Haldusasi nr 3-17-2476 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Andreas Paukštys Määruse tegemise aeg ja koht 27.11.2017.a, Tallinn Haldusasja number 3-17-2476 Haldusasi S.S. kaebus hald

§ 121

lg 1 p 4 kohaselt kuulub kaebus tagastamisele, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Taotlejal on võimalik tühistamisnõudega halduskohtusse pöörduda, kui tema vaie peaks rahuldamata jäetama või kui see jäetakse tähtaegselt (30 päeva jooksul vaide esitamisest) lahendamata. Menetlusabitaotluse lahendamine

1. Taotleja on esitanud riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse. Riigilõivuseaduse järgi tasutakse halduskohtule kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (§ 60 lg 1) ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel samuti 15 eurot (RLS § 60 lg 6). Kuna kohus tagastab kaebuse, puudub vajadus lahendada taotlust kaebuse esitamisel tasutava riigilõivu osas. Vaidemenetluse ajal esitatud esialgse õiguskaitse taotluse esitamise eest tasutava riigilõivu osas leiab kohus, et taotlus tuleb rahuldada. Kohtule esitatud andmetest nähtuvalt puuduvad taotlejal rahalised vahendid 15 euro suuruse riigilõivu tasumiseks, seega tuleb taotleja riigilõivu tasumisest vabastada. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine
2. Kohus leiab, et esialgse õiguskaitse taotlus tuleb rahuldamata jätta, sest taotlejal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. 7.

§ 249

lg 1 sätestab, et kohus võib kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks.

§ 249

lg 3 kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isikute õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. 8. Iseenesest on

§ 249

lg-st 2 tulenevalt esialgse õiguskaitse taotlust võimalik esitada vaidemenetluse ajal. Vaidlus puudub selles, et vaidemenetlus taotluse esitamise ajal kestis ning kohtule ei ole teatatud vaidemenetluse lõppemisest. Samuti on taotleja riigilõivu tasumisest vabastatud. Samas ei nähtu taotleja jaoks pöördumatute või raskesti kõrvaldavate tagajärgede saabumist kohtumenetluse ajal. Kuigi S.S. väidab, et mittesuitsetamine kahjustab tema tervist rohkem kui seda teeb regulaarne suitsetamine ja ta kannatab keeldude pärast, on need väited tõendamata. Juhul, kui taotlejal siiski on või tekivad suitsetamise võimaluse puudumisest mingisugused tervisehädad, on tal võimalik pöörduda vangla arsti poole vajalike ravi- või leevendusmeetmete saamiseks. Suitsetamisega harjunud inimese jaoks on suitsetamise võimaluse ära võtmine ilmselt ebameeldiv ja see võib põhjustada mõningaid vaevusi. Samas ei ole tegemist pöördumatute kahjulike tagajärgedega. Üldteada on, et suitsetamine kahjustab tervist ja suitsetamisest loobumisega kaasnevad ajutised ebameeldivused. Teisalt tuleb arvestada, et pikemas perspektiivis toob suitsetamisest loobumine inimesele kasu. Suitsetamine on küll ühiskonnas aktsepteeritud ning vabaduses viibivatele inimestele (siiski järjest suurenevate piirangutega) lubatud tegevus, samas ei ole see tegevus eluks vajalik. Seega, kuigi suitsetamise võimaluse puudumisest tekkinud ebameeldivuste hilisem heastamine ei ole ilmselt võimalik, ei ole tegemist taotlejale kahjuliku tagajärjega, mille vältimiseks oleks esialgse õiguskaitse kohaldamine vajalik. Käesoleval juhul ei ole taotlejal esialgse õiguskaitse vajadust.

1. Kuigi taotleja esialgse õiguskaitse taotluse võiks rahuldamata jätta ainuüksi põhjusel, et taotlejal esialgse õiguskaitse vajadus puudub, siis märgib kohus täiendavalt, et ei pea ka taotleja poolt esitatud vaiet või tulevikus esitatavat võimalikku samasisulist kaebust eriti perspektiivikaks. Kohus selgitab, et vangistuse eesmärk ei ole tagada vanglas kinni peetavale isikule mugav ja harjumuspärane äraolemine, vaid panna isik järele mõtlema oma tegude üle ja suunata õigusaktide ja -korra järgimisele läbi piirangute seadmise ja kindlale korrale allutamise. Vangistuse sisuks olevad piirangud ei tohi olla küll meelevaldsed, kuid riigil on avar otsustusvõimalus meetmete ja piirangute osas, millega vangistuse eesmärke ellu viia. Mida suurem on konkreetse keelatud tegevuse väärtus inimese elule ja heaolule, seda rohkem peab riik vastava tegevuse keelamist õigustama. Suitsetamine olulist väärtust inimese elule ja heaolule ei oma. Ühtlasi tuleb arvestada, et suitsetamise lubamine vanglas vajab vanglateenistuselt ressursse seonduvalt tubakatoodete ja suitsetamistarvete hoiustamisega ning et neid kasutataks eesmärgipäraselt. See tähendab, et takistada tuleb tubakatoodete ja suitsetamistarvete kasutamist arveldusvahendina või muul korra ja julgeoleku tagamist kahjustaval eesmärgil. Seega on suitsetamise keelamine põhjendatud julgeoleku huvides. Lisaks ei saa märkimata jätta, et vangla sisekorra eeskirja sätted, millest
2. oktoobrist 2017 kehtiv vanglas suitsetamise keeld tuleneb, võeti vastu juba justiitsministri
3. oktoobri 2010 määrusega nr
4. Piirangu kehtestamist on pärast seda mitmeid kordi kajastatud ajakirjanduses ning kahtlemata ka teavitatud Eesti vanglates kinni peetavaid isikuid. Tallinna Vangla kodukorra asjassepuutuvaid sätteid muudeti
5. aasta aprillikuus vastu võetud käskkirjaga. Eeltoodust nähtub, et vanglas kinni peetavatel isikutel oli piisavalt aega tulevikus kehtima hakkava suitsetamise keeluga harjumiseks ning oma harjumuste ümber kujundamiseks. Samuti on vanglatel olnud kogu aeg kohustus tagada suitsetamisest loobuda soovivatele kinnipeetavatele vajalik nõustamine. Eeltoodust tulenevalt ei nähtu põhiseaduse või inimõiguste sellist riivet, millest tulenevalt võiks taotleja esitatud vaie ja tulevikus esitatav võimalik kaebus saada rahuldatud. Seega leiab kohus, et vaide ja tulevikus esitatav võimaliku kaebuse eduväljavaated on ilmselt vähesed, mis omakorda õigustab ka täiendavalt esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmist. /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Andreas Paukštys