Obsah (11)

§ 153§ 31§ 104§ 150§ 41§ 107§ 8§ 93§ 22§ 29§ 146

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-17-17300 Määruse tegemise aeg ja koht 3. mai 2018, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu Tsiviilasi OÜ Va

§ 153lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgus 2.

Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 13.04.2017 määrusega välja kostja III pankroti. Määruse p-s 13 mõistis kohus kostjalt III välja pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja OÜ Vangent Assets kasuks lepingulise esindaja kulud summas 11 450 eurot. 08.05.2017 loovutas OÜ Vangent Assets menetluskulude nõude hagejale. Samal päeval esitas hageja nõudeavalduse haldurile, teatades nõudest summas 11 450 eurot. Nõuete kaitsmise koosolek toimus 18.10.2017. Kostjad esitas hageja nõudele vastuväite. Kostja III nõuete kaitsmise koosolekust osa ei võtnud, vaid esitas vastuväite hageja nõudele kirjalikult.

§ 31

lg 7 kohaselt kuulub pankrotimäärus viivitamatult täitmisele, seega ka menetluskulude osas. Lähtudes

§ 104ja § 106 tuleb hagi rahuldada.

01.02.2018 täpsustas hageja, et 13.04.2017 kohtumäärus, mis on menetluskulude nõude aluseks, on jõustunud. 3. Kostjad I ja II vaidlesid hagiavaldusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Harju Maakohtu 13.04.2017 määrus ei ole veel jõustunud, kuna võlgnik on selle vaidlustanud. Jõustumata määrusest ei saa OÜ-l Vangent Assets olla VÕS § 82 tähenduses sissenõutavat nõuet.

§ 31

lg 7 ei tulene, et pankrotimäärus kuulub viivitamatult täimisele ka menetluskulude osas. Pankrotimenetluse kulud on menetluskulud (

§ 150

), millele kohaldub eriregulatsioon ja millist nõuet ei tunnustata eraldiseisvas menetluses. Väljamaksete tegemine sellise nõude alusel toimub seaduses sätestatud alusel ilma nõude tunnustamiseta. Hageja on esitanud oma nõude tunnustamiseks üksnes selleks, et tal oleks võimalik osaleda pankrotitoimkonnas väikese nõudega võlausaldaja esindajana. Kostja III hagiavaldusele ei vastanud, kuid 08.02.2018 kohtuistungil nõustus kostja III kostja I seisukohaga, et hagi tuleb jätta hagi rahuldamata. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused

1. Harju Maakohus jättis 05.03.2018 otsusega hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostjate I ja II kasuks solidaarselt välja menetluskulud summas 450,42 eurot ja kohustas hagejat tasuma solidaarselt kostjate I ja 2 3 II kasuks menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Kostja III menetluskulude rahalise suuruse jättis maakohus kindlaks määramata.
2. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et kohtumäärus, millega kostja III pankrot välja kuulutati ja määrus viivitamata täitmisele kuuluvaks tunnistati, on ka menetluskulude osas viivitamata täidetav.

§ 41

alusel kuulub määrus, millega pankrot välja kuulutatakse, täitmisele alates avalikult teatavaks tegemisest. Pankrotimääruse all saab mõista määruse osa, millega pankrot välja kuulutati, nimetati pankrotihaldur ja määrati võlausaldajate esimese üldkoosoleku aeg. Selliselt on see tuvastatav ka Harju Maakohtu 13.04.2017 määrusest. Määruse p 5 (viivitamatu täitmine) järgneb määruse resolutsiooni p-dele 1-4 (avalduse rahuldamine, pankroti välja kuulutamine; pankrotihalduri nimetamine ning võlausaldajate esimese üldkoosoleku aja määramine). Menetluskuludesse puutuva kohta tegi kohus otsustused määruse resolutsiooni p-des 12, 13 ja

2. Hageja nõue tuleneb Harju Maakohtu 13.04.2017 määrusest, millega kuulutati OÜ Vangent Assets avalduse alusel välja kostja III pankrot, jäeti menetluskulud kostja III kanda ning mõisteti kostjalt III välja menetluskuluna lepingulise esindaja kulud 11 450, 80 eurot OÜ Vangent Assets kasuks. Tallinna Ringkonnakohus jättis 19.10.2017 maakohtu määruse resolutsiooni muutmata. Riigikohus jättis 22.01.2018 määrusega kostja III määruskaebuse ringkonnakohtu määruse peale menetlusse võtmata. Seega on Harju Maakohtu 13.04.2017 määrus jõustunud 22.01.
3. Võlausaldajate esimese üldkoosoleku toimumise ajal 18.10.2017 ei olnud maakohtu määrus jõustunud. Seega ei saanud hagejal olla 18.10.2017 nõuet, mida oleks saanud tunnustada. VÕS §-le 165 tulenevalt oli nõude loovutajal õigus nõuet loovutada.

§ 107

kohaselt võib nõude tunnustamist kohtus võlausaldaja taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Kuivõrd hagejal nõuete kaitsmise koosoleku toimumise ajal nõuet ei olnud, puudub alus nõude tunnustamiseks. Õige ei ole hageja väide, et nõue tekkis enne võlgniku pankroti väljakuulutamist. Nõue tekkis maakohtu määruse jõustumisest. Nõue ei kuulu tunnustamisele ka seetõttu, et tegemist on

§ 150lg 1 p-s 1 sätestatud menetluskuluga (pankrotimenetluse kulud).

Apellatsioonkaebus

1. 04.04.2018 esitas hageja Harju Maakohtu 05.03.2018 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja hagiavalduse rahuldada. Hageja palub muuta menetluskulude jaotust ja jätta menetluskulud mõlemas kohtuastmes solidaarselt kostjate kanda.
2. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohtu otsus ebatäpne osas, mis käsitleb seda, kas hagejal oli nõue kostja III vastu võlausaldajate nõuete kaitsmise koosoleku ajal. Asja lahendamisel omab tähtsust see, kas hagejal oli nõue pankroti väljakuulutamise ajal 13.04.2017, mitte nõuete kaitsmise koosoleku ajal 18.10.2017 (

§ 8lg 3).

OÜ Vangent Assets menetluskulud olid tekkinud enne maakohtu 13.04.2017 määruse tegemist, st enne pankroti väljakuulutamist. Maakohus määras menetluslikult kindlaks kostja III poolt OÜ-le Vangent Assets hüvitatavate menetluskulude suuruse ning juhindudes

§ 31lg-st 7 on tegemist viivitamatult täidetava kohtulahendiga.

Pankrotimääruses sisalduv menetluskulude väljamõistmise otsustus ei vajanud selleks, et muutuda täidetavaks, pankrotimääruse jõustumist. Seetõttu on maakohus ebaõigesti 3 4 leidnud, et hagejal tekkis nõue alles pankrotimääruse jõustumisest. Isegi juhul, kui menetluskulude hüvitamise nõue vajanuks sissenõutavaks muutumiseks pankrotimääruse jõustumist, siis nõude kaitsmise seisukohast ei omanuks see tähendust.

§ 93

lg 1 tuleneb, et enne võlgniku pankroti väljakuulutamist tekkinud nõudest tuleb teatada haldurile sõltumata nõude tekkimise alusest ja nõude täitmise tähtpäevast (st sissenõutavaks muutumisest). 9. Osas, milles maakohus on leidnud, et hageja nõue on pankrotimenetluse kulu, on kaevatav otsus täielikult põhjendamata. Pankrotiseadus ei täpsusta, milliseid menetluskulusid on mõeldud

§ 150lg 1 p-s 1.

Kui lähtuda sellest, et menetluskulud hõlmavad ka pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja kulusid riigilõivule ja lepingulisele esindajale, siis tekib hageja arvates vastuolu

§ 22

lg 2 p-s 1, § 29 lg-s 1 ja § 30 lg-s 1 sätestatuga, kuivõrd sisuliselt tuleks võlgniku majandusliku seisundi hindamisel halduril hinnata ka seda, kas võlgniku vara katab ära võimalikud pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja kulud lepingulisele esindajale ja riigilõivule (

§ 22lg 2 p 1).

Hageja arvates tekiks teatav vastuolu ka

§ 29

ja § 30 regulatsiooniga, kuivõrd sisuliselt peaksid ajutine haldur ja kohus pankroti raugemise vältimiseks nõutava deposiidi summa määratlemisel arvestama ka võlausaldaja menetluskuludega. Teisisõnu peaks võlausaldaja raugemise vältimiseks tasuma deposiiti kohtu määratud summa, mis hõlmab ka tema enda menetluskulusid. Hagejal ei oleks midagi selle vastu, kui tema nõue rahuldataks enne teiste võlausaldajate nõudeid pankrotimenetluse kuluna, kuid arvestades sellise tõlgenduse vastuolulisust ning võimalust, et nõude esitamata jätmisel jääks hageja nõue üleüldse rahuldamisele konkureerivate nõuete hulgast välja, tulnuks maakohtul antud seisukohta ka põhjendada. Ringkonnakohtu seisukoht

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel keelduda. TsMS § 637 lg 1 p 6 sätestab, et kohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.
2. Hagiavaldusest nähtuvalt taotleb hageja nõude tunnustamist kostja III pankrotimenetluses. Hageja nõue tuleneb Harju Maakohtu 13.04.2017 määrusest, millega kuulutati OÜ Vangent Assets avalduse alusel välja kostja III pankrot ning kostjalt III mõisteti OÜ Vanget Assets kasuks välja lepingulise esindaja kulud summas 11 450,80 eurot. OÜ Vangent Assets loovutas kohtumäärusest tuleneva menetluskulude hüvitamise nõude summas 11 450 eurot hagejale. 12.

§ 150lg 1 p 1 kohaselt on pankrotimenetluse kulud menetluskulud.

Sama paragrahvi lõikest 2 tuleneb, et kui pankrotiavaldus rahuldatakse, samuti kui pankrotimenetlus lõpetatakse kompromissiga, tasutakse pankrotimenetluse kulud pankrotivarast. Riigikohus on leidnud, et pankrotiavalduse esitamisest tingitud võlausaldaja menetluskulud (riigilõiv, lepingulise esindaja kulu) on pankrotimenetluse kulud

§ 150

lg 1 p 1 mõttes (vt Riigikohtu 10.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-123-13, p 11).

§ 146

lg 1 kohaselt tehakse enne jaotise alusel raha väljamaksmist pankrotivarast pankrotimenetlusega seotud väljamaksed järgmises järjekorras: 1) vara välistamise ja tagasivõitmise tagajärgedest tulenevad nõuded; 2) võlgnikule ja tema ülalpeetavatele makstav elatis; 3) massikohustused; 4) pankrotimenetluse kulud. 4 5 13. Kuna hageja nõude sisuks on pankrotimäärusega võlausaldaja kasuks välja mõistetud menetluskulud, mis on

§ 150

lg 1 p 1 tähenduses pankrotimenetluse kulu, mille väljamaksmine toimub

§ 146

lg 1 sätestatud korras, ei pea hageja oma nõude pankrotivara arvel rahuldamiseks taotlema selle tunnustamist nõuete kaitsmise koosolekul. Sellest tulenevalt ei oma vaidluse lahendamisel ka tähtsust, millal täpselt menetluskulude hüvitamise nõue kostja III vastu tekkis.

1. Ülaltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonkaebust ei saaks selle väidete õigusest eeldades ilmselt rahuldada. Seega puudub ringkonnakohtul alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks (TsMS § 637 lg 1 p 6). Kui kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et kaebust ei ole esitatud (TsMS § 638 lg 10). Kuna apellatsioonkaebus on kohtule esitatud elektrooniliselt, siis kohus kaebust hagejale ei tagasta.
2. Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda (TsMS § 168 lg 1). Kuna kohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse ega edastada seda kostjatele, siis puuduvad kostjatel ringkonnakohtus menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 5