Obsah (10)

§ 423§ 116§ 110§ 5§ 663§ 657§ 654§ 70§ 171§ 174

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Määruse tegemise aeg ja koht 19.04.2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-13767

§ 423lõike 1 punktile 13, § 75 lõigetele 1 ja 2 ning § 70 lõigetele 1, 2 ja 3.

Nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, artikli 1 lõike b järgi kohaldatakse nimetatud määrust tsiviilasjade suhtes igat liiki kohtutes, mis käsitlevad vanemliku vastutuse tekkimist, teostamist, piiramist või äravõtmist. Artikli 2 lõike 7 kohaselt mõiste „vanemlik vastutus“ tähendab kõiki lapse isiku või varaga seotud õigusi ja kohustusi, mis antakse füüsilisele või juriidilisele isikule kohtuotsusega, seaduse alusel või õigusliku toimega kokkuleppe põhjal. See mõiste hõlmab eestkosteõigust ja suhtlusõigust. Artikli 8 lõike 1 kohaselt on liikmesriigi kohtutel vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle alaline elukoht on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis. Artikli 8 lõiget 1 kohaldatakse, kui artiklitest 9, 10 ja 12 ei tulene teisiti. Vanema kohustuste kindlaksmääramise ja laste kaitse abinõude rakendamise pädevuse, kohaldatava õiguse, abinõude tunnustamise, rakendamise ja koostöö konventsiooni (Haag, 19.10.1996) artikli 5 lõike 1 kohaselt on lapse hariliku viibimiskoha osalisriigi kohtu või haldusasutuse pädevuses rakendada abinõusid lapse või tema vara kaitseks. Sama artikli lõike 2 kohaselt on lapse hariliku viibimiskoha muutumisel ja tekkimisel teises osalisriigis pädevad uue hariliku viibimiskoha riigi ametiasutused, v.a artiklis 7 sätestatud juhtudel. Põhimõtet, et hooldusõiguse küsimuste lahendamiseks on pädev 3 lapse elukoha järgne kohus, kinnitab ka siseriiklik regulatsioon.

§ 116

lõige 1 sätestab, et käesolevas jaos nimetamata hagita perekonnaasjades kohaldatakse

§-s 110 sätestatut.

§ 110

lõike 3 kohaselt lahendab eestkosteasja eestkostet vajava isiku elukoha järgne kohus.

1. Avaldusest ja rahvastikuregistrist nähtuvalt on lapse elukoht XXX, Harjumaa, mistõttu ei tekkinud kohtul avalduse menetlusse võtmisel põhjendatud kahtlust, et lapse elukoht ei ole Eestis ja et laps ei viibi Eestis ka tegelikult. Seega on kohus avalduse menetlusse võtnud õigesti. Kohus on lapse isa isiklikult ära kuulanud, lapse ema on esitanud kirjalikud seisukohad. Ema selgituse kohaselt elab ta koos tulevase abikaasa ja kahe lapsega ühise perena alates 02.08.2017 Türgi Vabariigis. Laps käib Türgis igapäevaselt koolis ning emale ja lapsele on väljastatud Türgi Vabariigis isikut tõendav dokument. Lapse ema on oma väiteid dokumentidega tõendanud.
2. Kohus leidis, et käesolevas asjas on tõendatud, et lapse alaline elukoht on praegusel ajal Türgi Vabariigis. Nõukogu määrus (EÜ) nr 2201/2003 ei sisalda alalise elukoha definitsiooni. Euroopa Kohus on 02.04.2009 otsuses kohtuasjas nr C-523/07 tõlgendanud lapse alalist elukohta (lapse harilikku viibimiskohta) nimetatud määruse artikli 8 lõike 1 mõttes järgmiselt: „Määruse nr 2201/2003 artikli 8 lõike 1 alusel tuleb mõistet „harilik viibimiskoht" tõlgendada selliselt, et see vastab kohale, mis väljendab lapse teatud integratsiooni sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda. Sel eesmärgil tuleb eelkõige võtta arvesse liikmesriigi territooriumil viibimise kestust, õiguspärasust ja tingimusi ning põhjuseid, miks perekond sinna liikmesriiki kolis, lapse kodakondsust, kooliskäimise kohta ja tingimusi, keelteoskust ning samuti lapse perekondlikke ja sotsiaalseid suhteid nimetatud liikmesriigis. Lapse alalise elukoha kindlaksmääramise õigus on siseriiklikul kohtul, võttes sealjuures iga konkreetse juhtumi korral arvesse kõiki konkreetseid faktilisi asjaolusid.“ Riigikohus asus lahendis nr 3-2-1-66-10 (punktis 18) seisukohale, et Euroopa Kohtu ülalviidatud lahendi järgi ei saa lapse harilikku viibimiskohta määrata üksnes selle järgi, kui kaua on laps ühes või teises liikmesriigis viibinud. Lapse liikmesriigis viibimise aeg on üks asjaolu, mille alusel saab lapse hariliku viibimiskoha kindlaks määrata. Samas ei saa välistada ka seda, et liikmesriik muutub lapse harilikuks viibimiskohaks kohe pärast lapse liikmesriiki saabumist, s.o nt juhul, kui vanemad on kokku leppinud, et perekond asub elama sellesse liikmesriiki. Oluline on tuvastada, millises liikmesriigis on laps sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda paremini integreerunud. Maakohtu hinnangul on sama põhimõte asjakohane ka siis, kui lapse elukoht on kolmanda riigi territooriumil.
3. Rahvastikuregistri andmetel on emal isiku- ja varahooldusainuõigus lapse suhtes. Avalduse kohaselt leppisid vanemad lapse sünni registreerimisel kokku anda lapse ainuhooldusõigus emale. Lähtudes eeltoodust on emal õigus määrata lapse viibimiskohaks käesoleval ajal Türgi Vabariik. Kohtu hinnangul on tuvastatud, et praegusel ajal on laps sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda paremini integreerunud Türgi Vabariigis. Laps elab Türgis koos ema ja õega alates 2017.a augustist, käib Türgis koolis ja oskab lisaks emakeelele ka türgi keelt. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-66-10 märkinud, et lapse harilikku viibimiskohta kui rahvusvahelise kohtualluvuse määramiseks olulist asjaolu tuleb käsitada Euroopa õiguse autonoomse mõistena. Sellest tulenevalt ei sõltu lapse hariliku viibimiskoha määratlus riigisisesest õigusest ning lapse harilikku viibimiskohta ei saa samastada alaealise elukohaga tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 15 mõttes ega ole õige siduda lapse 4 harilikku viibimiskohta tema vanema elukohaga. Seega ei saa väita, et lapse elukoht on Eestis, kuna tema mõlema vanema rahvastikuregistri järgne elukoht on Eestis, kui isa elab Eestis ja ema koos lapsega tegelikult Türgis.
4. Vaidlust ei ole, et praegusel ajal on lapse emal ainuhooldusõigus. Kohus viitas perekonnaseaduse (PKS) § 123¹ lõigetele 1 ja 3 ning § 143 lõigetele 1 ja
5. Lapse isa on 15.09.2017 esitanud kohtusse avalduse vanemate ühise hooldusõiguse taastamiseks ja vanemaõiguste määramiseks. Kuivõrd lapse alaline elukoht on välisriigis alates 2017.a augustist, oli kohus seisukohal, et lähtuvalt Nõukogu määrusest (EÜ) nr 2201/2003 ja Vanema kohustuste kindlaksmääramise ja laste kaitse abinõude rakendamise pädevuse, kohaldatava õiguse, abinõude tunnustamise, rakendamise ja koostöö konventsioonist (Haag, 19.10.1996), ei ole Eesti kohus pädev avaldust lahendama. Kohus ei ole tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid Eesti kohtul avaldust lahendada Nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/2003 artiklite 9, 10 ja 12 alusel või eelnevalt viidatud konventsiooni artikli 7 alusel. Avaldus käsitleb asja, mis Nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/2003 artiklitest 8, 9, 10 ja 12 ning eelviidatud konventsiooni artiklist 5 tulenevalt ei ole Harju Maakohtu alluvuses ning mis on Türgi Vabariigi kohtu alluvuses.
6. Kohus kohaldab

-is rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohtualluvuse määramisel Euroopa Liidu liikmesriikide kohtute vahel üksnes ulatuses, milles see ei ole reguleeritud nõukogu määrusega (EÜ) nr 2201/2003. Eeltoodust tulenevalt leidis kohus, et käesolev tsiviilasi ei allu vastavalt rahvusvahelise kohtualluvuse sätetele Eesti Vabariigi kohtule ning kooskõlas

§ 423

lõike 1 punktidega 13 ja 2, § 75 lõigetega 1 ja 2 ning § 70 lõigetega 1, 2 ja 3 tuleb avaldus jätta läbi vaatamata. Määruskaebus ja menetluse edasine käik

1. 15.02.2018 esitatud määruskaebuses palub avaldaja maakohtu määruse tühistada ja tema avalduse menetlusse võtta või alternatiivselt saata asja menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule. Kohtu põhjendused avalduse rahuldamata jätmiseks ei ole piisavad ning ka õigusaktid, millele kohus viitab, ei ole kohaldatavad.
2. Kohus on tuginenud määruse tegemisel Euroopa Liidu (EL) õigusele, kuid Türgi Vabariik ei ole EL-i liikmesriik, vaid kandidaatriik, millest tulenevalt ei ole EL-i õigus otsekohalduv Türgi suhtes. Türgi õigus- ja kultuurruum erineb oluliselt Euroopa omast. Kohus on rikkunud selgitamiskohustust ega ole põhjendanud, millele tuginedes ta leiab, et antud asjas on analoogia korras kohalduv ka EL-i õigus ja kohtupraktika.
3. Kui arvestada Euroopa Kohtu tõlgendusi alalise elukoha määramisel, on ilmne, et lapse alaline elukoht on Eestis. Rahvastikuregistrist nähtuvalt on lapse elukoht Eestis, samuti on tal Eesti kodakondsus. Avaldaja viitab ka Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-107-
4. Lisaks on periood, mil laps on emaga Türgis elanud, suhteliselt lühike, st alates 2017.a suvest. Laps on enamuse oma elust veetnud Eestis, kindlasti on ta rohkem integreerunud siinsesse sotsiaalsesse ja perekondlikku keskkonda ning omab kodumaal suuremaid perekondlikke ja sotsiaalseid suhteid. Samuti puudub kindel teave, et laps on võimeline türgi keeles vabalt suhtlema.
5. Kohus on rikkunud ka

§ 5lõike 3 nõudeid.

Kohus on tuginenud ainult lapse ema selgitustele ja tõenditele, kuid ei ole välja selgitanud, kas need vastavad ka tegelikkusele. Seejuures ei nähtu e-toimikust kohtu viidatud lapsele väljastatud Türgi Vabariigi isikut 5 tõendavat dokumenti. Samuti puuduvad e-toimikus lapse ema poolt 22.11.2017 esitatud kahe võõrkeelse dokumendi tõlked. Kuna üürileping on tähtajaline, on ilmne, et lapse ema ja koos temaga ka lapse viibimine Türgis on planeeritud ajutisena. Lisana nr 21 esitatud video annab alust asuda seisukohale, et ema manipuleerib lapsega, et saavutada endale soovitud tulemus. Kaebaja hinnangul ei ole kohus kogunud piisavalt tõendeid ega selgitanud välja kõiki asjaolusid, mis kinnitaksid, et lapse alaline elukoht on Türgi Vabariigis. Kohus oleks saanud kohustada pooli ilmuma ka ärakuulamisele, et välja selgitada, kas laps on eluga Türgis kohanenud, võimeline türgi keeles suhtlema jne. Ärakuulamine oleks aidanud kohtul objektiivselt hinnata, kas lapse ema esitatud materjalid on asjakohased, kuna on tekkinud põhjendatud kahtlus nende õigsuse osas. Vastustajate seisukoht ja menetluse edasine käik 14. Lapse ema vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Lapsele määratud esindaja toetas määruskaebuse rahuldamist kohtualluvuse küsimuse lahendamiseks vajalike asjaolude selgitamiseks. 15. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis

§ 663lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht 16. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et vastavalt

§ 657

lõike 1 punktile 1 ja §-le 659 tuleb Harju Maakohtu 01.02.2018 määrus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid käesolevas lahendis (

§ 654lõige 6 koosmõjus §-ga 659).

17. Vastuseks kaebusele selgitab kolleegium järgmist. Avalduse, mille puhul (eeldatavad) menetlusosalised või mõni neist asub väljaspool Eestit, menetlusse võtmisel peab kohus veenduma talle teadaolevate asjaolude alusel või hilisemas menetluses talle täiendavalt teatavaks saanud asjaolude alusel, et on pädev asja arutama. Euroopa Liidu liikmesriigi kohtul tuleb kontrolli alustada Euroopa Liidu õigusaktide alusel. Seega konkreetse avalduse puhul alustas maakohus peale täiendavate asjaolude teadasaamist asjakohaselt kohtualluvuse kontrolli Nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/2003, milline käsitleb mh kohtualluvust kohtuasjades, mis on mh seotud vanemliku vastutusega, alusel. Määruse artikli 1 lõike 1.

1. b)ja lõike 2.
2. a)kohaselt kuulub selle määruse kohaldamisalasse ka eestkoste- ja suhtlusõiguse küsimused. Artikli 8 lõigete 1 ja 2 kohaselt on liikmeriigi kohtutel vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle alaline elukoht on avalduse esitamise ajal selles liikmesriigis, kui artiklitest 9, 10 ja 12 ei tulene teisiti. Artiklite 9 (kohtuotsuse, mis tehti enne lapse kolimist, muutmine) ja 10 (lapserööv) käesolevas asjas kohaldamiseks faktilised eeldused täidetud ei ole. Samuti ei ole pooled toonud esile vanemate vahel enne avalduse kohtusse esitamist kokkuleppe olemasolu Eesti kohtualluvuse kohta, mis saaks anda aluse kohaldada artiklit 12 (lepinguline kohtualluvus). Artikkel 61 reguleerib määruse kohaldamisala suhtes vanema kohustuste kindlaksmääramise ja laste kaitse abinõude rakendamise pädevuse, kohaldatava õiguse, abinõude tunnustamise, rakendamise ja koostöö konventsiooniga (Haag, 19.10.1996). Viidatud sätte kohaselt peab määruse kohaldamiseks puudutama juhtum määrusega reguleeritud küsimust ja kõnealune laps peab elama alaliselt mõne liikmesriigi territooriumil. Järgnevalt põhjendab kolleegium, miks ta nõustub maakohtuga, et lapse alaliseks elukohaks määruse mõttes on alust tuvastada Türgi Vabariik. 6 18. Kolleegium nõustub maakohtuga, et käesolevas asjas kohtu ette toodud asjaolude ja tõendite kogumi alusel on põhjendatud tuvastada lapse alalise elukohana Nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/2003 mõttes Türgi Vabariik. Lapse ema tõi esile, et kogu perekond kolis elama Türki, kuna ema tulevane abikaasa on Türgi kodanik, neil on ka ühine laps ja see oli ühine otsus, mida pooldas ka S. Asja materjalidest nähtuvalt on Sle ja emale väljastatud Türgi elamisload tähtajaga kuni 09.10.2019 (t lk 135-138), samuti on perekonnal sõlmitud korteri üürileping perioodiks 21.08.2017-21.08.2019 (t lk 132, tõlge lk 133) ning tõendatud on, et S käib XXX Algkooli 1/E klassis (kooli tõend t I kd lk 131, tõlge lk 130; klassipilt lk 113). Vastuses määruskaebusele on ema kinnitanud, et laps suhtleb õpetajate ja eakaaslastega nii türgi kui inglise keeles. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kolleegium kaebuse väitega, et laps on rohkem integreerunud Eesti keskkonda. Tuvastatavateks seosteks, mis lapsel praegusel hetkel Eestiga on, on kodakondsus, rahvastikuregistri kanne Eesti elukoha kohta ja asjaolu, et tema isa elab Eestis. Kuigi laps elas kuni augustini 2017 Eestis ja omab seetõttu Eestis perekondlikke ja sotsiaalseid suhteid, nõustub kolleegium siinkohal lapse emaga, et avalduse esitamise ajal kohtusse viibisid ja viibivad senini lapsele kõige lähedasemad isikud (ema, õde ja kasuisa) koos temaga Türgis ja soovivad siduda tuleviku selle riigiga. Sellisel juhul ei oma tähendust ka riigis senise viibimise kestus, kuivõrd Türgi muutus lapse harilikuks viibimiskohaks sisuliselt kohe peale sinna saabumist, sest pere leppis kokku, et nende edasine elukoht saab olema Türgis. Pere tegi selleks ka konkreetseid samme – üüris korteri, Säde lisati koolinimekirja ning lapsele ja emale taotleti kohalikud dokumendid ja elamisload. 19. Nii avaldaja määruskaebuses kui lapsele määratud esindaja vastuses kaebusele on seatud kahtluse alla lapse alaliselt Türgis viibimise, leides, et tegemist võib olla ajutise Eestist eemalviibimisega. Kolleegiumil puudub alus nimetatud seisukohtadega nõustumiseks. Rahvastikuregistri andmetel on Eestis informatiivne ja statistiline tähendus (rahvastikuregistri seaduse (RRS) § 6 lõige 1), seega üksnes sellele asjaolule tuginedes ei saa hinnata registrijärgsest elukohast eemalviibimist ajutiseks. Õiguslik tähendus on registrisse kantud elukohal vastavalt RRS § 48 lõikele 2 Riigikogu jm valimiste, maksuseadusest tulenevate maksete tasumise ja avaliku ülesande täitmise kontekstis, kui ülesande täitmine on seotud elukohajärgsusega. Kolleegiumi hinnangul ei anna lapse viibimise ajutiseks lugemiseks alust ka üürilepingu tähtajalisus. Tähtajaliste üürilepingute pikendamine või uute üürilepingute sõlmimine on üüriturul tavapärane. Tähtajalise üürilepingu sõlmimise vajadust on lapse ema vastuses määruskaebusele ka põhistanud, märkides, et kuna nende perel võib kahe aasta jooksul tekkida vajadus suurema elamispinna järele, oli kaheaastane üürileping mõistlik valik ning samuti soovis omadel põhjustel tähtajalist lepingut üürileandja. 20. Määruskaebuses viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-107-10, milles leiti, et isegi kui lapse elukoht ei ole Eestis, võib Eesti kohus hooldusõiguse asja lahendada eelkõige ka siis, kui laps on Eesti Vabariigi kodanik, ei ole praeguses asjas asjakohane. Viidatud vaidluses elasid lapsed Ameerika Ühendriikides ning kuna Eesti ja Ameerika Ühendriigid ei ole koos ühegi välislepingu osalised, kelle suhtes kehtiks välislepingus laste hooldusõiguse määramise nõuete kohtualluvuse sätted, tuli Eesti kohtul kontrollida asjas esitatud nõuete rahvusvahelist kohtualluvust

-i alusel, mille § 116 lõige 1 ja § 110 lõike 1 punkt 1 väljendavad eeltoodud põhimõtet, et kohus saab asja lahendada ka kodakondsusest lähtudes (vt viidatud lahendi punktid 13 ja 16). Kuna praeguses asjas on Eesti ja Türgi mõlemad eelnevalt viidatud konventsiooni 7 osalisriigid, tuleb kohtualluvuse määramisel

§ 70lõike 2 järgi lähtuda konventsioonist kui välislepingust.

1. Kaebuses on ka märgitud, et e-toimikust ei nähtu määruses viidatud lapsele väljastatud Türgi isikut tõendav dokument ning üürilepingu ja kooli tõendi tõlked. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt ei ole maakohus tõepoolest kõnealuseid tõendeid avaldajale nähtavaks teinud. Samas ei muuda eeltoodud rikkumine asja lahendust, kuna kõnealused dokumendid ja tõlked on lapse ema kohtule esitanud ning maakohus on nende sisu määruses õigesti kajastanud. Käesoleva määruse tegemise ajaks on ringkonnakohus teinud e-toimikus avaldajale nähtavaks kõik viidatud dokumendid.
2. Seoses kaebuse väitega, et kohus oleks saanud kohustada pooli ilmuma kohtusse ärakuulamisele, märgib kolleegium, et tegemist on kohtu kaalutlusõigusega ning arvestades, et lapse ema on juba 27.10.2017 e-kirjas maakohtule teatanud, et elab Eestist väga kaugel ning tal on mõnekuuline rinnalaps, kellega reisimine on raskendatud, oli põhjendatud kohtu otsustus pooli mitte kohustada ärakuulamisele ilmuma. Sama on kinnitatud vastuses määruskaebusele.
3. Menetluskulud tuleb jätta kaebuse rahuldamata jätmise tõttu

§ 171

lõikest 1 tulenevalt kaebuse esitaja kanda, v.a lapse SS riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäävad riigi kanda. 24. Järgnevalt määrab kolleegium

§ 174

lõikest 3 tulenevalt kindlaks puudutatud isiku JJ kantud ja talle avaldaja poolt hüvitamisele kuuluvate menetluskulude põhjendatud ja vajaliku suuruse. 12.03.2018 esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on XX määruskaebemenetlusega seotud menetluskuluks õigusabikulud 180 eurot 3h õigusabi eest, mis seisneb järgnevas: 01.02.2018 maakohtu määrusega tutvumine 30 min; 01.02.2018 internetivestlus kliendiga ja määruse selgitamine, edasise tegevuse analüüs 1h; 28.02.2018 kaebusele seisukoha koostamine 1h 30min. Esindaja tunnitasuks on 60 eurot. Avaldaja ei ole kuludele vastuväidet esitanud. 25. Kolleegium, tutvunud puudutatud isiku XX lepingulise esindaja teostatud toimingute nimekirjaga ja toimikuga, leiab, et, arvestades nii määruskaebuse kui ka vastuse sisu ja mahtu, on maakohtu määrusega tutvumise, kliendisuhtlus ja määruskaebusele vastuse koostamise ajakulu kokku 3h mõistlik ja põhjendatud. Samuti on mõistlikus määras ja kooskõlas kohtupraktikaga puudutatud isiku XX esindaja tunnitasu 60 eurot. Eeltoodust tulenevalt määrab ringkonnakohus kindlaks XX menetluskulude rahalise suuruse ja mõistab avaldajalt XX kasuks välja õigusabikulud 3 töötunni eest tunnitasuga 160 eurot s.o kokku 180 eurot. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/