Võimalik on, et katsuti ei olnud kogu aeg süüdistatavale nähtav. Sama korra § 10 lg 1 kohaselt vereproovi katsut markeeritakse ja pannakse konteinerisse, mille korgile kleebitakse silt, millele võetakse prooviandja allkiri. Allkirja andmisest keeldumine märgitakse saatekirja. Saatekirjas sellist märget ei ole. S. Lutus’e ütluste järgi ta sellist allkirja andnud ei ole. Tunnistaja Z ütles, et katsutit patsient ei allkirjasta. Ei saa väita, et katsutile või sellele pandud sildile võeti süüdistatava allkiri. Sama korra (sama redaktsioon) § 12 lg 2 p-des 1-10 on loetletud, mis tuleb saatekirja märkida ja siis ei olnud nende all nõuet, et proovivõtja täidab lahtri „proovi identifitseerimise markeeringu kood“. Tunnistaja Z ütles, et tema seda lahtri täitnud ei ole. Et seda lahtrit ei täinud ei tunnistaja Z (medõde) ega tunnistaja G-M (arst) kinnitab ka käekirjaekspertiis. Aga tol ajal kehtinud kord ei nõudnudki seda. Samas asub see lahter saatekirja osas, mida täidetakse proovi võtmise alustamisel. Korra praegu kehtivas redaktsioonis on § 12 lg 2 alla lisandunud veel punkt 11 – turvakleebise number. Vastav muudatus on toimunud ka Korra lisana kehtestatud saatekirja näidisvormis, kus „proovi identifitseerimise markeeringu koodi“ lahtri asemele tuli „turvakleebise number“ ehk alates 5.10.2017 kirjutab proovivõtja saatekirjale turvakleebise numbri. Lõpuni ei ole selge, kes pidi seda lahtrit täitma. Käekirjaekspertiisist tuleneb, et saatekirja lahtri „proovi identifitseerimise markeeringu kood“ on täitnud juba EKEI töötaja.
8. Samas need asjaolud (et süüdistatav ei andnud oma allkirja katsutile, markeeringu koodi ei kirjutanud saatelehele proovivõtja ning võimalus, et proov ei olnud süüdistatavale kogu aeg nähtav kuni ümbriku sulgemiseni) ei ole piisavad, et mõista süüdistatav õigeks. Tunnistaja Z ütluste järgi teisi patsiente tol ajal ei olnud ja tegeleti ainult S. Lutusega. Z nägi kuidas katsutile pandi kleebis S. Lutus nimega. Välistatud on, et süüdistatava vereproovile pandi teise isiku andmed peale. Samuti ei saa väita, et proovi identifitseerimise markeeringu koodi lahtri proovivõtja poolt täitmata jätmise näol on tegemist Korra rikkumisega, sest (tol ajal kehtinud redaktsiooni järgi) ei nõudnud Kord otseselt selle lahtri proovivõtja poolt täitmist. Tunnistaja laborant L ütluste järgi ei täida ta saatekirjas midagi, kontrollib, et ümbrik/pakend oleks kahjustamata, märgib ümbriku toomise kuupäeva, kellaaja, isiku nime, isikukoodi, proovi liiki, arsti nime, üleandmise-vastuvõtmise akti (nr 4) ja täidab kirjed „vihikus“ – uuringumaterjalide registris, et pakend ei ole kahjustatud. Registrist nähtub, et proovimaterjal toodi L’ule 13.02.2016 kell 07.30 ja märkuste lahtris on „nr 4“ ringis ja märgitud kuupäev 16.02.2016, st et S. Lutuse proov toodi EMO-st 13.02.2016 kell 7.30 laborant L’ule, kes aktiga nr 4 selle 16.02.2016 edasi saatis. Samast registrist nähtuvalt toodi 13.02.2016 vaid üks proov, enne seda oli toomine 11.02 ja pärast seda 14.02.
9. 13.02.2016 L midagi sassi ajada ei saanud, tal oli üks EKEI-sse saatmiseks mõeldud ümbrik. 16.02.2016 on välja läinud kolm proovi, neist üks on uriiniproov ja teine vene nimega isiku proov, kelle arstiks oli Matusevych, mitte M ja selle on toonud/vastu võtnud erinevad inimesed, allkirjade järgi on näha, et proovid ei saanud minna segamini. EKEI-sse läks süüdistatava vereproov. Tunnistaja 3 S ja süüdistatava ütlused, et suhtlesid kodus ja klubis, alkoholi ei tarbinud, sh süüdistatav klubis neli tundi laua taga istudes ei joonud ka midagi muud, mittealkohoolset ning hommikul kella 6.30 ajal hakkavad nad liikuma SPA-sse (mis ei pruugi sel kellaajal veel avatud olla) – ei ole eluliselt usutavad. Süüdistatav enamuse asju ei mäleta, tema mälu on selektiivne, mäletab vaid seda, mis räägib tema kasuks. Kui 13.02.2016 kell 5.49 mõõdeti süüdistataval indikaatorvahendiga joove 0,93 mg/l (õhus) ehk 1,953 mg/g (veres) ja 13.02.2016 kell 7.20 võetud vereproovi tulem oli 1,86+-0,06 mg/g, siis on see eluliselt usutav, arvestades ajalist vahet poolteist tundi. Sellele viitab ka tõendusliku alkomeetrisse puhumast keeldumine, et süüdistatav on alkoholi tarbinud ja lootis med.asutusse toimetamisega aega võita ja kaineks saada. S. Lutus oli keskmises joobes, tegemist ei ole piiripealse olukorraga, kui nt veres oleks alkoholi sisaldus 1,51 mg/l kohta. S. Lutus on varem karistamata ja tuleb karistada alammäärale lähedalt, mõistes temale kolmekuine vangistus, mida jätta täitmisele pööramata 1-aastase katseajaga

§ 73alusel.

Lisakaristusena võtta ära sõiduki juhtimisõigus üheks kuuks. Menetluskulud – joobeseisundi tuvastamise kulu 14 eurot, ekspertiis 282 eurot, sundraha mõista süüdistatavalt välja.

1. Süüdistatav S. Lutus oma süüd ei tunnistanud, autot joobes ei juhtinud.
2. Tema kaitsja leidis, et süüdistus ei ole põhjendatud. Puuduvad nii objektiivsed kui subjektiivsed kuriteotunnused. S. Lutus’e tuleb õigeks mõista. Vaidlus on selles, kas isik on juhtinud autot joobeseisundis. Kaitsja arvates see tõendatud ei ole. Proovi võtmise korraga kehtestatud nõudeid järgitud ei ole. Saatekirja ei olnud märgitud proovi identifitseerimise markeeringu kood. Ei ole tuvastatav, kelle prooviga tegemist on. Indikaatorvahendiga või muu tõendiliigi kasutades (nt tunnistaja ütlustega või arsti läbivaatusega, millega ei kaasne bioloogilise materjali uuringut) ei saa tuvastada alkoholi sisaldus, selle kohta oli Riigikohtu lahend nr 3-1-1-36-
3. Indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtub, et S. Lutus’el puudusid joobeseisundile viitavad tunnused. Tunnistaja H. J ütluste järgi käitus S. Lutus rahulikult, oli koostööaldis ning sõbralik, visuaalselt tuvastatavad joobeseisundile viitavad tunnused tal puudusid. S. Lutus keeldus tõendusliku alkomeetri kasutamisest. Seega alkoholijoove tuvastamine on võimalik vaid vereproovi uuringuga. Proovi võtmise korraga kehtestatud nõuded tuleb järgida alkoholijoobe tuvastamiseks uuringu jaoks vereproovi võtmisel. See on oluline, et välistada prooviga manipuleerimise võimalusi ja tagada tõendi usaldusväärsus. Antud juhul rikuti mitut nõuet.
4. Korra § 3 lg 1 (p 5 – kuni 4.10.2017 kehtinud redaktsioonis ja p 2 alates 5.10.2017 kehtivas redaktsioonis) kohaselt kasutatakse vereproovi võtmiseks alkoholivaba desinfitseerimisvahendit. Tunnistaja G-M ütluste kohaselt S. Lutus’e verevõtu koht desinfitseeriti vahendiga, mis võis sisaldada alkoholi. Tunnistaja hinnangul ei mõjuta desinfitseerimisvahendis alkoholi sisaldamine vereproovi tulemust, kuid see on otseses vastuolus Korra nõuetega, kusjuures see nõue (et kasutada tuleb alkoholivaba desinfitseerimisvahendit) oli nii varasemas ja on ka praegu kehtivas redaktsioonis. Ei ole teada kuidas see võis proovi mõjutada. Kahtlustus tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks.
5. Samuti Korra § 5 lg 3 kohaselt peab katsut olema vereproovi võtmisest kuni turvapakendisse sulgemiseni olema prooviandjale nähtav. S. Lutus aga seda ei näinud. Z ja Lutus kinnitasid, et proov ei olnud kogu aeg S. Lutus’ele nähtav. S. Lutus lahkus haiglast kohe peale vereproovi andmist. Ta ei viibinud katsuti sildistamise ja proovi pakendamise juures. Seda tegi medõde oma töökohal. Tartu Ringkonnakohtu 8.02.2017 otsuses asjas nr 116-4561 (p 80) leiti, et kui proov ei olnud kogu aeg isikule nähtav, tuleb isik mõista õigeks. Kuni pakendamiseni pidi proov olema prooviandjale nähtav. See on oluline proovidega manipuleerimise välistamiseks. Süüdistataval ei võimaldatud viibida proovi pakendamise juures. Sellega rikuti jämedalt tema õigusi ning seati kahtluse alla proovi usaldusväärsus. 4 Sätte eesmärk on tagada proovimaterjali võltsimise võimatus, selle turvalisus. Rikkumise korral tuleb proovi tulemus seada kahtluse alla ning kohaldada in dubio pro reo põhimõtet.
6. Korra § 10 lg 1 kohaselt kleebitakse konteinerile silt, millele võetakse prooviandja allkiri. Tunnistajad Z ja G-M kinnitasid, et S. Lutus ei allkirjastanud katsutile kleebitavat silti. Ka S. Lutus ütluste järgi ei antud talle sellist võimalust. Katsutile kleebitava sildi allkirjastamise nõude eesmärk on tagada proovimaterjali võltsimise võimatus, selle turvalisus. Selle nõude rikkumise korral tuleb seada proovi tulemus kahtluse alla ning tõlgendada kahtlus süüdistatava kasuks.
7. Samuti joobeseisundi tuvastamise saatekirja lahter „proovi identifitseerimise markeeringu kood“ oli täidetud ekspertiisiasutuses, mitte proovi võtnud meditsiiniasutuses, nagu Kord seda ette näeb. Tunnistaja Z ütluste järgi katsutile kleebitavad sildid olid teise medõe käes. Z andis katsuti S. Lutuselt võetud prooviga teisele medõele ja siis sildistati katsutid kleepsudega, mis kandsid isiku nime ja isikukoodi. Proovi identifitseerimise markeeringu koodi kleepsu peale märgitud ei olnud. Samuti puudus sellel S. Lutus’e allkiri. Käekirja ekspertiisiakt kinnitab, et proovi markeeringu identifitseerimise koodi lahter täideti ekspertiisiasutuses, mitte tervishoiuasutuses, kus proov võeti. Kuigi Kord ei näe otseselt ette, kes peab nimetatud lahtri täitma tuleneb see saatekirja näidisvormist, sest see lahter asub blanketi osas, mis tuleb täita proovi võtmisel tervishoiuasutuses. Ka Korra uus redaktsioon näeb sisult samasuguse koodi märgistamise nõuet, aga turvakleebise numbri nime all. Sisult on tegemist samasisulise koodiga. Korra seletuskirja kohaselt turvakleebise numbri märgistamise nõude kehtestamise eesmärk on tagada täiendavalt proovimaterjali võltsimise võimatus ja selle turvalisus. Isikukood ei asenda nimetatud unikaalset koodi. Seda on vaja, et tuvastada üheselt, kas uuringuks saadetud materjal vastab nõuetele, kas tõend on kogutud korrektselt ja kas selle liikumine ühest asutusest teisse on olnud jälgitav. Ekspertiisiks saadetavatele materjalidele seatakse oluliselt kõrgemad nõuded, võrreldes tavalise vereproovi võtmisel kohaldatavate nõuetega.
8. Tunnistaja Z ütles, et ei mäleta, kas samas vahetuses võeti verd veel mõnelt patsiendilt. Kuigi tema mäletamist mööda ei olnud S. Lutus’ega samal ajal samas tsoonis rohkem patsiente, on Ida-Viru Keskhaigla suur ja vahetuse jooksul liigub seal läbi suur hulk patsiente. Vereanalüüs on üks levinumaid diagnostilisi meetodeid, tõenäoliselt sama vahetuse jooksul on võetud verd ka teistelt patsientidelt ning arvestades Korra nõuete jämedat eiramist ei saa välistada, et S. Lutus’elt võetud vereproov on läinud vahetusse mõne teise vereprooviga või on see andnud vale tulemuse tulenevalt alkoholi sisaldava desinfitseerimisvahendi kasutamisest.
9. Tunnistaja S ütlused riimuvad süüdistatava ütlustega, et alguses olid nad tunnistaja elukohas, siis mindi ööklubisse, varahommikul otsustasid minna xxx-sse. Kumbki neist pole alkoholi tarvitanud.
10. Kuna usaldusväärsete tõenditega ei ole tuvastatav, kas S. Lutus’e veres oli alkoholi määras, mis täidab kuriteokoosseisu, tuleb ta õigeks mõista.
11. Kaitsja on esitanud ka taotluse menetluskulude – valitud kaitsja tasu hüvitamiseks KrMS § 173 alusel kokku summas 6282,16 eurot. 5 UURITUD TÕENDID JA VÄLJASPOOL VAIDLUST OLEVAD ASJAOLUD
12. Antud asjas ei olnud vaidlust selles, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas, s.o xxx kella xxx paiku, xxx kilomeetril peatas politseipatrull süüdistatava juhitud xxx reg.märgiga xxx. Süüdistatav oli auto roolis, peale teda oli auto salongis tema sõber I S.
13. Vaidlust ei olnud ka selles, et süüdistatavale puhumiseks pakutud indikaatorvahend näitas S. Lutus’el alkoholijoovet.
14. 13.02.2016 indikaatorvahendi kasutamise protokollist nähtub, et xxx xxx km kontrollija Jõhvi PO patrullpolitseinik E S on kasutanud indikaatorvahendit Siim Lutus’e suhtes. S. Lutus keeldus protokollile allkirja andmast, mille kohta on olemas E. S vastav märkus (protokolli mõlemal lehel). Kasutades indikaatorvahendit Alcoquant nr A111224, 13.02.2016 kell 05.49 S. Lutus’e suhtes oli indikaatorvahendi reaktsioon positiivne ja näitas tema väljahItavas õhus alkoholi sisaldust 0,93 mg/l kohta (II kd tl 6). Protokolli teisel lehel kontrollile allutatud isikul esinevate joobeseisundile viitavate tunnuste all süüdistatava välimuse kohta ei ole tehtud ühtegi märkust (lahtrid märgistamata), reaktsioonikiirus on normaalne, kõne selge, aja- isikuja kohataju selge, isik on teadvusel, mäletab viimase 24 tunni sündmusi, koordinatsioon on häireteta, käitumine on normaalne. Protokollija on E. S, tunnistaja H J (II kd tl 6p).
15. 13.02.2016 sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsusest nähtub, et xxxkm-l, patrullpolitseinik E S otsustas kõrvaldada Siim Lutus sõiduki juhtimiselt 13.02.2016 kell 05.49 isiku kainenemiseni, kuna liiklusjärelevalve käigus selgus, et juhi suust tuleb alkoholilõhna. S. Lutus keeldus protokollile allkirja andmast (II kd tl 9).
16. Vaidlust ei olnud ka selle üle, et S. Lutus ei nõustunud indikaatorvahendi kasutamise tulemusega, mistõttu teda toimetati Jõhvi politseijaoskonda, kus pakuti kasutada tõenduslikku alkomeetrit, millest süüdistatav aga keeldus. 13.02.2016 tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtub, et samal kuupäeval, Jõhvis, Rahu 38 mõõtja Jõhvi PO patrullpolitseinik E S on allutanud joobeseisundi tuvastamisele Siim Lutus’t, kes on keeldunud protokollile allkirja andmast. Protokollija E. S. On olemas E. S omakäeline märkus, et „kontrollile allutatud isikule on selgitatud õigust toimingust keelduda. Isik keeldus. Isik toimetatud IdaViru Keskhaigla vereproovi uuringule.“ (II kd tl 7).
17. Eeltoodud tõendid riimuvad ka tunnistaja H J kohtus antud ütlustega, mille kohaselt 13.02.2016 oli ta abipolitseinikuna politseiteenistuses. Varahommikul olid nad paarimees E Sga patrullteenistust lõpetamas. xxx tankla juures nägid, et xxx teed liigub xx suunas tume sõiduauto, kiirus oli lubatust suurem, otsustati kontrollida, peatasid xxx bussipeatuses. Sõiduki roolis oli Siim (Lutus). Teisi isikuid sõidukis näinud ei ole. Tol hetkel isikuga ise ei suhelnud. E S kontrollis indikaatorvahendiga. Juhi isikusamasus kontrolliti dokumendi alusel. Siis pani tunnistaja tähele, et salongis oli vist noorem mees, kes jäi autosse, kui läksid xxx tõendusliku alkomeetriga kontrollimiseks. Peale isikusamasuse tuvastamist kontrollisid alkoholijoovet. Indikaatorvahend näitas joovet. Seda tulemust näidati isikule ka. Isik tunnistas, et jah, on joobes, käitus rahulikult. Siis viidi isik xxx tõendusliku alkomeetriga kontrollimisele. Isik oli nõus ka minna xxx tõendusliku alkomeetriga kontrollimiseks, isik oli koostööaldis, sõbralik. xxx jaoskonnas läksid tõendusliku alkomeetri juurde, eraldi ruumis asub. Kes tõendusliku alkomeetriga kontrollis ei mäleta. Alkomeetri näidatud numbrit ei mäleta, aga uurija hakkas tegelema, Siim jäi sinna. Med.asutusse isikut tunnistaja toimetanud ei ole. Isik jäi nõusse, ei vaidlustanud (vähemalt tunnistaja juuresolekul) joobes olekut. Prokuröri taotlusel avaldati tunnistaja varasemad ütlused, et ta on toimetanud isikut 6 med.asutusse. Tunnistaja selgitas, et ei pruugi kõike mäletada. Tol ajal kohtueelses menetluses ütluste andmisel rääkis kõik nagu oli ja siis mäletas paremini, siis sündmused olid värsked, kohe tegid protokolli. Kaitsja taotlusel avaldati tunnistaja varasemad ütlused, et sõidukis oli kokku kolm isikut. Tunnistaja ei osanud seda selgitada, palju aega möödas (istungiprotokolli lk 2-4).
18. Süüdistatava S. Lutus’e ütluste kohaselt oli ta xxx, läks vanemate juurde, siis läks I Se juurde, nad läksid välja ööklubisse. Õhtu jooksul alkoholi ei tarvitanud, sest oli roolis. Klubis olid kuskil neli tundi. See klubi xxx. Klubis istusid laua taga. Kõik neli tundi. Klubis olles jooke ei tarbinud. Midagi ei tarbinud jookidest, sh mittealkohoolseid jooke. Kui oli S’e juures ei meenu, kas on jooke tarbinud või mitte. 13.02 varahommikul otsustasid minna xxx-sse.
19. Tunnistaja I S kinnitas, et süüdistatava S. Lutus’ega on tal väga head, sõbralikud suhted. 12.02.2016 õhtul oli ta süüdistatavaga koos, alguses istusid tunnistaja juures, siis sõbrad helistasid, läksid „xxx“ ööklubisse. Õhtu jooksul alkoholi ei tarvitanud, polnud tuju. Oli terve õhtu S. Lutus’ega koos ja ei näinud, et S. Lutus oleks alkoholi tarvitanud, ei näinud ka muid käitumishäireid. Klubis oli S. Lutus kogu aeg tunnistaja vaateväljas. Istusid koos ühe laua taga, laua tagant väljas ei liikunud, terve õhtu istusid laua taga. Ööklubis olid umbes kella 4ni. Otsustasid minna varahommikul xxx-sse, aga sinna ei jõudnud, kuna politsei peatas. Auto roolis oli S. Lutus, see oli tema auto. Politseinik küsis S. Lutus’elt dokumente, paluti puhuda ja kohe peale seda ütles, et võtaks auto võtmed, väljuks autost ja siseneks nende autosse (istungiprotokolli lk 9-10).
20. Ka süüdistatava S. Lutus’e ütluse kohaselt xxx nad ei jõudnud, politsei peatas, paluti autost väljuda, istuda enda autosse. Kui politsei peatas sõiduki, ei tundnud huvi, miks sõiduk peatati, tol hetkel mitte. Ei oska vastata, millal hakkas sellist huvi tundma, vist politseiga jutu käigus tuli ise välja see jutt. Kas temale oli tutvustatud indikaatorvahendi kasutamise protokolli ei osanud täpselt vastata. Alguses ütles, et tema teada ei olnud seda protokolli temale tutvustatud. Siis peale kaitsja poolt temale protokolli esitamist lisas, et ei oska öelda. Protokollis on, et keeldus protokolli allkirjastamast. Arvatavasti keeldus protokolli allkirjastamast, sest ei olnud mõõtmise tulemustega rahul. Paluti autost väljuda, võtmed kaasa võtta ja istuda politsei autosse. Enne haiglat toimetati ka politseiasutusse. Mida seal teha taheti ei oska öelda. Ei mäleta, kas tehti ettepanek tõendusliku alkomeetri kasutamiseks. Politseis oli umbes tund-kaks. Politseis on suhelnud abipolitseinikuna, kes oli kohtus ka tunnistajana, H J. Naisterahvas nimega S oli ka, temaga suhtles ka mingil määral. Haiglasse toimetas H J, kes oli teine ei mäleta. Ei küsinud politseinike käest, miks med.asutusse viiakse. Siis toimetati muid proove andma, toimetati haiglasse (istungiprotokolli lk 17-19).
21. Seega vaidlust ei olnud ka selles, et xxx politseijaoskonnast toimetati S. Lutus xxx, kus temalt võeti vereproov ekspertiisi tegemiseks.
22. Süüdistatava ütluste kohaselt ei mäleta ta, kas haiglas olles küsis politseinike käest või mitte, milleks teda haiglasse toodi. Ei oska öelda, kelle käest või kuidas sai teada, et vereproovi tahetakse võtta. Proovi võtmisel oli politsei ka juures. Politseinikke oli vist kaks. Haiglas paluti varrukas üles kerida, veen näidata, tahtis käe ära tõmmata, kardab nõelu. Mitu proovi võeti – tema mäletamist mööda üks, ei oska öelda, kas pandi ühte katsuti. Ei näinud. Peale proovide andmist lahkus politseiga koos. Ei meenu, kas keegi veel oli seal. Haiglas oma allkirja kuhugi ei andnud. Tunnistajat I Zt ei oska meenutada. Kardab nõelu, kui nõela nägi, siis muule rohkem ei mõelnudki. Ei oska vastata, kas nägi haiglas arsti, kes oli tunnistajana kohtus. Nägusid ei mäleta. Kui verd võeti puhastati verevõtukohta ka. Millise vahendiga puhastati ei oska öelda. Kas oli spetsiifiline lõhn ka ei oska öelda. Kui vereproovi võeti ei tea mis katsutiga edasi tehti. Sildile allkirja ei andnud, sellist võimalust ei olnud. 7 Vereproovi katsuti ümbrikusse pakendamine ei olnud süüdistatavale näha. Haiglast toodi koheselt ära.
23. Haiglas vereproovi võtmisega seoses uuriti veel alljärgnevaid tõendeid.
24. Tunnistaja I Z ütluste kohaselt saatekirja (II kd tl 8, eeluurimistoimiku lk 12) on vormistanud tema paariline medõde S T. Koodi saatekirjale tunnistaja ei kirjuta. Lõplikult vormistatakse tõend laboris. Kohe peale proovi võtmist lahkus patsient haiglast. Proovi pakendamisel patsient juures ei viibi. Katsuti sildistamist ja pakendamist patisent ei näinud, ta võib olla ei näinud, et silte kleebiti peale. Ainult arst paneb allkirja katsuti kleebisele, patsient mitte. Kui S. Lutuselt võeti verd, siis politsei oli ka juures, politsei on alati juures kui võetakse verd. Patsient veidi kartis, võib olla kartis verd. Politsei ka palus teda, et annaks käe. Arst tuli juurde mitte siis kui politsei tõi patsienti, aga siis kui tunnistaja juba hakkas verd võtma. Kui läksid vormistama ja võtsid katsuti kaasa, siis arst läks nendega koos, sest ta paneb ka oma allkirja. Arst oli O M. Vist oli see öine vahetus. Sel varahommikul kas oli veel teisi patsiente, kellelt võeti verd – ei mäleta. Kui S. Lutus toodi, siis teisi patsiente rohelises tsoonis (kus inimesed tulevad omal jalal, mitte kiirabi poolt) ei olnud. Vahetuse ajal võib olla oli veel (verd andnud) patsiente, aga täpselt ei oska öelda, ei mäleta. Politsei toob isiku kohale, siis rohelises tsoonis on registratuur, registraator paneb kirja isiku andmed, patsient läbib triaaži, medõde küsitleb teda, mõõdetakse vererõhku, kirjutab patsiendikaarti, kas narko- või alkoekspertiis, siis võetakse kleepsud, mida trükib registraator. Joobeseisundi tuvastamiseks vereproovi võtmine käib niimoodi, et politsei toob patsienti registreerimiseks, patsient läbib triaaži, triaažiõde suunab teda läbivaatusele, kus medõed võtavad proovid, üks õde vormistab dokumente, teine õde võtab verd. Ülesanded ei ole jaotatud, see toimub olenevalt koormusest, olukorrast. Teine medõde S T, kes tookord oli paariline enam haiglas ei tööta. S täitis dokumendid, saatekirja. Prinditakse välja kolm tühja vormi. Need täidetakse paralleelselt, üks pannakse ümbrikusse, teine jääb vanemõele, kolmanda antakse politseile. Esimene läheb ümbrikus laborisse, see täidetakse kuni lahtrini „täidab Eesti Kohtuekspertiisi Instituut pärast uuringu tegemist“. Lahtrit „proovi identifitseerimise markeeringu kood“ nemad ei täida. Ei tea, kes seda täitma peab. S T võttis proovid tunnistaja käest ära, siis proovid ei olnud markeeritud, ja peale proovide võtmist tunnistaja S. Lutusega enam ei tegelenud. T pani proovidele peale kleebise patsiendi Siim Lutuse nime ja isikukoodiga, triipkood oli ka peal. Proovi identifitseerimise markeeringu koodi seal ei olnud. Arst peab allkirja panema ja tunnistaja oma allkirja. Katsuti pannakse spetsiaalsesse ümbrikusse, halli värvi, läbipaistmatu ümbrik, mitte paberist, sinna pannake saatekiri, ümbrik pannakse kinni, ümbrik on kileümbrik, läbipaistmatu. Ümbrikule pannakse ühelt poolt patsiendi andmed, kus teisel pool ümbrik on kinni liimitud, sinna pannakse kleeps, siis arsti pitsat, nimi ja allkiri. Teiselt pool, kus kleeps on pannakse EMO pitsat ja proovi võtmise aeg. Hooldaja viib selle analüüside kasti.
25. Tunnistaja O G-M ütluste kohaselt võimalik, et ta viibis selle juures, kui süüdistatavalt võeti vereproov. Kui isik toimetatakse joobeseisundi tuvastamiseks, tuuakse temale kui arstile dokument, millele ta peab alla kirjutama ja medõde võtab patsiendilt vere proovi. Verevõtu koht desinfitseeritakse. Antud juhul desinfitseeriti „Skodoteks“ vahendiga, võimalik, et see sisaldab alkoholi. See vahend ei või mõjutada vereproovi. Alguses kantakse peale, siis kuivab see ära ja proovi võetakse kuivast kohast. Saatekirja vormistab medõde, tunnistaja paneb vaid pitsati ja allkirja. Kes paneb proovi identifitseerimise ja markeeringu koodi ei oska öelda, pole varem kunagi pööranud sellele tähelepanu. Saatekiri vormistatakse lõplikult osakonnas, samas kohas kus võetakse verd. Võetakse verd, pannakse see kasti, mis viiakse laborisse, üks katsut pannakse ümbrikusse ja sealsamas ongi see saatekiri. Reeglina toimub ümbriku pakendamine valvepostil. Kas patsient on antud juhul viibinud vormistamise juures, ümbriku pitseerimise juures ei oska öelda. Katsuti kleebisele patsient alla ei kirjuta. Kleebis pannakse ümbriku 8 peale, et seda lahti ei saaks teha. Kleebise peal on patsiendi andmed – nimi, isikukood, triipkood.
26. Tunnistaja P L ütluste kohaselt 13.02.2016 oli ta tööl Ida-Viru Keskhaiglas laborandina tööl. Selliseid uuringuid konkreetselt ta ei teosta, ise vereproove ei võta. Uuringumaterjal tuleb sisse turvaümbrikus, kus on materjal koos saatekirjaga. Osakonna töötaja toob selle laborisse. Ümbriku peal on triipkood patsiendi nimega, kuupäev, proovi võtmise kellaaeg ja arsti tempel. Kui ümbrik tuleb, fikseeritakse ümbriku saabumine selliselt, et žurnaali fikseeritakse kuupäeva, kellaja, patsiendi nime, proovivõtu korraldaja nimi, materjali tüüp. Järgmise tööpäeva hommikul vaadatakse külmkapist üle, kui on kohtuekspertiisiks, siis on olemas saatekiri, saatekirjale kirjutab ta materjali toomise kuupäeva, kellaaja, kas ümbrik rikkumata ja siis paneb omakorda ümbrikusse ja see läheb autojuhi kätte. Kui uuring xxx on ära tehtud, tuleb tagasi autojuhiga. Täpsemalt ei oska öelda. Mis kell antud vereproovi võeti ei oska öelda. Žurnaalis peaks olema kirjas (istungiprotokolli lk 4-6). Tunnistaja L ütlused riimuvad järgnevate dokumentaalsete tõenditega.
27. Etüülalkoholi, narkootiliste ja psühhotroopsete ainete proovimaterjalide üleandmisevastuvõtmise aktist nr 4 (EKEI Ida-Eesti osakond) nähtub materjali toomise kuupäev – 13.02.2016 kell 07.
28. Pakend ei ole kahjustatud, uuringumaterjali annab üle P L, on olemas allkiri. Uuringumaterjali võttis vastu sekretär-spetsialist R K, on olemas allkiri (II kd tl 11).
29. Fototabelitest („Vaade alkoholide, narkootiliste ainete ning ravimite uuringuks saadetud uuringumaterjalide register, leheküljed 167-168“) kande nr 56 (kolmas rida alt) all on näha järgnevaid andmeid: toomise kuupäev – 13.02.2016 kell 07.30, patsiendi ees- ja perekonnanimi – „Lutus Siim“, isikukood 39007046033, uuringumaterjal – veri, uuringu tellija / arst ja osakond – „EMO Mazurik“, märkused – „4 (ringis) 16.02.16“ (II kd tl 2-4).
30. 13.02.2016 joobeseisundi tuvastamise saatekirjast nähtub, et see koosneb mitmest osast, mida võib jagada osaks, 1) mida täidetakse proovi võtmise alustamisel, 2) mida täidetakse pärast katsuti või uriinitopsi sulgemist ja 3) mida täidab Eesti Kohtuekspertiisi Instituut pärast uuringu tegemist. Saatekirja esimesest osast nähtub, et uuringu tellijaks on Ida prefektuur, proovi võtvaks asutuseks on Ida-Viru Keskhaigla. Proovi võtja on õde I Z (olemas nimelise templi jäljend, kuupäev ja allkiri). Proovi võtmise kinnituse lahtris on arst O G-M nimelise templi jäljend, kuupäev (13.02.2016) ja allkiri. Proovi identifitseerimise markeeringu koodi lahtris on käsitsi kirjutatud „TK026060“. Proovi võtmise kellaeg – 07.
31. Prooviandja nimi – Siim Lutus, isikukood
32. Isikusamasus tuvastatud RR andmebaasi järgi. Analüüsiks võetud verd, tellitavad uuringud – etanoolisisaldus.
33. Saatekirja teisest osas pidi olema märgitud materjali saatja nimi, allkiri, kuupäev ja telefon. Vastavas lahtris on arst O G-M nimelise templi jäljend, allkiri, kuupäev (13.02.2016) ja numbrid 3311-015 (tunnistaja G-M ütluste järgi on see telefoni number).
34. Kolmandas osas, mida täidab EKEI, on märgitud uuringuakti nr 332T, proovimaterjali vastuvõtmise kuupäev 17.02.2016, metoodika ET2.1, tuvastatud aine – etanool 1,86+-0,06, maksumus 14 eurot, kuupäev 18.02.2016, ekspert M. Limberg ja allkiri (II kd tl 8).
35. Kaitsja esitas dokumentaalse tõendina sama 13.02.2016 joobeseisundi tuvastamise saatekirja koopia, mis on täidetud osaliselt (II kd tl 15). Täidetud on proovi võtmise alustamisel ja pärast katsuti või uriinitopsi sulgemist täidetavad saatekirja osad. Võrreldes saatekirja originaaliga (mis on täidetud lõpuni – II kd tl 8) on näha nii kokkulangevusi kui ka erinevusi kahe dokumendi vahel. Nii, koopias on täitmata lahter „Proovi identifitseerimise markeeringu kood“. Originaalis on see kood olemas - TK
36. Lahtris „Eelandmed / kliiniline leid / terviseseisundi kirjelduse protokolli olemasolu / märked proovi võtmise, sh 9 proovipettuse kahtluse ja kordusproovi kohta“ puudub vastav EKEI templi jäljend, mis on olemas saatekirja originaalis. Muus osas langevad andmed 1) ja 2) osas kokku lõpuni täidetud saatekirja (II kd tl 8, eeluurimistoimiku lk 12) kantud andmetega.
37. Käekirja ekspertiisi 16.01.2018 akti nr 17E-DK0120 kohaselt esineb viiteid, et saatekirjal lahtris „Proovi identifitseerimise markeeringu kood“ asuv kood „TK026060“ ei ole kirjutatud isikute poolt, kes on täitnud lahtrid „Tellija asutuse nimetus“, „Proovi võtva asutuse nimetus“, „Proovi võtmise kinnitus“, „ Nimi: Allkiri: Kuupäev“, „Proovi võtmise kellaaeg“, „Prooviandja nimi“, „Isikukood või sünniaeg“, „Isiku tuvastamine“, „Analüüsiks võetud“, „Tellitavad uuringu“ ja „Materjali saatja nimi, allkiri, kuupäev ja telefon“ lahtrite üldnimetusega „Täidetakse proovi võtmise alustamisel“ ja „Täidetakse pärast katsuti või uriinitopsi sulgemist“.
38. Esineb viiteid, et saatekirjal lahtris „Proovi identifitseerimise markeeringu kood“ asuva koodi „TK026060“ on kirjutanud isik, kes on kirjutanud kirje „332T“ joobeseisundi tuvastamise saatekirja paremale ülanurgale ja täitnud lahtri „Uuringuakti nr“ lahtrite kogumis üldnimetusega „Täidab Eesti Kohtuekspertiisi Instituut pärast uuringu tegemist“ (I kd tl 1725). Süüteokoosseis 40.

§ 424

(alates 1.11.2017 § 424 lg 1) kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused on mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis. Joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund. Alkoholijoobe astmeid täpsustatakse liiklusseaduses (LS). LS § 69 lg-te 1-3 kohaselt määrav on alkoholisisaldus isiku veres või väljahItavas õhus. LS § 69 lg 2 p 1 järgi loetakse juht joobes olevaks kui tema ühes grammis veres on vähemalt 1,50 mg alkoholi või tema ühes liitris väljahItavas õhus on vähemalt 0,75 mg alkoholi. Sellisel juhul muutusi juhi terviseseisundis eeldatakse ning neid pole vaja eraldi tõendada. Terviseseisundis tegelike muutuste mitteesinemine pole sel juhul oluline. Kuna seadusandja on alkoholijoobe olemasolu sidunud konkreetse numbrilise näitajaga, siis ei ole võimalik lugeda isikut alkoholijoobes olevaks, ilma et tema kehas olev alkoholi hulk oleks kindlaks tehtud. Alkoholi määra tõendamine ei saa seega protsessuaalselt toimuda indikaatorvahendi või mistahes muu tõendiliigi vahendusel, vaid üldjuhul üksnes tõendusliku alkomeetri või vereproovi uuringu abil.

1. Subjektiivsete tunnuste poolest eeldab koosseis tahtlust kõigi objektiivsete tunnuste suhtes. Piisab ka kaudsest tahtlusest. Süüdlane peab teadma või vähemalt pidama võimalikuks, et ta juhib sõidukit joobeseisundis. 10 KOHTU SEISUKOHT
2. Antud asjas ei olnud vaidlust selle üle, et süüdistatav oli süüdisuses märgitud ajal ja kohas politseipatrulli peatatud sõiduki roolis. Vaidlust ei olnud ka selles, et kohapeal rakendatud indikaatorvahendiga ei saanud süüdistatava alkoholijoove astet tuvastada ning kuna süüdistatav keeldus tõendusliku alkomeetri kasutamast võib antud juhul alkoholijoove astet tuvastada vaid tema vereproovi alusel. Vereproov võeti süüdistatavalt Ida-Viru Keskhaiglas ning vaidlus antud asjas taandub sellele, kas vereproovi võtmisel järgiti kõiki nõudeid, kas ekspertiisiasutuseni on jõudnud ja alkoholijoove tuvastamise ekspertiisi tehti just süüdistatavalt võetud vereproovi alusel ning lõppkokkuvõttes kas joobeseisundi tuvastamise ekspertiisi tulemused on tõendina usaldusväärsed või mitte. Proovi võtmise korra rikkumised
3. Kohus nõustub kaitse etteheidetega seoses Ida-Viru Keskhaiglas toimunud vereproovi võtmisel aset leidnud Korra nõuete rikkumistega.
4. Iseenesest õige on kaitsja viide Korra § 5 lg-le 3 (siin ja edasi juhindutakse toimingu tegemise ajal ehk kuni 4.10.2017 kehtinud Korra redaktsioonist), mille kohaselt katsut peab vereproovi võtmisest kuni postipakendisse sulgemiseni olema prooviandjale nähtav. Korra § 10 lg 1 kohaselt pannakse katsut vereprooviga ühekordselt suletava korgiga konteinerisse, millele kleebitakse konteinerit ja korki ühendav silt, millele võetakse prooviandja allkiri. Uuritud tõendid osutavad selgelt, et antud juhul ei olnud need nõuded täidetud. Tunnistaja Z ütluste kohaselt vormistatakse tõend lõplikult alles laboratooriumis (istungiprotokolli lk 11 rida 40), s.t mitte prooviandja nähes ning medõe tuba ja koht, kus dokumente vormistatakse on eraldi toad (lk 11, rida 47). Kohe peale proovi andmist lahkus S. Lutus haiglast ning katsuti sildistamist ja proovi pakendamist tema ei näinud. Võib olla ei näinud isegi seda kui silte kleebiti peale (samas lk 11 rida 49, lk 12 rida 3). Samuti kinnitas tunnistaja Z, et S. Lutus ei kirjutanud sildile alla, allkirja pani vaid arst (samas lk 12 rida 5). Üks medõde võtab verd, teine täidab dokumente. Teine õde, kes täitis dokumente oli S T, kes võttis proovid tunnistaja Z käest, ja siis ei olnud proovid markeeritud. T pani proovidele kleebise prooviandja nime ja isikukoodiga. Seal oli Siim Lutuse nimi, aga midagi muud seal ei olnud märgitud (samas lk 14-15). Ka tunnistaja G-M kinnitas oma ütlustes, et vereproovi pakendamine ümbrikusse toimub reeglina valvepostil ning patsient katsuti kleebisele alla ei kirjutanud (samas, lk 16, rida 36, 41).
5. Samuti on kaitsja viidanud sellele, et lahtri „proovi identifitseerimise markeeringu kood“ ei olnud täidetud proovi võtnud meditsiiniasutuses, vaid ekspertiisiasutuses. Sellist koodi katsutile pandud kleepsu peale märgitud ei olnud. Kuigi Kord ei näe otseselt ette, kes peab seda lahtrit täitma tuleneb see saatekirja näidisvormist, sest see asub saatekirja osas, mis tuleb täita proovi võtmisel tervishoiuasutuses. Ka Korra uus redaktsioon näeb sama koodi märgistamise nõuet turvakleebise numbri nime all. Eesmärk on tagada proovimaterjali võltsimise võimatus ja selle turvalisus. Isikukood seda unikaalset koodi ei asenda.
6. Tunnistaja Z kinnitas, et proovi identifitseerimise markeeringu koodi lahtrit nad ei täida ja kes pidi seda tegema tunnistaja ei tea (samas, lk 13 rida 45, 47; lk 14 rida 12). Proovide haigla laborisse ja ekspertiisi saatmisel nägi täidetud saatekiri välja sellisena, nagu ta on kohtutoimiku II kd lk-l 15, kus proovi identifitseerimise markeeringu koodi lahter on tühi (samas lk 15 rida 41). Ka tunnistaja G-M kinnitas, et saatekirja vormistab medõde ning arst vaid paneb sellele allkirja ja pitsati. Kes märkis saatekirja proovi identifitseerimise markeeringu koodi tunnistaja ei tea, ei pööranud tähelepanu, kas kood on või ei ole, seda 11 koodi pole ta näinud, kui allkirja paneb ei pööra koodidele tähelepanu, võimalik, et mingeid koode pannakse (samas lk 16, rida 25, 28, 51; lk 17 rida 2-3).
7. Eeltoodu alusel tuvastab kohus, et süüdistatavalt vereproovi võtmisel rikuti Korra § 5 lg 3 ja § 10 lg 1 nõuded.
8. Kaitse on viidanud ka Korra § 3 lg 1 p 5 nõude rikkumisele, mis tuleneb tunnistaja M-G ütlustest, et S. Lutuse verevõtu koht desinfitseeriti vahendiga, mis sisaldas alkoholi (kaitsja küsimustele, kas kasutatud vahend sisaldab alkoholi, tunnistaja on vastanud, et arvab, et sisaldab – istungiprotokolli lk 16 rida 12). Kohus leiab, et tunnistaja ütlused ei ole piisavad tuvastamaks seda, et ka see Korra nõue rikuti. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt tuuakse temale kui arstile vaid dokument allkirjastamiseks ning vereproovi võtab medõde. Sama tuleneb ka tunnistaja Z ütlustest, kust ei nähtu, et arst oleks viibinud S. Lutus’elt vereproovi võtmise hetkel selle juures. Seetõttu selles osas (millist desinfitseerimisvahendit kasutati ja kas see sisaldab alkoholi) on tegemist tunnistaja oletustega, millele kohus tugineda ei saa. Seoses sellega ei tugine kohus antud otsuse tegemisel Korra nimetatud sätte rikkumisele.
9. Eeltoodu alusel nõustub kohus kaitsjaga, et proovivõtja, s.o Ida-Viru Keskhaigla ei suutnud tagada Korra nõuetest 100% kinnipidamine. See on ühemõtteliselt taunitav ja proovivõtja pidi seda tagama. Osaliselt nõustus Korra rikkumisega ka prokurör, leides siiski, et need rikkumised ei tingi õigeksmõistva otsuse tegemist, kuna tõendeid tuleb hinnata kogumis ja vaadata, on need viinud ebaõige tulemuseni. Kohus nõustub süüdistaja arvamusega, et kuigi rikkumised on tõesti aset leidnud ei viinud need ebausaldusväärse tõendi tekkimiseni ja puudub alus õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks. Kaitseversioon - menetlusnormide rikkumise tagajärjed
10. Kaitsja on viidanud Tartu Ringkonnakohtu 8.02.2017 otsusele asjas nr 1-16-4561, milles ringkonnakohus on nõustunud maakohtu järeldusega, et kui (uriini)proovi võtmise korda nõuetekohaselt järgitud ei olnud muudab see saadud näidu ebausaldusväärseks, tegemist on kõrvaldamata kahtlustega KrMS § 7 lg 3 mõttes ning maakohtu õigeksmõistev otsus tuleb jätta muutmata.
11. Kohtu arvates faktilised asjaolud asjas nr 1-16-4561 ja antud asjas on niivõrd erinevad, et tegemist ei ole samastatavate olukordadega ning asjas nr 1-16-4561 tehtud järeldused ei ole antud asjas kohaldatavad.
12. Asjas nr 1-16-4561 oli tõsiseid kahtlusi, kas ekspertiisi on jõudnud süüdistatava (uriini)proov, sest uuringute aktis märgitud proovimaterjali kogus (20 ml) oli kaks korda väiksem kui jõudis ekspertiisi, s.o 40 ml. Juba see tekitas kahtlusi, kas tegemist on sama prooviga. Antud kohtuasjas S. Lutus’e puhul selliseid asjaolusid (et võetud proovimaterjali kogus oleks ekspertiisi jõudnud materjali kogusest oluliselt erinev) ei ole.
13. Samuti tunnistaja (T. K) ütluste kohaselt oli laual korraga kaks analüüsi ja mõlema pitseerimine toimus samal ajal. Maakohus leidis, et olemasolevate tõendite alusel ei ole võimalik kindlalt öelda, et ekspertiisi jõudnud analüüs kuulus süüdistatavale, kuna selle segamini ajamine ei ole välistatud. Ka selliseid asjaolusid S. Lutus’elt vereproovi võtmisel tuvastatud ei olnud. Tunnistaja Z ja S. Lutus’e enda ütlustest, samuti dokumentaalsetest tõenditest, sh uuringumaterjalide registrist ei nähtu, et S. Lutus’ega samal ajal oleks võetud vereproovi veel teiselt isikult. Kõik tõendid osutavad üheselt sellele, et võetud oli ja korraga tegeleti vaid ühe vereprooviga, s.o süüdistatavalt võetud vereprooviga, mistõttu teise prooviga 12 segamini ajamise võimalus (mis leidis kinnitust kaitse viidatud asjas nr 1-16-4561), on antud asjas välistatud.
14. Seega, asjas nr 1-16-4561 olid faktilised asjaolud sellised, et mitu proovi võisid omavahel segamini minna ja sellele oli ka konkreetseid viiteid – ekspertiisi saabunud proovimaterjali kogus oli ligi kaks korda suurem esialgses uuringute aktis märgitud kogusest. Samuti oli süüdistatava märgistamata proov kõrvuti teise samalaadse (uriini)prooviga ning seetõttu proovide segamini ajamiseks oli ka reaalne võimalus. Antud juhul S. Lutus’elt võetud vereproovi puhul ei esinenud ühtegi sellist asjaolu. Tunnistajate Z ja G-M ütlustest nähtuvalt oli neil käsil vaid üks, s.o süüdistatava S. Lutus’e proov. Sama kinnitab ka fototabel („Vaade alkoholide, narkootiliste ainete ning ravimite uuringuks saadetud uuringumaterjalide register, leheküljed 167-168“), millest nähtuvalt toodi 13.02.2016 vaid üks proov, s.o S. Lutus’e vereproov, enne seda oli toomine 11.02.2016 ja pärast seda 14.02.
15. Tuleb nõustuda prokuröri seisukohaga, et 13.02.2016 tunnistaja – haigla laborant P. L midagi sassi ajada ei saanud ning tal oli vaid üks EKEI-sse saatmiseks mõeldud ümbrik koos S. Lutus’e vereprooviga. Seda kinnitab ka dokumentaalne tõend - etüülalkoholi, narkootiliste ja psühhotroopsete ainete proovimaterjalide üleandmise-vastuvõtmise akt nr 4 (EKEI Ida-Eesti osakond), millest nähtub materjali toomise kuupäev – 13.02.2016 kell 07.30, et pakend ei ole kahjustatud, uuringumaterjali andis üle P L (II kd tl 11).
16. Samuti alusetu oleks väita, et ükskõik milline proovi võtmise Korra rikkumine, olenemata rikkumise iseloomust ja teistest asjaoludest toob automaatselt kaasa tõendi usaldusvääruse kaotamise.
17. Eeltoodu alusel kohus, uurinud esitatud tõendeid ning ära kuulanud poolte seisukohti, leiab, et kuigi proovi võtmise korda oli rikutud, ei tähenda see automaatselt antud tõendi ebausaldusväärsust ning kogumis teiste tõenditega tuvastab kohus, et alkoholijoobe tuvastamise ekspertiis tehti süüdistatavalt võetud vereproovi alusel. Siinkohal juhindub kohus alljärgnevast. Kaitseversioon – põhjendatud kahtlus
18. Kohus ei nõustu kaitse käsitlusega, et proovi võtmise Korra rikkumise tulemusena kaotab selle (vereproovi) alusel saadud tõend (joobeseisundi tuvastamise ekspertiis) usaldusväärsust ning teiste tõendite puudumise tõttu tuleb süüdistatav õigeks mõista.
19. Tõendi kogumise reeglite rikkumine ei pruugi alati tuua automaatselt kaasa selle tõendi lubamatuks või ebausaldusväärseks tunnistamist. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tõend on lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on rikutud oluliselt. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas selliseid tõendeid poleks saanud, kui normi ei oleks rikutud (RKKK 3-1-1-1-15; 3-1-1-52-09, p 11.1). Kohus ei tuvasta seda, et kui Korra § 5 lg 3 ja § 10 lg 1 nõudeid ei oleks rikutud ning proov oleks S. Lutusele nähtav kuni postipakendisse sulgemiseni ja temalt oleks võetud allkirja konteinerile pandavale kleebisele (sildile), ei oleks sellist tõendit – vereproovis sisalduva alkoholi määra tuvastamise ekspertiisi saadud. Uuritud tõendid viitavad sellele, et täpselt seesama S. Lutuselt võetud vereproov oleks samamoodi jõudnud ekspertiisiasutuseni ja seal tehtav ekspertiis oleks näidanud sama tulemust. Tuleb nõustuda kaitsjaga, et Korra rikutud sätete eesmärgiks on kindlustada tõendi usaldusväärsus, välistada proovidega manipuleerimise võimalusi ning ära hoida edaspidiseid vaidlusi proovimaterjali autentsuse teemal. Tõepoolest, kui Korra kõik nõuded oleksid 100% täidetud, siis selle tõendi usaldusväärsuses ei oleks apriori vähimatki kahtlust. Samas, kohtu arvates, ka antud juhul, isegi tingimustes, kus proovivõtja ei suutnud tagada kõikide Korrast tulenevate nõuete täitmist, ei teki kohtul kahtlust, et ekspertiisiasutuseni on jõudnud just süüdistatavalt 13 võetud vereproov. Viimast kinnitavad muuhulgas tunnistaja Z ja G-M ütlused, et katsut S. Lutus’e vereprooviga oli märgistatud vastava kleebisega S. Lutus’e nime ja isikukoodiga. Kaitse tõstatatud kahtlused, et tegemist võis olla teise isiku prooviga ei haaku asjas uuritud tõenditega.
20. Kohtupraktikas on antud juhiseid, kuidas lahendada küsimus, kas asjas esinevad kõrvaldamata kahtlused, mis KrMS § 7 lg 3 alusel tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks (nt RKKKo nr 3-1-1-77-15 p-d 17-19). Nii on märgitud, et kaitseteesi argumendid, mis on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt in dubio pro reo põhimõtte (KrMS § 7 lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni. Oluline on silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.
21. Kohtu arvates kaitse püstitatud versioon, et ekspertiisiasutuseni jõudnud vereproov ei kuulu süüdistatavale ei haaku teiste uuritud tõenditega. Kaitse on küll viidanud indikaatorvahendi kasutamise protokollile, mille teisel lehel ei ole märgitud ühtegi välist tunnust, mis viitaks S. Lutus joobeseisundis olekule. Samas ei välista see S. Lutus’e joobes olekut. Tuleb tunnistada, et praktikas ei tule tihti ette selliseid juhtumeid, kus joobes oleval isikul ei avalduks tema joobetunnused tema välises käitumises. Reeglina sellised tunnused, kas üks või mitu, ikkagi on. Samas ainuüksi sellel alusel ei saa teha järeldusi, et S. Lutus oli kaine. Ka erialakirjanduses märgitakse, et kui on tuvastatud alkoholijoobe vastavalt LS § 69 lg 2 p 1, siis muutusi juhi terviseseisundis eeldatakse ning neid pole vaja eraldi tõendada. Terviseseisundis tegelike muutuste mitteesinemine pole sel juhul oluline (

-i

1. kommenteeritud väljaanne, lk 1017, p 8.3). Seetõttu põhjendatud kahtlust süüdistatava alkoholijoobes olekus ei loo indikaatorvahendi kasutamise protokolli teine lk, milles ei ole märgitud ühtegi välist joobeseisundile viitavat tunnust ega ka tunnistaja J’e ütlused, et juht oli rahulik, koostööaldis ja tema käitumises väliseid alkoholijoobele viitavaid tunnuseid ei olnud (istungiprotokolli lk 4, rida 34-35). Mõõtmise tulemusena tuvastati S. Lutus’e väljahItavas õhus alkoholisisaldus 0,93 mg/l kohta. Ei ole alust kahelda selle tõendi usaldusväärsuses. Kuigi jooveastet ja alkoholisisalduse määra ei saa tuvastada indikaatorvahendi kasutamise tulemuste alusel, saab sellele tõendile tugineda tuvastamaks süüdistatava väljahItavas õhus alkoholisisaldus kui selline. Ja indikaatorvahendiga mõõtmine andis positiivse vastuse alkoholi sisaldusele S. Lutus’e väljahItavas õhus. Samuti tunnistaja J ütluste järgi tunnistas S. Lutus ise peale indikaatorvahendiga kontrollimist, et on alkoholi tarvitanud (istungiprotokolli lk 3 rida 12-15). S. Lutus’e tõendusliku alkomeetri kasutamisest keeldumist ei saa kasutada tema süü tõendina, kuid hinnates eeltoodud tõendeid kogumis jõuab kohus järeldusele, et kaitseversiooni toetavad tõendid antud juhul puuduvad.
2. Süüdistatava enda ütlused, et ta pole öösel vastu 13.02.2016 alkoholi tarvitanud ei oma sõbra tunnistaja S’e juures ega ööklubis, kuhu nad S’ega koos läksid on ümber lükatud eelpool käsitletud tõenditega, s.o indikaatorvahendi kasutamise protokolliga, joobe tuvastamise ekspertiisiga ja nendega kooskõlas olevate tunnistaja J ütlustega, et kohapeal peale indikaatorvahendiga mõõtmist tunnistas S. Lutus alkoholi tarvitamist. Samal põhjusel ümber lükatud on ka tunnistaja S’e ütlused, et S. Lutus pole ööl vastu 13.02.2016 alkoholi tarvitanud. Tuleb nõustuda prokuröri seisukohaga, et eluliselt ei ole usutavad süüdistatava ja tunnistaja S’e ütlused ka osas, et ööklubis olles ei kadunud S. Lutus tunnistaja vaateväljast 14 ühekski hetkekski ning 4-5 tunni jooksul, mis nad olid koos ööklubis istusid nad laua taga, kuhugi lahkumata ning ei tarvitanud mingeid jooke sh mittealkohoolseid. Seetõttu selles osas jätab kohus süüdistatava ja tunnistaja S’e ütlused tõendikogumist välja.
3. Teisi tõendeid, mis riimuksid kaitseversiooniga, ei ole. Riigikohus on korduvalt leidnud, et KrMS §-s 7 ette nähtud süütuse presumptsioonist tulenev tõendamiskoormis ei välista teatud juhtudel tõendamiskoormise üleminekut süüdistatavale. Sellisel juhul peab isik enda väite aluseks olevaid asjaolusid ise tõendama või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse neid asjaolusid kontrollida (RKKKo nr 3-1-1-49-11, p 25; nr 3-1-1-133-13, p 23).
4. Käesoleval juhul jääb kaitseversioon (et kuna proovi võtmise Korra nõudeid 100% täidetud ei olnud, siis võis ekspertiisiasutusele laekunud vereproov mitte kuuluda süüdistatavale S. Lutus’ele) paljasõnaliseks.
5. Kohtupraktikas on juhitud tähelepanu sellele, kas võib rääkida isiku süü tõendatusest ka juhul, kui vaidlusalune tõend tõendikogumist mõtteliselt kõrvaldada ehk kas on veel teisi süüd kinnitavaid tõendeid (nt RKKKo nr 3-1-1-77-15 p 16). Ja kohus on eelpool märkinud ära, millised tõendid need on, s.o indikaatorvahendi kasutamise protokoll ja tunnistaja J ütlused, mis kogumis joobeseisundi tuvastamise ekspertiisi tulemustega on küllaldased S. Lutus’e teos

§ 424

(praegu kehtivas redaktsioonis § 424 lg 1) kuriteokoosseisu tunnuste sedastamiseks.

1. Eeltoodu alusel tuvastab kohus, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas ehk xxx kella xxx paiku juhtis S. Lutus xxx kilomeetril mootorsõidukit xxx reg märgiga xxx, olles alkoholijoobes, kusjuures alkoholi sisaldus tema veres oli mitte vähem kui 1,80 mg/g kohta, ehk ta oli alkoholijoobes liiklusseaduse § 69 lg 2 p 1 tähenduses, mille järgi loetakse mootorsõidukijuht alkoholijoobes olevaks, kui juhi ühes grammis veres on vähemalt 1,50 milligrammi alkoholi.
2. Sellega täidetud on

§ 424

(praegu kehtivas redaktsioonis § 424 lg 1) kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused. 67. Subjektiivsete tunnuste poolest eeldab kuriteokoosseis tahtlust.

§ 16

lg 3 kohaselt isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohus leiab, et S. Lutus pani antud kuriteo toime otsese tahtlusega. Tunnistaja J ütlustest nähtuvalt tunnistas S. Lutus kohapeal peale indikaatorvahendi kasutamist, et on alkoholi tarbinud. Alkoholi eelnevat tarvitamist kinnitab ka indikaatorvahendi kasutamise protokoll ja alkoholi sisaldust süüdistatava veres (1,80 mg/g kohta) joobe tuvastamise ekspertiis. Seega pidi see asjaolu S. Lutus’ele endale teada ning alkoholijoobes olles sõiduki rooli istudes ja sõiduki juhtimisel teadis ta, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu. S. Lutus enda, aga ka temaga koos sõidukis olnud tunnistaja S ütlustest nähtub, et nad kavatsesid minna xxx-sse. Seega süüdistatav vähemalt möönis süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamist. 68. Keegi pooltest ei tuginenud õigusvastasust või süüd välistavatele asjaoludele ning kohus ei tuvasta ka selliseid asjaolusid. 69. Järeldus: S. Lutus tegudega on täidetud

§ 424

(praegu kehtiva redaktsiooni järgi

§ 424

lg 1) kuriteotunnused ning süüd või õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole. KARISTUS 15 70.

§ 56lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü.

Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Põhikaristus 71.

§ 424

(§ 424 lg 1 kehtivas redaktsioonis) järgi kvalifitseeritav kuritegu on

§ 4

lg 2 kohaselt esimese astme kuritegu, mille eest nähakse karistusena ette rahaline karistus või kuni 3-aastane vangistus. 72. Kehtiva kohtupraktika kohaselt karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks süüle tuleb

§ 56

kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid (RKKKo nr 3-1-1-6-17, p 9 ja varasemad). 73. Süü suuruse hindamisel ja karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi, teo toimepanemise asjaolud. Kohtu arvates vastab süüdistatava süü keskmisele määrale. Oma süüd ta ei tunnistanud. Kohus ei tuvasta karistust raskendavaid või kergendavaid asjaolusid. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et S. Lutus on kriminaalkorras karistamata, tal on üks kehtiv väärteokaristus LS § 227 lg 2 alusel rahatrahv 92 eurot, määratud Ida prefektuuri 27.09.2017 otsusega, s.o peale antud kuriteo toimepanemist. Karistus on täidetud 4.10.2017 (II kd tl 12). Eeltoodu alusel leiab kohus, et süüdistatava suhtes tuleb kohaldada rangem karistuse liik ehk vangistus, aga selle miinimumäärale lähedases määras. Kohus nõustub prokuröri karistusettepanekuga karistusliigi ja määra osas ning leiab, et S. Lutus tuleb karistada kolmekuise vangistusega, mida tuleb

§ 73alusel jätta kohaldamata ja täitmisele pööramata kui S.

Lutus ei pane katseaja jooksul uut tahtliku kuritegu.

§ 73lg 3 kohaselt katseajaks võib määrata 1 kuni 5 aastat.

Kohus leiab, et prokuröri pakutud katseaja pikkus – 1 aasta on liiga lühike ja arvestades eripreventiivseid kaalutlusi (peale antud kuriteo toimepanemist pani S. Lutus toime veel ühe liiklusalase õigusrikkumise – väärteo), tuleb katseaeg määrata keskmisele määrale lähedalt, nimelt kaks aastat. Lisakaristus 74.

§ 50

lg 1 p 1 kohaselt mootorsõiduki ohutu liiklemise rikkumisega seotud kuriteo eest mõista lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuni kolmeks aastaks.

1. Prokurör on lisaks põhikaristusele taotlenud kohaldada S. Lutus’e suhtes lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist üheks kuuks.
2. E-teenuste 30.03.2016 väljatrükist nähtub, et Siim Lutus’el on olemas kehtiv Bkategooria juhiluba, välja antud 23.02.2015, kehtib kuni 22.02.2025 (II kd tl 10). Seega iseenesest sellise lisakaristuse kohaldamine on võimalik.
3. Samas tuleb kontrollida, kas selleks on olemas sisulised eeldused. Kehtiva kohtupraktika kohaselt aktualiseerub küsimus lisakaristuse kohaldamisest siis, kui kohus leiab, et ainuüksi põhikaristus ei pruugi olla piisav, et mõjutada süüdlast oma käitumist muuta ja süüdlane võib 16 olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik (RKKK 3-1-1-18-17 ja varasemad). Eelkõige viitavad sellele varasemad karistused samalaadsete rikkumiste eest.
4. Kohus selliseid asjaolusid S. Lutus’e puhul ei tuvasta (ta on varem karistamata) ning leiab, et tema mõjutamiseks piisab ka põhikaristuse kohaldamisest. Prokurör ei ole lisakaristuse ettepanekut kuidagi motiveerinud, mistõttu lisakaristuse osas jääb prokuröri karistusettepanek alusetuks ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus ka omal algatusel ei tuvasta alust lisakaristuse mõistmiseks. Menetluskulud
5. Vastavalt KrMS § 189 lg 2 kohtumenetluses otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine kohtumääruse või kohtuotsusega. KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendab kohus millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad.
6. KrMS § 175 lg 1 p 1, 3 ja 9 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega; riiklikul ekspertiisiasutusel, muul riigiasutusel või juriidilisel isikul seoses ekspertiisi tegemise või joobe tuvastamisega tekkinud kulud; samuti süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.
7. Kaitsja on taotlenud õigeksmõistmise korral S. Lutuse’le tema kantud kulude – valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist, kuid kuna kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse jäävad süüdistatava menetluskulud tema enda kanda. Kaitsja vastav taotlus tuleb jätta rahuldamata.
8. Ekspertiisikulud on antud asjas järgmised: joobeseisundi tuvastamise ekspertiisi kulu 14 eurot (II kd tl 13) ning käekirja ekspertiisi tasu 282 eurot (I kd tl 26). Need tuleb S. Lutus’e käest riigituludesse välja mõista.
9. KrMS § 175 lg 1 p 9 kohaselt on menetluskuluks süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. Vastavalt KrMS § 179 lg 1 p 2 süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus on teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. 2018.aastaks kehtestatud kuupalga alammäära suurus on 500 eurot. Seega sundraha suurus teise astme kuriteo puhul on 750 eurot (500*1,5=750), mis tuleb samuti süüdlase käest riigituludesse välja mõista.
10. KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 180 lg 3 kohaselt menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb menetluskulude riigi kanda jätmise otsustamisel arvestada toime pandud kuriteo iseloomu (RKKKo nr 3-1-1-38-11, p 27).
11. Kohus ei tuvasta alust S. Lutus’e menetluskulude kandmisest vabastamiseks või menetluskulude tasumise ajatamiseks. Valitud kaitsjale makstud tasu summad (mis ületavad 6 tuhat eurot) näitavad, et kuigi isikuandmete kontrollimisel ütles süüdistatav, et ei tööta, rahalised vahendid tal siiski on ning antud kohtuasjas tekkinud menetluskulude kandmine ei käi tal üle jõu. Samuti pole S. Lutus ega tema kaitsja taotlenud menetluskulude summa vähendamist või selle tasumise ajatamist. Kohus ei tuvasta ka selleks alust. Menetluskulud tuleb tasuda ühe kuu jooksul antud kohtuotsuse jõustumisest. 17
12. Asitõendeid antud asjas ei olnud. Tõkendit S. Lutus’e suhtes kohaldatud ei ole ning kohus ei näe selleks alust. /allkirjastatud digitaalselt/ Deniss Minzatov kohtunik 18