9.
) § 620 lg 1 alusel. V. Pentus kirjutas nõuete loovutamise lepingutele alla kostjate I ja V mõjutusel, sest V. Pentusele edastasid informatsiooni ainult nemad. Kostja II koostas nõude loovutamise dokumendid, kuigi ta pidi teadma, et nõuete loovutamiseks ei olnud alust. Dokumendid koostati V. Pentuse käsundita. Kostja II rikkus kliendilepingut ja kostjaga solidaarselt vastutab ka kostja IV kui advokaadibüroo. Kostja III vastutab selle kahju eest, kuna ei esitanud õigel ajal pankrotiavaldust. Hageja viies nõue tuleneb Autorollo vara kõrvaldamisest järgmiste toimingutega. Esiteks võõrandas Autorollo 28.05.2010 kaks Krone haagist hinnaga 6 135,52 eurot. Haagiste müügiarved käskis koostada kostja I. Müügihind lasti tasuda Renaldole, kust see kanti edasi kostjale III. Kuna kostja I korraldas arvete koostamist, pidi ta korraldama ka raha ülekandmise Renaldole. Teiseks müüs Autorollo Ford Tourneo vaid päev pärast kohtule pankrotiavalduse esitamist kostja V venna bändikaaslasele. Kostja I käis Autorollo kontoris ja viis ära sülearvuti ja monitori. Kõrvaldati ka veokite jälgimissüsteem F-Track, mille eest Autorollo oli tasunud liisingumaksed ja mille omand oli talle üle läinud. Faktiliste ühingujuhtidena oleksid kostjad pidanud tagama äriühingu vara säilimise. Kostjad vastutavad ka selle kahju eest nii mõjutajate kui ka faktiliste juhtidena. Kokku tekitati eelnimetatud toimingutega kahju 24 648,98 eurot. Kostjate vastuväited Kostja I ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle teda puudutavas osas läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja I ei ole kunagi olnud Autorollo osanik, juhtorgani liige ega juhatuse variliige. V. Pentus palus aidata tal leida Autorollole nõustaja, kuna ühing oli keerulises majanduslikus olukorras ja ülejäänud kaks juhatuse liiget ei soovinud probleemidega tegeleda. Seejärel sattus V. Pentus raskes seisundis haiglasse ja kostja I pöördus vandeadvokaadist kostja II poole, kes nõustus Autorollo seisu üle vaatama ja ühingut nõustama. Kostja IV ja Autorollo sõlmisid kliendilepingu, millele kirjutas alla V. Pentus. Kostja I aitas üksnes vahendada infot V. Pentuse, teiste juhatuse liikmete, kostja II ja raamatupidaja vahel. Kostja I tegi kõike V. Pentuse teadmisel ja korraldusel. Kostja I ei olnud seotud AutoHillsi asutamisega. Samuti ei ole hageja tõendanud, et AutoHillsi asutamisega tekkis Autorollole üldse mingi kahju. AutoHillsi asutamise eesmärk oli jätkata 7 Tsiviilasi nr 2-12-50785 Autorollo majandustegevust. Autod anti AutoHillsile üle mitterahalise sissemaksena, sest nii sai neid kasutada rahvusvahelisteks vedudeks. Autorollol endal ei olnud rahvusvaheliste vedude luba, ent teisel osanikul, KA-l oli luba olemas. AutoHillsi kaudu sai Autorollo seda luba kasutada. Kostja I ja Autorollo vahel ei olnud käsunduslepingut. Sellist lepingut ei saa lugeda sõlmituks vaikimise või tegevusetusega. Lisaks on hageja väited vastuolulised, sest kostjad ei saanud samal ajal V. Pentust mõjutada ja tegutseda käsunduslepingu alusel. Autorollot juhtisid kogu aeg ühingu juhatuse liikmed. Kõigile tehingutele kirjutas alla V. Pentus. Ka väidetavate fiktiivsete laenulepingute sõlmimisega ei ole kostjal I mingit seost. Jääb ebaselgeks, kuidas sai fiktiivsete laenulepingutega tekkida Autorollole kahju. Samuti on tõendamata kostja I seos pankrotiavalduse esitamata jätmise, nõuete loovutamise ja vara kõrvaldamisega. Kostja I ei olnud seotud nende äriühingutega, kellele Autorollo asemel tasuti. Kostja II ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle teda puudutavas osa läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja II on vandeadvokaat, kes osutas Autorollole õigusabi. Advokaat kui professionaalne nõustaja ei saa olla juhatuse variliige ega vastutada äriühingust kliendi ees ühingu mõjutajana. Advokaat saab kliendi ees vastutada vaid kliendilepingu rikkumise korral, kuid kostja II ei ole kliendilepingut rikkunud. Kostja II küsis infot ja andis juhiseid vaid Autorolloga sõlmitud kliendilepingu raames ning kliendi juhiste kohaselt. AutoHills asutati kliendi juhiste järgi ja selle osa panditi tegelikult olemasoleva nõude tagatisena. Kõik tehingud allkirjastas V. Pentus, kes kiitis tehingud heaks. Keegi ei mõjutanud V. Pentust. AutoHillsi asutamise eesmärk oli Autorollo omakapitali seisu parandamine, seda tehti Nordea nõudmisel. Õigusteenuse eest kostja II Autorollole arveid ei esitatud ja aru andis ta suuliselt V. Pentusele. Kostja II ei ole tegutsenud huvide konfliktis. Hageja esimesest kahjunõudest tuleb
Hillsi osa müügist saadud 200 000 krooni ehk 12 782,30 eurot. Lisaks täitis AutoHills 43 765,36 euro suuruse Autorollo kohustuse Nordea vastu ja ka see summa tuleb hageja nõudest maha arvata. Kostja II ei ole seotud väidetavate fiktiivsete laenulepingute ega kassa puudujäägiga. Lisaks on laenulepingud tagasivõidetavad. Autorollo nõuded kolmandate isikute vastu panditi olemasolevate laenude tagatisena ja Autorollole ei ole nõuete kolmandatele isikutele tasumisega kahju tekkinud. Nõuete tasumise kolmandatele isikutele otsustas V. Pentus. Samuti ei ole kostja II seotud sülearvuti, monitori, jälgimissüsteemi, haagiste ega auto väidetava kõrvaldamisega. Hageja ei ole tõendanud, millised asjad üldse kaduma läksid. Lisaks olid eelnimetatud asjad 2010. aastal juba amortiseerunud. Haagiste ostuhinna tasumisega Renaldole täideti Autorollo kohustus ja sellest ei saanud Autorollole kahju tekkida. Haagised võõrandati turuväärtusega. Kostja II ei pidanud kliendilepingu alusel tagama, et Autorollo vara säiliks. Hagejal on õigus nõuda viivist üksnes alates hagi esitamisest, sest
lg-st 2 tulenevalt arvestatakse viivist ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas hagi. Kostja III ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle teda puudutavas osas läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Juriidiline isik ei saa olla juhatuse variliige. Lisaks ei saa kostja III kui Autorollo osanik mõjutajana üldse vastutada. Osaniku otsus asutada tütarühing ei saanud emaühingule kahju tekitada. AutoHillsi asutamise eesmärk ei olnud ühingut varatuks muuta, vaid jätkata majandustegevust olukorras, kus Autorollo tegevus oli varasemate halbade tehingute tagajärjel oluliselt raskendatud. Mitterahalise 8 Tsiviilasi nr 2-12-50785 sissemaksena AutoHillsile üle antud sõidukite ja haagiste õige väärtus oli 136 132,80 eurot. Kahjunõuet tuleb vähendada 56 547,66 euro võrra. Hageja neljanda nõude puhul on ebaselge, kuidas sai laenulepingust tuleneva kohustuse täitmine tekitada hagejale kahju. Viienda nõude puhul ei ole hageja tõendanud arvuti, monitori ja jälgimissüsteemi harilikku väärtust ega omandit. Haagiste ostuhinna tasumisega kolmandale isikule täideti Autorollo kohustus võlausaldaja vastu ja kahju ei tekitatud. Ford Tourneo müügihind vastas turuhinnale. Lisaks leidis kostja III, et hagi esitamisele eelneva aja eest ei või hageja viivist nõuda. Kostja IV ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle teda puudutavas osas läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Mõjutaja vastutuse kohaldamisel peab hageja iga konkreetse nõude puhul tõendama, et kostjad mõjutasid V. Pentust just seoses selle nõude asjaoludega Autorollole kahjulikult käituma. Hageja ei ole seda aga tõendanud. Nõude rahuldamiseks ei piisa sellest, et kostjad suhtlesid omavahel Autorollo teemal. Kostja IV nõustas Autorollot AutoHillsi asutamise asjus kliendi juhiste kohaselt. Ta ei ole kliendilepingut rikkunud ega Autorollole kahju tekitanud. ÄS § 1671 ei ole kohaldatav, kui lähedased tulevad pereliikmele haiguse ajal appi. Vara ei läinud AutoHillsi asutamisel Autorollost välja vastusoorituseta ja kahju ei tekkinud, sest Autorollo andis AutoHillsile mitterahalise sissemaksena üle neli veokit ja üheksa haagist ning sai selle eest vastu AutoHillsi osa. Ka teiste nõuete aspektist ei ole kostja IV kliendilepingut rikkunud ja hageja ei ole selliseid asjaolusid ka esile toonud. Kõigile vaidlusalustele tehingutele kirjutas alla V. Pentus. Advokaat ei pidanud hindama Autorollo juhatuse juhiste majanduslikke tagajärgi. Kõik lepingud on kehtivad ja seaduslikud. Juhise korraldada osa kui pandieseme võõrandamine andis klient. Kostja III ei omandanud Autorollo osa õigusabi osutamise tõttu ja sellest tulenevaid asjaolusid ei saa omistada kostjale IV. Hageja ei ole tõendanud, et AutoHillsi asutajate sissemaksed ei olnud asutamisel võrdsed, ega ka seda, milline oli sõidukite ja haagiste tegelik väärtus. Kuna Autorollo sai AutoHillsi 50% osanikuks, siis oli osa väärtus vähemalt 68 705,02 eurot. See summa tuleb väidetavast kahjust maha arvata, nagu ka 41 542 eurot, mille AutoHills tasus Autorollo eest Nordeale, ja 12 782,33 eurot, mille võrra vähenesid pandieseme võõrandamise järel Autorollo kohustused Renaldo vastu. Hageja saaks seega nõuda maksimaalselt 13 102,46 euro suurust kahjuhüvitist. Teise nõude kohta leidis kostja IV, et hageja ei ole välja toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid, mis viitaksid kostja IV seosele kassa puudujäägi või väidetavate fiktiivsete laenulepingutega. Kostja IV ei vastuta ka kolmanda nõude eest, kuna tema töötaja vaidles pankrotiavaldusele vastu kliendi juhiste järgi ja kohus tegi lahendi, millest nähtuvalt olid esitatud vastuväited asjakohased. Neljanda ja viienda nõude puhul ei selgu hagiavaldusest kostja õigusvastane või lepingut rikkuv tegu. Tõenditest nähtub, et kostja II edastas Autorollo võlgnikele V. Pentuse allkirjastatud teate nõudeõiguse pantimise kohta. On selgusetu, miks oli teate edastamine õigusvastane või kuidas sai teate edastamine tekitada ühingule kahju. Hagist ei selgu, kuidas on kostjad seotud sülearvuti, monitori või jälgimissüsteemi kadumisega. Kahjunõue ei ole tõendatud, sest hageja lähtub kaotsiläinud esemete soetusmaksumusest, kuid oluline on asjade tegelik väärtus, ja see on teadmata. Teiseks ei ole kahju osaliselt tekkinudki, sest haagiste ja sõiduki eest tasuti müügihind. Hageja väited, et kostjad on mõjutanud V. Pentust Autorollo nõudeid kolmandate isikute kasuks pantima või vara kõrvaldama või müüma, on paljasõnalised. Lisaks on hageja viivisearvestus vale – viivist saab nõuda üksnes alates hagi esitamisest. 9 Tsiviilasi nr 2-12-50785 Kostja V ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle teda puudutavas osas läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja V on V. Pentuse tütar ja tema ainus seos Autorolloga oli see, et ta aitas oma isa ja vahendas infot. Autorollot on kogu aeg juhtinud juhatus, kostja V ei ole Autorollot faktiliselt juhtinud ega mõjutanud Autorollo juhatust tegema sisulisi majanduslikke otsuseid. Kostja V ei ole seotud ühegi hageja kirjeldatud kahjujuhtumiga. Tema ja Autorollo vahel ei olnud ka käsunduslepingut. See, et pereliikmed edastasid V. Pentusele haiglas oleku ajal infot, et anna alust väita, et V. Pentus oli pereliikmete mõju all. Mõju omamine ÄS § 1671 mõttes tähendab, et isikul on äriühingu suhtes selline staatus, et äriühingu juhtorgani liikmed on kohustatud talle alluma. Kolmas isik ERGO Insurance SE toetas kostjate II ja IV seisukohti. Kolmandad isikud T. Pohl ja J. Sillamaa toetasid hageja seisukohti. Maakohtu otsus 27.06.2014 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi kostjate I-IV vastu osaliselt. Kostja V vastu jättis maakohus hagi täies ulatuses rahuldamata. Kostja V menetluskulud jättis maakohus hageja kanda, ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Hageja esimese nõude osaliseks rahuldamiseks mõistis maakohus kostjatelt I-IV solidaarselt välja 135 657,98 eurot, millest 120 052,41 eurot oli põhinõue ja 15 605,57 eurot seisuga 27.06.2014 sissenõutavaks muutunud viivis. Hageja teise nõude jättis maakohus täies ulatuses rahuldamata. Hageja kolmanda nõude (maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 5 ekslikult märgitud teise nõudena) rahuldamiseks mõistis maakohus kostjatelt II ja IV solidaarselt välja 11 056,34 eurot, millest 9 784,11 eurot oli põhinõue ja 1 272,23 eurot seisuga 27.06.2014 sissenõutavaks muutunud viivis. Hageja neljanda nõude osaliseks rahuldamiseks mõistis maakohus kostjatelt II ja IV solidaarselt välja 10 445,87 eurot, millest 9 244,60 eurot oli põhinõue ja 1 201,27 eurot seisuga 27.06.2014 sissenõutavaks muutunud viivis. Samuti mõistis maakohus hageja neljanda nõude rahuldamiseks kostjatelt II, III ja IV solidaarselt välja 9 843,05 eurot, millest 8 710,15 eurot oli põhinõue ja 1 132,90 eurot seisuga 27.06.2014 sissenõutavaks muutunud viivis. Hageja viienda nõude osaliseks rahuldamiseks mõistis maakohus kostjalt I hageja kasuks välja 181,84 eurot, millest 160 eurot oli põhinõue ja 21,84 eurot seisuga 27.06.2014 sissenõutavaks muutunud viivis. Samuti mõistis maakohus hageja viienda nõude rahuldamiseks kostjatelt II, III ja IV solidaarselt välja 6933,13 eurot, millest 6 135,52 eurot oli põhinõue ja 797,79 eurot seisuga 27.06.2014 sissenõutavaks muutunud viivis. Kõigilt rahuldatud põhinõuetelt mõistis maakohus välja alates 28.06.2014 kuni täitmiseni viivise
Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on ekslik hageja seisukoht, et ÄS § 1671 kohaldamisel ei ole vaja tõendada iga üksiku kostja tegu ja põhjuslikku seost teo ning väidetava kahju vahel. ÄS § 1671 on kaitsenorm, mille eesmärk on kaitsta osaühingut kahju eest, mille võib juhtorgani liikmeks mitteolev isik tekitada osaühingule selle juhtorgani liiget mõjutades. Hageja nõue on
lg 1 p 7 järgi kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue ja hageja peab tõendama iga kostja teo Autorollo juhatuse liikme õigusvastasel mõjutamisel, sellest teost tuleneva kahju ning põhjusliku seose kahju ja kostja õigusvastase teo vahel. 10 Tsiviilasi nr 2-12-50785 Maakohus asus seisukohale, et e-kirjavahetust ja pangaülekandeid, mis hageja arvates tõendavad seda, et kostjad tegutsesid kahju tekitades vastastikusel kokkuleppel, ei saa seostada ühegi hageja nõudega ja neist ei saa ka järeldada, et kostjad I ja V oleksid asunud Autorollot juhtima või et nad oleksid olnud Autorollo juhatuse variliikmed või tegelikud omanikud. Kostjad soovisid küll saada ühingu kohta infot ja andsid mõningaid töötajatega seotud korraldusi, kuid seda ei saa otseselt seostada ühegi hageja nõudega. Hageja esimene nõue oli AutoHillsi asutamisega seotud kahju hüvitamise nõue ja selle osalist rahuldamist põhjendas maakohus järgmiselt. On tuvastatud, et 26.04.2010 sõlmitud müügilepingu alusel omandas kostja III V. Pentuselt Autorollo 100% osaluse. Osaluse omandamine ei olnud seotud õigusabilepinguga ja kostja II vande all antud ütlused, et ta omandas osaluse V. Pentuse palvel ning et viimane jäi endiselt n-ö variomanikuks, ei ole usutavad. Õigusabi osutamiseks ei ole vaja omandada äriühingust kliendi osa. On tõendatud, et AutoHillsi asutamine oli Autorollole majanduslikult kahjulik tehing, sest asutajate osalused olid erinevad. Vara väärtus, mille Autorollo andis AutoHillsile asutamisel üle mitterahalise sissemaksena, oli suurem kui osalus, mille ta AutoHillsis vastu sai. Vara tegelik väärtus üleandmise ajal oli 176 600 eurot, kuid vastusooritusena saadud AutoHillsi osa nimiväärtus oli vaid 1 278,23 eurot. Autorollo 2010. aasta esimese poolaasta käibedeklaratsioonidest nähtub, et pärast AutoHillsi asutamist lõppes Autorollo tegevus. Ei ole tõendatud, et Nordea oleks nõudnud, et väljaostetud liisinguautod tuleb tingimata üle anda AutoHillsile. AutoHillsi asutamise juhis ei tulnud V. Pentuselt, vaid selle ettepaneku tegi kostja II. Usutav on V. Pentuse kinnitus, et ta ei andnud kostjale II ülesandeid ja pidas teda Autorollo tegelikuks omanikuks. V. Pentus on õigusteadmisteta isik ja ta ei saanud anda advokaadile juhiseid keeruliste tehingute tegemiseks, samuti ei osanud ta kohtule selgitada enda allkirjastatud tehingute tähendust. Arvestades Nordea ja kostja II kirjavahetust, oli AutoHillsi asutamise tegelik eesmärk vabastada V. Pentus Autorollo liisingulepingutest tulenevate nõuete käendusest Nordea ees. Tõenditest nähtub, et AutoHills tegutses vaid ligikaudu aasta, mille jooksul ta tasus Nordeale liisingulepingutest tuleneva võla. Seejärel võõrandati kõik varem Autorollole kuulunud sõidukid. Sõidukite võõrandamisest AutoHillsi osanik Autorollo mingit tulu ei saanud ja tähtsust ei ole sellel, kas AutoHills võõrandas autod turuväärtuse alusel või odavamalt. Kuigi AutoHillsi osa oli panditud Renaldo kasuks ja pandisumma oli 1 250 000 krooni, on tõendatud vaid see, et Renaldol oli OÜ-lt Autovaal (Autovaal) omandatud 500 000 krooni (31 955,82 euro) suurune nõue Autorollo vastu. Tõenditest ei nähtu, et Renaldo ja Nordea vahel oleks 18.02.2010 olnud sõlmitud käendusleping, nagu see on märgitud osa notariaalses pandilepingus, ja et Renaldol oleks sellest lepingust tulenevalt olnud nõue Autorollo vastu. Laenuleping Nordea ja Renaldo vahel sõlmiti alles 04.06.2010 ja üksnes sellest, et Renaldo võttis Autorollo kohustuse üle, ei tekkinud Renaldol nõuet Autorollo vastu. Eelnevast järeldub, et tagatavaid nõudeid, millele viidati AutoHillsi osa pandilepingus, ei olnud pandilepingu sõlmimise ajal osaliselt olemas. Pandileping oli näilik ulatuses, millega AutoHillsi osale seati Renaldo kasuks 750 000-kroonine pant, sest Renaldol ei olnud nii suurt nõuet Autorollo vastu. Pooled soovisid jätta muljet, et pandiga tagatud nõude suurus on 1 250 000 krooni. Pandilepingu tegelik eesmärk oli luua näilik olukord, mis võimaldaks 11 Tsiviilasi nr 2-12-50785 AutoHillsi osa 1 250 000 krooni suuruse pandieseme võõrandamise käigus müüa ilma selle eest tasu maksmata (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 2). Pandileping ja osa võõrandamise leping sõlmiti kostjate II ja IV korraldusel ja nende kontrolli all oleva Renaldo vahendusel. Autorollo ei saanud osa eest midagi vastu, sest Renaldo tasus tasaarvestusega. Kokkuvõttes kaotas Autorollo AutoHillsi asutamise ja autode üleandmise tulemusel 176 600 euro väärtuses vara. Tehingud olid Autorollole kahjulikud ka seetõttu, et Autorollo sissemakse väärtus ületas oluliselt teise asutaja KA sissemakse väärtust, samuti olid osa tehingutest näilikud. Kahju suuruse arvutamisel tuleb lähtuda AutoHillsi asutamisega üle antud autode ja haagiste turuväärtusest, mitte aga asutamislepingus märgitud mitterahalise sissemakse väiksemast väärtusest (136 131,81 eurot).
lg 5 alusel tuleb kahjuhüvitisest maha arvata kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema säästetud kulud. Kahju hüvitamise eesmärki arvestades tuleb kahjust maha arvata summa, mille võrra vähenesid Autorollo kohustused võlausaldajate vastu. Tõenditest nähtub, et AutoHills ja Renaldo tasusid Autorollo eest Nordeale 43 765,26 eurot, mis tuleb kahjuhüvitisest maha arvata. Samuti tuleb kahjuhüvitisest maha arvata 200 000 krooni ehk 12 782,33 eurot, sest selle võrra vähenesid Autorollo laenulepingust tulenevad kohustused Autovaala vastu. Seega tekitati AutoHillsi asutamisega Autorollole kahju 120 052,41 eurot. Kostja II vastutab Autorollo ees eelnimetatud kahju tekitamise eest, kuna ta rikkus Autorolloga sõlmitud õigusabilepingut. Kostja II ei tegutsenud advokaadi üldtunnustatud kutseoskuste tasemel ega hoidnud ära kahju tekkimist käsundiandja varale. Ta rikkus
S § 44 lg 1 p 1 ja advokatuuri eetikakoodeksi § 8 lg 2. Õigushariduseta isikule peab advokaat selgitama kõigi soovitatud tehingute tagajärgi. Kui advokaat teab, et klient on maksejõuetu, peab ta arvestama maksejõuetuse õiguslike tagajärgedega. Kliendile võib anda ainult seadusega kooskõlas olevat nõu. Kui majanduslikes raskustes klient loobub kogu varast ja saab vastu 20 000-kroonise osaluse äriühingus, siis ei pea advokaadil tehingu kahjulikkuse mõistmiseks olema erilisi finantsteadmisi. Kostja II rikkus ka lojaalsuskohustust, sest esindas korraga Autorollo, Renaldo ja V. Pentuse huve. Renaldo oli kostja IV töötajaga seotud äriühing ja V. Pentuse huvid olid vastuolus Autorollo huvidega. AdvS § 44 lg 4 järgi ei või advokaat õigusteenust osutada, kui ta osutab samas asjas teenust kliendi huvidega vastuolus olevate huvidega isikule. Kuna kostja II rikkus vandeadvokaadina Autorolloga sõlmitud lepingut, siis vastutab ta kahju eest
S § 47 kohaselt vastutab kostjaga II solidaarselt ka kostja IV kui advokaadibüroo. Kostja III vastutab AutoHillsi asutamisega tekitatud kahju eest ÄS § 188 lg 1 alusel Autorollo osanikuna. Kostja III tegevus oli tahtlik, sest kostja II oli kostja III juhatuse liige, kes pidi teadma tehingute kahjulikkusest ja kostja II teadmise saab omistada kostjale III. Kostja V vastu tuleb hageja esimene nõue jätta rahuldamata, sest ei ole tõendatud, et kostja V oleks mõjutanud V. Pentust tegema AutoHillsi asutamisega seotud tehinguid. Tõendatud ei ole hageja alternatiivsed väited, nagu oleks kostja V sõlminud Autorolloga käsunduslepingu. Erinevalt kostjast V vastutab kostja I aga Autorollole AutoHillsi asutamisega tekitatud kahju eest. Kostja I oli ka varem andnud V. Pentusele Autorollo asjus nõu. Asjas kogutud tõenditest 12 Tsiviilasi nr 2-12-50785 võib järeldada, et V. Pentus usaldas täielikult kostjat I. See nähtub mh asjaolust, et V. Pentus täitis talle võõra kostja II juhiseid. Seda tegi ta seetõttu, et kostja I soovitas kostjat II kui advokaati. Kostja I osales kostjaga II toimunud nõupidamistel, suhtles Autorollo autojuhtidega ja avaldas arvamust, mis võiks edasi saada Autorollost ja selle autodest. Asjas ei ole küll otseseid tõendeid, millest nähtuks, et tütarühing asutati ja sellega seotud tehingud tehti kostja I juhiste järgi, kuid kostjal I oli V. Pentuse üle psühholoogiline mõju, kuna V. Pentus usaldas kostjat I. Seda mõju teostas ta kostja II kaudu. Eeltoodust tulenevalt on kaudsete tõenditega tõendatud, et kostja I pani toime ÄS § 1671 lg-s 1 sätestatud teo ja mõjutas V. Pentust psühholoogiliselt asutama AutoHillsi ja tegema Autorollo vara ülekandmise tehinguid. Ta oleks pidanud V. Pentusele selgitama, et kostja II osutatav õigusabi ei ole Autorollo huvides. V. Pentusel ei olnud õigusteadmisi ja kogemusi, mistõttu ta ise ei olnud piisavalt pädev, et hinnata kostja II kui advokaadi tehtud tehingute õiguslikke tagajärgi. Kostja I pani talle etteheidetava teo toime süüliselt ja süü esines hooletuse vormis. Eeltoodust tulenevalt vastutavad kostjad I-IV hagejale AutoHillsi asutamisega tekitatud 120 052,41 euro suuruse kahju eest ja see summa tuleb neilt solidaarselt välja mõista. Hageja teise nõude (Autorollo kassa puudujäägist tulenev kahju hüvitamise nõue) jättis maakohus rahuldamata, kuna leidis, et ei ole tõendatud, et Autorollo kassas oleks 19.04.2010 olnud sularaha, mille väidetavast kõrvaldamisest hageja nõue tulenes. Kuna raha ei olnud sel ajal enam kassas, siis ei saanud ükski kostjatest kõnealusel perioodil raha ka kõrvaldada. Hageja kolmas nõue oli Autorollo pankrotimenetluse blokeerimisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Selle nõude kohta leidis maakohus, et kostjad II ja IV ei blokeerinud pankrotimenetlust sellega, et avaldasid kohtule Autorollo majandusliku olukorra kohta valeandmeid, kuid kostja II rikkus siiski õigusabilepingut, kuna jättis vaatamata sellele, et ta teadis Autorollo maksejõuetusest, juhatuse liikmetele selgitamata, et nad peavad ise esitama pankrotiavalduse. Tõenditest nähtuvalt selgitas kostja II vajadust esitada Autorollo pankrotiavaldus alles 2010. aasta detsembris. Olukorras, kus V. Pentus käskis kostjal II Autorollo pankrotti vältida, kuid see ei olnud enam võimalik ja tulnuks esitada pankrotiavaldus, oleks advokaat pidanud seda kliendile selgitama. Kolmanda nõude puhul saab kahju olla summa, mille võrra suurenes Autorollo viivisevõlg võlausaldajatele. Sellise kahju eest pidi õigusabileping Autorollot kaitsma. Kostja II vastutab kahju eest, mis tekkis alates kliendilepingu sõlmimisest 22.04.2010 kuni 29.03.2011 ehk ajani, mil Autorollo pankrot lõpuks välja kuulutati. Hageja ise on nõudnud seda osa kahjust, mis vastab alates 25.06.2010 lisandunud võlausaldajate viivisenõudele ja selles ulatuses tuleb hageja kolmas nõue kostjate II ja IV vastu ka rahuldada. Ei ole tõendatud, et kostjad I ja V oleksid mõjutanud Autorollo juhatuse liikmeid mitte esitama pankrotiavaldust, ja seega tuleb kolmas nõue jätta nende vastu rahuldamata. Samuti tuleb kolmas nõue jätta rahuldamata kostja III kui Autorollo osaniku vastu, sest pankrotiavalduse peab esitama osaühingu juhatus, mitte osanik. Hageja neljas nõue oli Autorollo võlgnike kohustuste Autorollo asemel kolmandatele isikutele täitmise korraldamisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Tõenditest ei nähtu, et Autorollo oleks sõlminud Renaldo või Aaloega, kellele võlad Autorollo asemel tasuti, nõuete pantimiseks kirjalikke pandilepinguid. Samuti ei ole tõendatud, et Rendaldol või Aaloel oli Autorollo vastu tagatavaid nõudeid. Vormistatud on üksnes panditeatised, mis esitati võlgnikele, et nad 13 Tsiviilasi nr 2-12-50785 maksaks võla Autorollo asemel kas Aaloele või Renaldole. Usutavad on V. Pentuse ütlused, et ta kirjutas panditeatistele alla kostja II korraldusel ega saanud aru selle toimingu sisust ega tagajärgedest. Tõenditest nähtub, et Renaldot juhtisid ja selle vara arvel tegid ülekandeid kostja II ning kostja IV tolleaegne töötaja Kaimo Räppo. Renaldole kanti Autorollo asemel üle 8 710,15 eurot, mis seejärel kanti erinevate ülekannetega üle kostjale III ja võeti lõpuks sularahas välja. Kostjad II ja IV ei ole tõendanud, et Renaldol või kostjal III oli õiguslik alus seda raha saada. Renaldo ja kostja III kaudu Autorollole kuulunud 8 710,15 euro omastamisega rikkusid kostjad II ja IV õigusabilepingut, samuti AdvS-i ja advokatuuri eetikakoodeksit. Tähendust ei ole sellel, et Autorollo võis olla saanud Aaloelt laenu, ega ka sellel, et Renaldo oli omandanud Autovaalalt vähemalt 500 000 krooni suuruse nõude, millest 200 000 krooni loeti tasaarvestatuks AutoHillsi osa ostuhinna tasumisega. Kostjad ei ole tõendanud, et nõuete panditeatistes märgitud pandilepingud olid sõlmitud kirjalikult. Kui pandilepingud olid suulised, siis olid need TsÜS § 83 lg 1 järgi tühised ja ei olnud alust raha Renaldole või Aaloele üle kanda. Kostja II oleks advokaadina pidanud kontrollima, kas kirjalikud pandilepingud on olemas, ja selgitama, millised on õiguslikud tagajärjed, kui lepinguid ei ole. Jättes eeltoodu selgitamata, rikkus kostja II õigusabilepingut ja peab hüvitama summa, mis tühiste pandilepingute tõttu kanti Autorollo asemel üle Renaldole ja Aaloele. On tõendatud, et Autorollo võlgnikud Arco ja TranTec tasusid kolmandatele isikutele kokku 17 954,75 eurot, millest 8 710,15 eurot kanti üle kostjale III. Kostja IV vastutab solidaarselt kostjaga II 17 954,75 euro suuruse kahju eest. Eelnimetatud summast 8 710,15 eurot omastas kostja III ja selle summa ulatuses vastutab kostja III kostjatega II ja IV solidaarselt ÄS § 1671 lg 3 alusel kui isik, kes sai kahjustamisest kasu. Ülejäänud summa ulatuses ei ole hageja neljanda nõude rahuldamine kostja III vastu põhjendatud. Kostjate I ja V vastu tuleb neljas nõue jätta rahuldamata, kuna tõenditest ei nähtu, et nad oleksid kuidagi olnud seotud panditeatiste koostamise, allkirjastamise või edastamisega. Hageja viies nõue oli Autorollo vara (kaks Krone haagist, auto Ford Tourneo, veokite ja kütuse jälgimissüsteem F-Track, sülearvuti DELL ja kontoritarvikud) kõrvaletoimetamisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Tunnistaja J. Sillamaa ütlustega on tõendatud, et kostja I käis Autorollo kontoris ja viis ära sülearvuti. Kostja I ei ole tõendanud, et ta andis sülearvuti üle V. Pentusele, ega seda, et tal oleks olnud õiguslik alus arvuti endale võtta, seega peab ta
lg-te 1 ja 3 alusel hüvitama Autorollole sülearvuti hariliku väärtuse selle äraviimise ajal. Kaotsiläinud arvuti oli umbes viis aastat vana, selle väärtus oli 160 eurot ja see summa tuleb kostjalt I välja mõista. Hageja ei ole tõendanud, millistele sõidukitele oli jälgimissüsteem paigaldatud ja kas see süsteem anti koos sõidukitega üle liisinguandjale või eemaldati sõidukitelt, seega ei saa isegi kaudselt järeldada, et mõni kostjatest oli seotud jälgimissüsteemi väidetava kaotsiminekuga. Seetõttu tuleb viies nõue selles osas jätta rahuldamata. Samuti jääb rahuldamata Ford Tourneo võõrandamisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Tõenditest ei nähtu, et kostjad I või V oleksid V. Pentust mõjutanud autot võõrandama, et kostjad II või IV oleksid andnud selles õigusabi või et kostja III oleks osanikuna võtnud vastu võõrandamise otsuse. Hageja ei ole tõendanud, et haagised võõrandati Autorollole kahjulikel tingimustel ehk turuväärtusest odavamalt ja et 14 Tsiviilasi nr 2-12-50785 kostja I oleks mõjutanud V. Pentust haagiseid müüma. Seega jääb haagiste müügist tulenev kahju hüvitamise nõue kostja I vastu rahuldamata. Kuid kostjad II ja IV vastutavad haagiste müügist tuleneva nõude eest samadel põhjustel nagu hageja neljanda kahjunõude eest, sest nad korraldasid haagiste müügihinna tasumise Autorollo asemel Renaldole. Nendega solidaarselt vastutab ÄS § 1671 lg 3 alusel ka kostja III, kelle kaudu kostja II omastas 6 135,52 eurot, mis tulnuks maksta Autorollole. Tõenditest ei nähtu, et kostja V oleks mõjutanud V. Pentust Autorollo vara võõrandamise lepinguid sõlmima või et ta oleks ise vara kõrvaldanud või omastanud võõrandamisest saadud raha, seega jääb hageja viies nõue kostja V vastu rahuldamata. Hageja palus mõista kõigilt põhinõuetelt välja ka viivise. Alates 05.04.2011 kehtiva
lg 2 järgi arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi. Ka varasema seaduse järgi võis viivist nõuda alates nõude sissenõutavaks muutmisest ja võlausaldajal tuli esmalt võlgnikule nõudest teatada ja anda talle mõistlik aeg kohustuse täitmiseks. Ei ole tõendatud, et hageja oleks enne hagi esitamist kostjatelt tasumist nõudnud. Viivist tuleb seega hakata arvestama hagi esitamisest ehk 03. detsembrist 2012 Hageja viivisenõue tuleb rahuldada, arvestades põhinõuete rahuldamise ulatust. Samuti tuleb põhinõuetelt mõista välja tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis kuni kohustuse täitmiseni. Hageja apellatsioonkaebus Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, ja teha uue otsuse, millega rahuldada kõik nõuded kõigi kostjate vastu täies ulatuses. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Maakohus on vääralt tõlgendanud ÄS § 1671 tähendust ning põhjendamatult jätnud selle sisustamisel kõrvale Saksa kohtupraktika käsitlused, millele hageja on nõuetes tuginenud. ÄS § 1671 loob konkreetse vastutuse ja hüvitamise kohustuse aluse, mis on selle kaitsealalt kattuv osaühingu juhatuse liikme vastutusega, ning ei suuna materiaalõiguslikul kontrollil edasi alusetu rikastumise regulatsiooni või deliktiõigusliku käsitluse juurde. Kahju hüvitamise nõue põhineb äriseadustikus toodud alusel, mille kohaldamisel ei tule eraldi täita kitsendavaid eelduseid lepinguväliste võlasuhete tõlgendustest tulenevalt – isik, kes ühingut varidirektorina kahjustab või sellest kasu saab, peab tekitatud kahju hüvitama sarnaselt osaühingu juhatuse liikmega. Samuti leidis hageja, et maakohus on hinnanud vääralt poolte tõendamiskoormist.
sätestab, et kui kahju on tekitatud ühiselt, vabanevad ühised kahju põhjustajad vastutusest vaid tõendades, et nende tegude ja kahju vahel puudub põhjuslik seos. Maakohus kohaldas deliktiõiguslikku vastutust, aga ei ole lähtunud kontrollis delikti üldkoosseisust ning on jätnud tähelepanuta deliktiõigusliku kaasosaliste regulatsiooni (
Isegi kui ÄS § 1671 kohalduks vaid läbi delikti üldkoosseisu, siis tuleb tuvastada ÄS § 1671 kohaldumine alternatiivselt läbi
lg 1 p 8 või 7, kusjuures tuleb silmas pidada, et normi kaitseala kattub ÄS §-ga 187 ja hüvitamisele kuulub kõik kahju, mida on võimalik tuvastada tuginedes diferentsihüpoteesile. 15 Tsiviilasi nr 2-12-50785 Hageja on tõendanud, et kostja V tegutses Autorollo faktilise ühingujuhina, vastupidist kostja V tõendanud ei ole. 20.04.2010 e-kirjas deklareerib ta isiklikku Autorollo juhtimise ülevõtmist. Tema juhtimist tõendavad ka muud tõendid, mh Janos Sillamaa ütlused. 21.04.2010 e-kirjas kinnitab kostja V, et teda aitab Autorollo juhtimisel kostja II. Väino Pentus ütles pankrotimenetluses, et tema ei juhtinud haiglas oleku ajal Autorollot ja tsiviilmenetluses ütles, et ta tegi nii nagu kostja II ütles. Samas nähtub viidatud e-kirjadest, et kostja II tegi otsuseid koos kostjatega V ja I (mh, nt kostjad olid alati vähemalt kirjade koopiate saajad), s.o kostja II oli nende sisesuhtes allutatud kostjatele V ja I kui vahetutele ja faktilistele Autorollo juhtidele. Maakohus on läbivalt otsuses jätnud tähelepanuta mitmed hageja esitatud tõendid – seejuures jätnud hindamata tõendid, millega hageja on näidanud, et kostjate tegevus oli ühiselt planeeritud, koordineeritud ja ellu viidud. Maakohus on hinnanud mitmeid tõendeid nagu IPaadressidelt tehtud toimingud, ühise tegude korraldamise e-kirjad ja kahjustajatele kostjale II ning Väino Pentusele kaasaaitamisteod vastuolus kohtupraktikaga näitamata, miks on otsustatud hinnata tõendite tähendust käibearusaamast erinevalt. Kõigi kostjate osas, kelle vastutust kahju eest maakohus ei tuvastanud, oleks pidanud maakohus iga nõude osas andma vastuse küsimusele, miks saab õiguslikult ja menetluses esitatud tõendite põhjal isiku vastutuse välistada, kui isik on tõendatult osalenud maksejõuetuks muutunud äriühingu varade õigusvastase võõrandamise planeerimisel, ettevalmistamisel ning läbiviimisel ja toetab läbiviimisel oma tegudega õigusvastaste tehingute sõlmijaid, mh rikub advokaadina/advokaadibüroona lojaalsuskohustust. Hageja on tõendanud kostjate poolt nendele etteheidetavate tegude elluviimist, õigusvastastele tegudele kaasaaitamist ja õigusvastaste tegude planeerimises osalemist. Maakohus on suure osa tõenditest jätnud ühise vastutuse kontekstis otsuses käsitlemata, välistades vastutuse üldiste põhjendustega, seejuures isegi kasutamata välistamismeetodit. Kostjad ei ole nende süüd välistavaid tõendeid esitanud hoolimata sellest, et neil lasub antud osas tõendamiskoormis. Esimese nõude juures ei oleks maakohus tohtinud vähendada kahjuhüvitist, sest võlausaldaja vahetus ei too kaasa kohustustest vabanemist. Kuna hageja on pakkunud kostjatele nõudeid loovutamiseks, siis ei saa nende nõuete võrra hageja kahjuhüvitist vähendada. Teise nõude oleks maakohus pidanud rahuldama täies ulatuses. Teise nõude osas lasus kostjatel tõendamiskoormis näidata, et raha polnud füüsiliselt olemas või see kulus mujale. Kolmanda nõude oleks maakohus pidanud rahuldama kõigi kostjate vastu, sest nad vastutavad solidaarselt kahju tekkimise eest. Neljanda nõude oleks maakohus pidanud rahuldama täies ulatuses kõigi kostjate vastu, sest hageja on selle nõude juures nõudnud kahju hüvitamist, aga mitte alusetu rikastumise teel saadu üleandmist. Viienda nõude oleks maakohus pidanud rahuldama täies ulatuses kõigi kostjate vastu, kuivõrd hageja on tõendanud kogu nõude juures kahju tekkimist näidatud ulatuses. Maakohus on põhjendamatult jätnud menetluskulude jaotuse osas kohaldamata TsMS § 162 lg
lg 1 p 7 alusel, kuna käsundisuhte raames eksisteeriva kohustuse rikkumise korral ei teki deliktiõiguslikku vastutust. Samuti puuduvad solidaarvastutuseks mistahes alused (nii
Asjas kogutud materjalidest ei tulene, et kostjatel oli sõlmitud omavahel kokkulepe, mille eesmärgiks oli Autorollo varatuks muutmine. Lepingulise vastutuse kohaldamiseks oli hageja kohustatud tõendama, et kostjad II ja IV on kliendilepingut rikkunud, rikkumise tulemusena on hagejale tekkinud kahju, kahju oli ettenähtav, kahju ärahoidmine on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse eesmärgiga, rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Kostja II ei ole rikkunud hagejaga sõlmitud kliendilepingut ning maakohus ei ole lepingulise vastutuse eelduseid otsuses esile toonud. Kõik kostja II kui vandeadvokaadi toimetamised olid kliendi poolt heaks kiidetud. Isegi juhul kui ta oleks tekitanud tehingute korraldamisega Autorollole kahju, ei saa ta vastutada kahju eest
Advokaadil puudub pädevus ja kohustus hinnata tehingute majanduslikku tagajärge kliendile. Kohtu poolt viidatud
Autorolloga sõlmitud kliendilepingus ei ole sellist kohustust, millest tuleneks, et kostja II pidi kaitsma Autorollo huve AutoHillsi asutamisel. Käsundisaaja ei vastuta
lg-tes 1–3 sätestatud kohustuste rikkumise eest, kui käsundiandja kiidab käsundisaaja tegevuse hiljem heaks. Hageja ei ole lepingulist vastutust esile toonud ega tõendanud. Hageja ei ole samuti tõendanud, et käsundit täites oleks kostja II tegutsenud ilma kliendi juhisteta või kliendi juhistest kõrvale kaldunud. Õigusnõustaja ei saa vastutada oma kliendi majandustegevuse eest. Kostjal puudus seadusest ja kliendilepingust tulenev kohustus jälgida Autorollo majandustegevust ja selle kasumlikkust. Autorolloga sõlmitud kliendilepingu puhul on tegemist raamlepinguga, mille puhul advokaat osutab kliendile õigusabi vastavalt kliendi vajadusele ja pöördumisele. Kliendilepingust ei tulene, et kostjate II ja IV poole pöörduti palvega analüüsida Autorollo majandustegevuse jätkusuutlikust. Advokaadil ei ole ka seadusest tulenevat kohustust jälgida, kas ja mis ajahetkel muutub klient maksejõuetuks. Tulenevalt eespool toodust ei saa nõustuda 18 Tsiviilasi nr 2-12-50785 kohtu seisukohaga, et kostja II rikkus õigusabilepingut,
lg 1 ja
Kostjal II puudus kohustus jälgida, mis ajahetkel ja kas Autorollo muutub maksejõuetuks. Väär on kohtu seisukoht, et panditeatiste alusel hankijate kohustuste täitmisega Renaldole ja Aaloele on tekitatud Autorollole kahju 17 954,75 eurot. Reaalsete nõuete pantimine läks reaalsete laenude katteks, seega ei saanud antud tehingutega seoses hagejal mingit kahju tekkida. Nõuete pantimise ning pantide realiseerimise tulemusena vähenesid samas mahus Autorollo kohustused võlausaldajate ees. Väär on ka kohtu käsitlus Renaldo ja kostja III kaudu väidetavalt omastatud kliendile kuulunud 8 710,15 euro kohta. See, mis alusel Renaldo ja kostja III summad said, samuti milliseid ülekandeid Renaldo edaspidi tegi, ei oma õiguslikku tähtsust Autorollole väidetavalt tekkinud kahju hindamisel, kuna Autorollo tegelike finantskohustuste täitmine nõuete pantimise kaudu ei saanud Autorollole kahjulik olla. Kostja II edastas teatised reaalselt panditud reaalsete nõuete olemasolu kohta ning jääb ebaselgeks, milles siin seisneb tema tegevuse õigusvastasus. Kahe Krone SDP 27 haagiste puhul täideti ostuhinna tasumisega kolmandale isikule hageja kohustus võlausaldaja Renaldo ees, vastavalt pantimisele, ja sellest ei saa Autorollole kahju tekkida, kuna Autorollo kohustused kolmandate isikute ees vähenesid. Väär on kohtu seisukoht, et kostja II oleks pidanud oma kliendile selgitama, et teatise allkirjastamine toob Autorollole kahju. 22.04.2010 sõlmitud kliendilepingust ei tulene, et kostjate IV või II kohustuseks oleks olnud kliendi vara säilimise tagamine. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et 24.05.2010 sõlmisid Väino Pentus ja LKW Trucks OÜ kokkuleppe vara omandiõiguse ülemineku kohta, millega Autorollo andis üle omandiõiguse kahele Krone SDP 27 haagisele. Advokaadil ei ole õigust ega kohustust sekkuda oma kliendi majandustegevusse ning takistada vara müümist. Õigusteenuse osutamine saab toimuda vaid sõlmitud kliendilepingu raames. Tulenevalt eespool toodust on väär kohtu seisukoht, et kostja II rikkus õigusabilepingut,
S § 44 lõiget 3 ning advokatuuri eetikakoodeksi § 8 lõiget 1. Toimiku materjalidest ei tulene, et hageja oleks kostjatele kompromissi pakkunud, mistõttu on kohtu seisukoht menetluskulude jaotuse osas väär. Kohus pidanuks määrama menetluskulud murdosade või protsentide järgi ning jätma 68% kostja II menetluskuludest hageja kanda. Kostja III apellatsioonkaebus Kostja III palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus rahuldas hagi OÜ Roode & Partnerid suhtes ja uue otsusega jätta hagi OÜ Roode & Partnerid osas täielikult rahuldamata ja OÜ Roode & Partnerid menetluskulud hageja kanda. Kostja IV apellatsioonkaebus Kostja IV palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus rahuldas hagi tema suhtes ja uue otsusega jätta hagi tema osas täielikult rahuldamata ja tema menetluskulud hageja kanda. 19 Tsiviilasi nr 2-12-50785 Kostja IV leidis, et kohtu viide kostja IV võimalikule vastutusele lepinguvälisel alusel on nõuetekohaste õiguslike põhjendusteta ning kostja IV ei saa lepinguvälisel alusel Autorollole tekkinud kahju eest vastutada. Selliste asjaolude üle arutlemisega, mis asja lahendamise seisukohast sisulist tähtsust ei oma, on kohus üritanud süvendada muljet, justkui oleks kostja IV poolt õigusabi osutamine olnud ebakvaliteetne. Sellised asjatud arutlused peavad olema kohtuotsusest välja jäetud, vastasel juhul ei ole otsuse põhjendused nõuetekohased. Kuna maakohus leidis, et kostja II oli Autorollo tegeliku osaniku seaduslik esindaja, siis oleks maakohus pidanud kostja II tegevuse hindamisel eristama tema rolli kostja III esindajana ning tema rolli Autorollo õigusnõustajana. Kostja IV saab vastutada vaid osas, milles kostja II tegevus oli õigusabiteenuse osutamine. Kohus oleks pidanud nendest asjaoludest tulenevaid järeldusi arvestama läbivalt kogu asja lahendamisel, mida aga tehtud ei ole. Seega on maakohus asjaolusid valesti tuvastanud ning neist ebaõiged järeldused teinud. Arvestades seda, et kostja II tegutses kahes erinevas rollis (osaniku esindaja ja advokaadi rollis) ei ole maakohus ammendavalt selgitanud seda, milline tähendus oli asjaolul, et AutoHillsi asutamise algne initsiatiiv võis tulla kostjalt II. Juhul, kui maakohus luges kostja II Autorollo osaniku tegelikuks esindajaks, kes andis Väino Pentusele juhiseid, siis sai AutoHillsi asutamise initsiatiiv tulla vaid kostjalt II kui osaniku esindajalt. Seega ei saaks seda toimingut kostjale IV omistada. Kui aga kostjat II mitte lugeda Autorollo osaniku rolli täitjaks, siis tuleb AutoHillsi asutamise ettepanekut vaadata kui juriidilise lahenduse väljapakkumist kliendi soovitud eesmärgi saavutamiseks. Tegemist oleks sellisel juhul kliendi soovile juriidilise vormi andmisega, mitte kliendi juhiseta tehtud ettepanekuga. Kohtuotsuses väljendatud seisukoht, et AutoHillsi asutamise algne initsiatiiv võis tulla kostjalt II, ei ole täiesti korrektne, sest ei arvesta seda, et tegemist oli kliendi poolt püstitatud ülesandest lähtuva ettepanekuga. Kohus leidis, et AutoHillsi osa pandileping oli näilik ja selle tegelikuks eesmärgiks oli luua näiline olukord, kus hiljem oleks võimalik teostada Autorollole kuuluva AutoHillsi osa võõrandamine pandi realiseerimisena ilma selle eest tegelikku tasu maksmata. Kohtuotsusest ei ole aru saada, kuidas on kohtu tuvastatud asjaolu, et Renaldo oli kostja IV kontrolli all, selle järelduse aluseks. Teiseks ei nähtu otsusest, kuidas on asjaolu, et Renaldo oli kostja II või mõne muu kostja IV töötaja kontrolli all, kostjale IV vastutuse alusena omistatav. Kostja IV saab solidaarselt oma töötajate eest vastutada vaid osas, milles vastav tegevus on seotud õigusteenuse osutamisega Autorollole. Renaldo väidetav kontrollimine ei saa kuidagi olla kvalifitseeritav õigusteenusena. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et kostjate ja Väino Pentuse eesmärgiks oli Autorollo vara kõrvaldada ja jätta võlausaldajad ilma võimalusest oma nõuete rahuldamiseks. Samuti on maakohus ebaõigesti leidnud, nagu oleks kostja II tegutsenud ilma kliendi (Autorollo) juhisteta, tema huvide vastaselt ning andnud ebakvaliteetset õigusnõu. Maakohtu sellised järeldused on vastuolus asjas esitatud tõenditega, samuti ei ole maakohus seda järeldust tehes analüüsinud kostja IV poolt esitatud seisukohti. Kostja IV täitis kliendilepingut nõuetekohaselt, tegi kõik mõistlikult võimaliku eesmärgi saavutamiseks ning mingiks ajaks soovituse eesmärk ka saavutati – Autorollo pankrotimenetlust ei algatatud, osad võlausaldajad toetasid tütarühingu asutamist, tütarühingu majandustegevus käivitus ja oli alguses ka kasumlik. Maakohtu etteheide, et Autorollo 20 Tsiviilasi nr 2-12-50785 igapäevase majandustegevusega seotud võlgnevusi AutoHillsi asutamisega ei tasutud ning Autorollo majandusseisu tütarühingu asutamine paremaks ei muutnud, ei arvesta eelnimetatud käsunduslepingu täitmise põhimõtteid. Samuti on ebaõige kohtu järeldus, et AutoHillsi asutamisega Autorollo majandustegevus lakkas ja Autorollo jäi ilma märkimisväärsest osast oma varast. AutoHillsi majandustegevus käivitus, Autorollo võlgnevusi (sh liisingumaksed, töötasud, maksud riigile, laenumaksed jms) tasuti, kuid plaan Autorollo rahavood AutoHillsi tegevuse kaudu taastada ei realiseerunud täielikult. Samas ei ole eesmärgi saavutamata jätmine käsunduslepingu rikkumiseks, mistõttu kohtu vastavad etteheited on asjakohatud. Maakohtu otsusest ei nähtu, et kostja IV oleks jätnud midagi tegemata, mis oleks paremini võimaldanud kliendi poolt püstitatud eesmärki saavutada. Kohus on jätnud täielikult kohaldamata
Hillsi asutamisleping, AutoHillsi osa pantimine ja müük, mitterahalise sissemakse üleandmine). Sellega kinnitas ta, et õigusteenuse osutamise käigus ette valmistatud tehingud ja toimingud olid kooskõlas Autorollo juhiste ja soovidega. Väino Pentus kinnitas, et kiitis kogu kostja II tegevuse heaks. Eeltoodust tulenevalt ning lähtudes
lõikest 4 ei saa kostja IV vastutada isegi kui ta oleks Autorollo juhistest kõrvale kaldunud või jätnud juhtimata tähelepanu võimalikele juhistest tulenevatele kahjulikele tagajärgedele. Kohus on ebaõigesti leidnud, et kostja IV ja Autorollo vahel sõlmitud õigusabilepingu eesmärgiks oli kaitsta äriühingut nende tehingute tegemise eest, mis vähendavad ebamõistlikult äriühingu vara. Õigusabilepingu eesmärgiks saab olla kaitsta klienti vaid selle eest, et kliendile ei tekiks kahju ebaõige õigusnõu tulemusena, näiteks juhul, kui kliendi vara väheneb õigusliku aluseta. Eeltoodut arvestades on ebaõige ka kohtu järeldus, et kostja IV on Autorolloga sõlmitud kliendilepingut rikkunud sellega, et ei hinnanud tema poolt nõustatud tehingute tagajärgi. Kohus on ebaõigesti leidnud, et Autorollole tekkis seoses tütarühingu asutamisega kahju, samuti on maakohus ebaõigesti tuvastanud kahju suuruse ega ole tuvastanud põhjuslikku seost õigusabilepingu väidetava rikkumise ja tekkinud kahju vahel. Tekkinud kahju ärahoidmine ei olnud ega saanudki olla rikutud lepingulise kohustuse eesmärgiks, mistõttu ei saa sellist kahju kostjalt IV välja mõista. Asjakohatud ja meelevaldsed on hageja teise nõudega seonduvad kohtu järeldused, mille kohaselt andis kostja II EK-le RM ja Osaühing EST-TRADE GROUP laenulepingud üleandmiseks MM-le ning EK vahendusel andis kostja II MM-le korralduse kanda need laenulepingud raamatupidamisprogrammi. Kohus on hageja kolmandat nõuet rahuldades hagi piiridest väljunud. Autorollo majandusliku olukorra hindamine ei olnud õigusabilepingu esemeks. Kohus on hageja kolmanda nõude ebaõigesti rahuldanud isegi juhul, kui lähtuda kohtu poolt tuvastatud asjaoludest. Kohus on hageja neljanda ja viienda nõude rahuldamisel väljunud hagi piiridest, heites kostjatele ette sellise asjaolu tõendamata jätmist, mis ei olnud vaidluse all. Kohus ei selgitanud kostjatele vajadust tõendada pandilepingute olemasolu ja ebaõige on kohtu järeldus, mille kohaselt rikkusid kostjad II ja IV õigusabilepingust tulenevaid kohustusi. Väidetav õigusabilepingu rikkumine ei tekitanud Autorollole kahju, ebaõige ja täielikult 21 Tsiviilasi nr 2-12-50785 põhjendamata on kohtu järeldus, mille kohaselt on kostja IV omastanud Autorollo vara. Kostja II ei ole Väino Pentust mõjutanud. Samuti on kohus sissenõutavaks muutunud viivise arvutamisel
lõiget 1 ebaõigesti kohaldades arvutuse vahetulemusi jooksvalt ümardanud ja seetõttu on välja mõistetud 444, 83 euro võrra suurem viivis. Arvestades hagi rahuldatud ja rahuldamata osa proportsioone tuleb menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel jaotada võrdeliselt. Kohus jättis menetluskulusid jaotades põhjendamatult kaalumata TsMS § 169 lg 3, mille alusel oleks tulnud hageja põhjendamatute taotluste ja kaebuste menetlemise kulud jätta hageja kanda sõltumata menetluse tulemusest. Vastused apellatsioonkaebustele Hageja vaidles kostjate apellatsioonkaebustele vastu apellatsioonkaebusele vastu. ja kostjad vaidlesid hageja Kolmandad isikud T. Pohl ja J. Sillamaa palusid hageja apellatsioonkaebuse rahuldada ja jätta kostjate apellatsioonkaebused rahuldamata. Kolmas isik ERGO Insurance SE palus kostjate apellatsioonkaebused rahuldada ja jätta hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Vahepealne menetlus Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30.06.2015 otsusega maakohtu otsuse osas, millega hageja esimene nõue jäeti kostja V vastu rahuldamata, osas, millega maakohus vähendas hageja esimese nõude rahuldamiseks väljamõistetud kahjuhüvitist 43 765,26 euro võrra, osas, millega hageja kolmas nõue kostjate II ja IV vastu rahuldati, ja osas, millega hageja viies nõue kostja I vastu rahuldati. Tühistatud osas tegi ringkonnakohus uue otsuse, millega esiteks rahuldas hageja esimese nõude kõigi kostjate vastu ja mõistis neilt välja 163 817,67 eurot, teiseks jättis hageja kolmanda nõude ka kostjate II ja IV vastu rahuldamata ja kolmandaks jättis hageja viienda nõude kostja I vastu rahuldamata. Vastavalt hagi rahuldamise ulatusele mõistis ringkonnakohus välja ka viivise. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohtu 30.06.2015 otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kostjatelt I-V mõisteti hageja esimese nõude rahuldamiseks solidaarselt välja põhinõue 163 817,67 eurot ja viivis 34 673,92 eurot. Hageja neljanda nõude rahuldamiseks mõisteti kostjatelt II ja IV solidaarselt välja põhinõue 9 244,60 eurot ja viivis 1 956,73 eurot. Samuti mõisteti hageja neljanda nõude rahuldamiseks kostjatelt II, III ja IV solidaarselt välja põhinõue 8 710,15 eurot ja viivis 1 843,60 eurot. Hageja viienda nõude rahuldamiseks mõisteti kostjatelt II, III ja IV välja põhinõue 6 135,52 eurot ja viivis 1 298,65 eurot. Kõigilt rahuldatud põhinõuetelt mõisteti välja
juulist 2015 kuni kohustuse täitmiseni. Hageja teine ja kolmas nõue jäeti kõigi kostjate vastu rahuldamata. Hageja neljas ja viies nõue jäeti kostjate I ja V vastu rahuldamata. Riigikohus tühistas 13.04.2016 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2015 otsuse järgmistes osades ja saatis asja uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule: 1) osas, millega ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 27.06.2014 otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja esimese nõude (AutoHillsi asutamisest tuleneva kahju 22 Tsiviilasi nr 2-12-50785 hüvitamise nõude) kostja V vastu täielikult ning kostjate I, II ja IV vastu osaliselt ehk 43 765,26 euro ulatuses, ja tegi selles osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt V hageja kasuks välja 163 817,67 eurot ning viivise ja kostjatelt I, II ja IV 43 765,26 eurot ning viivise. 2) osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hageja esimese nõude (AutoHillsi asutamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude) kostjate I, II ja IV vastu ning millega maakohus mõistis kostjatelt I, II ja IV hageja kasuks solidaarselt välja 120 052,41 eurot ning viivise; 3) osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hageja neljanda nõude (Autorollo võlgnike võlgade kolmandatele isikutele tasumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude) ning mõistis kostjatelt II ja IV hageja kasuks solidaarselt välja 17 954,75 eurot ning viivise; 4) osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hageja viienda nõude (Autorollo vara kõrvaldamisest tuleneva kahju hüvitamise nõude) ning mõistis kostjatelt II ja IV hageja kasuks solidaarselt välja 6 135,52 eurot ja viivise; 5) osas, millega ringkonnakohus jaotas menetluskulud. Samuti tühistas Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2015 otsuse ja Harju Maakohtu 27.06.2014 otsuse osas, millega kohtud osaliselt rahuldasid ja osaliselt jätsid rahuldamata hageja hagi kostja III vastu ja lõpetas nimetatud osas menetlus, seoses kostja III lõppemisega ilma õigusjärglaseta. Riigikohus jättis hageja teise ja kolmanda nõude tervikuna kõigi kostjate vastu rahuldamata ning hageja neljanda ja viienda nõude tervikuna kostjate I ja V vastu rahuldamata. 21.10.2016 otsusega tühistas ringkonnakohus maakohtu 27.06.2014 otsuse osas, millega maakohus rahuldas Osaühingu Autorollo (pankrotis) pankrotihaldurite hagi esimese nõude kostjate I, II ja IV vastu ning millega maakohus mõistis neilt välja hageja kasuks solidaarselt 120 052,41 eurot ning viivise. Lisaks tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi neljanda nõude ja mõistis kostjatelt II ja IV hageja kasuks solidaarselt välja 17 954,75 eurot ja viivise ning osas, millega maakohus rahuldas hagi viienda nõude ja mõistis kostjatelt II ja IV hageja kasuks solidaarselt välja 6 135,52 eurot ja viivise. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis hagi täies ulatuses rahuldamata. Riigikohtu 17.05.2017 otsusega tühistati ringkonnakohtu 21.10.2016 otsus. Riigikohus selgitas, et hinnates hageja esimese nõude rahuldamise võimalikkust kostja V vastu, nõustus ringkonnakohus maakohtu põhjendustega (maakohtu otsuse p-d 558–565) ja märkis otsuses vaid seda, et hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust kostja V suhtes muuta. Hageja apellatsioonkaebusest (alajaotus 1.6) nähtuvalt on hageja maakohtu otsuse eelviidatud osa vaidlustanud mh seetõttu, et maakohus rikkus hageja arvates oluliselt menetlusõiguse norme – ei hinnanud kõiki tõendeid nõuetekohaselt, jättis kõrvaldamata vastuolud tõendite vahel, samuti jaotas väidetavalt ebaõigesti tõendamiskoormuse. Ringkonnakohus ei ole aga ühegi hageja apellatsioonkaebuse väite kohta mingit seisukohta võtnud ja on sellega rikkunud TsMS § 654 lg 5 esimese lause nõuet. 23 Tsiviilasi nr 2-12-50785 Ringkonnakohus tühistas 21.10.2016 otsusega maakohtu 27.06.2014 otsuse osas, millega maakohus rahuldas hageja esimese nõude kostja I vastu ja jättis hagi selles osas rahuldamata. Seega tegi ringkonnakohus selles osas maakohtu lahendile vastupidise otsuse. Otsuse tegemisel ei järginud ringkonnakohus aga TsMS § 654 lg 5 teist lauset, mille kohaselt peab ringkonnakohus juhul, kui ta tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, võtma seisukoha kõigi maakohtu menetluses esitatud poolte väidete ja vastuväidete kohta. Samuti pole ringkonnakohus järginud TsMS §-s 653 sätestatud maakohtu hinnatud tõendite ümberhindamise põhjendamise kohustust. Eeltoodud rikkumised on menetlusõiguse normi olulised rikkumised, kuna ei võimalda menetlusosalistel aru saada, kuidas kohus jõudis lahendis toodud järeldusteni. Riigikohus on varem korduvalt selgitanud, et kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõue tähendab muu hulgas ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline. Ringkonnakohtu otsus sellele nõudele ei vasta. Hinnates hageja esimese nõude rahuldamise võimalikkust kostjate I ja V vastu ÄS § 1671 lg 1 alusel, rajas ringkonnakohus oma lahendi üksnes eeldusele, et kostjate tahtlus ei ole tõendatud. Normi kohaldamise teisi eeldusi ringkonnakohus ei kontrollinud ja sellega jättis ringkonnakohus järgimata Riigikohtu juhise (TsMS § 693 lg 2). Olukorras, kus Riigikohus tühistas ringkonnakohtu lahendi muu hulgas põhjusel, et kumbki madalam kohtuaste ei olnud asjas esitatud väidete ja tõendite põhjal teinud kindlaks hageja nõude alusnormide eelduseid, ei saanud ringkonnakohus praegusel juhul asja uuel läbivaatamisel piirduda maakohtu menetluses tuvastatud asjaoludega. Tuginedes maakohtus tuvastatud asjaoludele, on ringkonnakohus samuti rikkunud TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet, mis tähendab, et hagi rahuldamist või rahuldamata jätmist kaaludes peab kohus tuvastama kõik asjaolud, mis on eelduseks õigusnormi kohaldamisel, mille alusel asi lahendatakse (vt ka Riigikohtu
lg 2 ja kõiki kostjaid oleks pidanud hageja arvates käsitlema koos ning mitte lahti siduma iga kostja vastutust. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti tuvastanud iga kostja vastutuse aluseks olevad asjaolud eraldi ja seda ka tulenevalt vastutuse alustest.
lg 1 järgi võib olukorras, kus tekkinud kahju eest võivad vastutada erinevad isikud ja on kindlaks tehtud, et kahju võis tekitada neist igaüks, kahju hüvitamist nõuda neilt kõigilt ning lg 2 sätestab, et kahju hüvitamiseks kohustatud isik vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et tema kahju ei tekitanud.
lg 1 eesmärgiks on kergendada kannatanu tõendamiskoormist ja seda kohaldatakse olukorras, kus kannatanu suudab tõendada tema suhtes ohtlikult käitunud isikute ringi, kuid mitte seda, kes sellesse ringi kuuluvatest isikutest kannatanule kahju tekitas.
lg 2 eesmärgiks on kahju kandnud isiku tõendamise lihtsustamine ainult põhjusliku seose osas. Samal ajal peab olema selge, et üks ohtlikult käitunud isikutest põhjustas kindlasti kannatanule kahju (Riigikohtu 08.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1915, p 12). Riigikohus selgitas, et teoreetiliselt võiks
lg 1 kohalduda nt juhul, kui on tuvastatud, et mitu isikut mõjutasid üksteisest sõltumatult äriühingu juhtorgani liiget ÄS § 1671 lg 1 mõttes ühingule kahju tekitama ja tõendatud on ka see, et üks nendest põhjustas kahju, kuid äriühing ei suuda tõendada, seda, kelle mõjutusel juhtorgani liige tegelikult kahjulikult käitus. Käesoleval juhul ei piisa
lg 1 kohaldamiseks Autorollole tekkinud kahju tõendamisest, nagu ekslikult leiab hageja. Seega leidis maakohus õigesti, et selleks, et hagi iga kostja vastu rahuldada, peavad kahju hüvitamise nõude eeldused olema kõigi kostjate suhtes täidetud. Pooled ei vaidle järgmiste kõigi menetluses olevate nõuete lahendamisel oluliste asjaolude üle ja mida ringkonnakohus otsuse tegemisel arvestab: V. Pentus oli Autorollo ainuosanik kuni 26.04.2010 ja alates 26.04.2010 oli Autorollo ainuosanik OÜ Roode & Partnerid; V. Pentus oli aprillis 2010 ja on äriregistri andmetel jätkuvalt Autorollo juhatuse liige. Autorollo teised kaks juhatuse liiget olid vaidlusaluste toimingute tegemise ajal (26.04.2010 kuni november 2010) J. Sillamaa ja kuni juulini 2010 ka T. Pohl; kostja II töötas vaidlusalusel perioodil (aprillist kuni novembrini 2010) kostja IV juures vandeadvokaadina; Autorollo ja kostja IV sõlmisid 22.04.2010 õigusabilepingu, mille täitmiseks kasutas kostja IV kostjat II kui oma töötajat; 26 Tsiviilasi nr 2-12-50785 V. Pentus viibis 19.04.2010 kuni 07.05.2010 haiglaravil; 29.03.2011 kuulutas Harju Maakohus välja Autorollo pankroti. Hageja esimene nõue Autorollole AutoHillsi asutamisega tekitatud kahju 176 600 eurot hüvitamiseks ja viivise saamiseks. Hageja väidetel AutoHillsi asutamisega tekitati Autorollole 176 600 euro suurune kahju järgmiste toimingutega. Kõigepealt asutasid Autorollo ja OÜ KIILI AUTOVEOD (KA) 17.05.2010 AutoHillsi, mille osakapital (40 000 krooni) kuulus võrdsetes osades asutajatele. KA tasus oma osa eest rahaga, Autorollo aga mitterahalise sissemaksega, mille esemeks olid neli MAN veokit ja üheksa Krone haagist, mille väärtuseks hinnati asutamisel 136 131,81 eurot. Kostja III kui Autorollo ainuosanik võttis 17.05.2010 vastu otsuse asutada AutoHills, milles Autorollole kuulus 50% suurune osalus. Kostja II leppis notariga kokku aja AutoHillsi asutamislepingu tõestamiseks ja korraldas dokumentide koostamise ja vormistamise. AutoHillsi asutamislepingule kirjutasid Autorollo nimel alla Väino Pentus ja teise asutaja KA nimel VL. Kostja IV tasus AutoHillsi asutamiseks vajaliku riigilõivu ja kostja II tasus notaritasu. 17.06.2010 panditi Autorollole kuuluv AutoHillsi osa Renaldo kasuks, pandilepingule kirjutas alla V. Pentus ja kostja II pidas notariga kirjavahetust AutoHillsi osa Renaldo kasuks pantimise lepingu sõlmimise asjus. 27.09.2010 ilmus ajalehes Tartu Postimees teade, et Renaldo müüb avalikul enampakkumisel Autorollole kuuluva AutoHillsi osa. Enampakkumise teate sisestas kostja IV töötaja. Kostja II leppis notariga kokku aja AutoHillsi osa müügilepingu tõestamiseks. 22.11.2010 sõlmitud müügilepingu alusel võõrandati panditud osa Renaldole. Osa ostuhind oli 12 782,33 eurot (200 000 krooni) ja Renaldo tasaarvestas tasumisele kuuluva summa nõudega Autorollo vastu. Eeltoodud asjaolude osas menetlusosaliste vahel vaidlust ei olnud. Hageja leidis, et AutoHillsi asutamise ja sellele järgnenud tehingute ja toimingute tõttu jäi Autorollo ilma nii sõidukitest kui ka osalusest AutoHillsis. Üleantud sõidukite ja haagiste väärtus oli 176 600 eurot. Hageja väidete kohaselt kostjad leppisid ühiselt kokku AutoHillsi asutamises, et viia vara maksejõuetust Autorollost välja. Hageja on AutoHillsi asutamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude esitanud solidaarselt kõigi kostjate vastu. Hageja väidetel Autorollo vara kõrvaldamist organiseerisid ja korraldasid ka kostjad I ja V, kes kasutasid ära oma mõju V. Pentusele ja mõjutasid teda tegema Autorollole kahjulikke tehinguid. Nende vastutust ei välista see, et nad olid V. Pentuse lähedased, sest ka lähedaste abistamiseks ei või teha õigusvastaseid tegusid. Alternatiivselt võis kostjatel I ja V olla sõlmitud Autorolloga käsundusleping ja nad võivad vastutada käsundisaajatena selle eest, et nad ei käitunud Autorollo suhtes lojaalselt ega ilmutanud vajalikku hoolsust. Kostjad II ja IV vastutavad Autorollo ees nii mõjutajatena ÄS § 1671 alusel kui ka õigusabilepingu rikkumise tõttu. Nad tegutsesid huvide konfliktis ja eelistasid Autorollo huvidele V. Pentuse ning kostjate I ja V huve. Renaldo arvelduskonto kaudu omastas kostja II kontrolli all olev OÜ Roode & Partnerid Autorollo raha. Kostjad olid faktilised ühingujuhid ja oleksid pidanud tagama, et Autorollo vara säiliks. Faktiliste ühingujuhtidena ei käitunud kostjad korraliku ettevõtja hoolsusega. Samuti võivad kostjad vastutada käsundita asjaajajatena või
27 Tsiviilasi nr 2-12-50785 Maakohus on nõuded kostjate I ja V vastu kvalifitseerinud ÄS § 1671 lg 1,
ja § 1045 lg 1 p 7 järgi ning nõuded kostjate II ja IV vastu
S § 47 järgi. Hageja esimese nõude osaliseks rahuldamiseks mõistis maakohus kostjatelt I−IV solidaarselt välja 135 657,98 eurot, millest 120 052,41 eurot oli põhinõue ja 15 605,57 eurot seisuga 27.06.2014 sissenõutavaks muutunud viivis. Maakohus jättis hageja esimese nõude terves ulatuses kostja V vastu rahuldamata. Kostjad I, II ja IV on vaidlustanud kohtuotsuse osas, millega hagi nende vastu rahuldati, ja hageja on vaidlustanud kohtuotsuse osas, millega hagi jäeti rahuldamata. Hageja I nõude lahendamiseks kõigi kostjate suhtes ja olenemata õiguslikust alusest, tuli välja selgitada, kas AutoHillsi asutamisega tekitati Autorollole kahju. Hageja väidete kohaselt tekitati talle kahju 176 600 eurot. AutoHillsi asutamisel kuulusid asutatava osaühingu osad võrdsetes osades asutajatele (OÜ KIILI AUTOVEOD (KA) ja Autorollo) ja osakapital oli 2 556,47 eurot (40 000 krooni). KIILI AUTOVEOD OÜ tasus sissemakse 20 000 krooni ja Autorollo tegi mitterahalise sissemakse, andes üle 4 MAN veokit ja 9 Krone haagist, mille väärtust hinnati asutamisel 136 131,81 eurole (2 130 000 krooni). Hageja väidetel oli sissemaksena üleantud vara tegelik väärtus 176 600 eurot (2 763 189,50 krooni). Autorollole kuuluv AutoHillsi osa panditi Renaldole ja võõrandati 22.11.2010 samale äriühingule. Hageja väidetel Autorollo AutoHillsi asutamisest mingit kasu ei saanud, kaotas põhivahendeid 176 600 euro väärtuses ja lõpuks ka talle kuulunud AutoHillsi osa. Pärast mitterahalise sissemakse tasumist ei olnud mingit võimalust Autorollo äritegevust taastada ja võlausaldajate nõudeid rahuldada. Pooled ei vaidle selle üle, et pärast AutoHillsi asutamist lõppes Autorollo majandustegevus. AutoHillsile anti üle kogu Autorollo masinapark. Eeltoodud asjaolu tuleneb ka Autorollo 2010. a käibedeklaratsioonidest, mille kohaselt alates maikuust 2010 oli Autorollo käive 0 eurot (5. kd, tl 58−69). Tõendatud ei ole, et Autorollo kohustused oleksid üle antud AutoHillsile või töötajad oleks sinna üle läinud. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega (otsuse p-d 489−490), et AutoHillsi asutamisega ja transpordivahendite üleandmisega AutoHillsile ei ole toimunud ettevõtte üleminekut
Eeltoodud järeldust ei ole apellatsioonkaebustes sõnaselgelt vaidlustatud. Kostjad vaidlesid hageja väidetele kahju suuruse kohta vastu ja väitsid, et Autorollole ei ole AutoHillsi asutamisega kahju tekkinud. Lisaks tõi kostja II esile, et kahju hüvitisest tuleb maha arvata osa eest saadud 12 779,30 eurot (200 000 krooni) ja 43 765,36 eurot, mis on AutoHillsi ja Renaldo poolt Nordeale tasutud Autorollo kohustuse katteks. Pooled ei vaielnud selle üle, millised autod andis Autorollo üle AutoHillsile mitterahalise sissemaksena, kuid vaidlus oli mitterahalise sissemakse väärtuse üle. 17.05.2010 mitterahalise sissemakse üleandmise lepinguga andis Autorollo, mida esindas V. Pentus, ja AutoHills (asutamisel), mida esindas VL, AutoHillsile üle 9 Krone järelhaagist ja neli MAN veoautot (
lg 5 järgi tuleb kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel. Kostjad väitsid, et AutoHillsi asutamisega seonduvalt tasuti Autorollo eest Nordeale 43 765,26 eurot ja seoses Autorollole kuulunud AutoHillsi osa pantimisega ja pandi realiseerimisega vähenesid Autorollo kohustused Renaldo ees 12 782,33 euro võrra. Järgnevalt analüüsib kolleegium poolte väiteid puutuvalt Nordeale Autorollo kohustuse täitmisega AutoHillsi poolt. Maakohus leidis vaidlustatud otsuses, et Autorollo kohustuse 43 762,26 eurot Nordea ees tasusid AutoHills ja/või Renaldo ja selle summa arvestas maakohus maha Autorollole seoses AutoHillsi asutamisega tekkinud kahju hüvitisest. Hageja on maakohtu järelduse vaidlustanud, leides, et Autorollo kohustus Renaldo poolt kohustuse ülevõtmisega ei lõppenud, vaid vahetus ainult võlausaldaja. 10.05.2010 seisuga oli Autorollol kohustusi Nordea ees 70 183,39 eurot (1 098 131,45 krooni) (
lg 5 järgi kahjust maha arvanud kasu, mille Autorollo sai seoses Nordea nõudest vabanemisega. Hageja apellatsioonkaebuse väited, et AutoHillsi õigusjärglasel on Autorollo vastu alusetu rikastumise nõue tulenevalt laenulepingu tühisusest, on esitatud esmakordselt apellatsioonkaebuses ja apellant ei ole selle hilisemat esitamist põhjendanud. Eeltoodu tõttu on kolleegiumil alus jätta see väide TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta. Kuid isegi, kui hageja poolt väidetud tehing oleks tühine ja AutoHillsi õigusjärglasel võiks Autorollo vastu olla alusetu rikastumise sätetele tuginedes nõue, ei ole seda senini maksma pandud ja üldisi nõuete aegumise tähtaegasid ning pankrotimenetluses nõuete esitamise tähtaegasid (PankrS § 93 lg 1) arvestades, ei ole seda ka enam võimalik teha. Juhul, kui nimetatud tehingud või toimingud oleksid kahjustanud võlausaldajate huvisid, oleks pankrotihalduritel olnud võimalus need tagasi võita, kuid toimiku materjalidest nähtuvalt seda tehtud ei ole. Lisaks märgib kolleegium, et kuna AutoHills käendas (21.07.2010 käendusleping, 1. kd, tl 279−280) Renaldo kohustuse täitmist Nordea ees, siis AutoHillsi poolt kohustuse täitmisel läheb
lg 1 järgi käendajale üle Nordea nõue Renaldo vastu, mitte aga Autorollo vastu, nagu väitis hageja. Kostja IV väitis apellatsioonkaebuses, et Renaldo mitte ei võtnud üle Autorollo kohustust, vaid tasus kolmanda isikuna Autorollo võla (
Kolleegiumi arvates ei ole selliseks järelduseks alust. Vaatamata lepingu sõnastusele tuleneb lepingu sisust, et Renaldo on tegelikult asunud laenusuhtes Autorollo asemele (
Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti kahjust maha arvanud ka 12 782,33 eurot, millises osas vabanes Autorollo laenukohustusest Autovaale. Autovaal ees laenukohustust 500 000 krooni on ka hageja ise oma menetlusdokumentides tunnistanud (
Asjaolu, et seoses võla tasumisega lõppes ka Väino Pentuse Nordeale antud käendus, ei tähenda, et nõue Autorollo vastu poleks vähenenud. Samuti ei anna alust jätta maha arvamata kahjuhüvitisest saadud kasu hageja apellatsioonkaebuse väide, et 12.08.2013 menetlusdokumendis on ta pakkunud kostjatele, et loovutab neile alusetu rikastumise nõude kolmanda isiku vastu, mis tulenes ostueesõiguse teostamise tehingu tühisusest ja samuti oli hageja nõus loovutama lootusetud nõuded AutoHillsi õigusjärglase Rekka Veli OÜ vastu (6. kd, tl 136). Õige on see, et Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-49-07 selgitanud, et kahjustatud isik saab kahju tekitamise tagajärjel kasu saamist vältida sel teel, et ta loovutab alusetust rikastumisest tuleneva nõude kahju tekitajale, kuid selline loovutus peab olema konkreetselt määratletud, mitte viisil, kus 31 Tsiviilasi nr 2-12-50785 kahjustatud isik teatab, et ta võib loovutada alusetust rikastumisest või muudest alustest tulenevad määratlemata nõuded. Seega on AutoHillsi asutamisega tekkinud Autorollole kahju 120 052,41 eurot (176 600 − 43 765,26 – 12 782,33). Maakohtu järeldus kahju suuruse osas oli õige ja apellatsioonkaebuste väited ei andnud ringkonnakohtule alust teistsuguseks järelduseks. Hageja esimene nõue kostjate II ja IV vastu Järgnevalt kontrollib kolleegium, kas on õige maakohtu järeldus, et kostjad II ja IV vastutavad solidaarselt hagejale tekkinud kahju eest, kuna kostja II rikkus Autorolloga sõlmitud õigusabiteenuse osutamise lepingut. Maakohus tuvastas, et Autorollo ja kostja IV olid sõlminud kliendilepingu ning kostja II täitis Autorollo ja kostja IV vahelist lepingut kui kostja IV töötaja (töölepingu järgi). Kostja II vastutas Autorollo ees, kuna ta rikkus Autorolloga sõlmitud kliendilepingut. Kostja II ei tegutsenud advokaadi üldtunnustatud kutseoskuste tasemel ega hoidnud ära kahju tekkimist käsundiandja varale, jättis V. Pentusele selgitamata soovitatud tehingute tagajärjed. Kostja II rikkus
S § 44 lg 1 p 1 ja advokatuuri eetikakoodeksi § 8 lg 2. Samuti ei arvestanud kostja II maksejõuetuse õiguslike tagajärgedega. Maakohus leidis, et kliendile võib anda ainult seadusega kooskõlas olevat nõu. Kostja II rikkus ka lojaalsuskohustust, sest esindas korraga Autorollo, Renaldo ja V. Pentuse huve. Renaldo oli kostja IV töötajaga seotud äriühing ja V. Pentuse huvid olid vastuolus Autorollo huvidega. AdvS § 44 lg 4 järgi ei või advokaat õigusteenust osutada, kui ta osutab samas asjas teenust kliendi huvidega vastuolus olevate huvidega isikule. Kuna kostja II rikkus vandeadvokaadina Autorolloga sõlmitud lepingut, siis vastutab ta kahju eest
S § 47 kohaselt vastutab kostjaga II solidaarselt ka kostja IV kui advokaadibüroo. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostjate II ja IV vastutus juhul, kui nad rikkusid õigusabiteenuse osutamise lepingut, tuleneb võlaõigusseaduse käsunduslepingut reguleerivatest sätetest, AdvS §-st 44 ja
Selleks, et tuvastada, kas õigusabiteenuse osutamise lepingut on rikutud, tuleb esmalt tuvastada, millised kohustused olid kliendilepingu järgi kostjal IV ja millised need olid seonduvalt AutoHillsi asutamisega. Pooled vaidlesid, milline oli õigusteenuse osutamise lepingu sisu: hageja väitel oli selleks Väino Pentuse käenduse lõpetamine Nordea ees ja kostjate väidetel Autorollo äritegevuse taastamine ning majandusraskustest väljatoomine. 22.04.2010 kostja IV ja Autorollo vahel sõlmitud kliendilepingu p 1 järgi oli kostja IV ülesandeks juriidiline nõustamine, juriidiliste dokumentide õiguslik analüüs ja koostamine, esindamine riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustes ning suhetes füüsiliste- ja juriidiliste isikutega, läbirääkimiste pidamine kliendi nimel ja tema esindamine kohtus. Kliendilepingu vastutavaks täitjaks oli kostja II (2. kd, tl 50−52). Järgnevalt tuleb tuvastada, kas kliendilepingus kirjapandu vastas lepingupoolte poolt tegelikult kokkulepitule.
lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda poolte tegelikust ühisest tahtest. Ühist tahet on võimalik tuvastada ennekõike lähtudes sellest, mida lepingu sisu kohta avaldasid selle sõlminud isikud ja kuidas käsundit täideti. Kostja II vande 32 Tsiviilasi nr 2-12-50785 all antud seletuse kohaselt (
Sellisel juhul ei ole advokaadibüroos töötav advokaat, keda advokaadibüroo pidaja kasutab kliendiga sõlmitud lepingu täitmiseks, ise lepingulises suhtes advokaadibüroo kliendiga. TsÜS § 132 lg-st 1 tulenevalt loetakse sellisel juhul advokaadi tegevus õigusteenuse osutamisel advokaadibüroo pidaja tegevuseks. Seega käsunduslepingu rikkumisest tuleneva kahju eest vastutavad advokaadibüroo pidaja ja advokaat teenust osutades tekitatud kahju eest solidaarselt. Sama sätestab AdvS § 47 esimene lause. Eeltoodust tulenevalt loeb seadus advokaadi tegevuse advokaadibüroo tegevuseks ning juhul, kui advokaadibüroo pidaja vastutab kliendile õigusteenuse osutamise lepingu rikkumisega tekitatud kahju eest, vastutab temaga solidaarselt (AdvS §-st 47 tulenevalt) ka advokaat, kelle tegevus tõi TsÜS § 132 lg 1 järgi kaasa advokaadibüroo vastutuse. Käsundisaaja üldised kohustused on sätestatud
§-s 620, mille lg-te 1 ja 2 kohaselt peab käsundisaaja tegutsema käsundi täitmisel käsundiandjale lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega ja täitma käsundi vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma kahju tekkimise käsundiandja varale. Oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev käsundisaaja peab lisaks sellele toimima üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel.
lg 1 järgi peab käsundisaaja käsundi täitmisel üldjuhul järgima käsundiandja juhiseid, kuid kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele või võimetele tuginedes, ei või käsundiandja anda üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega tingimuste kohta.
lg 3 sätestab, et kui juhistest kinnipidamisega kaasneks käsundiandjale ilmselt ebasoodus tagajärg, võib käsundisaaja järgida juhiseid alles siis, kui ta on juhtinud käsundiandja tähelepanu ebasoodsale tagajärjele ja käsundiandja ei muuda juhiseid.
lg 4 sätestab, et käsundisaaja ei vastuta
lg-tes 1-3 sätestatud kohustuste rikkumise eest, kui käsundiandja kiidab käsundisaaja tegevuse hiljem heaks.
lg 1 sätestab, et kui käsundi esemeks on tehingu tegemine, võib käsundisaaja olla ühel ajal käsundi täitmiseks tehtava tehingu teiseks pooleks või tehingu teise poole käsundisaajaks üksnes juhul, kui huvide konflikt on välistatud. Lepingu rikkumise korral tuleb
lg 2 kohaselt hüvitada üksnes kahju, mis on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga ja mis
lg-st 3 tulenevalt oli või pidi olema lepingut rikkunud poolele lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu.
lg 2 kohaldamisel peab kohus märkima ka lepingulise kohustuse või sätte, mille rikkumist kostjale ette heidetakse ning mille kaitse-eesmärgi ulatust kohus hindab (Riigikohtu 9.03.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-10, p 12). Advokaadi kohustused on lisaks sätestatud ka advokatuuriseaduses. AdvS § 44 lg 1 näeb mh ette, et advokaat on kohustatud kasutama kliendi huvides kõiki seadusega kooskõlas olevaid vahendeid ja viise ning teavitama klienti õigusteenuse osutamisega seotud tegevusest. Sama paragrahvi kolmanda lõike järgi ei või advokaat õigusteenust osutades omandada kliendi õigusi. Samuti peab advokaat vältima õigusabi osutamisel huvide konflikti. Huvide konflikti vältimise kohustus on kõige üldisemalt reguleeritud AdvS § 44 lg-s 4, mis näeb ette, et advokaat ei või õigusteenust osutada, kui ta samas asjas on osutanud või osutab õigusteenust kliendi huvidega vastuolus olevate huvidega isikule või kui seaduse kohaselt ei ole lubatud õigusteenust osutada. 34 Tsiviilasi nr 2-12-50785 Tsiviilasjas esitatud tõenditest järeldub, et pärast õigusabiteenuse lepingu sõlmimist asus kostja II läbirääkimistesse Autorollo võlausaldaja Port One OÜ-ga eesmärgiga luua uus äriühing, mis jätkaks Autorollo tegevust. Kuid läbirääkimised luhtusid, sest Port One OÜ keeldus. Eeltoodu tuleneb tunnistaja TJ ütlusest (
lg 1 järgi on käsundisaaja kohustatud täitma käsundi viisil, millega hoitakse ära kahju tekkimine käsundiandja varale. Seega võib eeltoodu kujutada kostja IV ja Autorollo vahelise lepingu rikkumist, välja arvatud juhul, kui käsundi andja on selle heaks kiitnud, s.t on sellega nõus olnud. Riigikohtu 13.04.2016 otsuse kohaselt ei ole õigusteenuse osutamise lepingu rikkumisega tegemist nt olukorras, kus lepingupoolte kokkuleppel muudetakse äriühing maksejõuetuks. Käesoleval juhul on õigusteenuse osutamise lepingu pooled sellisel viisil ka kolleegiumi arvates toiminud. Maksejõuetuse tekitamise eest vastutab üldreeglina äriühingu juhatus ja kui juhatus on õigusabiteenuse osutajale sellise käsundi andud või kiidab
lg 4 järgi käsundi täitja tegevuse heaks, siis käsundi täitja käsunduslepingut rikkunud ei ole. 35 Tsiviilasi nr 2-12-50785 Riigikohus on 13.04.2016 otsuse p-s 43 selgitanud, et kuigi advokaadil on kutsealased teadmised ja kliendil selliseid teadmisi üldjuhul ei ole, ei vastuta advokaat ja advokaadibüroo pidaja mitte alati kõigi kliendi soovitud teenuste tagajärgede eest. Eelkõige on vastutus välistatud siis, kui klient saab aru teenuse sisust ning tagajärgedest ja kiidab lepingu täitmiseks tehtud tegevuse heaks. Iseenesest on õige maakohtu seisukoht, et advokaat peab õigusteadmisteta kliendile selgitama soovitatud tehingute tagajärgi, mh võimalikku maksejõuetuks muutumise riski. Kui aga klient, vaatamata se
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.