KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 18. mai 2018, Ta

) § 163 lg 1 alusel. Hageja menetluskulud on põhjendatud järgmises ulatuses: õigusabikulu tunnitasuga 130 eurot kokku 21 t 45 min eest, st 3 393 eurot (käibemaksuga) ja riigilõiv 475 eurot – kokku 3 868 eurot. Kostja menetluskulud on põhjendatud kogu ulatuses, st 2 184 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal kanda hageja menetluskulud 3 481,20 euro ulatuses ning hagejal kostja menetluskulud 218,40 euro ulatuses. Vastastikku väljamõistetud menetluskulude tasaarvestamise tulemusel tuleb kostjal tasuda hagejale menetluskulu hüvitisena 3 262,80 eurot. POOLTE SEISUKOHAD

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega tunnistada sundtäitmine lubamatuks põhivõlgnevust 20 000 eurot ja intressi 3 600 eurot ületavas osas. Lisaks palub kostja vähendada hagejale hüvitatavate menetluskulude summat kuni 2 500 euroni või teise võimalusena jätta poolte kulud nende endi kanda. Apellatsioonimenetluse kulud palub kostja panna hageja kanda.
2. Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. 8.
3. Esiteks jättis maakohus hindamata asjas olulised tõendid, millest nähtub, et poolte tegelik tahe oli juba laenulepingu sõlmimisel tagada ka lepingutingimuste muudatused, mis kajastuvad laenulepingu lisades. Seetõttu leidis maakohus vääralt, et uusi lepinguid tuleb käsitleda iseseisvate laenulepingutena. Hüpoteegilepingu p 3.2 tuleb tõlgendada selliselt, et pooled olid teadlikud asjaolust, et hüpoteegiga on tagatud ka tulevased nõuded ning poolte tegelik tahe oli lepingutingimuste muutumisel tagada ka suurenenud laenusumma. Sellele viitab ka uute lepingute p 1.9, mis seob need laenulepinguga. Poolte tegeliku tahte jättis maakohus otsuses analüüsimata. Maakohtule esitatud tõenditest nähtub ka, et hageja vastutus on piiratud hüpoteegisummaga (60 000 eurot). Asjaolu, et hageja seadis enda kinnistule hüpoteegi, mis on laenatavast summast kolm korda suurem, näitab tema soovil tagada ka tulevikus tekkivaid kohustusi kostja ees. 8.
4. Teiseks ei põhjendanud maakohus, miks ta leiab, et eluliselt usutavaks ei saa pidada kostja väiteid, mille kohaselt oli tal usaldus põhivõlgniku poolt laenu tagasimaksmisesse. Maakohus jättis tähelepanuta, et uute laenude andmise ajal olid põhivõlgniku ja kostja vahelised suhted head ja põhivõlgnik ei andnud enda käitumisega mingit indikatsiooni tekkivate makseraskuste kohta. Põhivõlgniku makseraskused algasid peale lisalaenude saamist. Kuna laenuleping ja selle lisad sõlmiti füüsiliste isikute vahel, puudus kostjal kohustus läbi viia kõrgendatud taustakontroll põhivõlgniku suhtes. 8.
5. Kolmandaks leidis maakohus põhjendamatult, et kostja käitumine oli vastuolus hea usu põhimõttega, kuna ta lasi nõuetel kasvada enne kui alustas täitemenetlust. Kohtumenetluses oli kostja nõus vähendama intressinõuet 3 600 euroni. Kostja ei nõustu maakohtu tõlgendusega, et põhivõlgniku tasutud 2 000 eurot peaks maha arvama intressist. Arvestada tuleb pika perioodiga alates raha andmisest kuni selle osalise laekumiseni läbi täitemenetluse ja selle aja eest oli kostjal õigustatud ootus saada intressi. Intressi vähendamine veel 2 000 euro võrra on ebaõiglane ja riivab kostja õigustatud ootust ebaproportsionaalselt. 8.
6. Neljandaks ei kontrollinud ega analüüsinud maakohus menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel piisava põhjalikkusega hageja lepingulise esindaja töö mahtu. Vaidlus ei 4

§ 657

lg 1 p 1 alusel muutmata, aga

§ 447lg-st 2 juhindudes parandab ringkonnakohus selle resolutsioonis ilmse vea.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja kostja kannab apellatsioonimenetluse kulud.

§ 651

lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse sundtäitmise lubamatuks tunnistamisel intressi 2 000 eurot nõudes ja menetluskulude kindlaksmääramise või alternatiivselt ka jaotuse osas. Seega on maakohtu otsus

§ 456

lg 4 alusel edasi kaebamata jõustunud osas, milles hagi jäi osaliselt rahuldamata, aga ka osas, milles hagi 20 000 euro suuruse põhivõla ja 1 600 euro suuruse intressi osas rahuldati. Samuti on jõustunud maakohtu otsustus hagi tagamise tühistamise kohta. 11.

§ 652

lg 1 p 1 sätestab, et ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Käesolevas asjas saab ringkonnakohus lähtuda maakohtu tuvastatud asjaoludest. Lisaks nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega intressinõude käsitlemise osas ega korda neid.

1. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 12.
2. Kaebuse esimest ja teist väidet ega ka kolmanda väite esimest osa ei saa ringkonnakohus sisuliselt käsitleda eespool p 10 teises lõigus märgitud kaalutlustel. Nimelt ei puuduta need väited maakohtu otsuse osa, mis on kaebusega vaidlustatud. 12.
3. Kaebuse kolmanda väite teine osa ei ole edukas. Apellatsioonkaebus ei sisalda kostja selget väidet, millise põhivõlgniku rahalise kohustuse katteks on kostja lugenud vaidlusaluse osasumma 2 000 eurot. Vaatamata kohtu
4. aprilli 2018 määruses tehtud ettepanekule, ei teinud kostja vastavat avaldust ka edasises menetluses. VÕS § 88 lg 8 sätestab, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Kostja ei ole esile toonud põhivõlgniku kohustust hüvitada mingeid kulutusi, seega on viidatud eeldusega kooskõlas lugeda võlgniku makse just intressi katteks. Selle eelduse ümberlükkamise tõendamiskoormis oli maakohtus kostja kanda. Kuna kostja sellekohaseid väiteid ja tõendeid ei esitanud, siis luges maakohus 2 000 euro suuruse makse õigesti intressi katteks. 12.
5. Neljanda väite esimese osaga vaidlustas kostja maakohtu otsustuse hageja menetluskulude rahalise suuruse hindamisel. Menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel ei ületanud maakohus diskretsioonipiire ega rikkunud

§ 175lg 1.

Maakohtu järeldus kostjalt väljamõistetava vajaliku ja põhjendatud õigusabikulu kohta põhineb hagejale osutatud õigusabiteenuse sisu ja kestuse analüüsil.

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile 5

§ 163

lg 1, mis võimaldab hagi osalisel rahuldamisel jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kuna tegemist on arvuliselt mõõdetava nõudega, on hagi rahuldamise proportsioon võimalik kindlaks teha. 13. Menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise otsustamisel on maakohus teinud vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 3 kirjavea, mis ei mõjuta otsuse sisu. Nimelt on viidatud punkti teise lause järgi kulude hüvitamise kohustus pandud kostjale, aga kolmandas lauses märgitakse „hageja poolt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt“ viivise tasumise kohustus. Kuna resolutsiooni sõnastusest ja mõttest on ülejäänud osas selgelt aru saada, et kulude hüvitise peab maksma kostja, siis on tegemist kirjaveaga, mille ringkonnakohus saab

§ 447lg 2 alusel parandada.

See ei mõjuta kaebuse rahuldamise ulatust. 14. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu kannab kostja

§ 171lg 1 alusel hageja menetluskulud ringkonnakohtus.

Kuna maakohus määras kulud kindlaks rahaliselt, siis saab seda teha ka ringkonnakohus, selleks tuleb lahendada hageja vastav taotlus. 14.

1. Hageja menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on esindajal aega kulunud kohtuotsusega tutvumisele ja kliendile selgituste jagamisele kokku 45 min; apellatsioonkaebusega tutvumisel ja analüüsile ning kliendile selgituste edastamisele kokku 30 min; menetlusdokumentide läbitöötamisele, õiguslikule analüüsile ja vastuse koostamisel kokku 4 t 45 min. Kokku kulus hageja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluses toimingutele aega 6 t. Hageja esindaja on vandeadvokaat, kelle tunnitasu 130 eurot (ilma käibemaksuta). 14.
2. Kostja esitanud hageja menetluskulude nimekirjale vastuväited ja leidis, et esindaja tunnitasu on liiga kõrge (põhjendatud oleks 120 eurot) ja ajakulu liiga suur (vajalik oleks 3,5 t). 14.
3. Arvestades hageja nimel apellatsioonimenetluses esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu, on õigusabi osutamisele kulutatud 6 t põhjendatud ja vajalik aeg. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et seda tuleks vähendada. Kostja põhjustas vastava ajakulu osaliselt ise seeläbi, et esitas apellatsioonkaebuses väiteid, millel puudus seos kaebuse esemega. Samuti tuleb tunnitasu 130 eurot hageja esindaja kvalifikatsiooni puhul hinnata tavapäraseks. 14.
4. Eelneva põhjal tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 936 eurot ( = 6 × 130 + 20% käibemaks). Hageja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. 14.
5. Juhindudes

§ 177

lg-st 4 ja hageja taotlusest märgib kohus resolutsioonis, et välja mõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 6