Obsah (11)

§ 185§ 180§ 294§ 66§ 34§ 63§ 61§ 7§ 60§ 337§ 175

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. märts 2018, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-7053 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Meelika A

§ 185

lg 2 alusel välja mõista Valeri Geimonenilt Eesti Vabariigi kasuks apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude katteks 216.00 (kakssada kuusteist ) eurot. Nõue tasuda 30 päeva jooksul otsuse jõustumisest arvates. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse eraldi dokumendina. Edasikaebamise kord: Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:

1. Valeri Geimonen ´i süüdistatakse selles, et tema, 12.03.2017.a. ajavahemikus alates kell 21:25 kuni 23:45, viibides betoonist tunnelis (pooleliolev trammidepoo), mis asub Rahu tee alguses, Ümera tänav 60 maja vastas, tungis kallale voodis lamanud XX-le, lüües teda näkku, vastu õlga ja põlveliigest rusikaga või mõne muu tömbi esemega ja samuti noaga pea, kaela, rindkere, õla ja ülajäsemete piirkonda - tekitades talle 40 torke-lõikehaava: 34 torke-lõikehaava pea, kaela, rindkere ja õla piirkonda ning 6 näo ja ülajäsemete lõikehaava. Tekitatud torkelõikehaavadest 3 - koljuõõnde ulatuv torke-lõikehaav oimupiirkonnas, kaks kõrri ja neelu ulatuvat lõikehaava - põhjustasid eluohtliku tervisekahjustuse ja olidki kannatanu surma põhjuseks ja ta suri lühikese ajavahemiku jooksul sündmuskohal. Valeri Geimonen pidi kannatanut elutähtsate organite s o pea ja rindkere piirkonda hulgaliselt torke-lõikehaavu tekitades seadma eesmärgiks kannatanu tapmise ja teadma, et ta surm saabub, või vähemalt pidama seda võimalikuks, pannes seega teo toime kavatsetult. Seejuures, sellisel brutaalsel viisil korduvalt, kestvalt ja valu tekitavalt noaga torke-lõikehaavu tekitades lüües, seejuures ka viisil, mis otseselt ei põhjustanud surma ja ei olnud eluohtlikud kuid seejuures vigastas tihedate noapistetega kannatanu nägu, väljendas Valeri Geimonen põhimõttelist ja erilist hoolimatust inimelu ja inimelu kui väärtuse suhtes, pannes seega toime tapmise julmal viisil. Seega Valeri Geimonen, tappes teise inimese julmal viisil, pani toime mõrva, s o KarS § 114 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. HARJU MAAKOHTU OTSUS:
2. Maakohus tunnistas Valeri Geimoneni süüdi KarS § 114 lg 1 p 1 järgi ja karistuseks mõistis 15 (viisteist) aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel luges karistuse kandmise algust alates Valeri Geimoneni kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o 04.04.
3. Tõkendi – vahistamine – tühistas kohtuotsuse jõustumisel. 2 Mõistis Valeri Geimonenilt

§ 180

lg 1 alusel välja menetluskulud summas 7090,38 eurot ja määras need tasumisele ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, tasudes igakuiselt vähemalt 590,86 eurot. APELLATSIOON:

1. V.Geimonen kaitsja vaidlustab Harju Maakohtu 16.11.2017.a otsuse täielikult ning palub teha uus otsus, millega mõista V.Geimonen KarS § 114 lg 1 p 1 järgi õigeks. 3.
2. Kuriteo toimepanemise vahendi puudumine. Kohtueelses menetluses oli 13.03.2017.a teostatud täiendav sündmuskoha vaatlus, mille käigus oli leitud kokkupandav nuga, millelt võeti muu hulgas verekahtlase aine proov liigendnoa käepideme metallist plaadi ühelt küljelt, verekahtlase aine proov liigendnoa tera ühelt küljelt. Nimetatud nuga oli ka edastatud eksperdile, kuna 14.06.2017.a koostatud surnu kohtuarstliku ekspertiisiaktis nr 17E-PõS0007/121 on nimetatud noa suhtes ekspert andnud kategoorilise järelduse, mille kohaselt vigastuste morfoloogilistest iseärasustest esitatud kokkupandava noa tehnilisest seisukorrast lähtudes on alust arvata, et need (vigastused) on tekitatud mõne muu sarnase vahendiga. Ekspertiisiaktis on küll kirjas, et „ei saa täielikult välistada“, kuid Riigikohtu lahendist kriminaalasjas nr 3-1-1-29-14 tulenevalt tuleb välistada, et vigastused XX´ile tekitatud sündmuskohal leitud kokkupandava noaga. Sündmuskoha vaatlusprotokolli fotodest tulenevalt on sündmuskoha vaadeldud väga põhjalikult, kuna sellele viitab eelkõige noa avastamine, samuti sündmuskoha vaatluse käigus on uuritud jäljed. Sündmuskohal ega lähiümbruses seega kuriteo toimepanemise vahendit ei leitud. Samuti on vaadeldud videokaamerate salvestised alates 12.03.2017.a kell 21:00 kuni 13.03.2017.a kuni 01:
3. Videokaameratest ei ole näha lähiümbruses liikumisest seoses võimaliku kuriteovahendi petmise või hävitamisega. Seetõttu kuriteovahend on tõenäoliselt ära viidud sündmuskohast kaugemale. Seda kindlasti sai teha ainult see, kes mõrva toime pani. Arvestades, et V.Geimonen oli esmakordsel kinnipidamisel tugevas joobes, siis selles seisundis tema ei osanud kuriteovahendit peita ega hävitada. Juhul, kui tema oli selleks võimeline, siis suure tõenäosusega, tema oleks ka hävitanud vere jäljed, mis olid tema riietel. Samuti videokaamerate salvistest ei nähtu liikumist seoses kuriteovahendi peitmise või hävitamisega. Kuna kureteovahendit ei leitud, siis seda on sündmuskohalt kaugele viinud isik, kes on mõrvanud XX´i. Ei ole eluliselt usutav, et V.Geimonen peale kuriteo toimepanemist peitis kuriteo toimepanemise vahendi ning tuli tunnelisse tagasi määrdunud riietes. 3.
4. V.Geimonen´i ütlused on tõendina arvestatavad. V.Geimonen andis kohtueelses menetluses ütlusi, mis said kohtuistungil avaldatud

§ 294p 1 alusel.

Kohtueelses menetluses V.Geimonen rääkis, et tunnelisse tulid kaks tüdrukut. Muude tõenditega tõendatud, et üks nendest oli AA, ehk poiss. Selline eksimus on selgitatav sellega, et tunnelis oli pime ning alaealise häält ta võis tajuda kui tüdruku häält. Kohtueelses menetluses tundis Valeri Geimonen talle esitatud fotode järgi ära AA kui poisi, keda ta nägi 12.03.2017 koos kolme alaealise poisiga, kes jooksid Hesburgeri poolt Ümera tänaval paikneva kaupluse Grossi suunas. Äratundmisel osutas Valeri Geimonen AA-le kui ühele noorukile. V. Geimonen nii ütluste andmisel, kui äratundmiseks esitamisel selgitas, et AA´i kirjeldas, kui isiku, keda on varem tunnelis näinud. Äratundmiseks esitamise ja ülekuulamise protokollist tulenevalt V.Geimonen nägi noorukeid 50 meetri kaugusel ning AA´i tema tundis ainult kõnnaku järgi. Hiljem juba V.Geimonen kirjeldas AA´i, kuna tundis teda varasemast ajast. Samas kõnnaku järgi AA´i tundmine pigem V.Geimonen´i oletuslik fakt. Seega AA´i tundmisel kõnnaku järgi alaealiste seas V.Geimonen võis ka eksida. 3 3.

1. Kaamerad võisid alaealiste kampa jätta fikseerimata. Kaamerasid on vaadeldud alates kellast 21:00 kuni 01:
2. Kaamerad ei fikseerinud näiteks tunnistajate M ja A´i saabumist sündmuskohale. Kohus on nimetatud fakti selgitanud sellega, et tunnistajad MM ja AA ütluste kohaselt tulid nad tunneli juurde nö tagantpoolt – Maardu poolt. Samas tunnistajad mõlemad rääkisid, et tulid tunnelisse bussiga Priisle peatuseni. Seega vaadeldud kaamerad pidid fikseerima MM ja AA bussist väljumisel ja Laagna tee ületamisel nii nagu kaamerad fikseerisid V.Geimonen´i. Noorte kamp, kellest rääkis V.Geimonen ning tema skeemi kohaselt jooksid Sinimäe 16-korruseliste majade poolt busside lõpp-peatuse suunas. Kaamerad aga jäädvustanud pigem Laagna tee poolseid sündmusi, mistõttu noorte kamp võis jääda kaameratest välja. Seega kaameratega ei saa täielikult välistada noorte kamba osalemist XX´i mõrvas. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-104-05 leidnud et juhul, mil kohtualune otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev kohtualune jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks. Kohtueelses menetluses V.Geimonen oma versiooni kinnitamiseks lõi menetlejale võimalusi tema väidete kontrollimiseks. Menetleja poolt kontrollitud asjaolud ei lükka ümber V.Geimonen´i versiooni alaealiste kamba kohta. Sellest tulenevalt kahtlust noorte kamba kohta tuleb tõlgendada süüdistava kasuks ning vähemalt kahtlus selles, et noorte kamp võis XX´i tappa, asjaolu, mis välistab V.Geimonen´i poolt XX´i tapmist. Noorte kamba versiooni kinnitab lisaks eeltoodule kõnesalvestis hädaabile. Nimelt sellest on tagafoonil kuulda MM häält: „kas need noorukid saavad aru mida nad tegid“. Seega MM ütlused selles osas tõend

§ 66lg 2-1 p 2 alusel ning tuleb tõendina arvestada.

Maakohus on jätnud nimetatud asjaolu tähelepanuta. 3.4. Surma saabumise ajal V.Geimonen´i ei olnud tunnelis. Maakohus tuvastas, et kohtuarstliku eksperdi arvamuse kohaselt saabus XX surm ca 2-3 tundi enne kohtuarsti poolt teostatud surnukeha vaatlust sündmuskohal – sündmuskoha vaatlust alustati kell 01.00, järelikult kella 22.00 ja 23.00 vahel. Samuti kohus leidis, et osundatud ajavahemikul viibis Valeri Geimonen tunnelis. Kohtuliku uurimise käigus uuritud tõendite kohaselt V.Geimonen 21:53 lahkub konteineri juurest Laagna tee poole, kuid tunnelisse sisenemist kaamerad ei fikseerinud. Järgmisena V.Geimonen´i tunnelis olek on tuvastatud umbses 23:30 ajal tunnistajate MM ja AA´i ütlustega ning telefoni kõnega hädaabisse. Seega kindlalt on tuvastatud, et V.Geimonen viibis tunnelis alates kellast 23:30. Kohtueelses menetluses tunnistajana antud ütluste kohaselt V.Geimonen läks 22:00-22:30 ajal uuele taara ringile. Nimetatud väidet ei ole muude tõenditega ümber lükatud. Arvestades, et V.Geimonen elatuski taara kogumisest, siis tõenäoliselt peale kella 22:00 tema läks taarat koguma. Seega surma saabumise ajal V.Geimonen´i tunnelis ei olnud. 3.5. Pritsmed riietel tuleb välistada. Kaitsja teeb sisulise viite Riigikohus kriminaalasjas nr 3-1-1-29-14 käsitlenud eksperdi arvamusega seonduvale ja leiab, et EKEI poolt koostatud ekspertiisiakti nr 17E-TR0007 kohaselt ekspertiisiks esitatud jopel ja kombinesoonil (13.märtsil 2017 andis V. Geimonen need riideesemed välja vabatahtlikult riietena mida ta sellel päeval kandis) tuvastatud pritsmed said tõenäoliselt tekkida riideid kandnud isiku viibimisel tekkeallika vahetus läheduses – on võimalik, et need tekkisid kehavigastuste tekitamisel – verise objekti katsumisel sellist tüüpi jälgi ei teki. Nimetatud ekspertiisiakt ei ole käsitletav tõendina, kuna vastavalt eelpoolt viidatud 4 Riigikohtu lahendile sellist eksperdi järeldust võib tõlgendada nii, et pritsmed tekkisid kehavigastuste tekitamisel või pritsmed tekkisid tekkeallika vahetus läheduses asumise ajal (kusjuures ekspert sõnaga tõenäoliselt kaldub selle poole, et pritsmed tekkisid tekkeallika vahetus läheduses asumise ajal). Seda kahtlust aga vastavalt Riigikohtu lahendile tuleb tõlgendada süüdistatav kasuks, kuna ei ole arvutatud tõepärasust, kui tõenäoline, et pritsmed tekkisid kehavigastuste tekitamise ajal. Eksperdi järeldus, milles sisalduvad sõnad „võimalik, et need tekkisid kehavigastuse tekitamisel“ võib vastavalt Riigikohtu lahendile (Nimelt möönab ekspert järeldusega „isiku DNA sisaldumist ei saa välistada“ küll võrdlusisiku DNA olemasolu võimalust, kuid selle võimaluse esinemise tõenäosuse määra hindamata on eksperdi arvamuse pinnalt samavõrd võimalik ka vastupidine versioon - et proovis ei sisaldu võrdlusisiku DNA-

1. d)tekitab vastupidist versiooni, et pritsmed ei võinud tekkida kehavigastuste tekitamise ajal. Seega vastavalt Riigikohtu lahendile ilma tõenäosusarvutusteta on eksperdi arvamuse selline tõenduslik jõud olematu. Ei ole välistatud ka asjaolu, et pritsmed võisid tekkida käe raputustest, kuna tunnistajate ütluste kohaselt veri oli vedel ning Valeri Geimonen´i käed olid veres. Samuti ei saa kuidagi välistada võimaluse, et Valeri Geimonen võis viibida kannatanu vahetus läheduses ajal, mil teda kellegi teise poolt pussitati. Kohus sellist asjaolu välistanud sellega, et sellisel juhul oleks ka Valeri Geimonen olnud ründamise objektiks. Selline põhistamine ei ole rajatud kohtus uuritud tõenditele, mistõttu võimalus, et Valeri Geimonen võis viibida kannatanu vahetus läheduses ajal, mil teda kellegi teise poolt pussitati, eksisteerib. Kaitsja seisukohalt ei saa Valeri Geimonen´i osalust XX´i mõrvas tuletada asjaolust, et V.Geimonen esitas ennast esialgu AI-na, teisel korral VB-na. Arvestades V.Geimoneni eluviiisi ja purjus olekut on täiesti usutav, et ühel korral tema nimetab ennast ühe isikuna, teisel korral teise isikuna. Seda enam, et temal kehtivaid isikut tõendavaid dokumente ei ole. 3.6. V.Geimonen ja XX´i vahel konflikti ei saanud tekkida. Munitsipaalpolitsei töötaja PB kohtus andis ütlusi, et teab juhtumeid, kus noored käivad kodutuid peksmas. Samuti PB ütles, et temal on teada, et XX´i enne peksnud noored. PB kes oma töö tõttu tihti puutus kokku kodututega andis üksikasjalike ütlusi selle kohta, et Valeri Geimonen´i ja XX´i vahel konflikti ei olnud. Vastupidiselt PB´i ütluste kohaselt Valeri Geimonen oli nii öelda kaitsjaks XX´ile ja AK-le. Valeri Geimonen kaitses neid just noorte kamba peksmisest. PB andis üksikasjalike ütlusi, et Valeri Geimonen´i ja XX´i suhted olid väga head. Valeri Geimonen´i ja XX´i suhted olid head kinnitas ka MŽ, kes ka tihti suhtles kodututega. Tema ütles, et nende suhted olid väga head. Samuti PB andis üksikasjalike ütlusi selle kohta, et kuigi Valeri Geimonen esialgu oli agressiivne, siiski mingeid füüsilist vastupanu Valeri Geimonen ei osutanud, vaid sai teda rahustanud sõnadega. Seega Valeri Geimonen ei saanud mitte kuidagi tekitada üle 30 noahaava XX´ile. Isikuliste tõenditega on täielikult välistatud sellise konflikti tekkimine V.Geimonen´i ja tapetu vahel, mis annaks aluse üle 30 korral noaga löömiseks. Valeri Geimonen soovib asja arutamist kohtuistungil kaitsja osavõtul. 3.7. Lähtuvalt eeltoodust apellant palub Harju Maakohtu 16.11.2017.a otsus V.Geimonen´i süüdi tunnistamise osas KarS § 114 lg 1 p 1 järgi tühistada. Teha uus otsus, millega mõista V.Geimonen, KarS § 114 lg 1 p 1 järgi õigeks; MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAAKOHTU ISTUNGIL: 4. Süüdistatav ja kaitsja toetavad esitatud apellatsiooni ja paluvad maakohtu otsuse tühistamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist. 5 Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud. Palub jätta maakohtu otsus muutmata ja esitatud apellatsioon rahuldamata. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED: 5. Kohtukolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega ja esitatud apellatsiooniga ning ära kuulanud istungil menetluspooled, asub apellatsioonis esitatud väidete osas alljärgnevale seisukohale. 6. Kaitsja on teinud viite surnu ekspertiisiaktile nr 17E-Põ-S0007/121, millest nähtuvalt ei saanud ekspert täielikult välistada, et aktis nimetatud vigastused võivad olla tekitatud eksperdile esitatud kokkupandava noaga. Samas on aktis ka märgitud, et vigastuste morfoloogilistest iseärasustest ja esitatud kokkupandava noa tehnilisest seisukorrast lähtudes on alust arvata, et need on tekitatud mõne muu sarnase vahendiga( 1 kd. t.lk. 177-182). Nimetatud arvamusele on kaitsja, viidates Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-29-14, andnud tõlgenduse, et tegemist on kategoorilise järeldusega, millega on välistatud XXile vigastuste tekitamine sündmuskohalt leitud kokkupandava noaga. Kolleegium sellise tõlgendusega ei nõustu, vaid sarnaselt maakohtuga leiab, et tegemist on tõenäoliku eksperdiarvamusega, millele otsest viitab eksperdi järeldus“ ei saa täielikult välistada“. Analoogse seisukoha on sedastanud ka Riigikohus kaitsja poolt viidatud lahendis, kus on märgitud, et kui on antud arvamus selliselt, et „ei saa välistada“ on tegemist tõenäoliku ekspertiisiaktiga ja sellist eksperdiarvamust sisaldav ekspertiisiakt on tõendina lubatav. Eelnimetatud lubatud tõendit on maakohus hinnanud koos täiendavalt sündmuskoha vaatlusprotokolliga ( 1 kd. t.lk. 85-90), mille kohaselt leiti sündmuskoha vaatlusel teki sisse mähituna kokkupandav nuga, millel oli näha verekahtlane määrdumine. Asitõendi vaatalusprotokolli kohaselt võeti muuhulgas verekahtlase aine proov liigendnoa käepideme metallist plaadi ühelt küljelt ja verekahtlase aine proov liigendnoa tera ühelt küljelt. Samuti on maakohus tõendina käsitanud sündmuskohal äravõetud kokkupandava noa suhtes läbi viidud DNA ekspertiisiakti nr 17E-GE0316( 2 kd. t.lk. 1-13), milles antud arvamuse kohaselt verekahtlase aine proovi liigendnoa tera ühelt küljelt( pakend 1.3 ) saadi DNA – analüüsil täisprofiilid, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Segaprofiilides on eristatav peamine profiil, mis on kokku langev tapetud XX DNA profiiliga ( tõepärasuhe 1020). Noa käepideme metallist plaadi küljelt võetud proovist( pakend 1.2) saadi DNA- analüüsil osaline profiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Ei saa välistada tapetud XX-lt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis ( tõepärasuhe 108 ). Kolleegium leiab, et eelnevatele tõenditele kogumis tuginevalt pole alust nõustuda apellatsioonis tehtud järeldusega, et sündmuskohalt leitud liigendnoaga tapmine on välistatud. Kaitsja viited videokaamera salvestistele, kust ei nähtu liikumist seoses kuriteovahendi peitmisega, ei anna alust kaitsja poolt tehtud järelduseks, et mõrvarelva on sündmuskohalt kaugele viinud isik, kes XX ka mõrvas. Maakohus on andnud hinnangu videokaamera salvestistele ning on tuvastanud ka, et vastavalt asitõendi vaatlusprotokollile ( 1 kd. t.lk. 4243) katavad Ümera 60 turvakaamerad Ümera 60 maja lähiümbrust ja Laagna-Rahu teede lõiku tunneli suunas. Vastavalt sündmuskoha vaatlusprotokollile asub sündmuskohaks olev betoonehitis ca 300 meetrit lähimast elumajast, Ümera 60 hoonest, millist ala turvakaamerad ei kata. Kolleegium leiab, et kaitsja poolt viidatud salvestiste alusel on võimalik tõendada vaid 6 kaamerate salvestistelt nähtuvat ja nende vaatevälja jääval alal toimunut, mitte aga liikumisi või mitteliikumisi kusagil eemal, alal mida kaamerad ei näita. Samuti on tõendamata kaitsja väide, et süüdistatav oli kinnipidamisel raskes joobes, mistõttu polnud võimeline tapmiseks kasutatavat nuga peitma. Maakohus on juba analüüsinud tõendite alusel tuvastatud süüdistatava liikumist ja asukohta ajal, mil oli ekspertiisiakti kohaselt tapmine toime pandud, kui ka vahetult pärast seda. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et V.Geimonenil oli aega ja võimalusi mitte ainult kuriteo jälgede hävitamisele asumiseks vaid ka vastutusest vabanemiseks erinevate versioonide väljamõtlemiseks, mis kolleegiumi arvates ei kinnita kaitsja versiooni tugevast joobest. Siinkohal kolleegium osutab ka et kaitsja põhjendus, et süüdistatav oleks sellisel juhul ka hävitanud vere jäljed riietelt, ei anna alust tuvastada tema rasket joovet, kuivõrd maakohus ongi ekspertiisiakti nr 17E-TR0007( 2 kd. t.lk. 15-26) alusel tuvastanud, et süüdistatava üleriietel leitud verejälgedel on muuhulgas pühkimisjäljed ning tuvastati ka muutunud vereplekid( otsuse lk. 10). 7. Kaitsja leiab, et süüdistatava V.Geimoneni ütlused on tõendina arvestatavad. Seejuures viitab inimlikule eksimusele märkides, et süüdistatav võis tunnelis alaealise häält tajuda kui tüdruku häält ja kuna tundis AA ära kõnnaku järgi, võis samuti eksida. Süüdistatava ütluste tõendina käsitamise osas kolleegium märgib alljärgnevat. Kohtuistungi protokollist nähtub( 2 kd. t.lk. 177-178), et süüdistatav ei soovinud kohtuistungil ütlusi anda, jääb selle juurde mida on rääkinud. Kaitsja on taotlenud võtta kriminaalasja juurde V.Geimoneni kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Prokurör on nimetatud taotlust toetanud ja palunud avaldada V.Geimoneni( ülekuulamisel on nimetatud ennast VB-
2. ks)poolt tunnistajana kahel korral antud ütlused. Maakohus on nimetatud tõendid vastu võtnud, need avaldanud ning on kohtuotsuses süüdistatava poolt tunnistajana antud ütlusi analüüsinud, kõrvutanud teiste tõenditega ning nende usaldusväärsusele hinnangu andnud. Juhul, kui süüdistatav realiseerib

§ 34

lg 1 p 1 ettenähtud õiguse keelduda ütluste andmisest, on kohtul õigus kohtumenetluse poole taotlusel avaldada süüdistatava poolt kohtueelses menetluses või sama kriminaalasja kohtulikul arutamisel antud ütlusi vastavalt

§ 294p 1.

Maakohus on kohtuotsuses õigesti viidanud eelnimetatud avaldamise aluseks olevale sättele. Samas kolleegium peab vajalikuks selgitada, et süüdistatava poolt kohtueelsel uurimisel tunnistajana ülekuulamisel antud ütlusi saab käsitada tõendina vaid juhul, kui kahtlustavana ja/ või süüdistatavana ülekuulamisel ta keeldub ütluste andmisest, kuid samas kinnitab tema poolt kohtueelsel uurimisel tunnistajana antud ütlusi. Kolleegium osutab, et kahtlustatavana ülekuulamisel( t.lk. 145-147) on V.Geimonen keeldunud ütluste andmisest ega ole kinnitanud eelnevalt tunnistajana antud ütlusi. Seega kahtlustatavana ülekuulamise protokoll ei anna alust tunnistajana antud ütluste avaldamiseks. Küll on aga süüdistatav maakohtu istungil kinnitanud, et jääb selle juurde, mida on juba varem rääkinud( 2 kd. t.lk. 177). Ringkonnakohtu istungil V.Geimonen täpsustas, et varem antud ütluste all pidas ta silmas tunnistajana kohtueelsel uurimisel kahel korral antud ütlusi. Seega on maakohus seaduslikult käsitanud tõenditena V.Geimoneni poolt tunnistajana antud ütlusi ja andnud nende usaldusväärsusele hinnangu. Kolleegium leiab, et kaitsja poolt apellatsioonis esitatud versioonid eksimisest on vaid apellandi oletused, millised ei sea vähimalgi määral maakohtu poolt süüdistatava ütluste usaldusväärsusele antud hinnangut kahtluse alla. Maakohus on analüüsinud kohtus avaldatud tunnistajana antud ütlusi ning on hinnanud need vastuolus olevateks kõikide teiste usaldusväärsete tõenditega. Kohus on leidnud, et V. Geimoneni ütlused on kantud soovist 7 varjata toimepandut, viidates selleks alaealiste kambale ja AA-le kui XX mõrvas osalenule, kui ka varjates enda tegelikku nime. Riigikohus on korduvates lahendites( vt nt 3-1-1-25-15) sedastanud, et

§ 63

lg 1 kohaselt on süüdistatava ütlus tõend ja seda tuleb arvestada, kui tõend on usaldusväärne. Tõendi usaldusväärseks tunnistamisel on kohtul võimalik hinnata, kas süüdistatava ütlused on järjepidevad või sisaldavad vastuolusid, kas ütlustes on vastuolu kannatanu ja tunnistaja ütlustega või teiste kogutud tõenditega, kas ütlused on eluliselt usutavad. Kohtuotsuses saab tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele, mida kohus hindab

§ 61lg 2 kohaselt.

Kolleegiumi veendumuse kohaselt on maakohus jälgitavalt ja põhjalikult süüdistatava ütlusi analüüsinud ning kõrvutanud neid teiste tõenditega ja õiguspäraselt jätnud nendega arvestamata. Esitatud apellatsioon ei anna alust maakohtu hinnangut muuta ega V.Geimoneni poolt tunnistajana antud ütlusi usaldusväärse tõendina käsitada. 8. Kaitsja on märkinud, et kaamerad võisid alaealiste kamba jätta fikseerimata. Kohtukolleegium juba eelpool osutas vaatlusprotokollile( 1 kd. t.lk. 42-43), milles on esitatud andmed Ümera 60 videokaamerate salvestustelt nähtuva osas. Kolleegium nendib, et vaatlusprotokollist ei nähtu, et kuriteo sündmuskoha „tunneli“ kogu ümbrus ja sinna kõik lähenemise võimalused on turvakaamerate vaateväljas. Ka tunnistajate MM ja AA ütluste kohaselt on võimalik tunnelile läheneda nii, et seda ei fikseeri turvakaamera. Nimetatud osas vaidlus ka puudub. Samas kolleegium osutab, et noorte kamba olemasolu kohta on ainukeseks tõendiks süüdistatava ütlus. Maakohus on nimetatud vaatlusprotokollile ja salvestisele toetuvalt kummutanud süüdistatava versiooni sellest kus ja millal ta alaealiste kampa nägi. Nimelt on kohus jõudnud järeldusele, et võttes aluseks süüdistatava ütlused ja tema poolt koostatud skeemi, pidi 4 noore liikumise vähemalt osaliselt fikseerima välikaamera nr 3, kuid salvestis sellist liikumist ei kajasta. Siinjuures kolleegium märgib, et apellandi viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-104-05 on küll asjakohane, kuid kaitsja teeb eksliku järelduse, et kaitseversioon tekitab kõrvaldamata kahtlusi V.Geimoneni süü osas. Maakohus on nimetatud kaitseversiooni otsuse põhjendustega veenvalt kummutanud ning on ka põhistatult märkinud, et nimetatud versiooni ei kinnita ükski tõend. Kolleegium sellise järeldusega nõustub, leides, et kaitseversioon on palasõnaline. Kaitsja viited hädaabikõne väljavõttes kajastatud foonil kuuldav lause, pole käsitatav tunnistaja MM ütlusena

§ 66lg 21 p 2 mõttes kuna tegemist pole ütluste andmisega.

Kohtuistungil tunnistaja MM ristküsitlemisel pole kaitsja asitõendi vaatlusprotokolli avaldamise taotlust esitanud ega ole ka selle tõendiga seonduvaid küsimusi esitanud( 2 kd. t.lk. 171 pöördel-173 pöördel). Riigikohus on korduvalt sedastanud menetlusõiguslikku arusaama, et isiku süüküsimuse lahendamisel ei tähenda kõrvaldamata kahtlus

§ 7

lg 3 tähenduses seda, et olukorras, kus muud tõendid kaitseversiooni vähimalgi määral ei toeta, tuleks kohtul võtta süüküsimuse käsitlemisel aluseks süüdistatava jaoks soodsaim versioon. In dubio pro reo-põhimõtte rakendamiseks peab kaitseversioon olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu rääkida ka isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest

§ 7lg 3 mõttes (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-77-15).

1. Kaitsja esitab väite, et XX surma saabumise ajal ei olnud V.Geimonen tunnelis. Seejuures teeb kaitsja viite maakohtu poolt turvakaamera videosalvestiste alusel tuvastatule ning leiab, et kohtueelsel uurimisel V.Geimoneni poolt tunnistajana antud ütluste kohaselt läks ta 22.00-22.30 ajal uuele taara ringile. Leiab, et nimetatud väidet pole muude tõenditega ümber lükatud. 8 Kolleegium kaitsja seisukohta ei jaga. Selline kaitseversioon on kõlanud ka maakohtus ja kohus, analüüsides nii ütlusi, kui videosalvestistelt nähtut on juba nimetatud versiooni kummutanud. Nimelt on maakohus salvestiste alusel tuvastanud, et 21.52 askeldab V.Geimonen prügikastide juures ja pärast prügikonteinerist millegi otsimist, suundub V.Geimonen kell 21.53 tunneli suunas. Seega pole usaldusväärsed süüdistatava ütlused sellest, et enne 22.00 tarvitas ta tunnelis alkoholi ja läks tunnelist välja alles 22.
2. Puuduvad igasugused tõendid sellest, et V.Geimonen, kes vastupidiselt tema poolt antud ütlustele tunnelis alkoholi tarbimisest, alles jõuab kella 22.00-ks hilisõhtul tunnelisse, väljus sealt uuesti juba kell 22.00 uutele otsingutele ja naases sinna umbes kella 23.30 paiku. Kaitsja poolt esitatud versioon pole ühegi tõendiga kinnitust leidnud, mistõttu jääb väide paljasõnaliseks ega anna alust kõrvaldamata kahtluse tekkimiseks süüdistatava süü küsimuses.
3. Kaitsja leiab, et pritsmed riietel tuleb välistada. Põhjenduseks märgib, et ekspertiisiakt nr 17E-TR0007 pole käsitatav tõendina kuna pole arvutatud tõepärasust vastavalt Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-29-14 märgitule. Maakohtu istungi protokolli kohaselt ei ole kaitsja maakohtus prokuröri poolt esitatud ekspertiisiakti vastuvõtmist vaidlustanud. Ekspertiisiaktile esitatud nõuded on sätestatud

§-s 107. Kaitsja ei ole apellatsioonis esitanud väidet, et ekspertiisiakt ei vasta eelnimetatud seaduses ettenähtud nõuetele. Kaitsja viited Riigikohtu lahendile, milles on käsitatud DNA ekspertiisiakti, ning põhjendus, et vaidlustatud ekspertiisiaktis pole tehtud tõenõosusarvutusi, pole antud juhul asjakohased kuivõrd vaidlustatud kriminaalasjas on tegemist jäljeekspertiisiga aga mitte DNA ekspertiisiga. Nii nagu kohus juba eelpool märkis, siis Riigikohus on korduvalt sedastanud( vt nr lahend nr 3-1-1-95-15), et mitte ainult kategoorilises vormis antud ekspertiisiakt ei ole tõendina käsitatav, vaid ka tõenäolik eksperdiarvamust sisaldav ekspertiisiakt on tõendina lubatav. Siinkohal kolleegium osutab, et vaidlustatud ekspertiisiakt( 2 kd. t.lk. 15-17) on tõenäolik vaid osaliselt, kuid valdavas osas küsimustes on tegemist kategoorilises vormis antud eksperdiarvamusega.

§ 60

lg 2 kohaselt peab tõend andma kohtule teavet tõendamiseseme asjaolude olemasolu või puudumise kohta. Süüküsimuse lahendamisel saab

§ 60

lg-s 2 sätestatud kriteeriumile vastata seega tõend, mis võimaldab üksi või kogumis koos teiste tõenditega kinnitada või ümber lükata süüdistuse väiteid. Kolleegium leiab, et maakohus on seaduslikult hinnanud ekspertiisiakti, kui

§ 63lg 1 ettenähtud otsest tõendit, süüdistatava süüd kinnitavana.

Nimelt nähtub ekspertiisiaktist muuhulgas, et ekspertiisiks esitatud süüdistatava jope vasakul hõlmal tuvastati muutunud vereplekke, pühkimis- ja ülekandumisjälgi ning pritsmeid. Jope vasakul ja ka paremal varrukal tuvastati pühkimis- ja/ või ülekandumisjälgi. Kombinesooni esikinnise juures tuvastati vere ülekandumisjälgi. Kombinesooni säärtel tuvastati vere pritsmeid. Seejuures kolleegium osutab, et ekspertiisiakti nr 17E-GE0316 alusel maakohtu poolt tõendatuks loetu, et V.Geimonenil kuriteosündmuse ajal seljas olnud riiete hulgalistel verepritsmetel ja – määrdumistel tuvastati kannatanu XX veri, pole apellatsioonis kahtluse alla mingilgi määral seatud. Kaitsja on apellatsioonis leidnud, et pole välistatud, et kannatanu veri võis sattuda V.Geimoneni riietele, kui ta raputas enda veriseid käsi või kui viibis kannatanu tapmise juures. Seejuures ei ole kaitsja viidanud ühelegi tõendile, mis sellisteks järeldusteks aluse annavad. Kolleegium osutab, et kui kaitsja on seisukohal, et süüdistatava ütlused on tõendiks, siis eeltoodud võimalustele ei viita ka vähimalgi määral süüdistatava poolt kinnitatud tunnistajana antud ütlused sellest, et astudes tunnelisse, nägi voodis lamavat XX.. Puudutas vaid XX kätt, et katsuda pulssi. 9 Samuti on sellekohane kaitseversioon vastuolus apellatsioonis esitatud eelneva väitega, et süüdistatavat XX tapmise ajal tunnelis ei olnud ning ta saabus sündmuskohta alles siis kui XX oli juba tapetud. Kolleegium leiab, et eeltoodud kaitseversioon ei anna alust rääkida isiku süüküsimust puudutavast kõrvaldamata kahtlusest

§ 7lg 3 mõttes.

Kaitsja on leidnud, et on usutav, et V.Geimonen nimetas ennast kord ühe nimega, siis teise nimega. Kolleegium osutab, et maakohus ei ole sellist asjaolu ebausutavaks tunnistanudki vaid on kohtuotsuses ka märkinud, et süüdistatav esitles ennast korduvalt erinevate nimedega, mis viitab enda tegeliku identiteedi varjamisele. 11. Kaitsja leiab, et V.Geimoneni ja XX vahel ei saanud konflikt tekkida. Kaitsja põhjendab oma väidet sellega, et isikuliste tõenditega on täielikult välistatud sellise konflikti tekkimine kannatanu ja süüdistava vahel, mis annaks aluse üle 30 korral noaga löömiseks. Seejuures viitab kaitsja tunnistajate PB ja MŽ ütlustele sellest, et nende suhted olid head, süüdistatav kaitses XX. Kolleegium märgib, et tunnistaja ütlus on üks

§ 63

lõikes 1 nimetatud otseseks tõendiks peamiselt selle kohta, mida ta kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo kohta teab. Kumbki tunnistaja ei ole kuriteosündmuse ega kuriteo tehiolude osas ütlusi andnud. Kaitsja poolt viidatud tunnistajate ütlused käsitavad kriminaalmenetlusele eelneval ajal tajutut puutuvalt süüdistatava isikut. MŽ on andnud ütlusi, et kui ta tunnelis käis, said süüdistatav ja kannatanu hästi läbi( 2 kd. t.lk. 168-169). Tunnistaja PB, kes seoses tööülesannetega on tunnelis elavate inimestega vestelnud on positiivselt hinnanud kannatanut, süüdistatava osas märkis, et viimase kohtumise alguses räuskas, oli vaja maha rahustada. Osas, et süüdistatav kaitseb teisi tunnelis elavaid inimese tugineb tunnistaja ütlus vaid süüdistatava enda poolt talle antud selgitustel. Kolleegium leiab, et eelnimetatud tunnistajate ütluste näol ei ole tegemist selliste tõendiga, mis on määrava või otsustava tähendusega kriminaalasjas süü küsimuse lahendamise seisukohalt. Kolleegiumi hinnangul ei ole tunnistajad, kes on süüdistatavaga kokku puutunud üksikutel kordadel ja lühikese aja jooksul, andnud ütlusi, mis välistavad süüdistatava poolt kuriteo toimepanemise nagu on ekslikult leidnud kaitsja. Kaitsja on jätnud ka tähelepanuta, et kohtul oli eelnevatele tõenditele lisaks süüdistatava isikut iseloomustavaks tõendiks tunnistaja MM poolt antud ütlused, sellest, et süüdistatav käitus agressiivselt, armastas karjuda, sõimas Sergeid, nad riidlesid tihti ja teab, et alkoholijoobes olles peksis süüdistatav Sergeid kepiga( 2 kd. t.lk. 173). Samuti on tõendiks ambulatoorse kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia ekspertiisi akt, mille kohaselt on uuritav emotsionaalselt labiilne ja kergesti erutuv, meeleolu on kõikuv, esineb düsfoorilisi puhanguid. Käitumises esinevad düssotsiaalsed ja kriminaalsed tendentsid, võib käituda impulsiivselt ja ootamatult( 2 kd. t.lk. 28-34).

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsustes nr 3-1-1-107-03, 3-1-1-77-05 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kolleegiumi hinnangul on maakohus analüüsinud kriminaalasjas kogutud tõendite lubatavust ja usaldusväärsust ning põhjendanud piisavalt, millistele tõenditele ja miks Valeri Geimoneni süüküsimuse lahendamisel on tuginetud. Faktiliste asjaolude tuvastamisel järgis kohus kriminaalmenetlusõigust ning kohtuotsuste põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta. Kolleegium leiab, et maakohtu otsuses sisalduva 10 põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Samuti on kohus peatunud erinevatel kaitseversioonidel ja need veenvalt kummutanud. Apellatsioonis samade argumentide uuesti esitamine ja vastuoluliste ning oletustele põhinevate järelduste tegemine, ei anna alust ringkonnakohtul tõendeid maakohtuga võrreldes erinevalt hinnata ega ka maakohtu süüdimõistvat otsust tühistada.
2. Kaitsja ei ole eraldi vaidlustanud V.Geimoneni käitumisele antud juriidilist hinnagut. Kolleegium nõustub maakohtuga, et XX tapmine on toime pandud julmal viisil. Maakohus on seaduslikult KarS § 114 lg 1 p 1 ettenähtud tunnuse tuvastamisel võtnud aluseks surnu kohtuarstliku ekspertiisakti andmed XX-le elupuhuselt tekitatud hulgaliste vigastuste kohta.
3. Kaitsja ei ole vaidlustanud ka V.Geimonenile mõistetud karistust. Maakohus on karistanud süüdlast 15 aastase vangistusega. Kolleegium selgitab, et kohtupraktikast (vt nt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-77-11) tulenevalt võetakse karistuse mõistmisel lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Lisaks tuvastatakse süüdistatavale konkreetse karistuse valimiseks sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt. Kohus on eeltoodud juhiseid järginud. Mõistetud karistuse määra on kohus põhjendanud ning on lähtunud eelkõige süü suurusest. Samuti on arvestanud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisega ja võimalusega mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidega. Kolleegium ei tuvastanud karistusmäära valikul menetlusõiguslikke minetusi ega ka materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 ettenähtuga, mistõttu apellatsiooni piiridest väljuvalt karistuse muutmiseks alused puuduvad.
4. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 16.

novembri 2017 aasta kohtuotsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. 16. RÕS korras määratud kaitsja taotleb apellatsioonimenetluses riigi õigusabiga seotud tasu suuruse ja kulude hüvitise ulatuse kindlaksmääramist. Taotletavaks summaks kokku, koos käibemaksuga, on 348,00 eurot. Õigusabi osutamise käigus tehtud toiminguteks on märgitud süüdistatavaga apellatsiooni arutamine 1 tund, apellatsiooni koostamine 2,5 tundi, vestlus süüdistatavaga vanglas ja ettevalmistus istungiks 1 tund ja osalemine istungil 2 tundi. Kohtuistungil kaitsja palus istungil osalemise aega korrigeerida vastavalt istungi kestusele.

§ 175

lg 1 p 4 kehtestab, et menetluskuluks on määratud kaitsjale määratud tasu kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Riigikohus on oma lahendites ( nt RKKKo nr 3-1-1-72-10 ja 3-1-1-99-11) sedastanud põhimõtte, et isiku kaitsmisel tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkuse, samuti nende koostamisele kulunud aja hindamine, on avatud kohtu diskretsioonile. Hüvitamisele kuulub kaitsjatasu üksnes ulatuses, mis seondub põhjendatud kaitsetoimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu ei hüvitata. Kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates, tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte. Kolleegium leiab, et kaitsja taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. 11 Kolleegium arvestab kaitsjatasu hüvitamise otsustamisel kaitsja poolt esitatud apellatsiooni mahtu ja kvaliteeti ning asjaolu, et apellatsioon on vastuoluline ja argumendid oletuslikud ning ka seda, et osaliselt kattuvad apellatsiooni väited maakohtule esitatud kirjalike teesidega. Kolleegiumi veendumuse kohaselt saab vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks apellatsiooni koostamise eest lugeda 1 tundi. Kohtuistungi kestuseks saab lugeda 1 tundi. Taotlustes ära näidatud süüdistatavaga kohtumise ja istungiks ettevalmistumise aega saab lugeda mõistlikuks ja vajalikuks. Eeltoodust tulenevalt ning arvestades õigusabi osutamisega seotud toimingute tegemise ajal kehtivaid tasumäärasid, kuulub kaitsjale hüvitamisele õigusabi tasu summas 180.00 eurot, millel lisandub käibemaks 20% ja kokku kuulub seega hüvitamisele 216.00 eurot.

§ 185

lg 2 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses jääb maakohtu otsus muutmata, jäävad menetluskulud isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kaitsja apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, mistõttu jääb õigusabiga seotud kulu, summas 216,00 eurot Valeri Geimoneni kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 12