← Eesti

3-15-2002/32

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Kadri Palm Otsuse tegemise aeg ja koht 22. veebruar 2017, Jõhvi Haldusasja number 3-15-2002 Haldusasi Osaühing VIRUMAA VEEPUMBAKESKUS

eaduse § 20 lg-le 1 ja § 39 lg 2 p-le 1 ning ehitusseadustiku § 130 lg-le 7. Maanteeametil on järelevalve kohustus nii enda pädevuse raames tehtud kaalutlusotsustuste – nt väljastatud tingimuste nõusolekute täitmise üle kui ka õigusaktide täitmise üle, mis sätestavad Maanteeameti pädevused tegutsemiseks avalikult kasutatavate teede puhul. Riigil lasub kohustus tagada, et avalikult kasutatavad teed oleksid ohutud ja vastaksid vähemalt miinimumstandarditele, et minimaliseerida kodanikele erinevate kahjude tekkimine. Maanteeameti järelevalve kohustus on kehtestatud avalikult kasutatavatele teedele sõltumata omandisuhtest. 4) Maanteeameti otsus mitte algatada järelevalvemenetlust on motiveerimata ja kohaselt kaalutlemata. Asjaolu, et Maanteeametil on kaalutlusõigus järelevalve alustamise või mittealustamise osas, ei anna alust esitatud taotlust lihtsalt motiveerimatult kaalutlusteta tagasi 4

(10)3-15-2002 lükata. Järelevalvemenetluse taotluses, vaides ja selle täienduses on kaebaja loetlenud rida puudusi ja õigusaktide nõudeid, mistõttu tulnuks järelevalvemenetlus algatada kõnesoleval avalikult kasutataval kohalikul teel, mis rajati riigimaantee kaitse tsooni ja ühendati riigimaanteega. Kui Maanteeamet väidab, et tee ehitati hoopis erateena ja tee võõrandamist vallale ei toimunud, siis see on järelevalve küsimus. 23. Väike-Maarja vald palub vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata. Vastuses kaebusele esitas Väike-Maarja vald järgmised väited: 1) Vabaduse tee rajamist alustati ettevõtjate poolt selleks, et tagada selle kaudu oma majandustegevuseks vajalik juurdepääs Rakvere – Väike-Maarja – Vägeva maanteele, sest kaebaja sulges senise juurdepääsu tema kaasomandis olevalt Pikk 34 kinnistult veokitele, kehtestades koormuspiirangu 3,5 tonni. See oleks toonud perspektiivis kaasa Osaühingu Auronix tegevuskohas (Pikk 34a) majandustegevuse lõpetamise, samuti oli häiritud Osaühingu KJK Autoremont ettevõtlustegevus. 2) Vabaduse tee rajati eraõiguslikus suhtes ning kuna tegemist oli eratee rajamisega, siis tee ehitamise ajal kehtinud

eaduse § 21 lg 1 kohaselt ei olnud eratee ehitamiseks vaja teeehitusluba. Väike-Maarja Vallavalitsuse poolt Maanteeametile esitatud

  1. augusti
  2. a kirja nr 7-2.6/1063 ja
  3. septembri
  4. a kirja nr 7-2.6/1063 ei saa lugeda eratee rajamise korraldamiseks, vaid nendega väljendati Väike-Maarja Vallavalitsuse seisukohti ja võimalikku tegevuskava probleemsele olukorrale lahenduse leidmiseks. 3) Pikk 34 ja 36 kinnistutele on loodud Vabaduse teele ühenduse rajamise võimalus. Seadusest ei tulene, et ühenduse avalikult kasutatavale teele peaks teise isiku kinnistule rajama avalikult kasutatava tee omanik, kohalik omavalitsus või keegi kolmas. Ühenduse loomine on eelkõige iga kinnistuomaniku enda kohustus. Ühtlasi on kaebaja nõude “tuvastada Väike-Maarja Vallavalitsuse tegevuses ja tegevusetuses õigusvastasus seoses ebapädeva otsustusprotsessi käivitamisega ja/või pädeva protsessi käivitamata jätmisega uue avalikult kasutatava juurdepääsutee menetluses, mis võib viia/viib olukorrani, kus kaebaja peab avalikult kasutatavale teele juurdepääsu saamiseks tegema erinevaid kulutusi ehitamiseks või pöörduma tsiviilkohtu poole juurdepääsu taotlemiseks“ näol tegemist õigusliku aluseta, ebaselge, ebamõistliku ja faktilisest olukorrast mittelähtuva nõudega, mille lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.
  5. Maanteeamet palub vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebuse esitaja kanda. Vastuses kaebusele esitas Maanteeamet järgmised väited: 1) Kaebaja esitas taotluse, et Maanteeamet viiks läbi
  6. jaanuarist 2012
  7. juunini 2014 kehtinud

eaduse §-s 20 sätestatud riiklikku järelevalvet, mis aga antud juhul ei ole asjakohane, sest vaidlusalune tee ehitati erateena (

eaduse § 52).

eaduse § 20 lg 2 kohaselt ei tehta ehitusjärelevalvet eratee ehitus- ja remonttöödel, mida saab käsitleda absoluutse menetlustakistusena. Kuivõrd eratee ehitamisele praktiliselt mingeid nõudeid ei olnud, oleks absurdne olematute nõuete täitmise järgimist järelevalvemenetluse raames kontrollida. 2) Maanteeameti poolt järelevalvemenetluse alustamata jätmine ei ole kaalutlusvigadega ega õigusvastane. Maanteeamet on kaebaja taotlusele vastanud ning selgitanud, miks Maanteeametil puudub faktiliselt võimalus järelevalvemenetlust läbi viia. Antud juhul puudus volitusnorm eratee ehitus- ja remonttöödel ehitusjärelevalve teostamiseks ja

eaduse § 20 lg 2 välistas sellise järelevalve teostamise võimaluse. 5

(10)3-15-2002
  1. Kolmas isik Osaühing Auronix vaidleb kaebusele vastu selgitades, et vastavalt tee rajamisel kehtinud õigusaktidele puudus eratee rajamisel ehitusprojekti kohustuslikkus, mistõttu on meelevaldne püüd luua tõlgendust, nagu eratee oleks rajatud õigusvastaselt ja nõuetele mittevastavalt. Samuti on väär kaebaja tõlgendus, mille kohaselt on uue tee rajamise algatajaks olnud Väike-Maarja Vallavalitsus. Tegelikkuses oli tegevustiku algatajaks Osaühing Auronix läbi oma juhatuse liikme, sest ettevõttel oli tekkinud olukorra lahendamiseks reaalne vajadus. Kõik uue juurdepääsutee rajamisega seotud tegevused viidi läbi nõuetekohaselt, seejuures võeti arvesse Maanteeameti ida regiooni poolt esitatud tehnilisi tingimusi. Samuti ei ole tõendatud tee seisundist lähtuv ohtlikkus isikute varale ja tervisele. Praegusel juhul kehtestab avalikult kasutatava tee seisundinõuded tee omanik lähtudes hetkel teada olevatest andmetest vastavalt Majandus- ja taristuministri
  2. juuli
  3. a määruse nr 92 §-dele 13-
  4. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  5. Osaühing VIRUMAA VEEPUMBAKESKUS esitas kohtule kaebuse, milles nõudis: 1) Väike-Maarja Vallavalitsuse tegevuses ja tegevusetuses õigusvastasuse tuvastamist seoses ebapädeva otsustusprotsessi käivitamisega ja/või pädeva protsessi käivitamata jätmisega uue avalikult kasutatava juurdepääsutee menetluses; 2) õigusvastasuse tuvastamist Maanteeameti
  6. septembri
  7. a ja
  8. septembri
  9. a kirjades toodud tingimuses, mille kohaselt tuleb pärast uue avalikult kasutatava juurdepääsutee valmimist sulgeda/likvideerida juurdepääs riigimaanteele Pikk tn 34 kinnistult; 3) Väike-Maarja Vallavalitsuse kohustamist rajama uuele avalikult kasutatavale teele vähemalt 15 m ulatuses tolmuvaba kate riigimaantee katte servast; 4) Väike-Maarja Vallavalitsuse tegevuses ja tegevusetuses õigusvastasuse tuvastamist seoses Maanteeameti
  10. septembri
  11. a ja
  12. septembri
  13. a kirjades toodud tingimuste täitmisega viivitamises; 5) Maanteeameti kohustamist tegema uut otsust kaebaja esitatud järelevalvemenetluse algatamise taotluse osas.
  14. Kohus tagastas
  15. oktoobri
  16. a määrusega kaebuse nõude osas tuvastada õigusvastasus Maanteeameti
  17. septembri
  18. a ja
  19. septembri
  20. a kirjades toodud tingimuses, kuna kaebajal puudus eelkirjeldatud osas kaebeõigus. See määrus on jõustunud. Kohus lõpetas
  21. novembri
  22. a määrusega menetluse ka Väike-Maarja Vallavalitsuse kohustamise nõudes, kuivõrd tolmuvaba kate oli määruse tegemise hetkeks 15 m ulatuses rajatud, ning kaebaja oli selles osas oma kohtusse pöördumise eesmärgi saavutanud. Menetlusosalised ei esitanud määruskaebust menetluse osaliselt lõpetamise peale, määrus on jõustunud. Seega on praeguseks menetlusstaadiumiks jäänud kohtul lahendada kaks nõuet – tuvastada õigusvastasus Väike-Maarja Vallavalitsuse tegevuses ja tegevusetuses seoses ebapädeva otsustusprotsessi käivitamisega ja/või pädeva protsessi käivitamata jätmisega uue avalikult kasutatava juurdepääsutee menetluses (I) ning kohustada Maanteeametit tegema uut otsust kaebaja esitatud järelevalvemenetluse algatamise taotluse osas (II). Seetõttu ei käsitle kohus enam neid menetlusosaliste väiteid, mis puudutavad kaebaja nõudeid, mille osas on kaebus tagastatud või menetlus lõpetatud.
  23. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus on põhjendamata ning see tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad. I
  24. Kaebaja leiab, et Väike-Maarja Vallavalitsuse tegevus ja tegevusetus võib viia/viib olukorrani, kus kaebaja peab seoses oma kinnistutega Pikk 36 ja 34 juurdepääsu saamiseks 6
(10)3-15-2002 avalikult kasutatavale teele tegema erinevaid kulutusi ehitustegevuseks või peab pöörduma tsiviilkohtu poole juurdepääsude taotlemiseks uuele avalikult kasutatavale teele. Kaebusest nähtub, et kaebaja peab ebapädeva otsustusprotsessi käivitamiseks haldusmenetlust, mis on seotud
  1. septembri,
  2. septembri ja
  3. septembri
  4. a kirjadega (I kd, tl 5). Väike-Maarja vald on seisukohal, et Maanteeametile
  5. augustil 2012 (I kd, tl 53) ja
  6. septembril 2012 esitatud kirjadega väljendas vald oma seisukohta ja tegevuskava piirkonnas tegutsevate ettevõtjate vahel kujunenud olukorra lahendamiseks. Vald leiab, et neid kirju ei saa lugeda eratee rajamise korraldamiseks. Kohus nõustub selle valla seisukohaga. Nii nähtub
  7. augusti
  8. a kirjast nr 7.-2.6/1063 üheselt, et vald, olles olukorraga tutvunud, toetab OÜ Auronix ettepanekut rajada uus juurdepääsutee Rakvere-Väike-Maarja-Vägeva maanteelt Pikk 34 kinnistut läbiva tee kõrval asuvale Mäe kinnistule registriosa nr 2014131 vastavalt lisatud plaanile. Maanteeamet on sellele kirjale vastanud
  9. septembril 2012 kirjaga nr 15-2/1200312/057, pakkudes omakorda olukorrale lahendusi (I kd, tl 16). Maanteeamet selgitas vallale, et kui Väike-Maarja Vallavalitsusel on raskusi maaomanikega Veepumbakeskuse tee avalikku kasutusse andmise lepingu tingimustes kokkuleppimisega, siis on üks võimalikke lahendusi uue avalikuks kasutuseks ette nähtud tee ehitamine olemasoleva tee kõrvale Mäe kinnistule. VäikeMaarja Vallavalitsus on
  10. septembri
  11. a kirjas nr 7.-2.6/1063 Maanteeametile kirjeldanud tee rajamisega seoses kavandatavaid tegevusi (I kd, tl 17) ning Maanteeamet on
  12. septembri
  13. a kirjaga nr 15-2/12-00312/061 kooskõlastanud avalikult kasutatava juurdepääsutee rajamise (I kd, tl 18). Kohtu hinnangul nähtub nendest kirjades soov lahendada olukorda, kus Veepumbakeskuse tee kasutamisel on ilmnenud probleemid maaomanike vahel.
  14. Kaebaja leiab, et kaalutlemisel ei ole arvesse võetud varasemat olukorda, kaasata tuleb kõik asjassepuutuvad isikud. Kaebaja leiab, et vallavalitsus on kahe eraisikuga sõlminud kokkuleppe, mille kaudu teostatakse avalikku võimu, kuid ümberkorralduste finantseerimine on pandud kaebaja kohustuseks. Kohtu hinnangul ongi vald kõik asjassepuutuvad isikud menetlusse kaasanud. Väike-Maarja Vallavalitsuse
  15. jaanuari
  16. a kirjast nr 7.2.6/12/1063 nähtub, et vald on pöördunud korduvalt J. Nummerti (Pikk tn 36 kinnistuomaniku ja Pikk tn 34 kinnistu kaasomaniku OÜ VIRUMAA VEEPUMBAKESKUS esindaja) poole ja kutsunud teda kohtumisele, mille üheks eesmärgiks on arutada võimalikke juurdepääse Vabaduse teele ning nende rajamisega seonduvat, kuid senini ei ole ühtegi kohtumist toimunud (I kd, tl 21). Asja materjalidest nähtub, et
  17. juunil 2014 on toimunud Vabaduse tee ja Veepumbakeskuse tee teemaline arutelu, kus on osalenud ka kaebaja esindaja, kes on saanud oma seisukohti avaldada (II kd, tl 2).
  18. märtsil 2015 on toimunud Vabaduse tee kompromissettepanekute arutelu, kus arutati kaebaja esindaja
  19. jaanuaril 2015 e-kirjaga esitatud tingimusi kompromissini jõudmiseks (II kd, tl 34). Koosolekule oli kutsutud ka kaebaja, kuid kaebaja esindaja teavitas e-kirjaga, et kaebaja esindatusel ei ole sisulist mõtet (II kd, tl 34p).
  20. Kohtu hinnangul ei saa väita, et vald tegutses Vabaduse teega seotud menetluses õigusvastaselt. Kohus nõustub Väike-Maarja valla seisukohaga, et Vabaduse tee rajamine korraldati OÜ Auronix ja OÜ KJK Autoremont poolt, milleks eelnevalt saavutasid ettevõtjad kokkuleppe Mäe kinnistu omaniku OÜ-ga Müüriku Farmer vastava maa-ala ostmiseks. Vabaduse tee rajamist alustati ettevõtjate poolt selleks, et tagada selle kaudu oma majandustegevuseks vajalik juurdepääs Rakvere-Väike-Maarja-Vägeva maanteele, sest kaebaja sulges senise juurdepääsu tema kaasomandis olevalt Pikk 34 kinnistult veokitele, kehtestades koormuspiirangu 3,5 tonni. See oleks toonud perspektiivis kaasa OÜ Auronix tegevuskohas (Pikk 34a) majandustegevuse lõpetamise. OÜ KJK Autoremont ettevõtlust häiris senisele juurdepääsule koormuspiirangu seadmine samuti. Väike-Maarja Vallavalitsuse seisukohta kinnitavad kohtu hinnangul ka OÜ Auronix esindaja kohtule esitatud vastused. 7
(10)3-15-2002
  1. Kohus nõustub Väike-Maarja vallaga, et Pikk 34 ja 36 kinnistutele on loodud Vabaduse teele ühenduse rajamise võimalus. Vabaduse tee katastriüksus külgneb Pikk tn 34 asuva kinnistuga ning on välja ehitatud ka Pikk tn 36 asuva kinnistuni. Vabaduse tee on ehitatud külgnema kinnistuga Pikk 36 selliselt, et eelmainitud kinnistute külgnemiskohas oleks võimalik rajada ühendus Vabaduse teega. Seda kinnitas ka Tartu Halduskohtu poolt
  2. oktoobril 2016 läbi viidud paikvaatlus Veepumbakeskuse teel, kinnistute Pikk tn 34, 34a, 34b ja 36 ning riigimaantee nr 22 Rakvere-Väike-Maarja-Vägeva 26 km juurdepääsutee juures (I kd, tl-d 175197).
  3. Väike-Maarja Vallavalitsus selgitas Maanteeametile
  4. jaanuari
  5. a kirjas nr 7.2.6/12/1063 olukorda, kus Pikk 34 ja 36 kinnistutele on loodud Vabaduse teele ühenduse rajamise võimalus, kuid edasiseks ehitustegevuseks kinnistutel Pikk 34 ja 36 puudub seaduslik alus, kuna ehitustegevust ei ole võimalik teostada võõral eramaal ilma kinnistuomaniku nõusolekuta. Sellega, et Pikk 34 ja 36 kinnistute ühendamine Vabaduse teega tuleb lahendada antud kinnistute omanikel koostöös Väike-Maarja Vallavalitsuse ning tee omanikuga, nõustus ka Maanteeamet
  6. veebruari
  7. a kirjas nr 15-2/14-00321/005, lisades, et nii Maanteeametil kui kohalikul omavalitsusel puudub pädevus sunniviisiliselt suunata ehitustegevust erakinnistutele (I kd, tl 57). Kohus nõustub selle seisukohaga. Seetõttu ei rahulda kohus ka kaebaja kaebust tuvastada õigusvastasus Väike-Maarja Vallavalitsuse tegevuses ja tegevusetuses seoses ebapädeva otsustusprotsessi käivitamisega ja/või pädeva protsessi käivitamata jätmisega uue avalikult kasutatava juurdepääsutee menetluses.
  8. Kuigi kohus on seisukohal, et vald ei korraldanud eratee rajamist, nähtub asja materjalidest siiski, et Väike-Maarja Vallavalitsus oli ise võtnud endale kohustusi seoses Vabaduse tee rajamisega ning neid kohustusi pani vallale ka Maanteeamet. Vabaduse tee ehitamiseks väljastas Maanteeamet tehnilised tingimused
  9. septembri
  10. a kirjaga nr 15-2/1200312/061 (I kd, tl 18). See kiri oli adresseeritud Väike-Maarja Vallavalitsusele ja selle kirjaga kooskõlastati avalikult kasutatava juurdepääsutee rajamine Mäe kinnistule Lääne-Virumaal Väike-Maarja vallas Müüriku külas riigimaantee 22 Rakvere-Väike-Maarja-Vägeva km 26,00 (vasakul pool). Muuhulgas sisaldas kooskõlastus tingimust, et juurdepääsutee rajamise ning kulude kandmise korraldab vallavalitsus, ning peale tee valmimist peab vallavalitsus korraldama liikluse selliselt, et olemasolevat Veepumbakeskuse teed ei kasutataks otse riigimaanteele sõiduks ja kõikidel kinnistutel oleks ligipääs uuele avalikult kasutatavale teele tagatud. Lisaks viitas Maanteeamet Väike-Maarja Vallavalitsuse
  11. septembri
  12. a kirjale nr 7.-2.6/1063, milles loetleti täiendavad vallavalitsuse poolt läbiviidavad tegevused seoses Vabaduse tee rajamisega (I kd, tl 17). Vaidlust ei ole ka selles, et Maanteeamet viitas
  13. detsembri
  14. a kirjas nr 15-2/12-00312/111 puudustele seoses Vabaduse teega ning palus vallalt puuduste likvideerimise tegevuskava (I kd, tl-d 19-20). Väike-Maarja Vallavalitsus selgitas Maanteeametile
  15. jaanuari
  16. a kirjas nr 7.-2.6/12/1063 sisuliselt seda, et puudusi tegelikult ei esine, kuna tee rajati erateena ning vallaga sõlmitud lepingu alusel on eratee tähtajatult avalikus kasutuses (I kd, tl 21). Nagu nähtub aga
  17. juuni
  18. a koosoleku protokollist, oli selline olukord kujunenud põhjusel, et esialgselt oli kokku lepitud, et maaomand läheb üle Väike-Maarja Vallavalitsusele, kuid Vabaduse tee kinnistu omanikud ei olnud nõus kinnistut vallavalitsusele võõrandama, kuna „siis on võimalikel tulevastel vallavõimudel võimalik piirata Vabaduse tee kasutamist näiteks massipiirangutega“. (II kd, tl 2). Seega oli olukord menetluse keskel muutunud. II
  19. Kaebaja leiab, et käesolevas asjas Maanteeameti poolt järelevalve menetluse alustamata jätmine on kaalutlusvigadega õigusvastane toiming. Kaebaja arvates tulnuks alustada 8
(10)3-15-2002 järelevalvemenetlust järgmistel põhjustel: 1) täitmata on Maanteeamet
  1. septembri
  2. a kirjas ja
  3. septembri
  4. a kirjas toodud tingimused; 2) puuduvad liiklusohutuse seisukohast liikluselemendid ja visuaalne korrasolek; 3) tee on raskeveokite ja sõiduautode kasutamiseks kitsas ja puuduvad teeääred; 4) arvestades teepeenarde puudumist, kitsust ja raskeveokite kasutamist sellel, puuduvad ohutuse tagamiseks nn möödasõidutaskud või muu kohane meede olukorra lahendamiseks; 5) ei ole määratud avalikult kasutatava tee

eisundit vastavalt õigusaktidele.

  1. Riigikohus on leidnud, et isikul puudub subjektiivne õigus nõuda järelevalvemenetluse algatamist või konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes, kui pädevus- ja volitusnorm näevad järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka järelevalvemeetme rakendamiseks. Puudutatud isik (isik, kelle õigusi võib kolmanda isiku õigusvastane tegevus rikkuda) võib aga nõuda, et järelevalveorgan otsustaks järelevalvemenetluse algatamise või järelevalvemeetme rakendamise üle kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigusnorm kaitseb ka tema õigushüve (
  2. oktoobri
  3. a otsus asjas nr 3-3-1-44-10, p 15;
  4. oktoobri
  5. a määrus asjas nr 3-3-1-29-13, p 17;
  6. oktoobri
  7. a otsus nr 3-3-1-42-14, p 12,
  8. märtsi
  9. a otsus nr 3-3-1-85-15, p 13). Selleks et kontrollida, kas järelevalveorgani tegevuses esines kaalutlusviga, tuleb kohtul tuvastada, kas õigusnormi, mis sätestab kaalutlusõiguse, faktiline koosseis on täidetud. Kui selle õigusnormi faktiline koosseis on täitmata, ei pea järelevalveorgan järelevalvemenetluse algatamist või meetme rakendamist üldse kaaluma. Kui selle õigusnormi faktiline koosseis on täidetud, tuleb analüüsida, kas isik on õigustatud selleks, et järelevalveorgan tegutseks tema õigushüve (nt omand, elu ja tervis) kaitseks. Kui eelmainitud tingimused on täidetud, on kassaatoril õigus nõuda, et järelevalveorgan langetaks otsuse järelevalvemenetluse alustamise ja konkreetse järelevalvemeetme rakendamise kohta kaalutlusvigadeta (Riigikohtu otsuse 3-3-1-44-10, p 15).
  10. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja esindaja esitas
  11. märtsil 2014 (I kd, tl 73) Maanteeametile taotluse järelevalvetegevuse algatamiseks. Maanteeamet vastas kaebaja taotlusele
  12. aprilli 2014 kirjaga nr 15-2/14-00321/021, selgitades, et Maanteeamet ei saa algatada järelevalvemenetlust eratee ehitustööde vastavuse kontrollimiseks (I kd, tl 74). Kohus märgib esmalt, et senises kohtupraktikas (Riigikohtu
  13. oktoobri
  14. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-44-10, p-d 12 ja 13) ei ole järelevalvemenetluseset keeldumise otsust peetud haldusaktiks, vaid toiminguks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 106 lg 1 tähenduses, kuna sellisel otsustusel (vastusel) puudub haldusaktile olemuslikult omane tunnus – selle iseseisev regulatiivsus (HMS § 51 lg 1).
  15. Kaebaja on kohtule esitatud kaebuses olnud seisukohal, et Maanteeameti seisukoht pädevuse puudumise kohta on väär – Vabaduse tee on avalikult kasutatav tee. Kohtule esitatud materjalidest nähtub üheselt, et tegemist on erateega, mis on antud avalikuks kasutamiseks (I kd, tl-d 75-76). Kuni
  16. juunini 2015 kehtinud

eaduse (

) § 20 lg 2 sätestas, et eratee ja metsatee ehitus- ja remonditöödel ehitusjärelevalvet ei tehta. Maanteeamet korraldas ehitusjärelevalvet avalikult kasutatavatel teedel (

§ 20lg 1).

Seetõttu ei saanud Maanteeamet alustada järelevalvemenetlust eratee ehitustööde vastavuse kontrollimiseks.

§ 20lg 2 välistas sellise järelevalve teostamise võimaluse.

Kohus ei nõustu kaebajaga, et pädevus järelevalveks tuli

§ 20

lg-st 1, § 39 lg 2 p-st 1 ja ehitusseadustiku § 130 lg-st 7.

§ 20

lg 2 on erinorm lg 1 suhtes – lg 1 andis Maanteeametile küll õiguse teostada avalikult kasutatavatel teedel ehitusjärelevalvet, kuid lg 2 nägi ette selge erandi erateede puhul.

§ 39

lg 2 p 1 nägi ette, et riiklikku järelevalvet tee seisundile kehtestatud nõuete täitmise üle teostab Maanteeameti peadirektor või tema volitatud Maanteeameti ametnik kohalikul teel ja kohalikuks teeks peeti

§ 51kohaselt ka vallavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel avalikuks kasutamiseks määratud erateed. Kohus nõustub Maanteeametiga, et 9

(10)3-15-2002 kaebaja on soovinud
  1. märtsi
  2. a taotlusega ehitusjärelevalve algatamist, mitte järelevalvet tee seisundile kehtestatud nõuete täitmise üle. Nii on kaebaja märkinud, et taotleb „Maanteeametil algatada järelevalvetegevus Vabaduse kinnistul oleva tee ehitus- ja remonditööde käesolevaga seaduse nõuetele vastavuse kontrollimiseks“ (I kd, tl 72p). Selleks puudus Maanteeametil volitusnorm. Esmane eeldus nõuda järelevalvemenetluse algatamise või konkreetse järelevalvemeetme rakendamise küsimuse otsustamist järelevalveorgani poolt ja seda kaalutlusvigadeta, on järelevalveorganile antud pädevus- ja volitusnorm.
  3. Riigivastutuse seaduse § 6 lg 1 sätestab, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on haldusakti või toimingu õigusvastasus (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-62-09, p 11). Seega peaks kohustamiskaebuse rahuldamiseks olema Maanteeameti järelevalve menetlusest keeldumine õigusvastane. Kohus leidis eelnevalt, et Maanteeameti keeldumine ei olnud õigusvastane. Kaebaja kohustamiskaebus jääb seetõttu rahuldamata. III
  4. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja poolt tasutud riigilõiv summas 15 eurot jääb tema enda kanda. Teised menetlusosalised ei ole kohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud, seetõttu jäävad võimalikud menetluskulud nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.