← Eesti

2-14-55028/84

Obsah (6)§ 459§ 293§ 230§ 405§ 163§ 177

Tsiviilasi nr: 2-14-55028 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Krista Kirspuu, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 30.01.2018, Tallinn Tsivii

) § 459 lg 1 alusel muuta, kuna pärast elatise väljamõistmist on hageja majanduslik olukord oluliselt halvenenud ning nii suure elatise maksmine ei ole enam vajalik, sest muutunud on kostja vajadused. Hageja tervislik seisund on halvenenud ja tal on Sotsiaalkindlustusameti

  1. juuni
  2. a otsusega nr 1110698 tuvastatud töövõimetus 50% ulatuses. Hageja keskmiseks igakuiseks sissetulekuks hagi esitamise ajal oli 285 eurot. Hagejal ei ole väärtuslikku vallasvara ega Eestis kinnisvara, mida saaks võõrandada. Hagejal on Venemaal kinnisvara, kuid tal puuduvad andmed vara seisukorra kohta. Samuti tuleb hagejal tõenäoliselt ühel hetkel kolida Venemaale elama. Kostja vastuväited
  3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Elatise vähendamiseks puudusid eeldused, kuna hageja majanduslik olukord on alati olnud väga hea ning kostja igakuised kulutused olid
  4. aastal enam kui 1500 eurot ja on ajas suurenenud Esimese astme kohtu otsus 2

(10)Tsiviilasi nr: 2-14-55028
  1. Harju Maakohus rahuldas
  2. mai
  3. a otsusega hagi osaliselt ja muutis väljamõistetud elatise suurust. Maakohus mõistis alates
  4. juulist 2014 kuni kostja täisealiseks saamiseni hagejalt kostja kasuks välja igakuise elatise, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärale. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on väljamõistetud elatise suurust võimalik muuta, kui lapse vajadused ja/või vanema varaline seisund on kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega võrreldes muutunud (

§ 459lg 1 p 1, perekonnaseaduse (PKS) § 99 lg 1, PKS § 102 lg 1).

Maakohus selgitas, et ei saa kostja kulude põhjendatuse hindamisel lähtuda elatise väljamõistmisel esinenud asjaoludest, kuivõrd pooled lõpetasid menetluse kompromissiga. Maakohus tuvastas, et kostja igakuised vajalikud ja tõendatud kulud, arvestades tema vajadusi ja tavalist elulaadi, on 887 eurot (kulutused koolile 165 eurot, söögile 200 eurot, eluasemele 100 eurot, puhkusele 139 eurot, ravile 55 eurot, hügieenile 50 eurot, tennisekoolile 65 eurot, koorile 25 eurot, koori kontserdisõitudele 50 eurot ja flöödiringile 38 eurot). Maakohus leidis, et hageja ei suuda kohtulahendiga kostja kasuks väljamõistetud elatist tasuda. Maakohus tuvastas, et hageja igakuine sissetulek on 631 eurot 84 senti (keskmine töötasu 341 eurot 33 senti, sotsiaaltoetused 53 eurot 70 senti, pension 236 eurot 81 senti), äriregistri andmetel ei tegele ta ettevõtlusega, tal ei ole Eestis kinnisvara, kuid on kaks kinnisasja Vene Föderatsioonis (kaks elumaja koos majandushoonetega), tal on kaks sõiduautot, millele on seatud erinevate täitemenetluste raames keelumärked, tema pangakonto SEB Pank AS-is on arestitud 27 230 euro ja 41 sendi ulatuses. Hageja suhtes on käimas mitmeid täitemenetlusi. Hageja igakuised kulutused eluasemele, toidule, transpordile ja sidele on 285 eurot ning tulenevalt tema tervislikust seisundist on tõenäoline, et hageja kannab iga kuu kulutusi ka tervishoiule. Maakohus leidis, et pärast igakuiste kulutuste kandmist jääb hagejale maksimaalselt 346 eurot 84 senti, mistõttu ei ole hageja võimeline kostjale väljamõistetud määras (447 eurot 38 senti) ülalpidamist andma. Maakohtu arvates võimaldab kostja ema majanduslik seisund kostjale vajalikul määral ülalpidamise. Kostja emal on stabiilne ja piisav sissetulek, talle kuulub kinnisasi Tallinnas Haabersti linnaosas ja ta on äriregistri andmetel kasumliku ja varaka äriühingu OÜ A juhatuse liige, osanik ja asutaja. Maakohus vähendas hagejalt kostja kasuks väljamõistetud elatist, kuna hageja majanduslik olukord ei võimaldanud väljamõistetud määras elatist tasuda, ta oli osaliselt töövõimetu, mistõttu olid raskendatud tema võimalused teenida suuremat sissetulekut ja hagejale ei jäänud pärast elatise ja muude igakuiste kohustuste tasumist piisavalt raha, et tagada iseenda piisav ülalpidamine. Maakohus leidis, et praeguses asjas ei esinenud PKS § 102 lg-s 2 kirjeldatud mõjuvat põhjust elatise vähendamiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Kostja apellatsioonkaebus 4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hageja nõue elatise vähendamiseks rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja palus jätta hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata osas, milles maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Hageja vastuapellatsioonkaebus 3

(10)Tsiviilasi nr: 2-14-55028
  1. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, ja teha uue otsuse, millega jätta hageja menetluskulud kostja kanda. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata osas, milles maakohus vähendas kostjale makstavat igakuist elatist pooleni Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Hageja palus apellatsioonimenetluse kulud kostjalt välja mõista. Vastused apellatsioonkaebusele ja vastuapellatsioonkaebusele 6.Pooled esitasid teineteise poolt esitatud apellatsioonkaebustele vastu ja palusid jätta need rahuldamata ning menetluskulud teise poole kanda. Menetluse edasine käik 7.Tallinna Ringkonnakohus tegi 28.11.2016 otsuse, millega jättis maakohtu otsuse muutmata. Riigikohus tegi 20.06.2017 otsuse, millega tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 28.11.2016 otsuse tsiviilasjas nr 2-14-55028 osas, milles ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja YY apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Tühistatud osas saadeti asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht 8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega maakohus vähendas 30.09.2009 määrusega tsiviilasjas nr 2-07-11043 XX-lt YY ülalpidamiseks igakuiselt väljamõistetud elatist kuni Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärani ja menetluskulude jaotuse osas ning teha tühistatud osas uus lahend. Apellatsioonkaebused rahuldada osaliselt.
  2. Asja materjalidele lisatud tsiviilasja nr 2-07-11043 toimikust nähtub, et: -Tallinna Linnakohtu 08.11.2005 otsusega (II kd, tlk 128-129) mõisteti XX-lt alates 27.09.2004 välja igakuine elatis 10000 krooni tütar YY (praegu perekonnanimega Y) ülalpidamiseks kuni tema täisealiseks saamiseni 17.05.2018 VV kasuks. -25.05.2006 Tallinna Ringkonnakohtu otsusega (II kd, tlk 130-133) tühistati Tallinna Linnakohtu 08.11.2005 otsus osaliselt XX-lt väljamõistetud elatisesumma osas ning tehti tühistatud osas uus otsus, millega mõisteti XX-lt alates 27.09.2004 tütre YY ülalpidamiseks igakuise elatisena välja 5500 krooni kuni tema täisealiseks saamiseni 17.05.2018 VV kasuks. -13.03.2008 Harju Maakohtu otsusega (II kd, tlk 134-136) rahuldati VV hagi XX vastu elatise suuruse muutmiseks osaliselt ning muudeti Tallinna Ringkonnakohtu 25.05.2006 otsusega tsiviilasjas nr 2-04-2072 XX-lt välja mõistetud elatusraha suurust ning mõisteti välja XX-lt VV kasuks alates 23.03.2007 igakuine elatusraha 7000 krooni tütar YY ülalpidamiseks kuni YY täisealiseks saamiseni, so kuni 17.05.
  3. - 30.06.2008 kohtuotsusega (II kd, tlk 137-141) tühistas Tallinna Ringkonnakohus Harju maakohtu 13.03.2008 otsuse VV hagis XX vastu väljamõistetud elatise suurendamiseks ning saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. -Harju Maakohtu 12.11.2008 otsusega (II kd, tlk 142-144) rahuldati hagi tagaseljaotsusega ning muudeti Tallinna Linnakohtu 08.11.2005 otsusega XX-lt VV kasuks tütre Y ülalpidamiseks väljamõistetud ning Tallinna Ringkonnakohtu 06.09.2006 otsusega 5500 kroonini vähendatud elatist ja otsustati välja mõista XX-lt igakuise elatisena lapse 4
(10)Tsiviilasi nr: 2-14-55028 ülalpidamiseks 11 750 krooni alates 23.03.2007 kuni lapse täisealiseks saamiseni lapse ema VV kasuks. -23.01.2009 määrusega (II kd, tlk 145-146) rahuldati kaja ja taastati menetlus VV hagis XX vastu elatise suurendamise nõudes. -22.04.2009 Harju Maakohtu otsusega jäeti VV hagi XX vastu elatise suurendamise nõudes rahuldamata. -30.09.2009 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega (II kd, tlk 194-195) tühistati Harju Maakohtu 22.04.2009 otsus ning kinnitati VV ja XX sõlmitud kompromiss, mille kohaselt tasub XX alates 01.10.2009 YY ülalpidamiseks elatist 7000 krooni kuus kuni lapse täisealiseks saamiseni.
  1. Käesolevas asjas esitas 28.07.2014 hageja hagi elatise vähendamiseks. Hagi aluseks olevate peamiste asjaolude kohaselt on hageja kohustatud Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2009 lahendi järgi tasuma kostjale 7000 krooni (447,38 eurot) elatist igakuiselt. Kuna peale elatise väljamõistmist on hageja tervislik seisund halvenenud, Sotsiaalkindlustusameti 10.06.2014 otsusega nr 111699 on tuvastatud hageja töövõimetus 50% ulatuses ning hageja igakuiseks sissetulekuks on 285 eurot kuus, ei suuda hageja kohtulahendis määratud suuruses elatist tasuda. Lisaks ei ole põhjendatud lapse igakuised mõistlikud kulutused summas 894,76 eurot kuus. Hagejale teadaolevalt elab kostja ema pikemat aega vabaabielus oma uue elukaaslasega Koogu tänava elamus ning eluasemekulud tuleks jaotada kõikide elamu kasutajate vahel. Ülejäänud kulutused - riided, mänguasjad, kool- on ebamõistlikult suured.
  2. Maakohus on õigesti viidanud, et asja lahendamisel tuleb arvestada

§-s 459 sätestatuga. Maakohus asus otsuses seisukohale, et käesoleva asja lahendamisel ei saa kostja kulude põhjendatuse hindamisel lähtuda elatise väljamõistmisel esinenud asjaoludest, kuivõrd pooled lõpetasid menetluse kompromissiga. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukoht on ekslik. 13. Elatise suuruse muutmisel

§ 459

lg 1 alusel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 11). Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-21-35-17 tehtud lahendis varasemat praktikat selgitades täpsustanud, et kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb aga tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud. 30.09.2009 Tallinna Ringkonnakohtu määruses (II kd, tlk 194-195, tsiviilasi 2-07-11043), millega tühistati Harju Maakohtu 22.04.2009 otsus ning kinnitati VV ja XX sõlmitud kompromiss, mille kohaselt tasub XX alates 01.10.2009 YY ülalpidamiseks elatist 7000 krooni kuus kuni lapse täisealiseks saamiseni, puuduvad elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolud. Seega tuli käesolevas asjas elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolud teha kindlaks tsiviilasja nr 2-07-11043 toimiku materjalide põhjal.Ringkonnakohus nõudis asja materjalide juurde tsiviilasja nr 2-07-11043 toimiku, et kindlaks teha, millised olid hagi aluseks olnud asjaolud ja kostja esitatud vastuväited, mis eelnesid kompromissi sõlmimisele.
  3. Tsiviilasjas nr 2-07-11043 (hagi esitati 23.03.2007), milles nõuti kohtulahendiga väljamõistetud elatise suurendamist 5 500 kroonilt 11750 kroonini kuus toodi esile, et lapse vajadused on suurenenud, lapse vajaduste suuruseks on 18 358 krooni kuus, millele lisandub 5

(10)Tsiviilasi nr: 2-14-55028 tulumaks ning XX on piisavalt materiaalselt kindlustatud ning tema sissetulek võimaldab tal nõutud suuruses elatist maksta. Vastuses hagivaldusele (I kd, tlk 86, tsiviilasi nr 2-07-11043) teatas XX, et ta ei tunnista hagi, kuna lapse vajadused ja XX varaline seisund ei ole muutunud võrreldes ajaga, kui tehti 25.05.2006 otsus tsiviilasjas nr 2-04-
  1. Tsiviilasjas nr 2-07-1143 tõi lapse ema esile, et kuigi XX väitis, et tema sissetulekuks on OÜ-st L saadav palk 3 600 eurot, kuuluvad talle osad äriühingutes OÜ L ja OÜ D, millest viimase puhaskasum moodustab ligi 9 000 000 krooni, OÜ L võõrandas 23.08.2007 kinnistu 7 480 000 krooniga (II kd, tlk 108-110, tsiviilasi 2-07-11043). Nimetatud äriühingud on kasumlikud ning see, et alates lapsele elatise väljamõistmisest ei ole äriühingutes kasumit jaotatud näitab vaid seda, et XX soovib moonutada andmeid oma varalise seisundi kohta. Samuti jagati 27.11.2007 XX-le kuuluv OÜ L osa kaheks, millest ühe võõrandas XX (II kd, tlk 108-110, tsiviilasi 2-07-11043) 600 000 euro eest.
  2. Nagu eelpool nähtub, sõlmisid pooled vaidluse lahendamiseks kompromissi, mille kohaselt kohustus XX lapse ülalpidamiseks tasuma elatist igakuiselt 7000 krooni kuus. Kuivõrd tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud ning elatise maksmiseks kohustatud isik on kompromissi sõlmimisega möönnud, et suudab kompromissis märgitud elatisesummat tasuda, siis käesoleva asja lahendamisel tuleb kompromissis märgitud elatisesumma vähendamiseks tuvastada, kas mõni kompromissis eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud.
  3. Maakohus tuvastas, et kostja ülalpidamiskulud moodustavad igakuiselt 887 eurot (kohtuotsuse p 16). Seega tuvastas maakohus, et lapse ülalpidamiseks tehtavate kulude suurus on samas suurusjärgus tsiviilasjas nr 2-07-11043 lahendi tegemise ajaga. Arvestades, et üldreeglina peavad vanemad oma last ülal pidama võrdselt, moodustab hageja osa kostja ülalpidamises 443,5 eurot. Vastuses apellatsioonkaebusele (II kd, tlk 117-118) hageja maakohtu tuvastatut, et lapse ülalpidamiseks kulub 887 eurot, ei vaidlustanud. Vastuapellatsioonkaebusele lisatud dokumendis (II kd tlk 121 pöördel ja 122) väidab hageja, et lapse igakuised mõistlikud kulud summas 894,76 ei ole põhjendatud (p 6). Samas on hageja esile toonud, et nõustub maakohtu järeldusega selles, et maakohtus ei ole hageja esile toonud isegi seda, millised konkreetsed kulutused on hageja arvates kostja ülalpidamiseks liiga suured (p 5). Vastuapellatsioonkaebusele lisatud dokument on oma sisu poolest analoogne maakohtus hagiavaldusele esitatud vastusega (I kd, tlk 41-42). Hageja vaidlustas maakohtus lapse eluasemekulusid, tuues esile, et lapse vajadused on vähenenud, kuna elamus, kus laps elab, on lisaks veel üks elanik – lapse ema elukaaslane, kes peab samuti oma kulusid kandma (I kd, tlk 42 p 7), samuti kulusid riietele, mänguasjadele ja koolile (I kd, tlk 42 p 8).
  4. Tsiviilasjas nr 2-07-11043 esitatud lapse ülalpidamiskulude arvestuses (I kd, tlk 46-47) on märgitud, et lapse kommunaalkulude osa moodustub selliselt, et kulud jaotatakse 4-ks. Kuna tsiviilasjas 2-07-11043 esitas lapse ema elatise nõude arvestusega, et elamus elab peale lapse veel 3 inimest, siis elatise suuruse määramisel poolte poolt sõlmitud kokkuleppes eelduslikult sellega arvestati. Hageja pole käesolevas asjas esile toonud, et elamut kasutab rohkem kui 4 inimest. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus arvestanud lapse ülalpidamiskulude hulka kulusid riietele ja mänguasjadele, sest nende kulude hüvitamist ei ole kostja nõudnud (I kd, tlk 133). Küll on kulude hulka arvestatud huviringide ja treeningutel osalemise tasud, mis varasemalt (2006-2007 ülalpidamiskulude arvestuses) kostja ülalpidamiskulude hulka ei kuulunud. Nende kulude teket ei ole käesolevas asjas hageja vaidlustanud. Küll on hageja seisukohal, et tema ei pea oma majanduslikust olukorrast tulenevalt tasuma ülalpidamiskulude eest, mida ta võimeline kandma ei ole. 6
(10)Tsiviilasi nr: 2-14-55028
  1. Hageja väitis käesolevas asjas, et kuna tema tervislik olukord on muutunud, ei ole tal enam võimalik kokkulepitud määras elatist tasuda. Maakohus asus otsuses seisukohale, et hageja on tõendanud, et tal on 50% ulatuses tuvastatud töövõimetus ning sellest tulenevalt on hageja võime endale sissetulekut teenida teataval määral häiritud, hageja igakuise sissetuleku suuruseks on keskmiselt 631,84 eurot, sh töötasu summas 341,33 eurot, tal puudub Eesti Vabariigis kinnisvara, sõidukid on arestitud, hageja SEB Pank AS-is asuval pangakontol on arest summas 27 230,41 eurot. Maakohtu menetluses tõi kostja esile, et hagejal on piisavalt vara, mille arve võib ta kostja ülalpidamiskohustust täita, kuna tal on mh Venemaal, Valdai oblastis kinnisvara.
  2. Vastuseks kostja avaldatule teatas hageja (I kd, tlk 104), et hagejal puudub mistahes väärtuslik vallasvara või kinnisvara, mida hageja saaks realiseerida ning seeläbi oma majanduslikku olukorda parandada. Seejärel esitas kostja Riigiprokuratuuri 02.07.2015 määruse (I kd, tlk 147-151), mille p 3.
  3. järgi on Vene Föderatsioonist saadud vastuse kohaselt Novgorodi oblasti riikliku registreerimise, kartograafia- ja katastri föderaalteenistuse valitsuse ja selle Valdai rajooni territoriaalse osakonna andmetel Novgorodi oblastis Valdai rajoonis XX (sündinud XX.XX.XXXX) omandis järgnev kinnisvara, mille ta on soetanud ajavahemikul 14.09.1999 kuni 18.10.2000: 1)elumaja koos majandushoonetega pindalaga 172,6 m2, asukohaga: XXX, Novgorodi oblast; 2)maatükk abimajapidamiseks pindalaga 1477 m2, asukohaga: XXX, Novgorodi oblast; 3)maatükk eramu ehitamiseks pindalaga 1485 m2, asukohaga: XXX, Novgorodi oblast.
  4. Maakohus tõi otsuses esile, et hagejale kuuluvad kinnisasjad Vene Föderatsioonis, kuid ta ei tuvastanud, kas need kinnisasjad omavad sellist mõju hageja varalisele seisundile, mis annaks võimaluse kostjale elatist tasuda varasemalt kokkulepitud ulatuses. Riigikohus leidis käesolevas asjas tehtud lahendis, et asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tuvastada, kas Vene Föderatsioonis asuvad kinnisasjad olid hagejal olemas ka kompromissi sõlmimise ajal. Juhul, kui kinnisasjad olid olemas juba kompromissi sõlmimise ajal, siis ei ole hageja varaline seisund kinnisasjade omamise näol eelduslikult muutunud ja seetõttu ei oleks alust kinnisasjade omamist praegusel juhul hageja varandusliku seisundi hindamisel arvestada. Küll aga võib nimetatud kinnisasjade väärtus olla pärast kompromissi sõlmimist oluliselt muutunud ja mõjutanud hageja varalist seisundit ja võimet kostjale elatist maksta.
  5. Seega tuleb ringkonnakohtul tuvastada, kas juhul, kui hagejal olid nimetatud kinnisasjad juba kompromissi sõlmimise ajal, on nimetatud kinnisasjade väärtus praeguseks ajaks sedavõrd oluliselt suurenenud, et võimaldaks hagejal vaatamata töövõime kaotusele maksta elatist ikkagi kompromissiga kokkulepitud suuruses.
  6. Riigiprokuratuuri 02.07.2015 määrusest nähtuvalt soetas XX (sündinud XX.XX.XXXX) kinnisvara Vene Föderatsiooni ajavahemikul 14.09.1999 kuni 18.10.
  7. Hageja esitas ringkonnakohtu menetluses ka kinnistute omandiõigust tõendavad Vene Föderatsiooni poolt väljastatud tunnistused nr 028891, nr 031965 ja nr
  8. Tsiviilasjas 2-07-11043 esitati hagi elatise suurendamise nõudes kohtusse 08.08.2008 ning toimiku järgi oli elatise suurendamise vaidluses hagejale teada kostjale kuuluvad kinnisasjad Vene Föderatsioonis (II kd, tlk 120, tsiviilasi 2-07-11043). XX ei esitanud kinnisasjade omamise kohta Vene Föderatsioonis mingeid väiteid (II kd, tlk 150-152). Tsiviilasjas 2-07-11043 tõi hageja VV esile, et kostja on mitme kasumliku äriühingu juhatuse liige ja/või osanik ning võõrandas ühe äriühingu osa märkimisväärse summaga menetluse kestel, mistõttu on kostja võimeline nõutud suuruses elatist tasuma. 7
(10)Tsiviilasi nr: 2-14-55028 24.Tsiviilasja 2-07-11043 materjalidest nähtub kokkuvõtvalt, et XX-le kuuluvate Vene Föderatsioonis asuvate kinnistute väärtust sisuliselt elatise suurendamise nõude esitamisel oluliseks ei peetud, sest XX majanduslik olukord oli piisavalt hea vara ja sissetuleku olemasolu tõttu Eesti Vabariigis, mille arvelt nõutud suuruses elatist tasuda. Kuna XX VV poolt maakohtu menetluse lõppstaadiumis täiendavalt esitatud väitele, et kostjal on vara Vene Föderatsioonis, mingit tähelepanu ei pööranud ega vastuväiteid esitanud, siis tuleb asuda seisukohale, et tsiviilasjas 2-07-11043 lõpptulemusena elatise suurendamiseks sõlmitud kompromissis pooled kostja varaga Vene Föderatsioonis ei arvestanud.
  1. Käesolevas asjas tuvastas maakohus, et kostja igakuise sissetuleku suuruseks on keskmiselt 631,84 eurot, tal puudub Eesti Vabariigis kinnisvara, sõidukid on arestitud ning tal on tuvastatud 50% töövõimetus. Apellatsioonkaebuses kostja nimetatud kohtu tuvastatut ei vaidlustanud. Menetluses on kostja olnud jätkuvalt seisukohal, et hageja majanduslik olukord on piisavalt hea, et kokkulepitud elatist tasuda. Nii tõi kostja esile, et tsiviilasja nr 2-07-11043 menetlemise ajal oli hageja mitme äriühingu osanik, ta sai tulu ning kuna hageja lapsele elatist maksnud ei ole, on hageja oma varad ümber vormistanud elukaaslase nimele (I kd, tlk 129 pöördel).
  2. Kuna asjast nähtus, et hagejal on kinnisvara Vene Föderatsioonis, siis määras Tallinna Ringkonnakohus hagejale tähtaja esitada hiljemalt 31.07.2017 kohtule tõendid Vene Föderatsioonis asuvate kinnisasjade väärtuse kohta (II kd, tlk 187). Hageja tõendeid ei esitanud, väites, et ta ei saa sõita Venemaale kinnistuid hindama vara puudumise tõttu. Ringkonnakohus leiab, et hageja põhjendused tõendite esitamata jätmise kohta ei ole veenvad. Esiteks ei ole need veenvad seetõttu, et kuigi hageja väidab oma majandusliku seisundi olevat halva, ei ole ta tundnud mingit huvi temale kuuluvate kinnisasjade olukorra (hageja on väitnud, et ta ei tea nende olukorrast 10 aasta vältel) ja võimaliku realiseerimise kohta. Teiseks ei ole hageja väited usutavad ka seetõttu, et kriminaalasja raames üle kuulatud XXX küla elanikud väitsid (tõlked II kd, tlk 28-29), et nad tunnevad XX ja teavad ka seda, et XX õde omab maja XXX külas, elades seal 2014 oktoobrikuuni ning lubas sinna ka 2015 maikuus tulla, millest võib järeldada, et hagejal on tuttavaid temale kuuluvate kinnistute piirkonnas, kes oleksid saanud vajadusel kinnistute kohta fotosid vm teavet saata. Väide, et hageja võib vajada tulevikus kinnistuid, kuna on sunnitud sinna kolima, ei ole veenev seetõttu, et hageja ei ole põhjendanud, miks vajab ta elamiseks kolme kinnistut.
  3. Asjas esitas kostja tõendid (II kd, tlk 48-50, tõlge tlk 214-215) selle kohta, et hagejale kuuluvate kinnistute avaliku katastrikaardi kohaselt on hagejale kuuluvate kinnistute katastrimaksumus 234 621,45+1 875 763,29 +235 892,25 = 2 346 276,99 rubla, mis Eesti Panga kursi järgi 1 euro = 68, 9312 rubla moodustab summa 34 037,95 eurot. Vastuseks kohtu nõudele esitada hinnang ja võimalusel tõendid kinnistute väärtuse kohta, teatas kostja, et maakatastri väljavõte ei tõenda midagi. Milline on hageja arvates kinnistuste väärtus, seda hageja esile ei toonud ja tõendeid ei esitanud. Hageja väited, et kinnisvara väärtus on aja jooksul vähenenud, kuna seda ei ole üle 10 aasta hooldatud, on jäänud tõendamata. Seega tuleb lähtuda asjas esitatud Vene Föderatsiooni poolt avaliku katastrikaardile kantud kinnistute väärtusest. Kostja on asjas esitanud ka müügikuulutused (I kd, tlk 197, 225) millest nähtub, et hagejale kuuluvate kinnistute piirkonnas on olnud elumaju müügis nii 3 miljoni kui 5 miljoni rubla eest. Kuigi asjas ei ole võimalik hagejale kuuluvate kinnistute ja sellele paiknevate hoonete olukorda võrrelda müügikuulutuses pakkumisel olevate kinnistutega, sest hageja tõendite esitamisest loobus, võib siiski müügikuulutuste põhjal teha üldise järelduse, et hoonestatud kinnistute hind (üks hagejale kuuluv kinnistu on hoonestatud) võib ulatuda 8
(10)Tsiviilasi nr: 2-14-55028 miljonite rubladeni. Kuivõrd puuduvad tõendid, et avalikule katastrikaardile kantud kinnistute väärtus on väiksem märgitust, tuleb neist andmetest lähtuda. 28. Hageja 14.09.2017 menetlusdokumendi p- s 6 väljendatu, nagu saaks kohus ise ekspertiisi määrata või asjatundjalt arvamust küsida, on

§ 293

lg 1 arvestades põhjendamatu.

§ 230

lg 3 ja 4 järgi saab kohus küsida andmeid ja dokumente poole sissetuleku ja varalise seisundi kohta lg-s 5 nimetatud isikutelt ja asutustelt. Ringkonnakohus toob esile, et kostja taotles ekspertiisi määramist alternatiivselt, st juhul, kui hageja kinnistute väärtuse kohta mingeid tõendeid esitab. Kuna hageja seda ei teinud, siis alust ekspertiisi määramiseks ei ole.

  1. Asjas on tuvastatud, et hagejale kuulub vara, mille väärtuseks on vähemalt 34 000 eurot. Tuginedes ühest küljest oma halvale majanduslikule olukorrale, omades samas piisavalt väärtuslikku vara, mille realiseerimisest oma väidetavalt halba majanduslikku olukorda parandada, on hageja väited vastuolulised. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud vastuolu viitab sellele, et hagejal on endal piisav sissetulek oma vajaduste katmiseks, mida tema registritesse kantud vara puudumine Eesti Vabariigis ei kajasta. Seega võib usutavaks pidada kostja menetluses esitatud väiteid, et hageja võib oma vara varjata. Eeltoodu tõttu tuleb asuda seisukohale, et hageja väited, mille kohaselt tuleks elatise suurust vähendada, kuna hageja majanduslik olukord ei võimalda kokkulepitud suuruses elatist maksta, on põhjendamatud. Apellatsioonimenetluses esitas hageja tõendid temale makstava töövõimetoetuse suuruse kohta. Kuivõrd see tõend ei lükka ümber asjaolu, et hagejale kuulub vara väärtuses, mis võimaldab kostjale elatist tasuda, siis ei muuda see kohtu seisukohta elatise tasumise võimekuse kohta.
  2. Apellatsioonimenetluses esitas hageja ka väite, et kuna kostjale makstakse riiklikku lastetoetust, siis on osaliselt sellega kostja vajadused kaetud ning vanematel puudub vajadus riikliku lastetoetuse määra arvestades elatist panustada. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga. Lapsetoetuse eesmärgiks on laste vajaduste katmine ning kuna asjas on kindlaks tehtud lapse vajadused ning hageja on tuginenud sellele, et osaliselt katab lapse vajadusi lapsetoetus, siis tuleb elatise vähendamise nõude lahendamisel nimetatud summadega arvestada. Kui 2014.a kehtinud riiklike peretoetuste seaduse § 5 lg 3 järgi lapsetoetust makstakse pere esimese ja teise lapse kohta kahekordses lapsetoetuse määras, kolmanda ja iga järgmise lapse kohta kaheksakordses lapsetoetuse määras, § 3 lg 2 esimese lause kohaselt peretoetuste, välja arvatud lapsehooldustasu, seitsme- ja enamalapselise pere vanema toetuse, sünnitoetuse ja lapsendamistoetuse arvutamise aluseks on lapsetoetuse määr, mis kehtestatakse igaks eelarveaastaks riigieelarvega, 2014.a riigieelarve seaduse § 2 lg 4 kohaselt oli lapsetoetuse määr 9,59 eurot, oli hagiavalduse esitamisest kuni 2014 a lõpuni lapsetoetuse suuruseks 19,18 eurot. 2015.a kehtinud riiklike peretoetuste seaduse § 4 lg 4 järgi oli lapsetoetuse suurus 45 eurot ja alates 2016.a 50 eurot. Alates 01.01.2017 kehtiva perehüvitise seaduse § 17 lg 3 järgi on lapsetoetuse suuruseks 50 eurot. Kuna kostja ülalpidamiskulud moodustavad 887 eurot, on elatise suurust põhjendatud vähendada järgmiselt: igakuise elatise suurus 2014.a on 887-19,18=867,82:2=433,91 eurot; 2015 88745=842:2=421 eurot, 2016.a ja 2017.a 887-50 =837:2=418,5 eurot.
  3. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei arvestanud maakohus otsust tehes sellega, et hageja on rikkunud lapse ülalpidamiskohustust juba alates
  4. aastast ning sellega, et hageja kaks korda süüdi mõistetud KarS § 169 järgi. Käesolevas asjas tehtud lahendis asus Riigikohus seisukohale, et asja lahendamisel ei pea arvestama hageja suure elatisvõlgnevusega kostja ees ega sellega, et hageja on KarS § 169 järgi mõistetud süüdi 9

(10)Tsiviilasi nr: 2-14-55028 kostja ülalpidamise kohustuse rikkumise eest. Eeltoodu alusel tuleb asuda seisukohale, et märgitud apellatsioonkaebuse väited ei ole põhjendatud.
  1. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ja teha uus otsus, millega jätta hageja menetluskulud kostja kanda. Käesolevas asjas leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb tühistada elatise suuruse vähendamise osas. Sellest tulenevalt muutub ka menetluskulude jaotus, kuid mitte selliselt nagu hageja vastuapellatsioonkaebuses taotleb. Seega tuleb ka menetluskulud jaotada uuesti ja sellest tulenevalt on kaebus menetluskulude jaotuse peale osaliselt põhjendatud. Kuna lõpptulemusena rahuldatakse hagi osaliselt, siis tuleb menetluskulud jaotada vastavalt rahuldatud osa proportsioonile, arvestades ka asja iseloomu ning esitatud väiteid ja põhjendusi.
  2. Põhjendatud ei ole hageja väide, et ringkonnakohus võttis kostja apellatsioonkaebuse ekslikult menetlusse. Hageja väitest nähtuvalt peab ta asja lihtmenetluse asjaks

§ 405

järgi.

§ 405

lg 1 tähenduses saab lihtmenetluse asjaks pidada elatiseasja, milles nõutud elatisemaksete kogusumma ei ületa 2000 eurot (Riigikohtu

  1. juuni
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-16, p 9). Hageja palus vähendada kostjale makstava elatise suurust alates hagi esitamisest 447,38 eurolt 177,50 euroni kuus kuni kostja täisealiseks saamiseni. Seega palub hageja vähendada elatist 269,88 euro võrra kuus. Kostja saab täisealiseks 17.05.2018, hagi esitati 28.04.
  3. Järelikult on hageja nõude koguväärtus kindlasti suurem kui

§ 405lg 1 esimeses lauses sätestatud varalise nõude ülempiir.

Menetluskulude jaotus 34. Kuna hagi ja apellatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt, siis arvestades asjas esitatud väiteid ja põhjendusi, asja iseloomu ning rahuldatud ja rahuldamata avalduse/kaebuste proportsioone, tuleb juhindudes

§ 163

lg-st 1 kostja menetluskulud jätta 95 % ulatuses hageja kanda ja ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus vastavalt

§ 177lg 1 p-le 2 (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-13-27940).

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen Krista Kirspuu kohtunik kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav kohtunik 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.