MÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Tiina Pappel, Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht 30. juuni 2017, Tartu Haldusasja number 3-17-422 Haldusasi M.M. kaebus Viru Vangla kodu

§ 12lg-d 6 ja 7 ning sotsiaalministri 31.12.2002.

a määrusega nr 150 kinnitatud „Toidunormid kinnipidamisasutuses“ osas, mis võimaldab kinnipeetavale määrata toidunormi (R3), mis ei kata tema toiduenergia vajadust. Samuti palus kaebaja saata talle koopia enda poolt esitatud määruskaebusest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus jätab esmalt rahuldamata M. M taotluse koopia saamiseks tema enda poolt esitatud määruskaebusest. Riigikohtu halduskolleegium on 08.09.
2. a määruses asjas nr 3-7-1-502-15 märkinud, et menetlusdokumentidest koopia väljastamist reguleerivad halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-d 88 ja
3. Eriregulatsiooni olemasolu tõttu ei kohaldata haldusasja menetlusdokumendist ärakirja väljastamisele avaliku teabe seadust (vt AvTS § 2 lg 2 p 4). Menetlusdokumentidest ärakirjade saamise õigus ei ole piiramatu. Koopiate tegemise ja saatmisega kaasnevate kulude jätmine riigi kanda peab olema õiguste kaitse seisukohast vajalik. HKMS § 88 kohaldamisel tuleb täiendavalt arvestada ka HKMS § 28 lõikega
4. Selle kohaselt ei luba kohus menetlusosalisel oma õigusi kuritarvitada (Riigikohtu halduskolleegiumi 08.09.
5. a määrus asjas nr 3-7-1-502-15, p-d 2-3). Riigikohtu halduskolleegiumi 08.09.
6. a määruse haldusasjas nr 3-7-1-502-15 kohaselt puudub menetlusosalisel üldjuhul põhjendatud vajadus saada ärakirju tema enda poolt kohtule esitatud menetlusdokumendist. Niisuguse dokumendi sisu on isikule teada ning tal on reeglina enne dokumendi kohtule esitamist võimalik teha sellest omale ärakirju (Riigikohtu halduskolleegiumi 08.09.
7. a määrus asjas nr 3-7-1-502-15, p 3). 2 Ringkonnakohtu arvates puudub kaebajal käesoleval hetkel vajadus koopia saamiseks tema enda poolt kohtule esitatud määruskaebusest, kuna selle sisu on talle teada. Kaebaja ei ole ka koopiate väljastamise taotluses esitanud põhjendusi, mis annaksid alust arvata, et koopiate saamine võib tema õiguste kaitse seisukohast talle siiski juba käesolevas menetlusetapis vajalik olla. Riigikohtu halduskolleegium on 08.09.
8. a määruses asjas nr 3-7-1-502-15 samuti märkinud, et menetlusdokumendist ärakirja väljastamise taotluse rahuldamata jätmise määrus on korraldav määrus HKMS § 11 lg 2, § 12 lg 1, § 178 lg 1 ja § 188 lg 3 mõttes ning see ei ole edasi kaevatav.
9. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus on õigesti ja kehtiva kohtupraktikaga kooskõlas teinud kindlaks, et vastavalt HKMS § 112 lg 1 p-le 1 on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek 18,22 eurot, mis on piisav, et tasuda kaebuse esitamiseks vajalik 15 euro suurune riigilõiv.
10. Vastavalt kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttele on kaebajal menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu jooksul (22.01.2017–21.05.2017) olnud sissetulekuid summas 440 eurot. Kuna menetlusabi andmise küsimuse otsustamisel võetakse arvesse kõik kinnipeetava sissetulekud, siis ei anna määruskaebuse esitaja väide, et 180 eurot oli talle tehtud kingitus, iseenesest mingisugust alust viidatud summa arvesse võtmata jätmiseks. Nimetatud sissetulekutest on tehtud kinnipidamisi nõuete- ja vabanemisfondi, samuti on kaebaja tasunud sellel perioodil elektri eest. Need summad (309,57 eurot) saab HKMS § 112 lg 1 p 1 ja Riigikohtu praktika kohaselt (RKHK 12.03.
11. a määrus asjas nr 3-3-1-82-13) kaebaja tuludest (440 eurot) maha arvata. Lisaks sellele saab vastavalt Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-35-15 arvestada kaebaja tuludest maha ka igakuised eeldatavad kulutused summas 94 eurot, s. o 5% kehtiva töötasu alammäärast. Kuna halduskohus on ka kinnipeetava poolt igakuiselt tehtavate täiendavate kulutuste summa tema tuludest maha arvanud, siis ei anna määruskaebuse rahuldamiseks ja kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamiseks alust ka kaebaja väited, et ta peab vanglas täiendavalt toitu juurde ostma jne. Samuti nähtub asja materjalidest, et kaebaja on viidatud ajavahemikul saanud oma sissetulekutest tulenevalt teha siiski ka muid kulutusi (kaupluses tasumine). Kaebaja viide VangS §-le 43 lg 2 ja väide, et sellest sättest nähtuvalt on seadusandja sisuliselt kinnitanud, et kinnipeetavate igakuiste kulutuste miinimum võrdub hoopis 10%-ga töötasu alammäärast, ei ole õige, sest VangS § 43 lg 2 ei sätesta kinnipeetavate igakuiste kulutuste miinimumi, vaid kehtestab kinnipeetava töötasu miinimummäära. Seega oli käesoleval juhul kaebaja HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel arvutatud kahekordne keskmine kuusissetulek, millest on tehtud lubatud mahaarvamised, 18,22 eurot ja kuna see summa ületas 15 eurot, e tasumisele kuuluvat riigilõivusummat, siis jättis halduskohus õigesti kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata.
12. Kaebaja palub esitatud määruskaebuses tunnistada põhiseadusvastaseks HKMS § 112 lg 1 p 1, VangS § 44 lg 2, vangistusseaduse regulatsiooni kui sellise,

§ 12lg-d 6 ja 7, Vang

S § 40 ning osaliselt sotsiaalministri 31.12.2002. a määrusega nr 150 kinnitatud „Toidunormid kinnipidamisasutuses. Kuna Riigikohtu üldkogu on HKMS § 112 lg 1 p 1 kooskõla PS-ga juba kontrollinud ja teinud selle kohta 12.04.2016 asjas nr 3-3-1-35-15 ka lahendi, siis puudub alus ja vajadus sama sätte osas uuesti põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamiseks. Mis puudutab taotlusi 3 seonduvalt VangS §-ga 44 lg 2, vangistusseaduse regulatsiooni kui sellisega,

§ 12lg-tega 6 ja 7, Vang

S §-ga 40 ning osaliselt sotsiaalministri 31.12.2002. a määrusega nr 150, siis nende näol ei ole tegemist asjassepuutuvate sätetega ega õigusaktidega, millest antud juhul otseselt sõltuks kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamine või mittevabastamine ja seega puudub ka õiguslik alus ja vajadus eelnimetatu osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse alustamiseks. Seega jääb määruskaebus ka eelpooltoodud osas rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel Agu Timmi Maili Lokk 4