1-11-8350/56

1-11-8350 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2011 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-11-8350 Kohtukoosseis Paavo Randma, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
2. novembri 2011 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A.U. kaitsja vandeadvokaat Marko Kairjaki määruskaebus Tartu Maakohtu
3. novembri 2011 määrusele. RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
4. novembri 2011 määrus muutmata ja A.U. kaitsja vandeadvokaat Marko Kairjaki määruskaebus määruskaebuse taotluste 1-3 osas rahuldamata ning määruskaebuse taotluse 4 osas läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul alates vaidlustatavast kohtumäärusest teada saamisest. Asjaolud Tartu Maakohtu 10.02.2011 määrusega vahistati A.U. kahtlustatuna KarS § 201 lg 2 p 4; § 214 lg 1; § 121 järgi kvalifitseeritud kuritegude toimepanemises. 10.02.2011 on A.U. suhtes kohaldatud kokkusaamiste, kirjavahetuse ja telefonikõnede pidamise piirangud kuni kriminaalasja menetluse lõpuni. Tartu Ringkonnakohtu 28.02.2011 määrusega jäeti muutmata A.U. suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine. Tartu Maakohtu 08.08.2011 määrusega anti A.U. süüdistustes KarS § 214 lg 2 p 1,4; § 121; § 201 lg 2 p 1,4 § 120; § 257 järgi kohtu alla ning kriminaalasi määrati arutamisele 02.01.-31.01.
5. Sama määrusega jäeti A.U. suhtes kohaldatud tõkend vahistamine muutmata. A.U. kaitsja esitas 18.10.2011 Tartu Maakohtule taotluse tõkendi tühistamiseks ja alternatiivselt vahistamise asendamiseks elektroonilise valve või kautsjoniga. Taotluse põhjenduste kohaselt põhjendas maakohus kohtu alla andmisel A.U. vahi alla jätmist kohtuistungini jääva lühikese ajaga. Kaitsja leiab, et kuna muid aluseid pole, tuleb isik vabastada KrMS § 275 alusel. A.U. varasemad karistused pärinevad 1995.a ja
6. a. Esimesed kuriteod pani A.U. toime alaealisena. Süüdistatava vanemad vajavad nende tervisliku seisundi tõttu hoolt ja abi. A.U. on ettevõtja, kes on seoses vahistamisega saanud varalist kahju. Kahju laieneb ka teistele isikutele seoses töökohtade kaotusega. Tartu Maakohtu 10.11.2011 määrusega jäeti A.U. le kohaldatud tõkend vahistamine muutmata ning tõkend vahistamine asendamata elektroonilise valvega ja kautsjoniga. Sama määrusega tühistati osaliselt A.U. suhtes 10.02.2011 kohaldatud lisapiirangud. Esimese astme kohtu määruse sisu Määruse põhjenduste järgi kohaldati A.U. le Tartu Maakohtu 10.02.2011 määrusega tõkend vahistamine KrMS § 130 lg 2 sätestatud ühel alusel, tõkestamaks uute kuritegude toimepanemist. Ka kohtu alla andmisel võttis kohus seisukoha tõkendi osas ja jättis selle muutmata. Kohus leidis, et tõkendi kohaldamisel esinenud alused ei ole ära langenud ning endiselt esineb KrMS § 130 lg 2 sätestatud raskemaliigilise tõkendi kohaldamise alus. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-110-10 järgi võib vahistamisaluse kaal aja jooksul väheneda. Maakohus kaalus kohtu alla andmise ajal tõkendi põhjendatust võrreldes kohtumenetluses kriminaalasja arutamise ajaga ja leidis, et eelistungist kohtuistungini jääv aeg on mõistliku aja piirides. Maakohus leidis, et ehkki A.U. elukohas vastavad tehnilised tingimused elektrooniliseks järelevalveks ja vanemad on andnud nõusoleku, ei ole nimetatud asjaolud küllaldased elektroonilise järelevalve kohaldamiseks ning elektrooniline valve või kautsjon ei ole küllaldane abinõu ära hoidmaks A.U. poolt uute kuritegude toimepanemisest. Selliseks järelduseks annavad alust süüdistatava isik ja tema varasem eluviis. A.U. le esitatud süüdistuses kirjeldatud teod kahjustavad õiguskorraga kaitstud mitmeid erinevaid õigushüvesid: vara, inimese tervist ja avalikku julgeolekut. Tegudega kaasnes vägivald. Eelmistest karistustest möödunud aeg ei ole teda ära hoidnud uutest kuritegudest. See asjaolu näitab, et A.U. ei ole andnud hinnangut oma eluviisidele ning on jätkanud õigusvastase eluviisiga. A.U. kuriteotunnustega teod on muutunud raskemaks. Raskema kuriteo eest vastutusest hoidumiseks on suur tõenäosus toime panna ka õigusemõistmise vastu suunatud kuritegu. Maakohus tühistas osaliselt A.U. suhtes kohaldatud lisapiirangud ning lubas suhtlemise telefoni teel ema ja õega, samuti lühiajalist kokkusaamist nimetatud isikutega. Kuna L.H. on tunnistajate nimekirjas ja prokurör taotleb tema tunnistajana küsitlemist, ei andnud maakohus luba temaga suhtlemiseks. Määruskaebuses esitatud taotluste sisu A.U. kaitsja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles taotleb A.U. suhtes kohaldatud vahistamise tühistamist (p 1). Alternatiivselt taotleb kaitsja asendada vahistamine elektroonilise järelevalvega (p 2) või kautsjoniga (p 3) ning võimaldada lühiajalist kokkusaamist L. H. (p 4). -2- Määruskaebuse põhjenduste järgi on maakohus ebaõigesti jätnud rahuldamata taotluse tõkendi vahistamine tühistamiseks. A.U. ei ole kuritegusid toime pannud 12 aastat. Arvestades A.U. vanust (33.a), on tegemist niivõrd pika ajaperioodiga, mille põhjal ei saa teha järeldust, justkui käesolev kriminaalasi osutab selgelt sellele, et isik ei ole teinud varasemast järeldusi. Maakohtu järeldused seonduvalt isikule inkrimineeritavate koosseisudega on otseses vastuolus vahistamist puudutava tõlgenduspraktikaga, mille puhul ei saa vahistuse põhjendatust hinnata läbi isiku isikule inkrimineeritavate koosseisude sisu ja raskuse (Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-103-06, nr 3-1-1-110-10). Maakohus on asunud isiku süüdistuse sisu analüüsides lahendama süüküsimust, mitte vaagima vahistuse põhjendatust. Asjaolu, et isikule on inkrimineeritud I astme süütegu (§ 214 lg 2 p 2 ja 4), ei ole piisav alus sedastamaks, et potentsiaalselt isikut ähvardav karistus on niivõrd raske, et isik võib hakata sellest pääsemiseks süütegusid toime panema. Maakohus ei ole arvestanud sellega, et isikut ei ole varasemalt reaalse ega ka tingimisi vangistusega karistatud, § 214 lg 2 p 2 ja 4 episoodis kaasaaitajana süüdistatavat V. S. ei ole vahistatud. Maakohus ei ole võtnud seisukohta kaitsja väitele, mille järgi 01.09.2011 jõustunud KrMS § 275 kohustab maakohut korra 6 kuu jooksul omal algatusel kontrollima vahistuse põhjendatust. Maakohus on süüdistatava jätnud vahi alla põhjendusega, et isiku vahi all pidamine arvestades asjaolu, et asja arutamine on määratud jaanuarisse 2012.a, ei ole ebamõistlikult pikk aeg. Kaitsja on seisukohal, et arvestades 01.09.2011 jõustunud KrMS § 275 sisu, on maakohus jätnud KrMS § 130 nimetatud vahistamise alused kontrollimata. Maakohus on ebaõigesti keeldunud vahistamise asendamisest. Kaitsja on taotlenud A.U. vahistamise asendamist eelkõige selleks, et tagada hoolitsus A.U. haigetele vanematele. A.U. on nõus elektroonilise valvega selliselt, et ta peab igapäevaselt viibima vanematekodus Võrus, eranditena võimaldataks kohtumisi kaitsjaga ja osalemist kohtulikul arutamisel. Maakohus ei ole määruses mingilgi määral sedastanud, kuidas oleks kasvõi teoreetiliselt elektroonilise valve puhul süüdistataval võimalik toime panna süütegusid. Maakohus ei ole arvestanud, et seonduvalt äärmiselt suure avaliku kajastuse tõttu süüdistatava suhtes oleks eeldatavasti iga tema vähegi deliktiline käitumine suure avalikkuse tähelepanu all, mistõttu on igasuguse õigusemõistmise vastase teo toimepanemine ebatõenäoline. Lisaks ei ole maakohus võtnud seisukohta, mil viisil võib isik selliseid tegusid toime panna, arvestades, et kannatanuteks käesolevas kriminaalasjas on näit. Swedbank Liising AS. Maakohus ei ole mingilgi määral arvestanud sellega, et vahistuse asendamine on tingimuslik, st juba kahtluse tekkimisel õigusemõistmisevastase süüteo toimepanemises on põhjendatud isiku uuesti vahi alla võtmine. Arvestades seda, et A.U. on vahi all olnud 9 kuud ja asjaolu, et teda ei ole varem karistatud vangistusega, on ebatõenäoline, et isik uusi süütegusid toime paneb. Tulenevalt eeltoodust taotleb kaitsja asendada tõkend vahistamine elektroonilise järelevalvega või juhul, kui kohus ei pea võimalikuks elektroonilise valve kohaldamist, asendada vahistamine kautsjoniga. Kaitsja taotleb süüdistatava lühiajalist kokkusaamist L.H. Maakohus on jätnud arvestamata, et L.H. keeldus kohtueelsel ülekuulamisel ütluste andmisest, st kasutas temale KrMS § 71 lg 1 p-st 5 tulenevat õigust. Kuna isikul esineb alus ütluste andmisest keeldumiseks (mida ta on juba ka teinud), ei saa süüdistatav mõistlikult võttes ka tema ütlusi mõjutada. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse tühistamiseks määruskaebuse motiividel ei ole alust. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. -3- Vaidlustatud määrusega kontrollis maakohus A.U. vahistamise põhjendatust ja leidis, et kuivõrd maakohus kaalus kohtu alla andmise ajal tõkendi põhjendatust võrreldes kohtumenetluses kriminaalasja arutamise ajaga ja leidis, et eelistungist kohtuistungini jääv aeg on mõistliku aja piirides, tuleb vahistamist pidada põhjendatuks ka käesoleval ajal. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu sellises põhjenduses on teatud pinnapealsust, kuid maakohtu lõppjäreldus on enda tulemilt õige. Määruskaebuses esitatud väidetele vastates osundab ringkonnakohus järgnevale. Ringkonnakohus märgib, et A.U. vahistamise põhjendatust on kontrollitud 3 korral, s.o Tartu Maakohus tema vahi alla võtmisel 10.02.2011 määrusega, Tartu Ringkonnakohus 28.02.2011 määrusega ja Tartu Maakohus 08.08.2011 kohtu alla andmise määrusega. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-110-10 järgi peab isiku vahi all pidamiseks jätkuvalt eksisteerima vahistamisalus KrMS § 130 lg 2 mõttes. Kui möödub oht, et süüdistatav hakkab kriminaalmenetluses kõrvale hoiduma või võib hakata jätkuvalt kuritegusid toime panema, tuleb vahistatu koheselt vahi alt vabastada. Ringkonnakohus leiab, et käesolevaks ajaks ei ole ära langenud oht, et A.U. võib vabaduses jätkuvalt toime panna kuritegusid, s.o asuks vabaduses tunnistajaid ja kannatanuid mõjutama ning paneks sellega toime uusi kuritegusid. Arvestada tuleb ka seda, et kuna A.U. oli (on) tööalaselt ja isiklikult tunnistajatega seotud, võib ta suure tõenäosusega hakata isikuid mõjutama valeütluste andmisele, takistades sellega tõe tuvastamist. Lisaks tuleb arvesse võtta ka süüdistuse mahtu ja kaalukust ning seal kirjeldatud tegude toimepanemise asjaolusid (esitatud on süüdistus I astme kuriteos ja vägivallateo toimepanemises), mistõttu on ringkonnakohus seisukohal, et vahistamine on põhjendatud ka käesoleval ajal. Pealegi ei ole konkreetseid ja mõjuvaid asjaolusid, mis käesoleval ajal lükkaksid ümber eelnevad vahistamise kontrolli tulemused. KrMS § 1371 lg 1 sätestab, et kahtlustatava või süüdistatava taotlusel võib eeluurimiskohtunik või kohus asendada vahistamise kohustusega alluda KarS § 751 lõikes 1 sätestatud elektroonilisele valvele. Ringkonnakohus leiab, et elektroonilist valvet saab kohaldada isiku suhtes, kelle suhtes on kohtul alust eeldada, et elektrooniline valve on piisav meede uute kuritegude toimepanemise vältimiseks. Seletuskirjas 562 SE III Kriminaalmenetluse seadustiku täiendamine §-ga 1371 on märgitud, et elektroonilise valve kohaldamine vahistamise asemel võib kõne alla tulla kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ohu puhul. Uute kuritegude toimepanemist ei ole võimalik elektroonilise valvega vältida, sest ei saa 100%-liselt kontrollida, kellega ja kuidas isik päeva jooksul suhtleb. Seega on ekslik kaitsja seisukoht, et elektrooniline valve välistab isiku poolt õigusrikkumiste võimaliku toimepanemise juba eos. Kuivõrd A.U. on vahistatud uute kuritegude toimepanemise tõkestamiseks, saaks tema suhtes elektroonilist valvet kohaldada üksnes juhul, kui kohtul oleks piisavalt alust eeldada, et elektrooniline valve on piisav meede A.U. poolt uute kuritegude toimepanemise vältimiseks. Maakohtul seda veendumust ei kujunenud ning eeltoodust tulenevalt ei ole seda ka ringkonnakohtul. KrMS § 135 lg 1 kohaselt võib eeluurimiskohtunik või kohus kahtlustatava või süüdistatava taotlusel asendada vahistamise kautsjoniga. Vahistamise asendamise otsustamiseks tuleb kohtul hinnata, kas teatud piisava suurusega kautsjonisumma omandiõiguse riivena võimaldab A.U. suhtes vältida tõkendi -4- vahistamise kohaldamise tinginud asjaolusid sama efektiivselt, kuid vähemintensiivselt riivava põhiõiguste riivega. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-80-07 asunud seisukohale, et kautsjoni kohaldamist kui põhiõiguste vähemintensiivset riivet tuleks eelistada juhtudel, kus kõik muud tingimused on võrdsed. Seega ei ole küsimus selles, kas süüdistataval on piisavalt vahendeid kautsjoni tasumiseks või kes reaalselt kautsjonisumma tasuks või millises majanduslikus olukorras on süüdistatava ettevõte või kas süüdistatav on oma toimepandud tegu tunnistanud või mitte või kas süüdistatav ja kaitsja nõustuvad süüdistatavale esitatud süüdistusega täies mahus või osaliselt, vaid esmalt siiski selles, kas kautsjon täidab tõkendina sama efektiivselt oma eesmärki kui vahistamine. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga ning leiab, käesoleval ajal puudub veendumus selles, et A.U. ei pane vabaduses toime uusi kuritegusid. Arvestades esitatud kahtlustuse sisu ja mahtu ning sellega seotud isikute arvu, ei välista kautsjon tõkendina kahtlustatava poolt tõe tuvastamise takistamist kriminaalasjas. Seega ei ole ringkonnakohtu arvates käesolevas menetlusstaadiumis kautsjon A.U. puhul piisav vahend kriminaalmenetluse tagamiseks ja uute kuritegude toimepanemise vältimiseks. Ringkonnakohus märgib, et arutlus kautsjoni suuruse üle on kohane üksnes juhul, kui kohus on leidnud, et vähem põhiõigusi riivava tõkendi kohaldamine on võimalik. Kuna ringkonnakohus on seisukohal, et vahistamist ei ole võimalik asendada kautsjoniga, puudub käesoleval ajal alus käsitleda A.U. kautsjoni suurust. Eelnevast lähtuvalt ning juhindudes KrMS §-st 390 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja esitatud määruskaebuse taotluste 1-3 osas rahuldamata. Määruskaebuse taotluse osas A.U. kokkusaamiseks tunnistaja L.H. leiab ringkonnakohus, et kuna tegemist on kohtumenetluses poole taotlusega, millele tulenevalt KrMS § 385 p 20 ei saa määruskaebust esitada, jätab ringkonnakohus määruskaebuse taotluse 4 osas läbi vaatamata. Paavo Randma Maarika Kuusk -5- Tiit Lõhmus