← Eesti

2-17-2469/17

KOHTUOTSUS E E S T I VA B A R I I G I N I M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 12. jaanuar 201

§ 10lg 1 p 2.

8.1.

  1. Mineraal- ja gaseervesi ning muud alkoholivabad joogid on kaubad, mille ostmise kulu on väike, need on maitseomaduste poolest küllaltki sarnased ja kiiresti äratarbitavad (pole mõeldud pikaajaliseks kasutamiseks). Selliste kaupade puhul ei uuri tarbija kaupa ja kaubamärki ostu sooritades põhjalikult ja kaubamärkide äravahetamise oht on kõrgem. 8.1.
  2. Maakohus vähendas põhjendamatult ühise domineeriva elemendi VICHY osatähtsust võrreldavates kaubamärkides. Kostja kaubamärgil on domineerival positsioonil sama element, mis hageja kaubamärkidel. Hageja kombineeritud kaubamärgi puhul lisandub eeltoodule veel silmapaistev visuaalne sarnasus. Seetõttu on tõenäoline, et tulenevalt ebatäiuslikust mälupildist võib keskmine tarbija arvata, et kostja ja hageja kaubad pärinevad samalt ettevõtjalt või omavahel majanduslikult seotud ettevõtjatelt. Kaupade osalise identsuse tõttu on tegemist suurendatud äravahetamise tõenäosusega. Tarbijad on harjunud, et kaubamärgiomanikud kasutavad oma kaubamärke nii sõnalises vormis kui ka erinevate kujundustega, näiteks varieerivad või täiendavad kaubamärke vastavalt tootegrupile või konkreetse toote omadustele. Samuti uuendavad kaubamärgiomanikud aegajalt oma kaubamärkide kujundust. Seetõttu, kui ühel isikul on varasem sõnaline kaubamärk ja teine isik hakkab kasutama sarnast kaubamärki kujundatuna, või kui varasemal ja hilisemal kujundatud kaubamärgil on kokkulangev domineeriv element, siis seostavad tarbijad hilisemat kaubamärki väga suure tõenäosusega varasema kaubamärgi omanikuga ja eeldavad, et need kaubamärgid tähistavad sama päritoluga tooteid. 8.1.
  3. Maakohus võttis ebaõigesti arvesse kostja kolmandate, antud vaidlusega mitte seotud kaubamärkide mainet turul. Euroopa Kohtu praktika kohaselt võetakse äravahetamise tõenäosuse hindamisel vajadusel arvesse varasemate (hageja) kaubamärkide mainet, tuntust ning seeläbi kõrgenenud eristusvõimet. Hilisema (kostja) kaubamärgi mainet arvesse ei võeta. 8.
  4. Teiseks

§ 16lg 1, eelkõige selle p 3.

Kui kostja või kolmandad isikud ka on kasutanud sõna VICHY sisaldavaid tähiseid, siis ei järeldu sellest, et sõna VICHY oleks keskmise tarbija jaoks tavapärane. Lisaks ei tulene ELi õigusest, et tavapärasust maakohtu rakendatud tähenduses saaks võtta arvesse käesolevaga sarnasel juhul kaubamärgi õiguskaitset välistavate asjaolude kontrollimisel, selles osas võib KaMS § 16 lg 1 p 3 olla ebaõigesti Eesti õigusesse üle võetud ja seda ei saa kohaldada. 8.3. Kolmandaks

§ 16lg 2.

Nimetatud säte ei kohaldu registreerimisvaidluses, vaid ainult rikkumisvaidlustes. Hageja ei saa olla kostja vaidlustatud kaubamärgist teadlik üle viie aasta, sest kostja esitas kaubamärgitaotluse

  1. aastal. Hageja sai sellest taotlusest teada pärast selle avaldamist vaidlustamiseks veebruaris
  2. Maakohus tugines ebaõigesti kostja tõendile tähise VICHY, mitte vaidlusaluse kaubamärgi, kasutamise kohta kostja poolt, sest see ei tõenda hageja teadmist kostja
  3. aastal vaidlustamiseks avaldatud kaubamärgi kasutamist. 6

(11)KaMS § 16 lg 2 kohaldamisel on asjassepuutumatud ka kohtu viidatud kostja ja kolmandate isikute kaubamärgiregistreeringud, sest registreerimine ei tõenda kaubamärkide kasutamist ega seda, et hageja oli või pidi olema kaubamärkide kasutamisest teadlik.
  1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta maakohtu otsuse muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata. Apellatsioonkaebus ei ole edukas ja hageja kannab apellatsioonimenetluse kulud.
  3. Hageja nõude õiguslik alus on KaMS § 10 lg 1 p
  4. Selle sätte kohaselt ei saa õiguskaitset kaubamärk, mis on identne või sarnane varasema kaubamärgiga, mis on saanud õiguskaitse identsete või samaliigiliste kaupade või teenuste tähistamiseks, kui on tõenäoline kaubamärkide äravahetamine tarbija poolt, sh kaubamärgi assotsieerumine varasema kaubamärgiga. Menetluslikult on hageja vaidlustanud Patendiameti otsuse KaMS § 41 lgs 2 ette nähtud korras ja vaidlustusavalduse lahendamisel tehtud TOAKi otsuse KaMS § 41 lg 5 järgi. Pärast hagimenetluse tulemusena tehtud kohtulahendi jõustumist jätkab Patendiamet vastavalt KaMS § 41 lgle 6 kostja taotluse menetlust, lähtudes kohtulahendiga kindlaks tehtud asjaoludest.
  5. Pooled, TOAK ja maakohus on vaidluse lahendamisel põhjendatult lähtunud lisaks KaMSi käsitlevale siseriiklikule kohtupraktikale Euroopa Liidu Kohtu, st Euroopa Kohtu ja Üldkohtu praktikast (vt Riigikohtu
  6. märtsi 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-06, p 31 esimene lõik). Ühest küljest tuleneb see tõsiasjast, et KaMS § 10 lg 1 p 2 võtab Eesti õigusesse üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu
  7. detsembri 2015 direktiivi (EL) 2015/2436 kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (uuesti sõnastatud) art 5 lg 1, mis on sisult identne ajaliselt eelnenud Euroopa Parlamendi ja nõukogu
  8. oktoobri 2008 direktiivi 2008/95/EÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta art 4 lgga
  9. Teisest küljest on Euroopa Liidu kohtud kujundanud arvukalt praktikat ka ELi kaubamärki käsitlevate sarnase sisu ja eesmärgiga sätete kohta. Käesoleval ajal on selleks Euroopa Parlamendi ja nõukogu
  10. juuni 2017 määrus (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta art 8 lg 1, mis on sisult identne nõukogu
  11. veebruari 2009 määruse (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta art 8 lgga
  13. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoludena, et hageja kaubamärgid on kostja kaubamärgist varasemad ja mõlema poolte tähiste õiguskaitse ulatus kaupade ja teenuste suhtes on identne (
  14. juuni 1957 märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe klass 32). Vaidlus on küsimuses, kas on tõenäoline kaubamärkide äravahetamine Eesti tarbija poolt, sealhulgas (kostja) kaubamärgi assotsieerumine varasema (hageja) kaubamärgiga. Hageja arvates tuleks sellist tõenäosust jaatada, aga maakohus asus vastupidisele seisukohale – nõustudes seega nii kostja kui ka TOAKiga. Maakohus tuvastas õigesti, et asjaomane avalikkus on poolte kaubamärkide registreerimisel märgitud kaupade lõpptarbijad ehk Eesti elanikkond. Samuti viis maakohus õigesti läbi kaubamärkide võrdluse visuaalsest, foneetilisest ja semantilisest aspektist, mille põhjal tegi järeldused äravahetamise tõenäosuse kohta. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut 7
(11)tuvastamist vajalikuks. Vastavalt TsMS § 652 lgle 5 ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks. Käesolevas punktis märgitud kaalutlustel lähtub ringkonnakohus maakohtu tuvastatud asjaoludest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
  1. Esimese väitega heidab hageja maakohtule ette KaMS § 10 lg 1 p 2 ebaõiget kohaldamist. Tegemist on kaebuse keskse väitega, sest ka hagi esitas hageja eesmärgil saavutada kostja kaubamärgi registreerimata jätmine just KaMS § 10 lg 1 ps 2 märgitud õiguskaitset välistava suhtelise asjaolu esinemise tõttu.
  2. Esimese väite esimese osaväite kohaselt hindas maakohus ebaõigesti tarbija tähelepanelikkust mineraal- ja gaseervee valikul. 15.
  3. Tähiste sarnasuse ja sellest tuleneva äravahetamise hindamisel tuleb aluseks võtta tähiste visuaalseid, foneetilisi ja semantilisi aspekte, kusjuures tähiste hindamine peab põhinema tähistest tekkival üldmuljel, võttes arvesse eriti nende eristatavaid ja domineerivaid osi. Otsustav tähtsus on seejuures asjaolul, kuidas asjaomase kauba või teenuste keskmine tarbija tähiseid tervikuna tajub. Keskmine tarbija tajub tähist tervikuna ega analüüsi selle erinevaid detaile (Riigikohtu
  4. septembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-10, p 11 teine lõik, ning selles viidatud Euroopa Kohtu
  5. novembri 1997 otsus kohtuasjas C251/95, SABEL vs. Puma, ECLI:EU:C:1997:528, p 23, ja
  6. juuni 1999 otsus kohtuasjas C342/97, Lloyd Schuhfabrik Meyer vs. Klijsen Handel, ECLI:EU:C:1999:323, p 25, aga ka nt Üldkohtu
  7. septembri 2015 otsus kohtuasjas T684/13, Copernicus-Trademarks vs. Bolloré, ECLI:EU:T:2015:699, p 42, ja selles viidatud Euroopa Kohtu
  8. juuni 2007 otsus kohtuasjas C334/05 P, Shaker, ECLI: EU:C:2007:333, pd 34–36). 15.
  9. Kõnealusest aspektist hindamise korraldamisel tuleb eeldada, et keskmine tarbija on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas (vrd nt Euroopa Kohtu
  10. juuli 2017 otsus kohtuasjas C93/16, Ornua Co-operative vs. Tindale & Stanton, ECLI:EU:C:2017:571, p 41, ning seal viidatud
  11. juuni 2015 otsus kohtuasjas C147/14, Loutfi Management Propriété intellectuelle, ECLI:EU:C:2015:420, pd 21 ja 25). Siiski võib keskmise tarbija tähelepanelikkuse aste eri liiki kaupade ja teenuste puhul olla erinev, kusjuures odavate ja igapäevaste kaupade puhul on see pigem madal (vt nt Üldkohtu
  12. septembri 2014 otsus kohtuasjas T474/12, Giorgio Giorgis, ECLI:EU:T:2014:813, pd 16 ja 17, samuti seal ps 16 viidatud
  13. märtsi 2006 otsus kohtuasjas T129/04, Develey, ECLI:EU:T:2006:84, p 46, ja
  14. detsembri 2013 otsus kohtuasjas T156/12, Sweet Tec, ECLI:EU:T:2013:642, p 14). Selles osas on siinkohal uuritav osaväide põhimõtteliselt õige, sest maakohus ei võtnud selget seisukohta, kas ja kuidas mõjutab mineraal- ja gaseervee üldjuhul madal hind tarbija tähelepanu. 15.
  15. Samas lähtus maakohus põhjendatult sellest, et ka tarbija tähelepanu hindamise eesmärk on selgitada välja vaidlusaluste kaubamärkidega tähistatud toodete äravahetamise tõenäosus. Sarnaselt ELi kaubamärgiga tuleb KaMS § 10 lg 1 p 2 sisustada selliselt, et äravahetamine (liidu õiguses kasutati varem sõna „segiajamine“) on tõenäoline, kui üldsus võib arvata, et kõnealused kaubad või teenused pärinevad samalt ettevõtjalt või ka omavahel majanduslikult seotud ettevõtjatelt (Üldkohtu
  16. septembri 2015 otsus kohtuasjas T684/13, CopernicusTrademarks vs. Bolloré, ECLI:EU:T:2015:699, p 37; Euroopa Kohtu
  17. juuni 2007 otsus kohtuasjas C334/05 P, Shaker, ECLI: EU:C:2007:333, p 33, ning selles viidatud
  18. juuni 1999 otsus kohtuasjas C342/97, Lloyd Schuhfabrik Meyer vs. Klijsen Handel, 8
(11)ECLI:EU:C:1999:323, p 17, ja
  1. oktoobri 2005 otsus kohtuasjas C120/04, Medion, ECLI:EU:C:2005:594, p 26). 15.
  2. Eelmises ps 15.3 kirjeldatud käsitlus lähtub kaubamärgi põhifunktsioonist garanteerida tarbijale või lõppostjale kauba või teenuse päritoluidentiteet, st võimaldada eristada kaupa või teenust teistest kaupadest või teenustest, ilma et tekiks äravahetamisoht (vt Riigikohtu
  3. septembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-10, p 14, ja
  4. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-14, p 19 neljas lõik, samuti neist viimases viidatud Euroopa Kohtu
  5. mai 2003 otsus kohtuasjas C104/01, Libertel vs. Benelux-Merkenbureau, ECLI:EU:C:2003:244, p 62, ja
  6. novembri 2002 otsus kohtuasjas C206/01, Arsenal vs. Matthew Reed, ECLI:EU:C:2002:651, pd 48–50, aga ka nt hiljutine Euroopa Kohtu
  7. juuni 2017 otsus kohtuasjas C689/15, W. F. Gözze Frottierweberei ja Wolfgang Gözze vs. Bremer Baumwollbörse, ECLI:EU:C:2017:434, p 41). Päritoluidentiteet selles tähenduses ei viita kauba geograafilisele päritolule (Euroopa Kohtu
  8. septembri 2017 otsus liidetud kohtuasjades C673/15 P – C676/15 P, The Tea Board vs. Delta Lingerie, ECLI:EU:C:2017:702, p 43), mistõttu ei ole asjakohased hageja esile toodud asjaolud Prantsusmaal asuva Vichy linna ja piirkonna kohta. 15.
  9. Seetõttu ei mõjutanud maakohtu lõppjäreldust võimalik eksimus selles, et ta hindas keskmise tarbija tähelepanu astet keskmisena, kuigi oleks kaebuse esimese väite esimese osaväite kohaselt pidanud hindama seda madalana.
  10. Esimese väite teise osaväite kohaselt vähendas maakohus põhjendamatult vaidlusaluste kaubamärkide ühise domineeriva elemendi VICHY osatähtsust. Hageja hinnangul tuleneb selle elemendi suurest osatähtsusest järeldus, et tegemist on suurendatud äravahetamise tõenäosusega. 16.
  11. Äravahetamise tõenäosuse hindamisel tuleb ühe tegurina mh arvestada varasema kaubamärgi eristusvõimet (Riigikohtu
  12. septembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-10, p 13; Üldkohtu
  13. detsembri 2007 otsus kohtuasjas T134/06, pagesjaunes.com, ECLI:EU:T:2007:387, p 70, ja selles viidatud Euroopa Kohtu
  14. septembri 1998 otsus kohtuasjas C39/97, Canon, ECLI:EU:C:1998:442, p 24). Siinjuures ei ole kohtupraktika järjekindel küsimuses, kas varasema kaubamärgi nõrga eristusvõime korral peaks äravahetamise tõenäosust jaatama üksnes juhul, kui varasema kaubamärgi täielik jäljendus võetakse üle taotletud kaubamärki (jaatavalt Euroopa Kohtu
  15. aprilli 2006 määrus kohtuasjas C235/05 P, L’Oréal, ECLI:EU:C:2006:271, p 45, aga kriitiliselt Üldkohtu
  16. jaanuari 2015 otsus kohtuasjas T123/14, BSH Bosch und Siemens Hausgeräte, ECLI:EU:T:2015:52, p 50;
  17. detsembri 2007 otsus kohtuasjas T134/06, pagesjaunes.com, ECLI:EU:T:2007:387, p 71, ja neist viimases viidatud Euroopa Kohtu
  18. märtsi 2007 otsus kohtuasjas C171/06 P: T.I.M.E. ART vs. Devinlec, ECLI:EU:C:2007:171, p 41). 16.
  19. Siiski tuleb märkida, et Euroopa Kohtu praktika kohaselt ei tähenda segiajamise tõenäosuse esinemise väljaselgitamisel kahe kaubamärgi sarnasuse hindamine seda, et arvesse tuleb võtta vaid mitmeosalise kaubamärgi ühte koostisosa ja võrrelda seda teise kaubamärgiga. Selle asemel tuleb võrdlemisel uurida igat kõnealust kaubamärki tervikuna, mis ei välista, et mitmeosalisest kaubamärgist asjaomase üldsuse mälus tekkinud tervikmuljes võib mõnel juhul domineerida üks või mitu selle koostisosadest (vt Euroopa Kohtu
  20. juuni 2007 otsus kohtuasjas C334/05 P, Shaker, ECLI: EU:C:2007:333, p 41, samuti selles viidatud
  21. aprilli 2004 määrus kohtuasjas, C3/03 P, Matratzen Concord, ECLI:EU:C:2004:233, p 32, ja
  22. oktoobri 2005 otsus kohtuasjas C120/04, Medion, ECLI:EU:C:2005:594, p 29). Üksnes siis, kui kaubamärgi kõik teised koostisosad on tähtsusetud, võib sarnasust hinnata ainult domineeriva osa põhjal (Euroopa Kohtu
  23. juuni 2007 otsus kohtuasjas C334/05 P, Shaker, ECLI: EU:C:2007:333 p 42). 9
(11)16.
  1. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb käesoleval juhul vaidlusaluste kaubamärkide ühise domineeriva elemendi VICHY osatähtsust samuti hinnata aspektist, kas keskmine tarbija võib arvata, et nendega tähistatud kaubad pärinevad samalt ettevõtjalt (vt selle kohta ka eespool p 15.3, aga vrd ka Üldkohtu
  2. detsembri 2007 otsus kohtuasjas T134/06, pagesjaunes.com, ECLI:EU:T:2007:387, p 72). Kostja tõi maakohtus esile, et Eesti turul on mitmeid tooteid samas kaubaklassis, mille tähises sisaldub sõna VICHY. Kostja väide on ka tõendatud (tl 46– 52, 56) ja hageja ei esitanud sellele vastuväiteid. Seetõttu ei saa eeldada, et tarbija teeb pelgalt kõnealuse sõna põhjal otsustuse, et toode pärineb kindlalt ettevõtjalt. Järelikult ei ole poolte vaidlusaluste kaubamärkide ülejäänud osad tähtsusetud ja neid tuleb äravahetamise tõenäosuse hindamisel arvesse võtta. Maakohus tegi poolte kaubamärke tervikuna võrreldes õige ja põhjendatud järelduse, et need ei ole segiaetavad erineva kirjapildi ega kõla sarnasuse tõttu ning visuaalselt on kaubamärgid erinevad. 16.
  3. Eeltoodust erinevat seisukohta ei toeta hageja
  4. detsembri 2017 seisukoha ps 2.9 märgitu ja seal viidatud kohtupraktika. Sõna VICHY ei osutu poolte kaubamärkide võrdlemisel ainumääravaks muudel eelnevas kirjeldatud põhjustel, mitte aga pelgalt seetõttu, et on geograafilise koha nimetus ega ole sellisena kaitstud.
  5. Esimese väite kolmas osaväide on etteheide, et maakohus võttis asjatult arvesse kostja kolmandate, käesoleva vaidlusega mitteseotud kaubamärkide mainet turul. See etteheide ei ole päris täpne. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et maakohus oleks omistanud tähtsust kostja kasutatavate tähiste mainele. Maakohus sedastas, et kostja on kasutanud teisi tähiseid, kus esineb sõna VICHY, ja kostja toodetud veed on Eestis laialt levinud. Koosmõjus eespool ps 16.3 märgitud asjaoluga, et ka teised tootjad kasutavad samaliigiliste kaupade märkimiseks sõna VICHY sisaldavat tähist, on maakohus teinud õige järelduse, et ei esine kaubamärkide segiajamise tõenäosust, sh vaidlustatud kaubamärgi assotsieerumist varasemate kaubamärkidega. Siinjuures ei sõltunud see järeldus kostja varasemate kaubamärkide mainest.
  6. Vahekokkuvõttena saab märkida, et esimene väide tervikuna ei ole edukas. Maakohus ei eksinud KaMS § 10 lg 1 p 2 kohaldamisel ja tuvastas õigesti, et ei esine otsese ega kaudse äravahetamise tõenäosust kostja varasemate kaubamärkide ja hageja kaubamärgi vahel.
  7. Teine väide rajaneb eeldusel, et maakohus kohaldas KaMS § 16 lg 1, eelkõige selle p
  8. See eeldus ei ole õige, mistõttu kaebuse teine väide on ainetu. Maakohus ei kohaldanud vaidlustatud otsuse lk 13 eelviimases lõigus KaMS § 16 lg 1, sh selle p
  9. Maakohus uuris seal küsimust, kas sõna VICHY on tarbija jaoks tavapärane. Kohaldatav norm oli siiski KaMS § 10 lg 1 p 2, st maakohtu mõttekäiku järgides on sõna „tavapärane“ kasutatud kaubamärkide sarnasuste tavapärase tajumise vaatekohast. Kostja viidatud KaMS § 16 lg 1 p 3 on sisult ja eesmärgilt seostatav KaMS § 9 lg 1 pga 4 ja § 53 lg 1 pga
  10. Üldkohus kasutas
  11. detsembri 2007 otsuses (kohtuasi T134/06, pagesjaunes.com, ECLI:EU:T:2007:387, p 54) sama sõna, kui hindas, kas avalikkus võib teatavad tähised omavahel segi ajada. Sellele otsusele viitas maakohus samas lõigus (kuigi viide on vormistatud poolikult).
  12. Kolmas väide käsitleb KaMS § 16 lg 2 kohaldamist. Maakohus märkis vaidlustatava otsuse sisuliste põhjenduste viimases lõigus, et tulenevalt KaMS § 16 lgst 2 puudub hagejal õigus keelata kostjal kaubamärgi ega hilisema õiguse kasutamist. Kuigi maakohtu põhjendused on sisuliselt õiged ja ringkonnakohus ka nendega nõustub, siis tuleb nentida, et need pole vaidluse lahendamiseks otseselt vajalikud. Hageja esitas hagi eesmärgiga tuvastada kostja kaubamärgi osas suhtelise õiguskaitset välistava asjaolu esinemine. Kuna maakohus sellist asjaolu ei tuvastanud, siis oli see juba piisav hagi rahuldamata jätmiseks. Sellises olukorras pole vaja täiendavalt hinnata, kas kostjal võib olla mõni muu õigustus tema kaubamärgile vastava tähise kasutamiseks. 10
(11)
  1. Eelnevast tuleneb, et kaebuse ükski väide ei anna alust maakohtu otsust muuta või tühistada. Seega jääb apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata.
  2. Kaebuse rahuldamata jätmise tõttu kannab hageja TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsiooniastme menetluskulud. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb need kindlaks määrata kostja nimekirja alusel. 22.
  3. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt oli kostja esindaja ajakulu apellatsioonimenetluses kokku 17,9 t ja õigusabi osutati tasumääraga 180 eurot tunnis. Selliselt kujunes apellatsioonimenetluse kuludeks kokku 3 032 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on neist kuludest põhjendatud ja vajalik õigusteenuse osutamine 8 t ulatuses, mis hõlmab nii kaebusega tutvumist kui ka sellele vastamist ja ülejäänud toiminguid apellatsioonimenetluses. Vaidlus ei olnud mahukas ega keerukas ja hageja ei toonud kaebuses esile uusi asjaolusid või vaidluse uusi aspekte. Vastaspool ei pea hüvitama esindaja tehniliste toimingutega seonduvaid kulusid. Bürookulud sisalduvad eelduslikult advokaaditeenuse tunnihinnas (vt Riigikohtu
  4. juuli 2014 otsuse haldusasjas nr 3-3-1-28-14, p 20.3, ning selles viidatud
  5. novembri 2011 määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-102-11, p-de 7 ja 14). Lähtudes põhjendatud ja vajalikust õigusteenuse osutamise mahust 8 t ning tunnitasust 180 eurot, kujuneb hüvitatavaks summaks 1 440 eurot ( = 8 × 180). Kostja ei taotle käibemaksu hüvitamist. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus kostja taotluse kulude kindlaksmääramiseks osaliselt. 22.
  6. Juhindudes TsMS § 177 lgst 4 ja kostja taotlusest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis, et välja mõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.