Obsah (10)

§ 162§ 177§ 7§ 232§ 436§ 657§ 654§ 171§ 175§ 178

2-16-6391 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Indrek Soots ja Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 25. mai 2018, Tallinn Kohtua

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kostja menetluskulud on põhjendatud 3099 euro 67 sendi ulatuses. Sellelt summalt tuleb hagejal

§ 177

lg 4 järgi tasuda ka viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Apellatsioonkaebus 4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus menetlusõiguse norme, võrdse kohtlemise põhimõtet (

§ 7

) ega hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt (

§ 232

). Samuti ei ole kohtuotsus seaduslik ja põhjendatud

§ 436lg 1 mõttes.

Maakohus leidis vääralt, et üürniku üürilepingust tulenevaid õigusi tagava märke kustutamine oli õiguspärane. Hagejaga sõlmitud üürilepingut ei ole ülesöeldud ega lõpetatud, samuti ei ole hagejale tehtud ühtegi vastava sisulist tahtevaldust. Märge peab hageja õigusi tagama. 5 2-16-6391 Põhjendamata ja ekslik on maakohtu seisukoht, et üürilepingus kokkulepitud tasu kinnisasja kasutamise eest on sümboolne ja üürilepingu tähtaeg ebatavaliselt pikk. Tasu osas rajaneb kohtu hinnang kostja esitatud tõenditel ja ebaobjektiivsetel andmetel, millel pole reaalsusega palju ühist. Tähtaja osas on kohus lakooniliselt piirdunud tõdemusega, et tegemist on tavapärasest pikema üürilepingu tähtajaga. Põhjendamata ja vastuoluline on maakohtu seisukoht, et üürilepingu sõlmimise eesmärk oli ilmses vastuolus heade kommetega ja leping on tühine. Maakohus on esmalt möönnud, et perekondlikes suhetes sõlmitaksegi tavapärasest soodsamatel tingimustel lepinguid. Seejärel aga leidnud, et sellise sisuga leping on vastuolus heade kommetega. Õige ei ole maakohtu seisukoht, et kostjal puudus igasugune vajadus hagejale üürilepingut täiendavalt üles öelda. Kuna hagejal oli õigus sõlmitud ja kehtiva üürilepingu alusel takistamatult üüritud eluruumides viibida ning neid vallata, oleks kostjal pidanud kinnisasja õiguspärase valduse saamiseks üürilepingu üles ütlema. Ekslik on maakohtu seisukoht, et kuigi üürilepingu kohta märke kustutamine kinnistusraamatust ei mõjuta üürilepingu kehtivust oli kohtutäituril siiski õigus korraldada sundtäitmine ja hageja koos pereliikmed kinnisasjalt välja tõsta. TMS § 2 lg 3 esimese lause kohaselt kohtutäituril sellist õigust ei ole. Vastustaja seisukoht 5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, sest maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta

§ 657

lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub

§ 654lg 6 järgi täielikult maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.

Maakohus ei ole eksinud menetlusõiguse normide vastu ja on kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti. Hageja on esitanud apellatsioonkaebuses peamiselt samu väiteid, mida maakohtus, maakohus on kõiki hageja esitatud väiteid põhjalikult analüüsinud, mistõttu vastab kolleegium hageja apellatsioonkaebuse väidetele lühidalt üksnes järgmist.

1. Maakohus leidis põhjendatult, et märge üürilepingu kohta kui realiseeritavast hüpoteegist tagapool olev õigus tuli kinnisasja enampakkumisel kostjale müümisel TMS § 158 lg 3 alusel kohtutäituri avalduse alusel kustutada. Samuti leidis maakohus põhjendatult, et tulenevalt Riigikohtu väljendatud seisukohast saab lepingut pidada tasuta kasutamise lepinguks VÕS § 389 tähenduses, millest tulenevad üürileandja kohustused ei läinud kostjale VÕS § 291 lg 1 alusel üle (Riigikohtu
2. novembri
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-15, p 20). Kolleegium nõustub, et üüritasu 100 eurot ei vastanud sellise suurusega kinnisasja ja elamu tavapärase üüri suurusele. Kostja tõendas asjas kinnisvara portaalide väljavõtetega, et sarnase suurusega kinnisasjade üür on 800– 6 2-16-6391 1600 eurot ning hageja ei ole tõendanud oma väiteid selle kohta, et lisaks üüri maksmisele kohustub ta lepingu järgi tegema sellises suuruses kulutusi kinnisasja omaniku kasuks, mis annavad alust pidada üüri tavapäraseks. Keskmisest üürist üle kümne korra väiksem üür on kolleegiumi hinnangul sümboolne ning selline leping on olemuselt tasuta, mistõttu ei lähe sellest tulenevad õigused ja kohustused omaniku vahetumise korral uuele omanikule üle. Õige on ka maakohtu järeldus, et isegi juhul, kui lepingut saab siiski pidada üürilepinguks, mitte tasuta kasutamise lepinguks, ei ole see kostjale üle läinud seetõttu, et see on heade kommetega vastuolu tõttu TsÜS § 86 järgi tühine ja tühine leping ei saa uuele omanikule üle minna. Asjaolu, et kostja esile toodud asjaoludel ei pidanud maakohus lepingut näilikuks, ei tähenda seda, et leping ei võiks olla vastuolus heade kommetega. Maakohus leidis õigesti, et tavapärasel juhul võivad perekonnaliikmed sõlmida odavaid ja pika tähtajaga üürilepinguid, mis ei muuda lepingut kuidagi näilikuks, kuid olukorras, kus lähikondsed sõlmivad ebatavaliselt väikese üüriga lepingu ebatavaliselt pikaks ajaks ähvardava sundtäitemenetluse eel, ei ole lepingupoolte kavatsused ausad, mistõttu on sellistel asjaoludel sõlmitud leping heade kommetega vastuolus. Hageja küll heidab maakohtule ette, et maakohus on paljasõnaliselt järeldanud, et 20-aastane tähtaeg on eluruumi üürilepingu puhul on ebatavaliselt pikk, kuid ei ole menetluses millegagi põhistanud ega tõendanud, et see on tavapärane. Ka kolleegiumi hinnangul ei ole Eestis tavapärane, et eluruumi üürileping sõlmitakse sedavõrd pikaks ajaks. Samuti ei ole põhjendatud hageja väited selle kohta, et tema ega kinnisasja endine omanik ei näinud ega pidanudki nägema ette seda, et kinnisasja ähvardab sundtäitmine. Maakohus leidis põhjendatult, et selline oht oli lepingupooltele asjaolusid arvestades teada. Kuna üürileping ei läinud kostjale üle, leidis maakohus õigesti, et kostjal ei olnud vajadust seda üles öelda, ning õigusliku aluse puudumise tõttu ei olnud hagejal õigust kinnisasja vallata. Iseenesest on õige hageja apellatsioonkaebuse väide, et TMS § 2 lg 3 järgi ei või kohtutäitur sundenampakkumise akti aluse kinnisasja valduse väljanõudmiseks sundtäitmist läbi viia, kui valdaja valdab asja õiguse alusel, mis ei ole lõppenud ega lõpetatud sundtäitmise tõttu ning sellise vaidluse lahendab valdaja hagi alusel maakohus. See ei anna aga alust tunnistada praeguses asjas sundtäitmine lubamatuks, sest hageja ei ole toonud esile ega tõendanud, et ta on sellise hagi esitanud, ning praeguses asjas on tuvastatud, et hageja ei vallanud kinnisasja õiguslikul alusel.
4. Neil põhjendustel jätab kolleegium apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud
5. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta

§ 171lg 1 järgi hageja kanda.

10. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

§ 175lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

11. Kostja esitatud menetlusekulude nimekirjade järgi on tema apellatsioonimenetlusega seotud menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud 1015 eurot (ilma käibemaksuta). Nimekirjade kohaselt kulus kostja lepingulisel esindajal apellatsioonimenetluse toimingutele kokku 7 tundi 15 minutit, sh hageja esindaja täiendava menetluskulude nimekirjaga 7 2-16-6391 tutvumiseks ja seisukoha koostamiseks 1 tund ning apellatsioonkaebusega tutvumiseks, õiguslikuks analüüsiks ja vastuse koostamiseks 6 tundi 15 minutit. Arvestades maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse ja vastuse sisu ja mahtu on kolleegiumi hinnangul esindaja tehtud toimingud ja toimingutele kulunud aeg olnud põhjendatud ja vajalik, v.a menetluskulude nimekirja puudutavas osas.

§ 178

lg 4 ja Riigikohtu praktika järgi ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramisega seotud kulusid (vt nt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-17, p 20). Menetluskulude nimekirja järgi on kostja esindaja tunnitasu 140 eurot (käibemaksuta), mis ei ületa vandeadvokaadi keskmist tasumäära. Seega on kostja apellatsiooniastme vajalikud ja põhjendatud kulud esindajale kokku 875 eurot (6,25 tundi × 140 eurot/tund = 875 eurot), mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Vastavalt kostja taotlusele tuleb hagejal

§ 177

lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav 8