3-13-593/43

MÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Agu Timmi, Tiina Pappel ja Maili Lokk

1. november 2013, Tartu 3-13-593 M.M. kaebus Viru Vangla 05.03.
2. a käskkirja nr 1.1-1/51 tühisuse tuvastamiseks, esitlusraamatu äravõtmisega seotud tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks, selle tagastamisele kohustamiseks ning Justiitsministeeriumi 05.02.
3. a vaideotsuse nr 11-7/13-236-13 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 07.08.
4. a määrus M.M. määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja M.M. Vastustajad Viru Vangla ja Justiitsministeerium RESOLUTSIOON
5. Jätta määruskaebus rahuldamata.
6. Asendada Tartu Halduskohtu 07.08.
7. a määruse põhjendused kaebaja maksevõime hindamise aluseks olevaid arvutusi puudutavas osas käesoleva määruse põhjendava osa p 5 põhjendustega. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Viru Vangla kinnipeetav M.M. esitas 11.03.2013 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu seoses temalt esitlusraamatu äravõtmisega. Kaebuses esitati menetlusabi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
9. Tartu Halduskohtu 07.08.
10. a määrusega (tl 79) jäeti M.M. menetlusabi taotlus kaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p 1 alusel rahuldamata. M.M. kaebus jäeti käiguta ning anti 15 euro suuruse riigilõivu tasumiseks tähtaeg. Määruse põhjenduste kohaselt kinnitab Viru Vanglas koostatud isikukonto väljavõte, et kaebaja nelja viimase kuu sissetulek enne kaebuse koostamist on olnud 210 eurot. Sellest tuleb kulutustena maha võtta nõuete fondi arvatud 105 eurot, vabanemisfondi võetud 42 eurot ning elektri eest tasutud 10,5 eurot. Kaebaja kahekordne keskmine kuusissetulek oli kaebuse esitamise hetkel seega 26,25 eurot, mis võimaldas tasuda 15 euro suurust riigilõivu. Määruse edasikaebamise korda märgiti, et määrust vaidlustada ei saa.
11. Tartu Halduskohtu 09.10.
12. a määrusega (tl 84) parandati 07.08.
13. a määruse edasikaebekorda puudutav ebatäpsus ning selgitati, et kaebajal on alates 09.10.
14. a määruse ärakirja saamisest 15 päeva jooksul õigus 07.08.
15. a määrust Tartu Ringkonnakohtus vaidlustada. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
16. M.M. esitas 08.11.2013 määruskaebuse (tl 89-90), milles palus Tartu Halduskohtu 07.08.
17. a määrus tühistada ning vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest. Määruskaebuse kohaselt on halduskohus kohaldanud valesti materiaalõiguse normi ja rikkunud määruse tegemisel oluliselt menetlusõiguse normi. Kohtu väide, et HKMS § 112 lg 1 p 1 on imperatiivne, on rumal. Kui see tõele vastaks, ei saaks ükski isik, kelle arvele on kaebuse esitamisele eelnenud neljal kuul laekunud 15 eurot, taotleda riigilõivu tasumisest vabastamist. Selline tõlgendus muudaks mõttetuks HKMS § 116 lg 2, tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 186 lg 1 ja TsMS § 185 lg 5 alusel kehtestatud „Menetlusabi taotluse“ p 3.
18. Kohus peab arvestama kinnipeetavate inimväärikuse säilitamiseks tehtavaid vältimatuid kulutusi (lisasöök, hügieenivahendid, kirjatarbed, kulud sidele, sokid, jalanõud, pesu, koopiad). Kui kohus neid kulutusi eirab, siis on tegemist inimväärikuse alandamise ja diskrimineerimisega. Kui kohus kohaldab uut seadust, mis kattub sõna-sõnalt vanaga (TsMS § 182 lg 2 p 1 ja HKMS § 112 lg 1 p 1), erinevalt varasemast käsitlusest, peab ülemkohus seda põhjendama. Tänaseni selline põhjendus puudub ning järelikult peab lähtuma senisest Riigikohtu praktikast. Kohus peab kinnipeetavaid ja vabaduses viibivaid isikuid maksevõime hindamisel võrdselt kohtlema. Määruskaebuses esitati taotlus HKMS § 112 lg 1 p 1 ja vangistusseaduse (VangS) § 44 lg 2 põhiseadusega vastavuses olemise kontrollimiseks. Määruskaebusele on lisatud M.M. koostatud dokument elutegevuseks vajaliku toiduenergiavajaduse kohta ning hügieenivahendite loend; Eesti Hambaarstide Liidu 22.02.
19. a kiri, Justiitsministeeriumi 04.05.
20. a kiri, Justiitsministeeriumi 09.12.
21. a kiri õiguskantslerile; M.M. kaltsiumipuudulikkust tõendav arstitõend, täpse energiasoovituse kalkulaatori kasutamise tulemused ning Terviseameti 02.02.
22. a kontrollakt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
23. Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust, kuid halduskohtu määruse põhjendusi tuleb kaebaja maksevõime hindamise aluseks olevaid arvutusi puudutavas osas muuta. HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. M.M. vanglasisese isikukonto väljavõtte kohaselt oli tema 11.03.
24. a kaebuse ja sellelt riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu (11.11.201210.03.2013) sissetulek 145 eurot, millest maha arvamisele kuulub HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel 112 eurot, so seaduse alusel tehtavad kinnipidamised nõuete fondi ja vabanemisfondi ning 2 tasu elektrienergia eest. Muude kaebaja sellel perioodil tehtud kulutuste mahaarvamiseks puudub seadusest tulenev alus. Seega on kaebaja menetlusabi taotluse lahendamisel arvestatavaks sissetulekuks kaebuse esitamisele eelnenud neljal kuul 33 eurot (145-112), mis teeb tema kahekordseks ühe kuu keskmiseks sissetulekuks 16,5 eurot (33:4x2). Antud asja menetluskulud kaebaja jaoks piirduvad eeldatavasti riigilõivuga 15 eurot, mis ei ületa tema kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut. Seega esinevad käesoleval juhul asjaolud, mille puhul füüsilisele isikule menetlusabi andmine riigilõivust vabastamise osas ei ole HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt lubatud. Halduskohus leidis ringkonnakohtust erinevalt, et kaebaja kahekordne ühe kuu keskmine sissetulek on 26,25 eurot, kuna arvestas arvutamisel ebaõigesti ka 12.03.
25. a raha liikumisi. Sellest hoolimata oli halduskohtu lõppjäreldus menetlusabi andmisest keeldumise kohta siiski õige.
26. Määruskaebuses leiti sisuliselt, et menetlusabi andmisel tuleks lähtuda senisest Riigikohtu praktikast TsMS § 182 lg 2 p 1 kohta, kuna HKMS § 112 lg 1 p 1 kattub sellega sõna-sõnalt ning ülemkohus (eelduslikult Riigikohus) pole põhjendanud, miks uue HKMS § 112 lg 1 p-i 1 peaks käsitlema erinevalt vanast seadusest, so TsMS § 182 lg 2 p-st
27. Ringkonnakohus märgib, et kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS-is reguleeris riigilõivu ja kautsjoni tasumisest vabastamist § 91 ning selle sätte kõrval ei kohaldatud TsMS § 182 lg 2 p-i 1 (vt. RKHKm 06.09.2007 nr 3-3-1-40-07, p 10). 01.01.2012 hakkas kehtima uus HKMS, mille § 112 lg 1 p 1 annab isiku maksevõime hindamiseks valemi. Selle kasutamist on Riigikohus selgitanud oma 12.03.
28. a määruses nr 3-7-1-3-61-12, mille p 9 kohaselt peab kohus menetlusabi andmise hindamisel võtma aluseks taotleja nelja kuu sissetulekud, arvutama nendest maha kulutused ning seejärel jagama saadud summa neljaga ja korrutama kahega. Isikukonto väljavõttest nähtuv kinnipeetavale vabaks kasutamiseks oleva raha jääk taotluse esitamise hetkel ei oma uue regulatsiooni järgi enam määravat tähendust, samuti ei tule menetlusabi andmise otsustamisel enam arvesse võtta asjaolu, et taotlejal peab pärast riigilõivu tasumist jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks. Sama määruse p 11 kohaselt on kinnipeetava isikuarvele kantud summadest seaduse alusel (VangS § 44) tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi hoiustamiseks kinni peetavad summad analoogia korras võrdsustatavad HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetatud mahaarvamistega, sest kinnipeetaval puudub nende summade osas käsutamisõigus. Kuna kinnipeetavaid peetakse ülal riigieelarvest, siis puuduvad neil üldjuhul kulutused eluasemele ja transpordikulud, kuid menetlusabi andmisel on siiski elektriseadme kasutamise kulud võrreldavad kulutustega eluasemele ja seega tema sissetulekutest maha arvatavad. Seega Riigikohus on selgitanud, et uue HKMS-i menetlusabi sätted tähendavad praktikamuutust, ning põhjendanud, kuidas tuleb HKMS § 112 lg 1 p-i 1 kohaldada. Tegelikult on Riigikohus antud sätet juba sissetulekust maha arvatavate kulutuste osas laiendavalt tõlgendanud, arvestades kinnipeetavaid puudutavaid erisusi. Halduskohus arvas seega õigesti kaebaja sissetulekust maha kinnipidamised nõuete fondi ja vabanemisfondi ning kulutused elektrile. Muude kulutuste (kulutused poest toidu või muude kaupade ostmisele jne) mahaarvamist kinnipeetava sissetulekust ei ole Riigikohus põhjendatuks pidanud ning seega pole määruskaebuse lahendamisel asjakohased kaebaja kulutusi põhistavad loetelud ja tõendid. Kuna kaebaja kahekordne ühe kuu keskmine sissetulek vastavalt HKMS § 112 lg 1 p-le 1 ning Riigikohtu praktikale on 16,5 eurot ning see summa ületab eeldatavaid menetluskulusid, siis ei ole kaebajale menetlusabi andmine lubatud. See tuleneb otseselt HKMS § 112 lg 1 p 1 sõnastusest „füüsilisele isikule ei anta menetlusabi /…/“. Kui menetlusabi taotleja võiks ikkagi riigilõivu tasumise kohustusest vabastada, kuigi valemi kasutamise tulemuseks on suurem summa kui taotleja eeldatavad menetluskulud, muutuks 3 HKMS § 112 lg 1 p 1 reegel mõttetuks. Lisaks leiab ringkonnakohus, et 15 euro tasumise kohustus ei ole kaebajale ka muutunud olukorda arvestades (kaebaja vabanes vanglast 17.09.2013) ebamõistlikult suur, kuna Viru Vanglalt saadud septembrikuu isikukonto väljavõttest nähtuvalt maksti talle vanglast vabanemisel välja 756,88 eurot.
29. Väited inimväärikuse alandamise ja diskrimineerimise kohta on alusetud. Kohtu poolt kaebaja kui kinnipeetava sissetulekust teatud kulutuste maha arvamata jätmine ja võrreldes tavakodanikega omakorda teiste väljaminekute mahaarvamine iseenesest ei saa inimväärikust alandada. Kui kaebaja väidab, et kohtusse pöördumise jaoks raha kokku hoides on ta pidanud või peaks elama inimväärikust alandavates tingimustes, siis see ei ole usutav. Igasugused ebamugavused, mis kaasnevad kinnipidamisasutuses viibimise ning rahapuudusega, ei tähenda veel inimväärikuse alandamist. Seega asjaolu, et kinnipeetav ei saa vanglas endale meelepäraselt elada, ei tähenda veel tema inimväärikuse alandamist. Kõik elamiseks hädavajalik on kinnipeetavatele ka vanglates siiski tagatud. Kinnipeetavate ja vabaduses viibivate isikute maksevõime erinev hindamine ei kujuta endast diskrimineerimist, sest vastavalt nende isikute erinevale olukorrale, on õigustatud ka nende maksevõime erinev hindamine.
30. Määruskaebuses on palutud kontrollida HKMS § 112 lg 1 p 1 põhiseadusvastasust osas, mis eeldab, et inimene peab neli kuud kohtusse pöördumise vajadust ette nägema, ning osas, mis välistab isiku vabastamise riigilõivu tasumise kohustusest, kui kaebuse esitamisele eelnenud neljal kuul on tema arvel olnud 15 eurot. Määruskaebuses on palutud kontrollida ka VangS § 44 lg 2 vastavust põhiseadusele. VangS § 44 lg 2 reguleerib kinnipeetava isikuarvel oleva raha kasutamise korda. Sätte kohaselt jaguneb isikuarvel olev raha kolme ossa: a) 50 % jäetakse rahaliste nõuete täitmiseks; b) 20 % hoiustatakse vabanemistoetusena; c) 30 % jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lõike 2 esimese lause kohaselt on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus (vt. Riigikohtu üldkogu 22.12.
31. a otsus asjas nr 3-4-1-10-00 p 10). Asjassepuutuvaks tuleb lugeda see isiku suhtes kohaldatud norm, mis vaatlusalust suhet või olukorda tegelikult reguleerib (vt. RKPSJVK 02.11.
32. a otsus asjas nr 3-4-1-8-06 p 17). Praegusel juhul ei ole VangS § 44 lg-st 2 tulenev regulatsioon kaebaja riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamisel ega ka määruskaebuse lahendamisel asjassepuutuv norm, sest taotlus jäeti rahuldamata HKMS § 112 lg 1 p-i 1 alusel. Seega ei ole ringkonnakohtul alust kontrollida käesoleva määruskaebemenetluse raames VangS § 44 lg 2 vastavust põhiseadusele. Mis puudutab kaebaja väiteid HKMS § 112 lg 1 p-i 1 PS-le mittevastavuse kohta, siis need ongi määruskaebuses esitatuna üksnes väidete tasemel ja kaebaja ei ole selgelt välja toonud, milliste PS sätetega seonduvalt ta HKMS § 112 lg 1 p-i 1 vastuolu näeb. Seetõttu puudub ringkonnakohtul ka selge alus selleks, et HKMS § 112 lg 1 p-i 1 PS-le vastavust kontrollida. Isegi kui lugeda nimetatud taotluse aluseks määruskaebuse põhjendustes viidatud õigusloome võrdsuse põhimõtet (PS § 12), siis ei näe ringkonnakohus ka sellisel juhul käesolevas asjas kaebaja põhiõiguse riivet või rikkumist. Õigusloome võrdsus tähendab teatavasti seda, et seadused kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Põhiõiguse riive või rikkumisega saab sel juhul tegu olla üksnes siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid või võrdselt erinevas olukorras olevaid isikuid. Kinnipidamiskohtades viibivad isikud ja vabaduses viibivad isikud ei saa HKMS § 112 lg 1 p-i 1 järgi olla sarnases olukorras olevateks isikute gruppideks sissetulekust mahaarvatavate kulude liikide mõistes, sest paratamatult on neil erinevad kulutuste liigid. Ka viidatud 4 paragrahvi lõike 1 p-is 1 toodud piirangu kui sellise puhul ei esine võrdsuspõhiõiguse rikkumist, sest asjaolu, kas seda piirangut saab rakendada või ei, sõltub üksnes sellest, kas menetluskulu on taotluse esitaja lõplikust kahekordsest keskmisest kuusissetulekust väiksem või ei, mitte aga sellest, kas tegemist on kinnipeetavaga või vabaduses viibiva isikuga.
33. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata, kuid asendab Tartu Halduskohtu vaidlustatud määruse põhjendused HKMS § 112 lg 1 p 1 arvutusi puudutavas osas käesoleva määruse p-s 5 toodud põhjendustega. Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ 5 Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/