1-17-2357/34

1-17-2357 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai 2018, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-17-2357 Kohtukoosseis Eesistuja Andres Parmas, liikmed julia Katškovskaja ja Orvi Koik Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
2. märtsi
3. a otsus Kriminaalasi Olav Roasto süüdistus KarS § 423 lg 1 järgi, üldmenetlus Apellandid Kaitsja Olav Roasto (ik: 34504220268); elukoht: XXX; kriminaalkorras karistamata, kehtivaid väärteokaristusi 1; tõkendit ei ole kohaldatud Süüdistatav Prokurör Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merike Tikk Kaitsja Vandeadvokaat Brigitta Mõttus Kannatanu XX Kannatanu esindaja Vandeadvokaat Mare Lust RESOLUTSIOON Jätta apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu
4. märtsi
5. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. 1 1-17-2357 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Olav Roastole esitati süüdistus KarS § 423 lg 1 järgi selles, et
7. juunil 2016 tegi ta järelhaagisega sõiduautot juhtides keelava fooritulega Harjumaal Saue vallas Tallinn-PärnuIkla mnt-lt vasakpööret Tallinn-Saku-Laagri mnt-le ning sõitis ette Tallinna suunas liikuvale mootorrattale ning mootorsõidukite vahel toimus kokkupõrge. Kokkupõrke tulemusel paiskus mootorrattur XX asfaldile, saades eluohtlikke tervisekahjustusi. O. Roasto rikkus LS § 16 lg-st 1 tulenevat liikleja kohustust olla viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda; § 33 lg 2 p-st 8 nähtuvat juhi kohustust enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduda, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ega teel töötajaid; § 56 lg-st 1 tulenevat juhi kohustust ristmikule lähenedes olla eriti tähelepanelik ja arvestada ristmiku liiklusoludega ning sõita sellise kiirusega, et tal on vajaduse korral võimalik sõiduk seisma jätta ja anda teed eesõigust omavale liiklejale; § 58 lg-st 3 tulenevat juhi kohustust foori või reguleerija keelava märguande korral seisma jääda stoppjoone või stoppjoonemärgi ees. O. Roasto oli hooletu ja ei veendunud ristmikule lähenedes, milline foorituli talle põleb, asudes vasakpööret tegema keelava fooritulega ilma kiirust vähendamata ja stoppjoone ees seisma jäämata. Tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks ta pidanud keelavat foorituld märkama ning mõistma, et keelava fooritulega manöövri sooritamisel võib ta põhjustada liiklusõnnetuse ja teisele liiklusõnnetuse osapoolele rasked tervisekahjustused. Eeltoodud rikkumiste tõttu kannatanule raskeid tervisekahjustusi põhjustades pani O. Roasto toime KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
8. Harju Maakohtu
9. märsi
10. a otsusega tunnistati O. Roasto süüdi KarS § 423 lg 1 järgi ja teda karistati ühe aasta kümne kuu vangistusega. Mõistetud karistus jäeti KarS § 73 sätete alusel täielikult täitmisele pööramata tingimusel, et O. Roasto ei pane kahe aasta pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võeti O. Roastolt lisakaristusena kuueks kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õigus. Maakohus rahuldas kannatanu XX tsiviilhagi varalise kahjuhüvitise nõudes osaliselt, s.t kokku 3 000 euro ulatuses ja mittevaralise kahjuhüvitise nõudes osaliselt, s.o 11 000 euro ulatuses. Kannatanu menetluskuludest luges maakohus tsiviilhagiga seotud menetluskuludeks 600 eurot, millest KrMS § 182 lg 3 alusel jättis maakohus võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega kannatanu kanda 41,1% ehk 246,6 eurot ning 58,9% ehk 353,4 eurot mõistis O. Roastolt kannatanu kasuks välja. KrMS § 180 lg 1 ja § 175 lg 1 p 1 alusel mõistis maakohus O. Roastolt kannatanu kasuks välja tsiviilhagiga mitteseotud menetluskuludena 720 eurot. Veel mõistis maakohus O. Roastolt ositi kaheteist kuu jooksul menetluskuludena riigi tuludesse välja tunnistaja sõidukulud kohtuistungil osalemise eest, isiku ekspertiisi akti koostamise kulu ja liiklustehnilise ekspertiisi akti koostamise tasu, riigi õigusabi tasu kaitsja osutatud riigi õigusabi eest, sõiduki teisalduskulud ja sundraha teise astme kuriteos süüdi tunnistamise eest, s.o kokku menetluskulusid 2 109 eurot. Määratud kaitsja sõidukulud 307,2 euro ulatuses jättis maakohus riigi kanda. Maakohus tagastas asitõendiks oleva mootorratta kannatanule. 3.
11. Maakohus märkis, et kohtuistungil uuritud tõenditest nähtuvalt põhjustas süüdistuses kirjeldatud liiklusõnnetuse O. Roasto, kes tegi Tallinn-Pärnu-Ikla maanteelt Tallinn-Saku2 1-17-2357 Laagri maanteele vasakpööret keelava punase fooritulega. See asjaolu on kinnitust leidnud mitme tunnistaja kokkulangevate ütlustega. Seejuures on tunnistaja KV ja kannatanu ütlustega kinnitust leidnud, et kannatanule põles õnnetuse toimumise hetkel juba roheline tuli. Maakohus leidis, et õnnetuses osalenud mootorratturil oli liikumise eesõigus ja süüdistatav oleks pidanud tema läbilaskmiseks sõiduki peatama. Seda ta aga ei teinud. Süüdistatava ütlustest, et vastassuunas autod seisid, muidu ta poleks sõitnud ja siis tuli kuskilt mingi mootorratas, seda ta ei tea, kust ta tuli, nähtub, et ta ei olnud ristmikule lähenedes piisavalt tähelepanelik. Ta ei sõitnud ka sellise kiirusega, et oleks suutnud vajadusel seisma jääda ja anda eesõigust omavale juhile teed ega veendunud enne manöövri alustamist, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid. Eelpoolnimetatud rikkumistega eiras süüdistatav nõuet, et liikleja peab olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada inimesi, vara või keskkonda. Seega on tõendamist leidnud, et süüdistatav rikkus LS § 58 lg-t 3, § 56 lg-t 1, § 33 lg 2 p-i 8 ja § 16 lg-t 1, millega prokurör on sisustanud KarS § 423 lg 1 rikkumist. Nende rikkumistega põhjustas süüdistatav XX-le rasked tervisekahjustused. Seejuures ei nõustunud maakohus kaitsja hinnanguga, et eeldatavasti rikkus kannatanu ise LS § 16 lg 1, § 33 lg 2 p 8, § 45 lg 1 ja § 56 lg 1 nõudeid ja oli samuti talle tekkinud raskete tervisekahjustustega põhjuslikus seoses. Maakohus märkis, et LS § 45 lg-s 1 sätestatud nõude eesmärk on vältida külgkokkupõrget, mitte otsekokkupõrget. Seega ei ole nimetatud rikkumisele osutamine praegusel juhul asjakohane. LS § 33 lg 2 p 8 ja § 56 lg 1 nõuete rikkumist ei saa kannatanule ette heita, sest tal oli lubava fooritule korral õigus tugineda usalduspõhimõttele ja eeldada, et lõikuvatest suundadest tulevad liiklejad tagavad talle vaba liikumise. Kohtu hinnangul pani O. Roasto KarS § 423 lg 1 objektiivsele koosseisule vastava teo toime kergemeelsusest. Teo õigusvastasust või toimepanija süüd välistavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. 3.
12. O. Roastole karistust mõistes märkis maakohus, et tema süü on keskmisest suurem. Kuigi XX õnnetuse tagajärjel ei surnud, on see maakohtu hinnangul pelgalt õnneliku juhuse tulemus, sest isegi meditsiinitöötajatel ei olnud usku, et kannatanu jääb saadud vigastusi arvestades elama. Subjektiivse koosseisu mõttes on O. Roasto teo toime pannud raskemas ettevaatamatuse vormis, s.o kergemeelsusega. Süüdistatava karistust kergendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Süüdistatav ei ole enda süüd tunnistanud ega enda rikkumisi mõistnud ja on sisuliselt hoopis õnnetuse põhjustamist ette heitnud kannatanule. Samas ei tuvastanud maakohus ka süüd raskendavaid asjaolusid. Tulenevalt O. Roasto süü suurusest ei pidanud maakohus võimalikuks karistada teda rahalise karistusega. Selle võimaluse välistas maakohtu jaoks aga lisaks veel seegi, et O. Roasto on pensionär ja tal ei ole võimalust rahalist karistust kanda. Neil asjaoludel karistas maakohus O. Roastot ühe aasta kümne kuu pikkuse vangistusega, jättes selle karistuse KarS § 73 sätete alusel kahe aasta pikkuse katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Lisakaristusena võttis maakohus O. Roastolt kuueks kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õiguse, leides, et arvestades liiklusõnnetuseni viinud käitumist, on ta liikluses ohtlik isik ja enne juhtimisõiguse taastamist on vajalik veel ka see, et ta sooritaks uuesti liikluseksami. 3 1-17-2357 3.
13. Kannatanu tsiviilhagi rahuldas maakohus osaliselt nii varalise kahju nõudes, kus maakohus mõistis tema kasuks välja 3 000 eurot, kui ka mittevaralise kahju nõudes, mõistes tema kasuks välja 11 000 eurot. 3.
14. Samuti mõistis maakohus süüdistatavalt ositi kaheteist kuu jooksul välja menetluskulud, jättes seejuures tsiviilhagiga seonduvalt menetluskulud osaliselt kannatanu kanda. Viimaks lahendas maakohus asitõenditega seonduvad küsimused. MENETUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
15. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule O. Roasto kaitsja vandeadvokaat Brigitta Mõttus, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist (v.a selles osas, milles maakohus tsiviilhagi ei rahuldanud ja jättis menetluskulud O. Roastolt välja mõistmata). Kaitsja taotleb O. Roasto õigeksmõistmist süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi. Alternatiivselt taotleb ta O. Roastole mõistetud karistuse kergendamist ja temalt välja mõistetud kahjuhüvitiste vähendamist. Samuti taotleb ta menetluskulude riigi kanda jätmist. 4.
16. Kaitsja arvates ei ole maakohtu otsus nõuetekohaselt põhjendatud, maakohus on valesti hinnanud tõendeid ja jõudnud seetõttu ebaõigete järeldusteni. Kohus on rikkunud menetlusõiguse norme, sest ei ole hinnanud mõlema liiklusõnnetuse osalise käitumist. Apellandi arvates osutavad kogutud tõendid segasüüle. 4.
17. O. Roasto on kaitsja arvates rikkunud üksnes LS § 58 lg 3 nõudeid, aga mitte muid talle ette heidetud liiklusseaduse nõudeid. Samuti puudub põhjuslik seos O. Roasto LS § 58 lg 3 rikkumise ja kannatanule raskete kehavigastuste, ehk tagajärje tekkimise vahel. O. Roasto ei sõitnud mootorratturile ette, nagu on märgitud süüdistuses. Süüdistatav oli juba sõiduteel hetkel, kui mootorrattur temale otsa sõitis. Kaitsja ei nõustu maakohtuga, et O. Roasto rikkus LS § 16 nõudeid. Tunnistaja TL väide, et aeglustusrajal sõites pidi ta järsult pidurdama et O. Roasto vahele lasta, ei näita süüdistatava rikkumisi, vaid ilmselgelt hilines O. Roasto aeglustusrajale keeramisega selle raja tekkimise alguses ja ilmselgelt ei töötanud kärul sellel hetkel suunatuli (elektririkkeid võib esineda ka ajutisi, ühel hetkel töötab teine kord mitte). Süüdistatava jaoks on suunatule sisselülitamine sama automaatne nagu turvavöö peale panek. Kuna aeglustusrada on lühike ja keegi teda vahele ei lasknud siis pidi ta manööverdamisega selleks märku andma. Kogenud autojuht saab auto manöövritest aru, kui teine auto rida soovib vahetada ja annab teed. Samuti ei ole O. Roasto rikkunud LS § 33 lg 2 p 8, kuna just seda ta täitis ja selle täitmise pärast jäi ristmiku ületamisega hiljaks ehk ees sõitnud autodest pikalt maha. Ka LS § 56 lg 1 pole süüdistatav rikkunud, kuna tema ees ei olnud ega ette ei olnud tekkimas ühtki liiklejat, O. Roasto fikseeris selle enne ristmikule sõitu. Süüdistatav ei saanud kiirust vähendada, sest see oligi juba vaid 20km/h. Süüdistatav nägi, et autod kõik seisid vastassuunas foori taga, seega ta siiski veendus manöövri ohutuses. Ei piisa isiku süüdimõistmiseks vaid sellest, et on tuvastatud punase tulega ristmikule pööramine. 4 1-17-2357 4.
18. Kaitsja märgib, et kuna XX paiknemine teel ei ole üheselt tuvastamist leidnud, siis on tegemist kõrvaldamata kahtlusega, mis tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Ei ole leidnud tõendamist, et just süüdistatava liiklusnõuete rikkumise tagajärjel sai võimalikuks nõnda raske liiklusõnnetuse juhtumine ja sai võimalikuks kannatanule raskete kehavigastuste tekkimine. Samuti ei saa välistada, et LS § 2 p 76 ja § 45 lg 1 nõuete normid ei saaks kaitsta ka otsekokkupõrke vältimist. Pealegi ilmselt sõitis mootorrattur reast, mis oleks pidanud ära pöörama, otse, seega rikkus ilmselgelt normi, mis peaks välistama otsekokkupõrke. See on antud asjas ilmselge, et kui mootorrattur ei oleks muuhulgas ka neid nõudeid rikkunud ja sõitnud korrektselt ühes reas, siis ei oleks saanud ta ristmikule välja sõita, kuna oleks pidanud jääma eesseisvate autode taha seisma ning süüdistatav oleks teda siis ka kindlasti näinud. 4.
19. Kaitsja osutab, et kannatanu ütlused lähevad kõigi muude tõenditega vastuollu. Kannatanu on väitnud, et tema seisis foori taga parempoolses reas esimesena ja ootas rohelist tuld. Samuti on ta järjekindlalt väitnud, et tema kiirus ei olnud üle 50 km/h. Ükski muu tõend aga kannatanu ütlusi ei kinnita. Tunnistaja KV kinnitas, et seisis parempoolsel sõidurajal ja tema ees ei olnud ühtegi mootorratast, vaid teised autod ning mingi hetk kihutas mootorratas temast paremalt mööda. Seda, et mootorrattur ei seisnud foori taga, on kinnitanud ka tunnistaja TL. Kaitsja osutab, et kui mootorrattur seisnuks foori taga, olnuks õnnetuse tagajärjed märksa leebemad. Kuigi ei ole täpselt menetluses tuvastatud, kust reast kannatanu täpselt ristmikule sõitis, siis samas on tõendatud, et mõlemas reas seisid autod, seega oli võimatu mootorratturil sõita ristmikule liiklusnõudeid järgides ja ta pidi seega rikkuma liikluseeskirju. Ta pidi liikuma kas siis autode vahelt, mis ootasid rohelist tuld, või nn. kolmandast reast, milles ei tohtinud otse sõita, vaid mis pööras ära paremale. Kaitsja on seisukohal, et rohelise tule põlemine ei võta ära isikult kohustust järgida teisi liiklusseaduse nõudeid. 4.
20. Juhul, kui ringkonnakohus jätab O. Roasto süüditunnistamise muutmata, taotleb kaitsja, et kohus vähendaks võrreldes maakohtuga veelgi hüvitist saamata jäänud tulu eest ja võtaks seda arvesse ka menetluskulude jaotamisel. Kohus peaks hüvitise suuruse määramisel arvesse võtma kannatanu enda rolli kahju tekkimisel. Mittevaralise kahju hüvitis ei ole apellandi arvates põhjendatud, sest raske tagajärg tekkis kannatanu enda käitumise tõttu. Lisaks osutab kaitsja sellele, et pole infot, et tekkinud tervisekahjustused oleksid püsiva iseloomuga ning tuvastatud on, et kannatanu tervis paraneb järk-järgult. Kui kohus siiski mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitise välja mõistmist ei tühista, peaks selle suurust vähendama, arvestades kannatanu enda rolli kahju tekkimises. 4.
21. Apellandi hinnangul on O. Roastole mõistetud karistus põhjendamatult raske. Ka karistust mõistes ei ole maakohus arvestanud kannatanu osaga tagajärje tekkimises. Mõistetud karistus ei vasta O. Roasto süü suurusele. Kaitsja osutab, et subjektiivsest koosseisust on maakohus ebaõigesti tuvastanud, nagu oleks tegu toime pandud kergemeelsusega. O. Roasto rikkus liiklusnõudeid hooletusest. Samuti märgib kaitsja, et süüdistatav kahetseb juhtunut. Kaitsja arvates, kui ringkonnakohus ei pea rahalise karistuse mõistmist võimalikuks, siis peaks mõistetav karistus olema alammäära lähedane ja katseaeg samuti minimaalne. Samuti ei ole apellandi hinnangul õiglane lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine kuueks kuuks, sest süüdistataval ei ole pika juhistaaži kestel olnud varasemaid rikkumisi. 5 1-17-2357
22. Prokurör esitas apellatsioonivastuse, milles palus jätta apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Prokuröri hinnangul on maakohtu otsus põhjendatud ja kohtu seisukoha kujunemine on jälgitav. Maakohus on küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid ning jõudnud põhjendatud järeldusele selles, et O. Roasto kui mootorsõidukijuhi ettevaatamatusest liiklusnõuete rikkumise tõttu sai XX eluohtlikke tervisekahjustusi. Kaitsja ei ole apellatsioonis esitanud selliseid argumente, mis saaks kaasa tuua maakohtu otsuse tühistamise. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
23. Kohtukolleegium leiab, et Harju Maakohtu vaidlustatud kohtuotsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
24. Tõendite esmase ja vahetu hindamise pädevus ja kohustus lasub maakohtul. Ringkonnakohus saab samade tõendite põhjal teha maakohtuga võrreldes teistsuguse otsuse siis, kui saab ära näidata konkreetsed vead maakohtu poolses tõendite hindamises. Arvestades seda, et ringkonnakohus vaatab kriminaalasja läbi apellatsiooni piires, siis peaks need vead tõenditele antud hinnangutes olema välja toodud apellatsioonis. Arutataval juhul on kaitsja tõepoolest ka ulatuslikult maakohut kritiseerinud, kuid seda mitte eeskätt O. Roasto käitumist puudutavate tõendite osas, vaid liiklusõnnetuse teise osapoole, s.o XX käitumise koha pealt. Kolleegium selgitab, et kuigi kaitsja on õigesti osutanud sellele, et hinnang tulebki anda kõigi liiklusõnnetuse osapoolte käitumisele, on kaitsja teinud ebaõige järelduse, nagu välistaks nn segasüü tuvastamine õigustuse ja kohustuse anda karistusõiguslik hinnang konkreetses kriminaalasjas süüdistuse saanud isiku käitumisele. Praegust kriminaalmenetlust toimetatakse O. Roastole esitatud süüdistuses ja seega karistusõiguslik hinnang tulebki anda just tema käitumisele. Seda on maakohus asjakohaselt ka teinud. Samas ei nähtu apellatsioonist maakohtu vigu, mis puudutaks tõendite hindamist O. Roasto käitumist puudutavas osas. Pelgalt see, et apellant ei ole maakohtu mingi järeldusega nõus või esitab sellest erineva väite, ei tähenda, et maakohtu hinnangut tuleks ümber hindama asuda.
25. Kaitsja arvates rikkus O. Roasto üksnes LS § 58 lg-t 3, mitte aga teisi süüdistuses välja toodud liiklusseaduse nõudeid. Selline seisukoht on ebaõige ja maakohtu otsuses põhjalikule tõendite analüüsile tuginedes veenvalt kummutatud. Seda, et O. Roasto käitus terves süüdistuses kirjeldatud liiklussituatsioonis LS § 16 lg-t 1 rikkuvalt, ei ole mingit kahtlust. Nii on tunnistaja TL ütlustega kinnitust leidnud, et juba õnnetuskohaks olevale ristmikule lähenedes käitus O. Roasto ohtlikult, pöörates aeglustusrajale teiste sõidukite liikumisega arvestamata ja suunatult näitamata. Aeglustusrajal ei pööranud ta mingit tähelepanu liiklusolukorrale ja liikus edasi ristmikule sellest hoolimata, et talle põles keelav foorituli. Edasiselt ei pööranud ta tähelepanu sellele, kas tema sõidusuunaga risti asuvast suunast on tulemas sõidukeid, mistõttu ei märganud ta kannatanu juhitud mootorratta lähenemist ja sõitis sellele ette. Kannatanu ja tunnistaja KV ütlustega on tõendatud, et sel ajal kui süüdistatav kannatanule ette sõitis, põles kannatanu jaoks juba roheline tuli, mis lubas tal oma sõidusuunas 6 1-17-2357 liikuda ja ühtlasi eeldada, et teistest suundadest keegi tema liikumist ei takista. Eriti kummastavad on kaitsja seisukohad seoses sellega, et O. Roasto juhitud sõiduki suunatuli võis mitte põleda ka ajutise tehnilise rikke tõttu ja seetõttu pole suunatule näitamata jätmine talle ette heidetav ning et ta oli õigustatud järsu ja ootamatu pöördemanöövri ette võtma, sest õigel ajal ei märganud ta seda teha. Apellandi käsitlusest jääb arusaam, et O. Roastol puuduvad liikluses üldse kohustused – üksnes teised juhid peavad olema nii viisakad kui ka tähelepanelikud, pidades aimama süüdistatava ootamatuid ja signaliseerimata manöövreid ning talle teed andma. Süüdistatav võib aga liikuda nii, nagu heaks arvab ja teha seda ka tehniliselt korrast ära sõidukiga. On ilmne, et apellandi käsitlus O. Roasto õigustest ja kohustustest liikluses ei vasta liiklusseaduse loogikale liiklejate vastastikuste õiguste ja kohustuste kohta.
26. Kaitsja on asunud ebaõigele seisukohale, nagu puuduks O. Roasto rikkumise ja tekkinud tagajärje vahel põhjuslik seos. Selline apellatsiooni väide näitab, et kaitsja ei anna endale aru põhjusliku seose olemusest. Põhjuslik seos näitab seda, kas mingi tegur on tagajärjega sellises seoses, et selle mõttelisel eemaldamisel ei saaks tagajärg aset leida. Jättes O. Roasto keelava fooritulega ristmikule sõitmise mõtteliselt eemale, on ilmne, et liiklusõnnetust ega järelikult ka süüdistuses märgitud koosseisupärast tagajärge – XX-le raske tervisekahjustuse tekkimist ei oleks saanud aset leida. Seega on arutatava asja kontekstis vaieldamatu, et O. Roasto tegu oli põhjuslikus seoses KarS § 423 lg-s 1 sätestatud tagajärjega.
27. Edasiselt märgib kolleegium, et nõustuda ei saa kaitsja käsitlusega sellest, nagu omaks arutatava kriminaalasja arutamisel olulist tähtsust see, millises sõidureas paiknes kannatanu juhitud mootorratas. Isegi kui XX oleks sõitnud vales sõidureas, sõiduridade vahel või mööda teepeenart, ei mõjutaks see mitte mingil viisil hinnangut O. Roasto käitumisele. Alust selliseks seisukohaks annab esmalt juba see, et O. Roastol puudus õigus keelava fooritulega ristmikku ületada, samas XX-l oli õigus sõita. Kannatanu väidetav liikumine vales sõidureas (süüdistatava suhtes kõige kaugemas!), sootuks ridade vahel või ka teepeenral, ei mõjuta kuidagi O. Roasto loodud ohtliku olukorra geneesi. Samuti ei võtaks eelmärgitud valedes kohtades teel paiknemine ära O. Roasto kohustust veenduda, et ta lubatud suunas ja eesõigusega liikuvale sõidukile ette ei liiguks. Ka süüdistatava võimalus XX liikumist tajuda ei muutuks vale teel paiknemise tõttu kuidagi halvemaks – pigem vastupidi. Kui kannatanu liikus tõepoolest mööda parempoolset sõidurida või mööda teepeenart, siis olnuks O. Roastol rohkem aega tema liikumist märgata ja sellele reageerida, kuid enda hoolimatu käitumise tõttu ta seda ei teinud.
28. Kaitsja on laskunud lubamatult spekulatsioonidesse ses osas, et kas õnnetuse tagajärjed olnuks kergemad, kui kannatanu alustanuks liikumist seisvast asendist. Seegi pole oluline, sest on tõendamist leidnud, et kannatanu liikus ristmikule lubava fooritulega. See, kas XX hakkas liikuma seisvast asendist alles rohelise tule süttimise järgselt või liikus rohelist foorituld märgates ühtlase kiirusega edasi, on seega õiguslikult tähtsusetu. Seetõttu on asjakohatu ja eksitav ka spekuleerimine teemadel, et kannatanu pidanuks nt operatiivsõidukile teed andma või ei oleks tohtinud ohustada teed ületavat hiljaks jäänud jalakäijat. O. Roasto ei kvalifitseeru kummakski – ei operatiivsõidukiks ega teed ületavaks jalakäijaks. Tema näol oli tegemist nahaalselt liiklusnõudeid eirava autojuhiga, kes mitmeid liiklusohtlikke võtteid kasutades sõitis keelavast fooritulest hoolimata kannatanu sõidusuunale teele ette. Süüdistuses märgitud 7 1-17-2357 liiklusolukorras oli kannatanu õigustatud tuginema usalduspõhimõttele ja lähtuma eeldusest, et talle võimaldatakse takistuseta läbisõit. Teistsuguse tõlgenduse korral kaotaks fooridega liikumisõiguse reguleerimine täielikult oma tähenduse.
29. Apellandi püüded osutada sellele, et arutatava liiklusõnnetuse puhul esineb nii kannatanu kui ka süüdistatava segasüü, sest lisaks O. Roastole (kes rikkus kaitsja arvates üksnes keelava fooritulega liikumise keelu kohustust), rikkus liiklusnõudeid ka XX, jäävad tagajärjetuks. Esiteks on maakohus kolleegiumi hinnangul jõudnud õigesti arusaamisele, et arutataval juhul on liiklusõnnetuseni viinud just ja üksnes O. Roasto liiklusnõuete rikkumised. Teiseks tuleb aga märkida sedagi, et nn segasüü olukorra tuvastamine ei muudaks karistusõiguslikku hinnangut O. Roasto käitumisele, mis on vaieldamatult kujutanud endast rea liiklusseaduse sätete rikkumist ja mille tagajärjel tekkis KarS § 423 lg 1 koosseisus märgitud raske tagajärg.
30. Kolleegium leiab, et O. Roastole mõistetud karistus vastab seadusele ja süüdistatava süü suurusele. O. Roasto rikkus liiklusnõudeid ulatuslikult, näidates nii enda käitumisega õnnetuseni viinud liiklussituatsioonis kui ka asja arutamise kestel esitatud väidetega, et ta ei mõista kohustusi, mida liiklusseadusega liiklejatele pannakse, nähes liikluses endal eeskätt just õigusi. O. Roasto ei ole kolleegiumi hinnangul väljendanud kahetsust, mida oleks võimalik arvesse võtta tema karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 tähenduses, vaid pigem on ta püüdnud hoopis küüniliselt vastutust toimunu eest veeretada kannatanu õlgadele. Kuigi kolleegium nõustub, et varasemate rikkumisteta isiku puhul ei pruugi olla põhjendatud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine, on see arutataval juhul põhjendatud. O. Roasto rikkus liiklusnõudeid sedavõrd ulatuslikult ja tekitas lisaks raske tagajärjega lõppenud liiklusõnnetusele veel liiklusohtlikke olukordi, et tema mõneks ajaks liiklusest eemaldamine on vajalik. Maakohtu otsuses on seda põhjalikult käsitletud ning kolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega täielikult.
31. Kolleegiumi hinnangul ei nähtu apellatsioonist põhjendusi, mis tingiks maakohtu põhjaliku ja igakülgselt läbi kaalutud seisukoha muutmist tsiviilhagi osas. Kaitsja arvates pidanuks hüvitise suuruse kindlaks määramisel arvesse võtma kannatanu enda rolli kahju tekkimisel. Seetõttu tulnuks varalise kahju eest välja mõistetud hüvitist veelgi vähendada ja jätta mittevaralise kahju katteks üldse hüvitis välja mõistmata. Nende apellandi seisukohtadega kolleegium ei nõustu, sest ei näe, sarnaselt maakohtuga, kahju tekkimises kannatanu süüd.
32. Eeltoodule tuginedes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ 8