RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2165282 Otsuse kuupäev Tartu, 20. juuni 2018 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

) § 691 p 2 ja § 692 lg 1 pde 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse. 9. Ettevõttesse kuuluvad VÕS § 180 lg 2 järgi ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, mh ettevõttega seotud lepingud. Ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga lähevad VÕS § 182 lg 2 esimese lause järgi omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, mh töölepingutest tulenevad kohustused ettevõtte töötajate suhtes, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Viidatud sätete järgi läheb ettevõtte ülemineku korral omandajale üle ettevõte kui tervik ning kuna ettevõtte ülemineku eelduseks on ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste kogumi üleandmine, tuleb omandajale üle anda ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad ja õigused. Ettevõtte üleminekuks on vajalik vara 6

§ 230lg 1 järgi on hageja kohustuseks tõendada, et ettevõte on üle läinud.

Kolleegium on osutanud ettevõtte ülemineku mõiste sisustamisel ka Euroopa Liidu Nõukogu

1. märtsi
2. a direktiivile 2001/23/EÜ "Äriühingute, ettevõtete või äriühingute või ettevõtete osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta". Selle direktiivi art 1 mõttes on üleminekuga tegemist juhul, kui üle läheb identiteedi säilitav majandusüksus, mis tähendab ressursside organiseeritud koondamist, mille eesmärk on majandustegevus põhi- või kõrvaltegevusena. Euroopa Kohus on selgitanud, et 2001/23/EÜ kohaldamiseks tuleb tuvastada, kas üleminek puudutab majandusüksust, mis säilitab pärast tööandja vahetumist oma identiteedi. Selleks, et tuvastada, kas majandusüksus on säilitanud oma identiteedi, tuleb arvestada kõiki kõnealust toimingut iseloomustavaid faktilisi asjaolusid, sh eelkõige ettevõtja või ettevõtte tüüpi, seda, kas materiaalne vara, st ehitised ja vallasvara on üle läinud või mitte, immateriaalse vara väärtust ülemineku ajal, kas uus tööandja võttis üle suurema osa töötajaid või mitte, kas toimus klientide üleminek või mitte, samuti enne ja pärast üleminekut tehtud tegevuse sarnasust ning seda, kas tegevus oli vahepeal peatatud ja kui, siis kui kaua. Siiski on need tingimused vaid kohustusliku tervikliku hindamise üksikud elemendid ning seega ei saa neid hinnata eraldi (vt Euroopa Kohtu
3. jaanuari
4. a otsus kohtuasjas nr C463/09 CLECE SA vs. María Socorro Martín Valor ja Ayuntamiento de Cobisa), p 33 ja 34 ja seal viidatud kohtupraktika). Selleks, et Euroopa Liidu direktiiv 2001/23/EÜ kohalduks, peab üleminek puudutama stabiilset majandusüksust, mille tegevus ei piirdu vaid ühe kindla lepingu täitmisega. Üksus tähendab seega inimeste ja vara organiseeritud kogumit, mis võimaldab viia ellu konkreetse eesmärgiga majandustegevust (vt Euroopa Kohtu
5. juuli
6. a otsus kohtuasjas nr C151/09 Federación de Servicios Públicos de la UGT (UGT-FSP) vs. Ayuntamiento de La Línea de la Concepción, María del Rosario Vecino Uribe, Ministerio Fiscal, p 26).
7. Kolleegium märgib esmalt, et asudes ettevõtte ülemineku kohta tõendeid hinnates maakohtuga võrreldes vastupidisele seisukohale, tugines ringkonnakohus mh tunnistaja M. Maasiku ütlustele. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tunnistaja ütlused vastuolus teiste tõenditega ega ebausaldusväärsed. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ei ole otsuse põhjendamise kohustust rikkudes selgitanud, miks ta andis viidatud tunnistaja ütlustele teistsuguse hinnangu kui maakohus. Ringkonnakohus selgitas, et aluse pidada tunnistaja ütlusi kallutatuks annab ütluste vastuolulisus või ebausaldusväärsus, kuid maakohus ei ole tunnistaja ütluste kallutatuks lugemisel sellele tuginenud, jättes oma järelduse põhjendamata (vt ringkonnakohtu otsuse p 10). Ringkonnakohtu järeldus on kooskõlas

-is sätestatud tõendite hindamise reeglitega.

§ 232

lg 1 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta.

§ 238

lg 5 teise lause kohaselt võib tõendi selle hindamise järel jätta arvestamata ka siis, kui see on ilmselt ebausaldusväärne.

§ 436

lgst 1 ja § 442 lgst 8 tuleneb, et kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. 11. Samuti ei nõustu kolleegium kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus on käitunud tõendite hindamisel üllatuslikult ja jätnud hagejale selgitamata täiendavate asjaolude või tõendite esitamise vajalikkuse. Hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (vt nt

§ 5lgd 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1) (Riigikohtu 20. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas 7

§ 230

lgs 1 nimetatud reeglit) ega seda, kas poole esitatud tõenditest piisab nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3214115, p 19). Seega oli praeguses hagimenetluses hageja kohustuseks tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. Otsuse põhjendustest nähtuvalt ei ole ringkonnakohus asunud seisukohale, et ta asjas esitatud võlatunnistusega ei arvesta (vt tõendiga arvestamata jätmise kohta üllatuslikult alles kohtuotsuses Riigikohtu
3. juuni
4. a otsus tsiviilasjas nr 3214114, p 10), vaid on seda tõendit uurinud ja sellele teiste tõenditega kogumis hinnangu andnud (vt ringkonnakohtu otsuse p 13). Kolleegium märgib lisaks, et Riigikohus on juhtinud tähelepanu ka asjaolule, et tõendi selle ebausaldusväärsuse tõttu

§ 238

lg 5 alusel arvestamata jätmine ei tohi tulla tõendi esitanud menetlusosalisele üllatusena. Menetlusosalise üllatamise vältimiseks peab talle pärast tema esitatud tõendi vastuvõtmist olema teada antud, et tõendi usaldusväärsus on seatud kahtluse alla. Samuti peab teda teavitama sellest, miks peetakse tõendit ebausaldusväärseks, ning andma talle võimaluse esitada oma vastuväited tõendi ebausaldusvääruse väitele (vt Riigikohtu 18. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 21461664, p 20). 12. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 182, rikkus otsuse põhjendamise kohustust ja hindas tõendeid valesti, märgib kolleegium järgmist.

§ 436

lg 1, § 442 lg 8 ja § 654 lg 4 järgi peab kohus otsuses kõiki tõendeid analüüsima ning kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama (vt kohtulahendi põhjendamise kohustuse kohta nt Riigikohtu 16. aprilli 2018. a otsus tsiviilasjas nr 21618267, p 24).

§ 654

lg 5 järgi peab ringkonnakohus lisaks võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta otsuses seisukoht poolte maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta (vt ka Riigikohtu 2. oktoobri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3219109, p 13). Apellatsioonimenetluses arvestatavate asjaolude ja tõendite kohta sätestab

§ 652

lg 5, et ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks.

§ 653

järgi, kui apellatsioonkaebuses vaidlustatakse esimese astme kohtu otsust mõnel tõendil põhineva asjaolu osas, peab ringkonnakohus kohtuotsust selles osas muutes märkima põhjuse, miks tõendit tuleb teisiti hinnata. Seega tuleb ringkonnakohtul juhul, kui ta tühistab maakohtu otsuse ja teeb ise uue otsuse, lisaks tõendite igakülgsele hindamisele põhjendada, millistel kaalutlustel ta maakohtu hinnanguga ei nõustu. Kolleegiumi hinnangul ei ole ringkonnakohus viidatud sätteid rikkudes nõuetekohaselt põhjendanud oma järeldust selle kohta, miks ta leiab, et võlgniku töötajate töölepingud ei ole ettevõtte ülemineku tõttu kostjale üle läinud. Maakohus leidis, et kostjale on üle läinud kuuest võlgniku töötajast neli, põhjendades mh, et mitte ükski neist ei asunud tööle kohe pärast kostja asutamist, vaid nendega on sõlmitud töölepingud alles 2014. aasta oktoobris. Samuti osutas maakohus sellele, et kuivõrd M. Maasik asus kostja juures tööle 2014. aasta oktoobris, ei ole usutav, et ta juba suvel teadis enda 8

§ 688lg 5 kohaselt ei hinda Riigikohus tõendeid.

Seega ei ole võimalik ringkonnakohtu rikkumist kassatsioonimenetluses kõrvaldada ja asi tuleb saata uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohus saab asja uuel läbivaatamisel vastata ka muudele hageja väidetele selle kohta, et ettevõtte ülemineku kohta esitatud tõendeid on hinnatud valesti. Sõltuvalt sellest, kas ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel esitatud tõendeid kogumis hinnates ettevõtte ülemineku kostjale või mitte, tuleb tal vastavalt otsustada ka hageja nõude rahuldamise üle. 14. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine

§ 173lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada.

15. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb

§ 149lg 4 esimese lause aluses tagastada hagejale kassatsioonikautsjon. Malle Seppik 9