Obsah (5)

§ 6§ 121§ 45§ 203§ 44

MÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Ma

) § 4 lg 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse ainult avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine.

§ 6

lg-test 1 ja 2 tulenevalt loetakse halduskohtus vaidlustatavaks haldusaktiks ja toiminguks haldusakti HMS § 51 tähenduses, halduslepingut HMS § 95 tähenduses, üksikjuhtumit reguleerivat halduse siseakti, haldusorgani poolt haldusmenetluses tehtud toimingut, haldusorgani tegevusetust ja viivitust avalik-õiguslikus suhtes. Vanglaametnike teenistust reguleerib VangS, mille § 148 kohaselt on vanglaametniku poolt toime pandud süüteo tuvastamise ja talle distsiplinaarkaristuse määramise õigus isikul, kellel on selle ametniku ametisse nimetamise õigus, justiitsministril või tema volitatud ametiisikul. Kohtule ei ole seadusandja andnud vanglaametniku süüteo tuvastamise õigust ega ole kohtul ka sellekohaste nõuete pädevale ametkonnale lahendamiseks edastamise õigust. Seetõttu tuleb

§ 121

lg 1 p 1 kohaselt tagastada kõik nõuded, milles kaebaja soovib tuvastada, et esemete äravõtmise aktid koostanud ametnikud ja vangla direktor on toime pannud distsiplinaarsüüteo. 2) Kaebuses sisaldub neli taotlust, milles palutakse tuvastada õigusvastasus Justiitsministeeriumi vanglate juhendamise ja järelevalve alases tegevuses ning vaide tagastamisel.

§ 45lg-s 2 sätestatuga on seadusandja tuvastamisnõude esitamise võimalusi piiranud.

Niisuguse nõude rahuldamine ei muuda vaidlustatud haldusakti kehtetuks või toimingut olematuks ja seetõttu ei saa selle nõude abil reeglina oma õiguste rikkumist 2 kõrvaldada, rikutud õigusi taastada või muul moel end tõhusalt kaitsta. Tuvastamiskaebuse saab esitada ainult juhul, kui õiguse kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid, oht rikkumise kordumiseks on piisavalt kindel ning õigusvastasuse tuvastamine aitab seda reaalselt vältida. Lisaks saab tuvastamisnõude esitada niisuguse haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, millega võidi tekitada kahju, kuid mitte juhul, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu. Kaebusest lähtuvalt seisneb kaebaja eesmärk talle saadetud maksikirjadest äravõetud esemete tagasisaamises. Seda saab ta saavutada ainult kodukorra asjakohaste sätete tühistamise ja esemete tagastamisele kohustamise nõuete abil. Vastustaja juhendamises, suunamises või muus sarnases ning järelevalve kohustuste täitmata jätmises seisnevate Justiitsministeeriumi tegevuste õigusvastaseks tunnistamine sama tulemust kaasa ei too. Lisaks tuleb arvestada, et kaebaja ei viibi enam Tallinna Vanglas, mistõttu puudub tal vajadus tõrjuda preventiivsel huvil rajanevate tuvastamisnõuete abil selle vanglaga seotud tulevasi võimalikke rikkumisi. Seega ei saa ta vastavate tuvastamisnõuete abil kaebuse eesmärki saavutada ning need võib

§ 121lg 2 p 2 alusel tagastada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. M.M. esitas 11.04.2017 määruskaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 24.03.
2. a määruse p-d 1 ja 2 ning võtta tema kaebus täies ulatuses menetlusse. Määruskaebuse põhjendused: 1) Justiitsministeeriumi vanglate osakonnal on kohustus kontrollida, et kinnipeetava õigustesse ei sekkutaks enam, kui see tuleneb seadusest ning oleks tagatud kinnipeetavate võrdne kohtlemine, olenemata, kus vanglas ta asub. Lisaks peab jälgima, et vangistust puudutavad seadused oleksid kooskõlas PS ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (EIÕK) ning Eesti kohtute ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsustega. Kui eeltoodut ei tagata, on jäetud täitmata seadusest tulenev kohustus, millise rikkumise tuvastamine tagab kaebaja õiguste parema kaitse, olenemata sellest, kus vanglas ta viibib, sest on distsiplineeriv ja hoiab ära rikkumiste kordumise tulevikus. Vanglad sisustavad kodukordades sätestatud keeldusid erinevalt, seega koheldakse kinnipeetavaid erinevalt. Suurem osa keelde on vormistatud üldkorraldustega, mille segane sõnastus toob kaasa õigusselgusetuse ja on kohati ilmselgelt õigusvastased. 2) Vanglaametnikud peavad järgima avaliku teenistuse seaduse (ATS) §-s 51 ja VangS §-s 132¹ sätestatut ning seda mitte tehes rikutakse kinnipeetava õigusi ja kinnipeetaval on õigus nõuda sellise rikkumise tuvastamist, mis on vajalik ametnike distsiplineerimiseks ja rikkumiste vältimiseks tulevikus. Rikkumise tuvastamisel ei saa lähtuda isiku asukohast. Kuna kaebaja soovib esitada rikkumiste kumulatiivse mõju alusel kahjunõude, on iga erineva rikkumise tuvastamine oluline. Taotluse sõnastus – tuvastada ametniku distsiplinaarsüütegu – pole kõige õnnestunum. Õigem on taotleda VangS § 132¹ ja ATS § 51 rikkumise tuvastamist. Ametniku süü tuvastamise taotluse esitamise õigus on igaühel, kelle õigusi on ametniku tegevus riivanud või õigusvastaselt piiranud. Iga ametnik peab teadma, et rikkumine toob kaasa karistuse. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et M.M. määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
4. Tartu Halduskohus leidis vaidlustatud määruses, et kõik kaebaja nõuded, milles soovitakse tuvastada, et esemete äravõtmise aktid koostanud ametnikud ja vangla direktor on toime pannud distsiplinaarsüüteo, tuleb

§ 121

lg 1 p 1 alusel tagastada, ning taotlused, milles kaebaja palub tuvastada õigusvastasus Justiitsministeeriumi vanglate osakonna juhendamise ja järelevalve alases tegevuses ning vaide tagastamisel, tuleb

§ 121lg 2 p 2 alusel 3 tagastada.

Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 24.03.2017. a määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 203lg 2 ja § 201 lg 4).

Ringkonnakohtu hinnangul ei anna M.M. määruskaebuses esitatud väited alust asuda halduskohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale ja tühistada halduskohtu määrus. Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Seonduvalt kaebaja taotlustega tuvastada, et esemete äravõtmise akte koostanud ametnikud ja vangla direktor on toime pannud distsiplinaarsüüteo, märgib ringkonnakohus, et kuigi kaebaja enda määruskaebuses korrigeerib kaebuses esitatud taotluse sõnastust, on ringkonnakohtu hinnangul siiski tegemist sisult samase nõudega. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et vanglateenistuse regulatsioon sisaldub VangS-is, mistõttu on asjakohatu kaebaja viide ATS §-le
2. Ringkonnakohus selgitab veelkord, et

§-s 4 on määratletud, millist liiki vaidlusi on halduskohtul võimalik lahendada. Selleks on avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidlused, välja arvatud vaidlused, mille lahendamiseks on seadus ette näinud teistsuguse menetluskorra.

§-s 5 on määratletud kohtu volitused ja §-s 6 on määratletud need haldustegevuse liigid, mille peale võib isik kaebuse esitada. Halduskohus on vaidlustatud määruses õigesti märkinud, et VangS § 148 kohaselt määrab vanglaametnikule distsiplinaarkaristuse ametiisik, kellel on selle vanglaametniku ametisse nimetamise õigus. Valdkonna eest vastutaval ministril või tema poolt volitatud ametiisikul on õigus määrata distsiplinaarkaristus igale vanglaametnikule. Kaebaja viide VangS §-le 132¹, mis näeb ette vanglateenistuse ametniku poolt korralduse andmise ja selle täitmise regulatsiooni, ei lükka eeltoodut ümber ega anna alust järeldada, et eeltoodud osas on kaebuse lahendamine halduskohtu pädevuses. Seega kaebaja poolt taotluse sõnastuse korrigeerimine ei muuda asjaolu, et kohtul puudub vanglaametniku ja vangla direktori osas süüteo tuvastamise õigus. Eelnevat arvestades on halduskohus M.M. kaebuse eeltoodud osas põhjendatult

§ 121lg 1 p 1 alusel tagastanud.

Pädevuse puudumise pinnalt kaebuse tagastamise tõttu ei oma sisuliselt tähtsust ka kaebaja väidetav soov esitada antud osas rikkumiste kumulatiivse mõju alusel kahjunõue. 9. Seonduvalt kaebaja taotlustega tuvastada õigusvastasus Justiitsministeeriumi vanglate osakonna juhendamise ja järelevalve alases tegevuses ning vaide tagastamisel, märgib ringkonnakohus, et kaebaja ei ole määruskaebuses vaidlustanud halduskohtu määruses märgitud arusaama, et kaebusest lähtuvalt seisneb kaebaja eesmärk talle saadetud maksikirjadest äravõetud esemete tagasisaamises. Ringkonnakohus nõustub eeltooduga. Eelnevale tuginedes on halduskohus põhjendatult märkinud, et vastustaja juhendamises, suunamises või muus sarnases ning järelevalve kohustuste täitmata jätmises seisnevate Justiitsministeeriumi tegevuste õigusvastaseks tunnistamine sama tulemust kaasa ei too. Ringkonnakohus selgitab veelkord, et tuvastamiskaebuse esitamiseks peab kaebajal

§ 44lg 1 järgi olema põhjendatud huvi.

Kohtupraktikas on selgitatud, et preventiivne huvi on käsitatav põhjendatud huvina vältimaks haldusorgani jätkuvat või korduvat õigusvastast tegevust isiku suhtes (vt lahendeid asjades nr 3-3-1-88-08, 3-3-1-100-09, 3-3-124-10, 3-3-1-8-11, 3-3-1-8-14, 3-3-31-60-14 ja 3-3-1-75-16) ning preventiivsel eesmärgil tuvastamiskaebuse esitamiseks peab olema reaalne oht, et haldusorgan võib kaebaja suhtes edaspidi õigusvastaselt käituda (vt lahendeid asjades nr 3-3-1-61-13, 3-3-1-22-15 ja 3-3-1-75-16). Käesolevas asjas ei ole vaidlust asjaolu üle, et kaebaja ei viibi enam Tallinna Vanglas, mistõttu puudub tal vajadus tõrjuda preventiivsel huvil rajanevate tuvastamisnõuete abil selle vanglaga seotud tulevasi võimalikke rikkumisi, nagu halduskohus määruses on ka õigesti märkinud. Kõike eelnevat arvestades on kaebajale eelmärgitud osas tuvastamisnõuete esitamine põhjendatult piiratud ning halduskohus on õigesti leidnud, et eeltoodud osas kuulub kaebus

§ 121lg 2 p 2 alusel tagastamisele.

4

1. Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus M.M. määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 24.03.
2. a määruse resolutsiooni p-de 1 ja 2 osas muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel