) § 110 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus menetlusabina vabastada menetlusabi saaja täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest.
lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. 6. Kuna M.L. on taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks esitanud koos määruskaebusega 7. märtsil 2017, tuleb
lg 1 p 1 kohaselt kontrollida määruskaebuse esitaja sissetulekuid ja väljaminekuid perioodil
lg 1 p 1 alusel arvutatud nelja kuu keskmine sissetulek ebapiisav 15 euro suuruse riigilõivu tasumiseks ning menetlusabi andmine ei ole välistatud.
lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Ringkonnakohtu arvates ei ole alust pidada määruskaebuse esitaja määruskaebust ilma läbi vaatamata täiesti perspektiivituks. Seetõttu tuleb määruskaebuse esitaja vabastada riigilõivu tasumise kohustusest. 7.
lg 7 esimese lause kohaselt esitatakse määruskaebus esialgse õiguskaitse määruse või esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise määruse peale otse kõrgemalseisvale kohtule.
lg 2 kohaselt on määruskaebuse esitamise tähtaeg 15 päeva määruse määruskaebuse esitajale kätte toimetamisest arvates. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb esialgse õiguskaitse taotluse esitaja poolt Tartu Halduskohtu
Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohust järgmist. 9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et M.L. l puudub esialgse õiguskaitse vajadus.
lg 1 järgi võib kohus esialgset õiguskaitse kohalda vaid siis, kui kaebaja õiguste kaitse võib vastasel juhul osutuda kohtuotsusega oluliselt raskendatuks või võimatuks. Halduskohus on õigesti leidnud, et esialgse õiguskaitse kohaldamisega otsustataks ette ära ka põhivaidlus, kuna kaebaja esialgse õiguskaitsega soovitud abinõu ja vaide ese langevad kokku, st M.L. soovib, et Tartu Vangla võtaks vastu kirju, millel on vaid saatja ees- ja perekonnanimi ning et M.L. l ei oleks kohustust märkida kirjale saatja aadressi. Ringkonnakohus märgib lisaks, et tõepoolest ei tulene vangla sisekorraeeskirja § 48 lg 1 kohustust märkida kirjale aadressi, kuid vastav nõue tuleneb postiseadusest ja muudest aktidest, mis seda valdkonda reguleerivad ja millele on juhtinud tähelepanu Tartu Halduskohus oma määruse põhjenduste p-s 9. Isegi kui vangla võtaks vastu aadressita saadetise, võib selle jõudmine adressaadini takerduda selle taha, et puudub saatja aadress, kuna postil on õigus nõuetele mittevastava saadetise edastamisest keelduda. 10. Eeltoodust tulenevalt jääb M.L. määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 6. märtsi 2017. a määruse resolutsiooni p 2 muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk Tanel Saar Einar Vene 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.