← Eesti

3-15-2233/44

Obsah (5)§ 184§ 182§ 59§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Kadri Palm Otsuse tegemise aeg ja koht 15. märts 2017, Jõhvi Haldusasja number 3-15-2233 Haldusasi Osaühing Pesulux kaebus Jõhvi valla

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

3-15-2233 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Osaühing Pesulux (eelmise ärinimega Osaühing TEKLAS TEENINDUS) esitas
  2. a suvel Jõhvi Linnavalitsusele kasutusloa saamise taotluse koos veetrasside projektiga.
  3. Jõhvi Linnavolikogu määras
  4. märtsi
  5. a otsusega nr 109 Jõhvi linna vee-ettevõtjateks OÜ Jõhvi Veemajandus ja kaebaja. Otsuse kohaselt on kaebaja tegevuspiirkonnaks Jõhvi linnas Malmi tänava piirkond ja OÜ Jõhvi Veemajandus tegevuspiirkonnaks kogu ülejäänud Jõhvi linna haldusterritoorium. Otsuse lisas oleva skeemi kohaselt on osaliselt Pargi tänav (paaritute numbritega hooned) samuti kaebaja tegevuspiirkonnas (II kd, tl 200).
  6. Osaühing Pesulux esitas
  7. detsembril 2010 Jõhvi Vallavalitsusele taotluse määrata kaebaja joogivee ettevõtteks Jõhvi linnas Malmi ja Pargi tänava piirkonnas (II kd, tl 204).
  8. Jõhvi Linnavalitsus saatis kaebajale
  9. jaanuaril 2011 kirja nr 9-2.2/8522-1, milles palus kaebajal esitada veetrasside kuuluvust tõendavad dokumendid (II kd, tl 204p).
  10. Kaebaja esitas
  11. jaanuaril 2011 Jõhvi Vallavalitsusele avalduse, milles palus registreerida avalduses välja toodud veetorustikud ehitusregistris (II kd, tl 201).
  12. Jõhvi Vallavalitsus keeldus
  13. veebruari
  14. a vastusega ehitisi ehitusregistris registreerimast, kuna ehitise registrisse kandmise üheks tingimuseks on kasutusloa olemasolu. Vallavalitsus märkis, et kuna talle teadaolevalt ei ole kaebaja veetorustiku kohta projekti koostatud, siis otsustas ta määrata ehitusseaduse § 19 lg 3 kohaselt veetorustiku projekteerimistingimused (II kd, tl-d 202-203).
  15. Osaühing Pesulux esitas Tartu Halduskohtusse
  16. aprillil 2011 kaebuse Jõhvi Vallavalitsuse kohustamiseks edastama Osaühingu Pesulux taotlus vee-ettevõtja määramiseks ja tegevuspiirkonna kehtestamiseks Jõhvi Vallavolikogule.
  17. Kaebaja esitas
  18. aprillil 2011 Jõhvi Vallavalitsusele taotluse määrata kaebaja joogivee ettevõtteks Jõhvi linnas Narva mnt, Pargi tee ja Puru tee piirkonnas (II kd, tl-d 205-206).
  19. Jõhvi Vallavolikogu otsustas
  20. aprilli
  21. a otsusega nr 112 muuta Jõhvi Linnavolikogu
  22. märtsi
  23. a otsuse nr 109 „Jõhvi linna vee-ettevõtja määramine ja tegevuspiirkondade kehtestamine“ punkte 1 ja 2 asendades „OÜ Jõhvi Veemajandus“ sõnadega „OÜ Järve Biopuhastus, registrikood 10854476, asukoht Jõhvi linna, Tartu mnt 2“ (II kd, tl 211).
  24. Osaühing Pesulux esitas Tartu Halduskohtusse
  25. mail 2011 kaebuse Jõhvi Vallavolikogu
  26. aprilli
  27. a otsuse nr 112 tühistamiseks.
  28. Jõhvi Vallavalitsus jättis
  29. septembri
  30. a korraldusega nr 2035 kaebaja taotluse, milles paluti määrata Jõhvi linnas Narva mnt, Pargi tänava ja Puru tee piirkonnas veeettevõtteks Osaühing Pesulux, läbi vaatamata (II kd, tl-d 209-210).
  31. Tartu Halduskohus otsustas haldusasjas nr 3-11-870
  32. oktoobri
  33. a kohtuotsuse resolutsiooni kahes esimeses lauses järgmist: „Tühistada Jõhvi Vallavolikogu
  34. aprilli
  35. a otsus nr
  36. Kohustada Jõhvi Vallavalitsust edastama kaebaja vee-ettevõtja määramise taotlused Jõhvi Vallavolikogule läbivaatamiseks ja otsustamiseks“ (III kd, tl-d 7-19). 2

(12)3-15-2233
  1. Kaebaja esitas
  2. oktoobril 2012 Jõhvi Vallavalitsusele taotluse jätkata veetrassidele kasutusloa saamiseks esitatud taotluse (esitatud
  3. a) menetlemist (II kd, tl 212).
  4. Tartu Ringkonnakohus jättis
  5. veebruari
  6. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-11-870 vastustaja ja kolmanda isiku apellatsioonkaebused rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
  7. oktoobri
  8. a otsuse resolutsiooni esimese ja teise lause muutmata (I kd, tl-d 7-16).
  9. Jõhvi Vallavalitsus otsustas
  10. oktoobri
  11. a korraldusega nr 3548 väljastada kasutusloa Jõhvi linna territooriumil Osaühing Pesulux poolt välja ehitatud trasside kasutamiseks (I kd, tl 17).
  12. Jõhvi Vallavolikogu kehtestas
  13. jaanuari
  14. a otsusega nr 26 Pargi tänava, Narva mnt ja Puru tee piirkonna (vastavalt otsusele lisatud skeemile) Osaühing Pesulux ja OÜ Järve Biopuhastus tegevuspiirkonnaks ühisveevärgi kaudu veevarustuse teenuse osutamisel (I kd, tl-d 18-19).
  15. Osaühing Pesulux esitas
  16. märtsil 2015 Jõhvi Vallavalitsusele kahju hüvitamise nõude, milles kaebaja viitas kasutusloa taotluse menetluse ebamõistlikult pikale ajale (sisuliselt 13 aastat) ning märkis tekkinud kahju ulatusena 93 459 eurot 65 senti perioodi
  17. –
  18. a eest (I kd, tl-d 20-22). Kaebaja esitas
  19. aprillil 2015 täpsustatud arvestused nõudeavaldusele kogusummas 93 836 eurot 26 senti (I kd, tl 34).
  20. Jõhvi Vallavalitsus keeldus
  21. augusti
  22. a vastuses kaebajale kahju hüvitamast (I kd, tl-d 34-35). Jõhvi Vallavalitsus tugines otsuse tegemisel ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 7 lg-le 1 (
  23. jaanuar 2006 –
  24. november 2010 redaktsioon, alates
  25. novembrist 2010 kehtinud redaktsioon), § 71 lg-le 1 (alates
  26. novembrist 2010 kehtinud redaktsioon), § 72 lg-le 1 (
  27. novembri 2010 –
  28. juuli 2013 redaktsioon, alates
  29. juulist 2013 kehtinud redaktsioon), samuti konkurentsiseaduse (KonkS) § 18 lg 1 p-le 2 (
  30. oktoobri 2001
  31. jaanuari 2005,
  32. jaanuari 2005 –
  33. juuli 2013 redaktsioonid) ja §-le 181 (alates
  34. juulist 2013 kehtinud redaktsioon). Jõhvi Vallavalitsus oli seisukohal, et Osaühing Pesulux poolt esitatud nõue kahju hüvitamiseks saamata jäänud tulu osas on paljasõnaline ja põhjendamata. Jõhvi Vallavalitsus oli seisukohal, et Osaühingul Pesulux puudub võimekus teenuse osutamiseks mahus, mille alusel väidetavalt tekitatud kahju hüvitamist nõutakse, põhjendades oma seisukohta järgmiselt. 18.
  35. Lähtudes Osaühing Pesulux poolt avaldatud andmetest ilmneb, et Osaühing Pesulux pole alates vee-ettevõtjaks määramisest 2001 aastal täitnud õigusaktidest tulenevaid raamatupidamise erinõudeid, millest tulenevalt ei ole võimalik tuvastada, millises ulatuses tegelikult joogivee müügi teenust on osutatud ja kas Osaühing Pesulux nõudeavaldusele lisatud arvestused kajastavad faktilist olukorda. Samuti nähtub Osaühing Pesulux poolt avaldatud andmetest, et alates
  36. jaanuarist 2008 ei osuta Osaühing Pesulux vee-ettevõtjana joogivee müügiteenust. 18.
  37. Arvestustes kuludena kajastatud elektrikulu ei ole olemasolevate andmete alusel võimalik kontrollida. Ressursitasu määrad on kajastatud vastavalt õigusaktides sätestatule, kuid puudub võimalus kontrollida arvestuslike tarbimismahtude vastavust tegelikkusele. Hoolduskuludena on arvestustes kajastatud 2577,893 eurot, mis teeb keskmiseks hoolduskuluks ca 198 eurot aastas. Hüvitise arvestuses ei ole üldse kajastatud tööjõukulusid, mis tavapäraselt moodustavad suurema osa vee-ettevõtja kuludest. Seega on arvestustes kajastatud hoolduskulude suurus ilmselgelt tegelikkusele mittevastav. 3
(12)3-15-2233 18.
  1. Kuna teadaolevalt ei ole Osaühing Pesulux kunagi õigusaktidest tuleneva regulatsiooni alusel joogivee müügihindasid kooskõlastanud, siis puudub võimalus kontrollida kajastatud hindade põhjendatust. Samuti ei saa nõustuda arvestuse aluseks võetud potentsiaalsete klientide hulgaga. Hüvitis on tuletatud ainult matemaatiliste arvestuste teel arvestamata faktilisi asjaolusid. 18.
  2. Osaühing Pesulux poolt arvestuslikult tuletatud hüvitis ei ole põhjendatud, sest Osaühingul Pesulux puudus ja puudub õigus klientidele nõudeavalduses väidetud mahus joogivee tarbimiseks. 18.
  3. Arvestuste aluseks olev korterelamu asukohaga Jõhvi linn, Narva mnt 30, tegevuspiirkonna puudumine ei ole takistanud Osaühingul Pesulux müüa Jõhvi linnas, Narva mnt 30 korterelamule joogivett.
  4. Osaühing Pesulux esitas
  5. septembril 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Jõhvi vallalt mõista kaebaja kasuks välja hüvitis kohtu äranägemisel (I kd, tl-d 3-6).
  6. Tartu Halduskohus võttis
  7. detsembri
  8. a määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Jõhvi valla ja kohustas vastustajat kaebusele vastama (I kd, tl 43).
  9. Vastustaja palus
  10. jaanuari
  11. a vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebuse esitaja kanda (I kd, tl-d 53-54).
  12. Kaebaja esitas
  13. veebruaril 2016 kohtule täiendavad seisukohad (II kd, tl-d 1-4).
  14. Jõhvi vald esitas
  15. märtsil 2016 taotluse täiendavate tõendite esitamiseks (II kd, tl 146).
  16. Kaebaja vastus Jõhvi valla taotluse osas saabus kohtusse
  17. märtsil 2016 (II kd, tl-d 153154).
  18. Tartu Halduskohus otsustas
  19. jaanuari
  20. a määrusega vaadata haldusasi läbi
  21. veebruari
  22. a kohtuistungil (III kd, tl 51). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  23. Kaebaja on taotlenud ebamõistlikult pika haldusmenetlusega tekitatud varalise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel, väites järgmist: 1) Jõhvi Vallavalitsus on olnud kasutusloa menetluses tegevusetu, kuivõrd kaebaja esitas
  24. aastal Jõhvi Vallavalitsusele ehitusprojekti ja taotluse väljastada kasutusluba ning vallavalitsus väljastas kasutusloa alles
  25. oktoobril 2013, kusjuures selle aja jooksul ei viidud läbi ühtegi menetlustoimingut. Kuigi planeerimis- ja ehitusseadus ei sätestanud ehitise kasutusloa taotluse menetlemise tähtaega, kehtisid ka
  26. aastal haldusmenetluse üldpõhimõtted – haldusorgani kohustus järgida hea halduse tava, kohustus viidata vajadusel taotluses esinevatele puudustele, kohustus nõuda täiendavat teavet või dokumentatsiooni, kohustus viia menetlus läbi mõistliku aja jooksul. 2) Tartu Ringkonnakohus sedastas
  27. veebruari
  28. a kohtuotsuses asjas nr 3-11-870, et Riigikohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt on isikul, kelle suhtes 4
(12)3-15-2233 läbiviidav menetlus kestab ebamõistlikult kaua, õigus nõuda haldusorganilt kahju hüvitamist ebamõistlikult pika menetluse eest. 3) Arvestades, et Jõhvi vald takistas oma tegevusetusega Osaühing Pesulux tegevust veeettevõtjana tänaseks (
  1. jaanuari
  2. a Jõhvi Vallavolikogu otsusega) kinnitatud piirkondades, tekkis Osaühingul Pesulux seeläbi kahju saamata jäänud tulu näol. Osaühingul Pesulux oli kavatsus ja võimalus tulu saada, kui tema kasutusloa taotlust oleks korrektselt menetletud, kasutusluba väljastatud ja ta vee-ettevõtjaks kinnitatud. Kuivõrd riigivastutuse seaduse (RvastS) § 7 lg-st 3 tulenevalt on juriidilisel isikul õigus nõuda üksnes tekitatud varalise kahju hüvitamist, esitab Osaühing Pesulux nõude hüvitada haldusorgani tegevusetusega põhjustatud saamata jäänud tulu perioodil
  3. –
  4. a. Ettevõtjale 13 aasta jooksul tekitatud kahju ei ole võimalik üksnes haldusaktide andmisega kõrvaldada. 4) Osaühingul Pesulux on saamata jäänud tulu perioodil
  5. –
  6. a summas 93 836 eurot 26 senti. Kaebaja on esitanud kahju suuruse arvestuse, milles on elektrikulu, ressursitasu ja hoolduskulu, kusjuures hoolduskulud hõlmavad ka hooldust teostavate isikute ehk töötajate tasudega seonduvaid kõiki kulusid. Saamata jäänud tulu arvestuses on kaebaja aluseks võtnud aadressil Narva mnt 30, Jõhvi asuva kortermaja veetarbimise ja tasutud arved. Arvestuses on välja toodud need majad, millele kaebaja ei saanud teenust osutada valla tegevusetuse tõttu 13 aasta jooksul. Osaühing Pesulux joogivee müügihind on kujunenud vastavalt turusituatsioonile. Kaebaja ja AS-i Tallinna Vesi võrdlus tulukuse määra osas on kohatu, sest tegemist ei ole võrdväärsete ettevõtetega nii ettevõtete suuruse, klientide baasi kui ka muude näitajate osas. Kaebaja omandis olevate puurkaevude kogutootlikkus on üle 52 m3 tunnis, mis kinnitab kaebaja tehnilist võimekust joogivee müümiseks. Kaebaja ei saanud kahju tekkimist vältida, sest teatavasti on vee-ettevõtjana tegutsemise eelduseks valla sellekohane otsus. 5) Kaebaja on oma tegevuses joogivee ettevõtjana järginud KonkS-st ning ÜVVKS-st tulenevaid nõudeid. Kaebuse aluseks oleval perioodil ega hiljem ei ole Osaühingule Pesulux tehtud ühegi haldusorgani poolt ühtegi ettekirjutust või otsust või muud korraldust selle kohta, et Osaühing Pesulux ei järgi KonkS-st või ÜVVKS-st tulenevaid nõudeid. Ettevõtja on hoidnud raamatupidamises selget vahet kõikide põhi- ja lisategevusalade vahel ning taganud seeläbi majandusarvestuse läbipaistvuse. Asjaolu, et majandusaasta aruannetes on müügitulude jaotuses joogivee müümine eristatud ja toodud näitajad eraldi välja, kinnitab, et raamatupidamisarvestust on peetud vastavalt seaduses ettenähtud nõuetele.
  7. Vastustaja palub vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud kaebuse esitaja kanda. Vastustaja jääb
  8. augusti
  9. a vastuses nr 2-2/3856-16 kajastatu juurde. Vastuses kaebusele esitas vastustaja järgmised väited: 1) Alates
  10. aastast kuni käesoleva ajani ei järgi kaebuse esitaja oma tegevuses veeettevõtjana õigusaktides sätestatud nõudeid raamatupidamisarvestuse ja tegevuse avalikustamise osas. Seega puudub võimalus kontrollida kaebuse esitaja tegevust veeettevõtjana ja hinnata esitatud väidete paikapidavust. 2) Kaebuse esitaja poolt avaldatud kahju hüvitise summade arvestuses tekitavad kahtlusi nii tulukuse määr kui ka klientide arv, sest avalike andmete põhjal on vee-ettevõtjate tulukuse määr kordades madalam ning kaebuse esitaja seaduslik esindaja on ajakirjanduses väitnud, et klientide arv peale tegevuspiirkonna laienemist ei ole muutunud. Võrreldes kaebuse esitaja poolt esitatud arvestusi väidetavate klientide osas Keskkonnaregistri andmebaasi andmetega lubatud veevõtu koguste kohta ilmneb üheselt, et kaebuse esitajal puudub tehniline võimekus arvestustes kajastatud kogustes vee tarnimiseks. 5
(12)3-15-2233 3) Kaebuse lisas 9 „Seletuskiri Osaühing Pesulux kaebuse kahju hüvitamise nõude arvestuste tabeli juurde” punkti „Kahju hüvitamise arvestuste sisu” viimases lauses väidab kaebuse esitaja, et „Ainuke perioodil
  1. märts 2001 –
  2. jaanuar 2014 kõnealuses piirkonnas olev tarbija, kes tarbis Osaühing Pesulux veevarustuse teenust oli KÜ Narva mnt 30”. Vastustajale teadaolevalt ei vasta antud väide tõele. Jõhvi linnas Pargi tänava, Narva mnt ja Puru tee piirkonnas oli kaebuse esitajal enne tegevuspiirkonna kehtestamist veel kliente, kuid nende täpne arv on vastustajale teadmata. Kuigi kaebuse esitaja üritab tekitada veendumust, et seoses tegevuspiirkonna puudumisega ei olnud kaebuse esitajal võimalik oma tegevust laiendada, siis faktiliselt tegutses kaebuse esitaja eelpool viidatud piirkonnas vee-ettevõtjana. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  3. Osaühing Pesulux on esitanud kaebuse Jõhvi valla vastu ebamõistlikult pika haldusmenetlusega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel.
  4. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et Osaühing Pesulux esitas
  5. a suvel Jõhvi Linnavalitsusele kasutusloa saamise taotluse koos veetrasside projektiga. Jõhvi Vallavalitsus väljastas
  6. oktoobri
  7. a korraldusega nr 3548 kasutusloa Jõhvi linna territooriumil Osaühing Pesulux poolt välja ehitatud trasside kasutamiseks (I kd, tl 17). Jõhvi Vallavolikogu otsustas
  8. jaanuari
  9. a otsusega nr 26 kehtestada Pargi tänava, Narva mnt ja Puru tee piirkond (vastavalt lisatud skeemile) Osaühing Pesulux ja OÜ Järve Biopuhastus tegevuspiirkonnaks ühisveevärgi kaudu veevarustuse teenuse osutamisel (I kd, tl-d 18-19). Mõlema haldusakti põhjendustes viidati Tartu Ringkonnakohtu
  10. veebruari 2013 otsusele haldusasjas nr 3-11-
  12. Avalik-õiguslikus suhtes õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise üldine nõudealus on sätestatud RVastS § 7 lg-tes 1 ja
  13. RVastS § 7 esimese lõike kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei ole võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Vaidlust ei ole selles, et kohalik omavalitsus, praegusel juhul Jõhvi vald, on avaliku võimu kandjaks.
  14. RVastS § 7 lg 2 kohaselt võib tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigel ajal andmata või toiming õigel ajal sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi.
  15. Kaebaja on seisukohal, et haldusmenetlus viidi lõpuni 13 aastaga – võttes aluseks Tartu Halduskohtu ja Tartu Ringkonnakohtu otsused, väljastas Jõhvi Vallavalitsus
  16. oktoobril 2013 Osaühing Pesulux omandis olevate veetrasside kasutusloa ja edastas vallavolikogule läbivaatamiseks ning otsustamiseks Osaühing Pesulux taotluse vee-ettevõtjaks määramise kohta (I kd, tl 4). Kohtu hinnangul peab kaebaja seega haldusmenetluseks, milles vastustaja oli tegevusetu nii menetlust veetrassidele kasutusloa andmiseks kui ka menetlust kaebaja veeettevõtjaks määramiseks. Kuigi kaebaja on märkinud, et „
  17. veebruari 2013.a Tartu Ringkonnakohtu jõustunud lahendiga on tuvastatud, et kaebaja esitas
  18. aastal Jõhvi Vallavalitsusele ehitusprojekti ning taotluse väljastada kasutusluba, kasutusluba väljastati aga alles
  19. oktoobril 2013.a. Seega on käesoleval juhul Jõhvi Vallavalitsus olnud kasutusloa menetluses selgelt tegevusetu, kuivõrd kasutusloa menetluses oli sisuliselt 13- aasta pikkune paus, mille jooksul ei viidud läbi ühtegi menetlustoimingut.“, on ta samas selgitanud, et „Jõhvi Linnavalitsusele oli teada, et kasutusloa taotluse esitamise eesmärgiks oli see, et OÜ Pesulux 6
(12)3-15-2233 soovis enda ühisveevärgi viia kooskõlla ja soovis määramist vee-ettevõtjaks Jõhvi linnas nendes piirkondades, kus asuvad tema omandis olevad veetrassid /---/“ (I kd, tl 5). Asjaolu, et kaebaja peab kasutusloa andmise kõrval vastustaja poolseks tegevusetuseks ka vee-ettevõtjaks määramise otsustamist, kinnitab ka kaebuse p-s 2.1.3 märgitu, et „Mõlemast kohtulahendist lähtuvalt puudusid vallal alused jätta OÜ Pesulux vee-ettevõtteks kinnitamata tema poolt taotletud tegevuspiirkonnas. /---/ Seega kinnitati OÜ Pesulux tegevuspiirkonnaks Jõhvi linnas need piirkonnad, kuhu OÜ Pesulux tuli kinnitada juba
  1. a.“ (I kd, tl-d 5-5p).
  2. Tartu Halduskohus tühistas
  3. oktoobri
  4. a otsusega asjas nr 3-11-870 Jõhvi Vallavolikogu
  5. aprilli
  6. a otsuse nr 112 ja kohustas Jõhvi Vallavalitsust edastama Osaühing Pesulux vee-ettevõtja määramise taotlused Jõhvi Vallavolikogule läbivaatamiseks ja otsustamiseks (resolutsiooni esimene ja teine lause). Tartu Ringkonnakohus jättis
  7. veebruari
  8. a jõustunud kohtuotsusega asjas nr 3-11-870 Tartu Halduskohtu
  9. oktoobri
  10. a otsuse resolutsiooni esimese ja teise lause muutmata. Muuhulgas on ringkonnakohus otsuse p-s 39 märkinud, et „kaebaja on kohustatud viima talle kuuluva ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni mõistliku aja jooksul seaduse nõuetega kooskõlla, ning vastustaja on kohustatud selleks läbi viima seaduse nõuetele vastava haldusmenetluse ning mitte esitama kasutusloa väljastamiseks ebamõistlikke, ebavajalikke ega ebaseaduslikke eeltingimusi. Selleks tuleb lõpuni viia
  11. aastal alanud kasutusloa väljastamise menetlus.“ Ringkonnakohus leidis viidatud otsuse p-s 39, et kaebaja on esitanud vastustajale
  12. aastal kasutusloa taotluse, mida vastustajal oleks tulnud vastavalt tõlgendada ja menetleda. Ühtlasi osutas ringkonnakohus sellele, et Riigikohtu ja EIK praktika kohaselt on isikul, kelle suhtes läbiviidav menetlus kestab ebamõistlikult kaua, õigus nõuda haldusorganilt kahju hüvitamist ebamõistlikult pika menetluse eest.
  13. Kasutusloa andmise otsustamine on diskretsiooniotsus. Seetõttu ei tähenda kohtu poolt kasutusloa andmise otsustamisega viivitamise õigusvastaseks tunnistamine veel seda, et ainus õiguspärane alternatiiv oleks kohalikul omavalitsusel kasutusloa andmine. Kuid käesolevas asjas kasutusluba lõpuks anti. Kohus ei ole tuvastanud, et kasutusloa andmise ajaks
  14. oktoobril 2013 olid toimunud mingid muutused õiguslikus või faktilises olustikus, mis takistasid kasutusloa andmist varem. Vastupidi,
  15. oktoobri
  16. a korraldusest nähtub, et vastustaja lähtus kaebajale kasutusloa väljastamisel Tartu Ringkonnakohtu jõustunud kohtuotsuses vallale antud täpsetest juhistest kasutusloa menetluse läbiviimiseks (I kd, tl 17). Seetõttu asub kohus seisukohale, et kasutusloa oleks saanud anda ka varem.
  17. Kohus nõustub kaebajaga, et kuigi planeerimis- ja ehitusseadus ei sätestanud ehitise kasutusloa taotluse menetlemise tähtaega, kehtisid ka
  18. aastal haldusmenetluse üldpõhimõtted, sh kohustus viia menetlus läbi mõistliku aja jooksul. Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 14 tulenev põhiõigus menetlusele mõistliku aja jooksul kohustab nii seadusandjat õiguslike mehhanismide loomiseks menetluse lõpuleviimiseks mõistliku aja jooksul kui ka täidesaatvat võimu asja tõhusaks lahendamiseks mõistliku aja jooksul (Riigikohtu üldkogu
  19. märtsi
  20. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p-d 77, 80). Õigus asja menetlemisele mõistliku aja jooksul on isiku menetluspõhiõiguse oluline osa ning selline õigus kuulub ka eraõiguslikele juriidilistele isikutele. Mõistliku menetlusaja kriteeriumile peab vastama mis tahes menetlus ning seda ka juhul, kui seadus ei sätesta konkreetset tähtaega menetlustoimingute sooritamiseks või menetluse läbiviimiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi
  21. septembri
  22. a otsus asjas nr 3-3-1-5-11, p-d 19, 24). Mõistlik menetlusaeg on määratlemata õigusmõiste. Hinnang mõistlikule menetlusajale tuleb anda igas asjas eraldi, selle erisusi ja eripärasid silmas pidades: hinnates asja keerukust, menetlusosalise käitumist, ametiasutuste või menetlejate tegevust ja kaebuse esitaja jaoks menetluses kaalul olevaid hüvesid (Riigikohtu üldkogu
  23. märtsi
  24. a otsus asjas nr 3-3-1-85-09, p 78 ja seal viidatud 7
(12)3-15-2233 EIK-i kohtupraktika). Mõistlikuks ei saa pidada kasutusloa andmise otsustamist 13 aasta jooksul. Kohus nõustub kaebajaga, et
  1. aastaks oleks tulnud kasutusloa andmine otsustada.
  2. Mis puudutab ebamõistlikku viivitust kaebaja vee-ettevõtjaks määramisega seoses, siis leiab kaebaja, et juba
  3. aastal tuli Osaühing Pesulux tegevuspiirkonnaks kinnitada piirkonnad, mis kinnitati
  4. jaanuari
  5. a otsusega (I kd, tl 5p). Kaebaja on leidnud, et
  6. aasta suvel vastustajale kasutusloa saamise taotluse esitamise eesmärgiks oli, et kaebaja kui vee-ettevõtja tegevuspiirkonnaks kehtestatakse lisaks Malmi ja Pargi tn piirkonnale ka Narva mnt piirkond. Ka on kaebaja kaebuse p-s 2.1.
  7. selgitanud, et vastustajale oli teada, et kasutusloa taotluse esitamise eesmärgiks oli soov saada vee-ettevõtjaks piirkondades, kus asuvad kaebaja omandis olevad veetrassid (I kd, tl 5). Samas nähtub ringkonnakohtu otsuse kirjeldavast osast, et kaebaja on väitnud, et tema poolt
  8. aastal Jõhvi Linnavalitsusele esitatud veetrasside projektil oli ainult üks eesmärk – kasutusloa taotlemine (I kd, tl 12). Asja materjalidest nähtub, et kaebaja esitas alles
  9. detsembril
  10. a ja
  11. aprillil
  12. a Jõhvi vallale taotluse määrata Osaühing Pesulux joogivee ettevõtteks Jõhvi linnas Malmi, Pargi tn, Narva mnt, Pargi tee ja Puru tee piirkonnas ÜVVKS § 7 lg 21 alusel (I kd, tl 20p; II kd, tl-d 204-206). Jõhvi Vallavalitsus keeldus
  13. detsembri
  14. a ja
  15. aprilli
  16. a taotluste edastamisest Jõhvi Vallavolikogule otsustamiseks, sest osaühingule kuuluvatele veetrassidele ei ole väljastatud kasutusluba (I kd, tl 20p). Eeltoodust tulenevalt ei saa kohtu hinnangul väita, et vastustaja viivitas kaebaja vee-ettevõtjaks määramisega (sarnaselt kasutusloa andmise otsustamisega) samuti 13 aastat. Tuvastatud on, et kaebaja taotles vee-ettevõtjaks määramist
  17. detsembril 2010 ja
  18. aprillil 2011 ning vastustaja tegi otsustuse
  19. jaanuaril
  21. Kohus märgib sarnaselt otsuse p-s 34 selgitatule, et vee-ettevõtjaks määramine on diskretsiooniotsus, mistõttu ei tähenda kohtu poolt sellekohase otsustamisega viivitamise õigusvastaseks tunnistamine veel seda, et ainus õiguspärane alternatiiv oleks kohalikul omavalitsusel vee-ettevõtjaks määramine. Ka ringkonnakohus nõustus
  22. veebruari
  23. a otsuses asjas nr 3-11-870 vastustajaga, et mitme trassi olemasolul tekib kohalikul omavalitsusel kaalutlusõigus – mõeldav on näiteks vastav piirkond soovijate vahel ära jaotada (otsuse p 40).
  24. Riigikohus selgitas
  25. oktoobri
  26. a otsuses asjas nr 3-3-1-11-15 p-s 12, et põhjusliku seose sisustamisel tuleb RVastS § 7 lg 4 alusel lähtuda võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-st 4: isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg. Kahju ei pea olema teo vahetu tagajärg, tegemist võib olla ka põhjuste ahelaga (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  27. detsembri
  28. a otsus asjas nr 3-2-1-125-03, p 27). Eeltoodu ei tähenda siiski, et kannatanule tuleb hüvitada igasugune ja rikkumisega ükskõik kui kauges seoses olev negatiivne tagajärg. Teoga liialt kauges põhjuslikus seoses oleva tagajärje eest hüvitise määramine on piiratud VÕS § 127 lg 2 ja § 1045 lg 3 alusel – seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega tekitatud kahju ei tule hüvitada ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Normi kaitseeesmärgiga hõlmamata õigusi halduse õigusvastane tegevus ei riku (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  29. aprilli
  30. a otsus asjas nr 3-3-1-17-12, p 8).
  31. Kaebaja leiab, et arvestades, et Jõhvi vald takistas oma tegevusetusega Osaühing Pesulux tegevust vee-ettevõtjana tänaseks kinnitatud piirkondades, tekkis Osaühingul Pesulux seeläbi kahju saamata jäänud tulu näol. Kaebaja leiab, et tal oli kavatsus ja võimalus tulu saada, kui tema kasutusloa taotlust oleks korrektselt menetletud ja kasutusluba väljastatud ning ta veeettevõtjaks kinnitatud (I kd, tl 5p). Kohus leiab, et ÜVVKS § 7 lg 21 (vee-ettevõtjaks määramine) eesmärk on mh kaitsta ettevõtlusvabadust. Seetõttu on kaebaja taotletud kahju, mis tekkis vee-ettevõtjaks määramise otsustamise viivitamisega, hõlmatud rikutud normi kaitse8
(12)3-15-2233 eesmärgiga. Võimalus teenida tulu kaupade ja teenuste müügiga on ettevõtlusvabaduse tuumaks (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  1. veebruari
  2. a otsus asjas nr 3-4-1-54-14, p 46). Seevastu veetrassidele kasutusloa andmisega viivitamine iseenesest ei tekitanud kaebajale kahju saamata jäänud tulu näol (saamata jäänud tulu ei olnud menetluse venimise otsene tagajärg, vaid lisakahju – tegemist oli pikema põhjusteahelaga). Ka
  3. aprilli
  4. a kaebusest haldusasjas nr 3-11-870 nähtub, et kaebaja on ise olnud seisukohal, et veetrassidele kasutuslubade taotlemine on eraldiseisev menetlus ja kasutuslubade olemasolu või puudumine ei ole takistuseks vee-ettevõtjaks määramisel ega tegevuspiirkonna kehtestamisel (I kd, tl 8). Kaebusest nähtub, et kahju tekkis eelkõige põhjusel, et kaebajat ei määratud vee-ettevõtjaks. Kaebaja leiab, et Jõhvi vald takistas oma tegevusetusega kaebaja tegvust vee-ettevõtjana tänaseks (
  5. jaanuari
  6. a Jõhvi Vallavolikogu otsusega) kinnitatud piirkondades, mistõttu tekkis kaebajal kahju saamata jäänud tulu näol (I kd, tl 5p). Ka ringkonnakohus ei nõustunud
  7. veebruari
  8. a otsuses asjas nr 3-11-870 seisukohtadega, et ÜVVKS § 7 lg 21 kirjutamata eelduseks on olemasoleva ühisveevärgi ja – kanalisatsioonisüsteemi kasutusluba, ja et see on üheks eelduseks ÜVVKS § 7 lg 21 alusel avalduse esitamiseks (otsuse p 37). Ringkonnakohus selgitas, et kasutusloa nõuet ei saa eeldada ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni puhul, mis on olnud kasutuses juba enne ehitusseaduse jõustumist
  9. jaanuaril
  10. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kaebaja nõutud saamata jäänud tulu, mis tekkis kasutusloa andmisega viivitamisel, ei tule hüvitada. Küll aga kuulub hüvitamisele saamata jäänud tulu, mis tekkis kaebaja vee-ettevõtjaks määramise otsustamise viivitamisega. Kuna ebamõistlikult pikk haldusmenetlus kaebaja vee-ettevõtjaks määramisega seoses kestis alates hetkest, mil vastustaja oleks mõistliku aja jooksul pidanud lahendama kaebaja
  11. aprillil
  12. a esitatud taotluse kuni kaebaja vee-ettevõtjaks määramiseni
  13. jaanuaril 2014, siis saab ka kahju välja mõista vaid selle perioodi eest.
  14. RVastS § 7 lg 3 ütleb, et sama paragrahvi lõigete 1 ja 2 alusel saab nõuda üksnes otsese varalise kahju ja saamata jäänud tulu hüvitamist. VÕS § 128 lg 4 sätestab, et saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. RVastS § 13 lg-s 1 sätestatakse, et hüvitise suuruse määramisel arvestatakse kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust, eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel ning muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane.
  15. Kaebaja on esitanud kahju suuruse arvestuse tabeli koos seletuskirjaga (I kd, tl-d 36-40). Tabelis on arvestuslikud andmed saamata jäänud tulu kohta. Arvestuse aluseks on võetud aadressil Narva mnt 30, Jõhvi asuva kortermaja veetarbimine ja tasutud arved, kellele on reaalselt vett müüdud eelnimetatud perioodi vältel. Sellest lähtuvalt on kaebaja arvutanud aasta ja kuu keskmise ning korteri keskmise tarbimise. Kaebaja ei pea põhjendatuks kõikide klientide andmete esitamist (II kd, tl 153p). Äriklientide puhul on analoogia korras lähtutud kaebaja äriklientide andmetest. Arvestuse lähteandmed on võetud raamatupidamisdokumentatsioonist. Arvestuses on toodud välja need kortermajad, millele kaebaja ei saanud teenust osutada valla tegevusetuse tõttu 13 aasta jooksul. Kaebaja leiab, et saamata jäänud tulu suurus on 13 aasta peale kokku 93 836 eurot 26 senti, kuid jätab hüvitamisele kuuluva kahju täpse suuruse kohtu hinnata. Kohus leiab eelnevat arvesse võttes, et saamata jäänud kahju kuulub hüvitamisele ainult 2,5 aasta kohta (seonduvalt õigusvastase viivitamisega kaebaja vee-ettevõtjaks määramisega).
  16. Vastustaja märgib vastuses kaebusele kolm peamist asjaolu, miks kahju hüvitamise nõue on põhjendamatu: 1) alates
  17. aastast kuni käesoleva ajani ei järgi kaebaja oma tegevuses 9
(12)3-15-2233 õigusaktides sätestatud nõudeid raamatupidamisarvestuse ja tegevuse avalikustamise osas – puudub võimalus kontrollida kaebaja tegevust vee-ettevõtjana ja hinnata esitatud väidete paikapidavust; 2) arvestuses tekitavad kahtlusi nii tulukuse määr kui klientide arv, sest avalike andmete kohaselt on vee-ettevõtjate tulukuse määr kordades madalam. Kaebaja seaduslik esindaja on ajakirjanduses väitnud, et klientide arv peale tegevuspiirkonna laienemist ei ole muutunud; 3) kaebajal puudub tehniline võimekus arvestuses kajastatud kogustes vee tarnimiseks (I kd, tl 53p). 43. Vastustaja on esitanud kohtule majandusaasta aruanded perioodi 2002-2013 kohta (I kd, tl-d 55-166), seejuures selgitamata, mida need aruanded vastustaja arvates tõendavad. Kohus osutab

§ 59

lg-le 1, mille kohaselt menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja oma väiteid, miks kahju hüvitamise nõue on põhjendamatu, tõendanud. Samuti on paljasõnalised vastustaja väited väidetavate seaduserikkumiste kohta seoses raamatupidamisarvestuse nõuete rikkumisega. Vastustaja ei ole kohtule esitanud ühegi haldusorgani poolt tehtud ühtegi ettekirjutust või otsust selle kohta, et Osaühing Pesulux ei järgi konkurentsiseadusest või ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seadusest tulenevaid nõudeid. Kaebaja väidab, et sellised haldusakte ei olegi (II kd, tl 1p). Kaebaja majandusaasta aruannetest nähtub, et ettevõtja on hoidnud raamatupidamises selget vahet põhi- ja lisategevusalade vahel tagades seeläbi majandusarvestuse läbipaistvuse.

  1. Kaebaja on selgitanud, et Osaühing Pesulux tulukuse määr tuleneb järgmistest asjaoludest: 1) minimaalne tööjõukulu; 2) joogiveetrassid on rajatud kaasaegsetest materjalidest, need ei leki ja veekaod on minimaalsed ning sellest tingituna on energiakulud madalad; 3) kaebaja omandis on oma elektrijaam, seega on oluliselt odavamad elektritariifid; 4) kogu veetöötlusprotsess on automatiseeritud; 5) veetrasside pikkused allikast tarbijani on kuni 2 km ja ei vaja topelt pumplaid (II kd, tl-d 3-3p). Kohtu hinnangul on nimetatud asjaolud tulukuse määra hindamisel asjakohased. Ka vastustaja ei ole neid väiteid ümber lükanud, märkides vaid, et tulukuse määr tekitab kahtlusi. Selline väide on paljasõnaline. Kui haldusorgan pidas neid andmeid ebatõenäolisteks, siis oleks ta pidanud esitama omapoolsed tõendid.
  2. Kohus nõustub kaebaja väidetega tehnilise võimekuse küsimuses. Keskkonnaregistri andmetest nähtub, et kaebaja omandis on kolm puurkaevu katastrinumbritega 16121, 2284 ja 2257 (II kd, tl-d 137-142). Puurkaevude kogutootlikus on üle 53 m3 tunnis ja seetõttu on ainetu väita, et tehnilist võimekust joogivee müümiseks kaebajal ei olnud.
  3. Kaebaja on kohtule esitanud joonised selle kohta, kes oleks olnud Osaühing Pesulux kliendid, kui ta oleks vee-ettevõtjana piirkonda õigeaegselt kinnitatud (II kd, tl-d 153p-158). Kaebaja selgitas, et joonistel on märgitud käsikirjaliselt potentsiaalsed kliendid Jõhvi linnas asukohaga Narva mnt 22, 24, 26, 28, 38, 40, 44, 48, 50, 54, 80, 82 ja
  4. Klientide hulka oleks kuulunud kaebaja arvates ka Vene Põhikool, kui veetarbimise mahtude andmete puudulikkuse tõttu jäeti see saamata jäänud tulu arvestusest välja. Samuti on kogu arvestus tehtud ilma käibemaksuta (I kd, tl 40p). Kui haldusorgan pidas kaebaja poolt esitatud andmeid ebatõenäolisteks, siis oleks ta pidanud esitama omapoolsed tõendid, seda vastustaja aga teinud ei ole.
  5. Kõike eelnevat arvesse võttes leiab kohus, et põhjendatud on kaebajale välja mõista hüvitis 18 000 eurot. Kohtu hinnangul on kahju täpse suuruse määramine praegusel juhul väga keeruline, kuid ka sellistel puhkudel kuulub kahju Riigikohtu praktika kohaselt hüvitamisele. Olukorras, kus kahju suuruse tuvastamiseks puuduvad veenvad tõendid, peab kohus paratamatult lähtuma paljuski poolte esitatud seisukohtadest. Kohus leiab, et kaebaja 10

(12)3-15-2233 seisukohad on veenvamad kui vastustaja omad. Süü puudumise tõendamiskoormis lasub avaliku võimu kandjal. Kohtu hinnangul oli vastustaja õigusvastane käitumine süüline. Vastustajale saab omistada süü raske hooletuse vormis.
  1. Tulenevalt RVastS § 7 lg-st 1 on varalise kahju hüvitamise nõude tekkimise eelduseks RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud nõuete ehk esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine, mille eesmärgiks on kahju vältimine ja vähendamine. Kohtu hinnangul ei ole kaebajale ette heidetav esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine. Esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise kohustuse täitmiseks on kaebaja aktiivselt tegutsenud. Kaebaja on selgitanud, et on korduvalt enne kohtusse pöördumist proovinud leida kohtuvälist kokkulepet, kuid vastustaja on need ettepanekud tagasi lükanud (II kd, tl 2). Vastustaja ei ole sellele väitele vastu vaielnud.
  2. Eeloodust tulenevalt rahuldab kohus Osaühing Pesulux kaebuse Jõhvi valla vastu ebamõistlikult pika haldusmenetlusega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks. 50.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109

lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

  1. Kaebaja on viimases menetluskulusid puudutavas dokumendis
  2. veebruaril 2017 selgitanud, et on kokku kandnud kulusid summas 3800 eurot, mille väljamõistmist ta taotleb (III kd, tl 80p). See summa koosneb õigusabikuludest koos käibemaksuga 3003 eurot 70 senti, riigilõivust 265 eurot ja kohtuistungiga seotud õigusabikuludest 531 eurot 30 senti.
  3. Kuigi kaebaja on ebajärjekindel olnud selles, kas nõuda kulude hüvitamist koos käibemaksuga või ilma (III kd, tl-d 2, 57, 80p), on kohtule esitatud viimases taotluses nõutud kulude hüvitamist koos käibemaksuga. Kohus nõustub kaebajaga, et Riigikohtu halduskolleegiumi tõlgenduse kohaselt tuleb menetluskulu välja mõista koos arvel märgitud käibemaksuga (vt
  4. märtsi
  5. a otsus asjas nr 3-3-1-85-15, p 30;
  6. detsembri
  7. a otsus asjas nr 3-3-1-54-12, p 22;
  8. novembri
  9. a otsus asjas nr 3-3-1-58-07, p 15). Kaebaja on taotlenud ka hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise tasumist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (III kd, tl 2p). Kohus seda taotlust ei rahulda.

§ 108lg 12 viitab küll, et menetluskulude jaotusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § des 173 ja 175 sätestatut, kuid TsMS § 177 lg 2 (näeb ette viivise) halduskohtumenetluses kohaldamiseks puudub alus (

  1. novembri
  2. a otsus asjas nr 3-3-137-16, p 26).
  3. Kohtule
  4. veebruaril 2017 esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt kandis kaebaja kulusid arvete nr 20151278, 20160322, 20160456, 20160916, 20161252, 20161743 alusel. Kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt on kulud kantud. Arvelt nr 20161252 ja selle arve spetsifikatsioonist nähtub, et kaebajal tuli arve alusel tasuda kokku 325 eurot 50 senti õigusabi ja riigilõivu eest (III kd, tl 62). Seega on kaebaja menetluskulude arvestuses kajastanud kahel korral riigilõivu 15 eurot tasumist. Selle summa ulatuses vähendab kohus menetluskulusid, mis tuleb kaebaja kasuks vastustajalt välja mõista. Seetõttu mõistab kohus Jõhvi vallalt Osaühing Pesulux kasuks välja menetluskulud summas 3785 eurot. Kohtu hinnangul on sellise summa väljamõistmine põhjendatud, kuna tegemist on keeruka õigusvaidlusega, samuti on määruskaebemenetluses vaidluse all olnud kaebuse tähtaegsuse ja menetluse lõpetamise küsimus. 11

(12)3-15-2233 54. Jõhvi valla menetluskulud jäävad

§ 108lg 1 alusel tema enda kanda.

55. Kohus tagastab kaebajale vee erikasutusloa nr 10-V originaaldokumendi, kuna kaebaja esitas dokumendi koopia koos kaebusega (I kd, tl-d 26p-28). (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 12

(12)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.