Obsah (5)

§ 252§ 111§ 112§ 206§ 203

MÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Ag

§ 252lg 7 ls 2).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M.L. esitas Tartu Halduskohtule taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks seonduvalt taotluse rahuldamata jätmisega Tartu Vangla poolt tema ID-kaardi vanglast välja saatmiseks. Taotluse esitas kaebaja poolelioleva vaidemenetluse raames.
2. Tartu Halduskohus jättis
3. aprilli
4. a määruse resolutsiooni p-ga 2 M.L. esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata alljärgnevatel põhjendustel: 2.
5. Arvestades seda, et Tartu Vangla
6. aprilli
7. a otsuse nr 6-24/2362-2 näol ei ole tegemist haldusaktiga, vaid toimingu sooritamisest keeldumisega, siis oleks ainukeseks võimalikuks abinõuks halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 251 lg 1 p-s 3 märgitud abinõu esialgse õiguskaitse korras vangla kohustamises toimingut tegema. 2.

1. Taotluse rahuldamine tähendaks käesoleval juhul võimaliku tulevase põhivaidluse sisulist äralahendamist, mida saaks teha vaid erandjuhul ja olukorras, kus tegemist oleks väga perspektiivika kaebusega. Kohus ei pea aga M.L. tulevikus esitatavat kaebust perspektiivikaks, kuna vangistusseaduse (VangS) § 15 lg 1 kohaselt võetakse kinni peetava isiku isikut tõendavad dokumendid vanglasse saabumisel hoiule. Dokumendid tagastatakse isikule vanglast vabanemisel. Sellise regulatsiooni üheks eesmärgiks on tagada dokumendi säilimine. Seega ei saa vangla kinnipeetava isikut tõendavat dokumenti üle anda kolmandale isikule. Vajaduse ilmnemisel on kinnipeetaval endal võimalik dokumenti sihipäraselt kasutada. 2.
2. M.L. viitab sellele, et ta on notariaalse volikirjaga volitanud enda isa ennast esindama kõikide tehingute tegemisel. Sellisel juhul ei vaja aga M.L. isa tehingute tegemiseks M.L. isikut tõendavat dokumenti, vaid piisab isa enda isikut tõendavast dokumendist ja volikirjast. 2.
3. M.L. ei ole oma taotluses märkinud, millised oleksid need kahjulikud tagajärjed, mis esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel talle saabuksid. Taotleja viitab küll sellele, et tema õiguste kaitse hilisema kohtuotsusega osutub oluliselt raskendatuks või võimatuks, kuid ei selgita, milles need kahjulikud tagajärjed seisnevad. Arvestades asjaoluga, et tegemist on isikut tõendava dokumendiga, mille kasutamise otstarve saab olla vaid isikusamasuse tuvastamine ja dokumentide digitaalne allkirjastamine, siis ei saa selle dokumendi kolmandale isikule väljastamata jätmine kaebajale kahjulikke tagajärgi kaasa tuua. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
4. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu
5. aprilli
6. a määruse resolutsiooni p 2 peale määruskaebuse, milles palub see tühistada ja rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus. Määruskaebuse kohaselt: 3.
7. Kaebaja leiab, et VangS § 15 lg 1 nõudeid saab täita ka siis, kui säilitada tema ID-kaarti tema isa/esindaja elukohas. Samuti ei tulene nimetatud sättest keeldu edastada dokument vajadusel kolmandale isikule. 3.
8. Kaebaja väitel peaks see olema tema otsustada, milleks tema isa/esindaja ID-kaarti kasutab. Samuti ei saa kaebaja esindaja teha hoolimata volituse olemasolust kõiki tehinguid ja toiminguid ilma kaebaja ID-kaardita. 3.
9. Dokumendi esmakordsel väljastamisel ja saatmisel kaebajale posti teel lubab seadus selle vastuvõtmist ka esindajal. Määruskaebusele on lisatud taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks määruskaebuse esitamisel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus, kuid osaliselt tuleb muuta halduskohtu põhjendusi. Esmalt käsitleb ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmisega seonduvat (I) ning lahendab seejärel esitatud määruskaebuse (II). I
11. Kaebaja on koos määruskaebusega esitanud taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Riigilõivu seaduse (RLS) § 60 lg 6 kohaselt tasutakse halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel, samuti kohtu määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot. 2

§ 111

lg 1 kohaselt menetlusabi taotlejale antakse menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas.

§ 112

lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Kohtupraktikas on selgitatud, et kinnipeetava sissetulekutena tuleb arvestada kõiki taotluse esitamisele eelnenud neljal kuul kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele toimunud laekumisi, s.h nii regulaarseid (töötasu, toetused) kui ka ühekordseid laekumisi (nt lähedase ühekordne kanne kinnipeetava kontole, kinnipeetava kasuks kohtus väljamõistetud summad). Samuti on kohtupraktikas asutud seisukohale, et analoogia korras on

§ 112lg 1 p-s 1 nimetatud mahaarvamistega võrdsustatavad kinnipeetava isikuarvele kantud summadest seaduse alusel (Vang

S § 44) tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi hoiustamiseks kinnipeetavad summad, ning kinnipeetavate poolt tehtavad kulutused elektriseadmete kasutamisele on võrreldavad kulutustega eluasemele ja seega mahaarvatavad (vt Riigikohtu

1. märtsi
2. a määrus nr 3-7-1-3-61-12). Lisaks on kohtupraktika kohaselt kinnipeetava igakuised kulutused ca 5% ulatuses töötasu alammäärast vältimatud ning neid ei tule menetlusabi andmisel täpsemalt hinnata (Riigikohtu
3. aprilli
4. a otsus nr 3-3-1-3515).
5. Kaebaja isikukonto väljavõttest nähtuvalt on tema nelja viimase kuu sissetulek enne ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse esitamist (perioodil
6. detsember 2015 kuni
7. aprill 2016) olnud 16 eurot. Rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi hoiustamiseks on kaebaja isikukontolt tehtud mahaarvamisi summas 11,20 eurot. Seega nähtub juba eeltoodust, et riigilõiv menetluskuluna ületab kaebaja määruskaebuse esitamisele eelnenud nelja kuu põhjal arvutatud kahekordse ühe kuu keskmise sissetuleku. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks arvata täiendavalt kinnipeetava sissetulekust maha vältimatuid kulutusi. Esitatud menetlusabi taotlus kuulub rahuldamisele ning ringkonnakohus vabastab kaebaja riigilõivu tasumisest määruskaebuse esitamisel.
8. Ringkonnakohtu hinnangul vastab määruskaebus muus osas määruskaebusele esitatavatele nõuetele ning on esitatud tähtaegselt. Seega võtab kohus määruskaebuse

§ 206

lg 1 alusel koosmõjus

§ 252lg-ga 7 ringkonnakohtu menetlusse.

II

1. Määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus, kuid halduskohtu otsuse põhjendused tuleb osaliselt asendada käesoleva määruse põhjendustega.
2. Esmalt märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu tõlgendusega esialgse õiguskaitse taotluse abinõu osas. Samuti ei ole kaebaja esitatud määruskaebuses sellisele tõlgendusele vastu vaielnud. Lisaks nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et esialgse õiguskaitse taotluse esitamine on lubatav. Ka käesolevaks ajaks ei ole Tartu Vangla
3. mai 2016.a esitatud vastuse kohaselt vaidemenetlus käesolevas asjas lõppenud.
4. Ringkonnakohus nõustub ka sellega, et taotluse rahuldamine käesoleval juhul tähendaks põhivaidluse sisulist äraotsustamist juba esialgse õiguskaitse menetluses. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus sellega, et halduskohus on põhivaidlusena käsitlenud võimalikku tulevast kaebemenetlust halduskohtus. Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus, et esialgse 3 õiguskaitse taotluse lahendamisel tuli halduskohtul lähtuda käimasolevast vaidemenetlusest kui põhivaidlusest. Seega oleks halduskohtul tulnud ka perspektiivikuse hindamisel lähtuda kaebaja vaidemenetluses osalemise edukusest, mitte kaebuse eduväljavaadetest. Olukorras, kus kohtule ei ole veel konkreetset kaebust esitatud, ei saa halduskohus ringkonnakohtu hinnangul asuda hindama võimaliku tulevikus esitatava kaebuse perspektiivikust. Samuti ei ole sellel hetkel halduskohtule teada, milliseks kujuneb vaidemenetluse lõpplahend. Eduväljavaadete hindamisel tuleb siiski lähtuda sellest menetlusest, mille raames on esialgse õiguskaitse taotlus esitatud. Seega tuleb selles osas halduskohtu määruse põhjendusi muuta ning asendada need käesoleva määruse põhjendustega.
5. Siiski ei anna see ringkonnakohtule alust asuda taotluse rahuldamata jätmise osas halduskohtust erinevale seisukohale. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu seisukohad nii põhivaidluse äraotsustamise kui ka perspektiivikuse osas on kohaldatavad ka siis, kui pidada põhivaidluseks käimasolevat vaidemenetlust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 203lg 2 ja § 201 lg 4).

1. Ka määruskaebuses ei ole kaebaja toonud välja täiendavaid argumente, mis annaksid ringkonnakohtule alust tõlgendada vangistusseaduse sätteid ja teise isiku esindamise regulatsiooni halduskohtust erinevalt. Asjaolu, et kaebaja ei saa ID-kaarti igal ajal kasutada nii, nagu ta seda soovib, on üksnes vangistusega paratamatult kaasnev ebamugavus, mis ei saa olla aluseks määruskaebuse rahuldamisele. Asjaolust, et kaebaja on kinnipeetav, tulenevad ka kaebaja omandi, s.o IDkaardi käsutamise mõningased piirangud, kuid need piirangud on põhjendatavad eesmärgiga tagada kinnipeetava isikut tõendavate dokumentide säilimine vangistuse kestel. Nagu halduskohus ja vastustaja on selgitanud, on vangla kohustatud säilitama kinnipeetava isikut tõendavad dokumendid vanglas. Samuti ei ole kaebaja viide isikut tõendavate dokumentide seaduse sätetele käesoleva määruskaebuse lahendamise seisukohalt asjakohane, kuivõrd kinnipeetava isikut tõendavate dokumentide hoiustamise ja väljastamise osas kohalduvad vangistusõigust reguleerivad erisätted.
2. Kaebaja poolt välja toodud asjaolude pinnalt nähtub, et kaebajale ei kaasne vältimatult kahjulikke tagajärgi, mis saabuksid juba vaidemenetluse ajal. Seda enam, et kaebaja ei ole esialgse õiguskaitse taotluses ega ka määruskaebuses toonud välja konkreetseid toiminguid või tehinguid, mis on kaebaja esindajal jäänud tegemata ID-kaardi puudumise tõttu.
3. Seega jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
4. aprilli
5. a määruse resolutsiooni p 2 muutmata, asendades osaliselt halduskohtu põhjendused käesoleva määruse põhjendustega. /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk 4 /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene