3-13-793/24

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi ja Madis Ernits Määruse tegemise aeg ja koht 01.10.2013, Tartu Haldusasja number 3-13-793 Haldusasi M.M. kaebus Viru Vangla vanglakomisjonile kaebaja vastuvõtmiseks kohustava ettekirjutuse tegemiseks ning vanglakomisjoni tegevuse (taotlustele mittevastamine) õigusvastaseks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 07.05.

1. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M.M. määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Määruskaebuse esitaja M.M. Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON
2. Jätta määruskaebus rahuldamata.
3. Muuta Tartu Halduskohtu 07.05.
4. a määruse põhjendusi, asendades need käesoleva määruse põhjendustega. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates. ASJAOLUD
5. 12.04.2013 laekus Tartu Halduskohtule määruskaebuse esitaja kaebus (tl 1-3) Viru Vangla vanglakomisjonile kohustava ettekirjutuse tegemiseks ning vanglakomisjoni tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebuse kohaselt esitas määruskaebuse esitaja 04.10.2012 Viru Vangla vanglakomisjonile taotluse, milles ta palus lubada tal vanglakomisjoniga kohtuda. Määruskaebuse esitaja sõnul on kohtumine vanglakomisjoniga talle vajalik selleks, et juhtida komisjoni tähelepanu vanglaametniku omavolile ning korduvale inimväärikuse alandamisele Viru Vanglas. Vanglakomisjon teatas oma 07.12.
6. a vastuses määruskaebuse esitajale, et kohtumine määruskaebuse esitajaga võib toimuda
7. a esimeses kvartalis. 09.02.2013 pöördus määruskaebuse esitaja uuesti komisjoni poole taotlusega, milles palus komisjonil temaga esimesel võimalusel kohtuda. Määruskaebuse esitaja väitel ei olnud ta kaebuse koostamise hetkel 09.02.2013 esitatud taotlusele vastust saanud, samuti ei toimunud
8. a esimeses kvartalis lubatud kohtumist.
9. Tartu Halduskohus tagastas 18.04.
10. a määrusega (tl 7-8) kaebuse selle esitajale, kuna leidis, et määruskaebuse esitajal puudub subjektiivne õigus nõuda vanglakomisjonilt vastust tema poolt esitatud avaldusele ja temaga kohtumist. Vanglakomisjoni tegevus, seoses määruskaebuse esitaja taotlusele vastamata jätmise ja kohtumisele kutsumata jätmisega, ei riku määruskaebuse esitaja subjektiivseid õigusi, kuna vanglakomisjon ei ole kohustatud nimetatud toiminguid sooritama.
11. 03.05.2013 laekus kohtusse M. M 29.04.2013 vanglateenistusele üle antud määruskaebus (tl 13-13 pöördel) Tartu Halduskohtu 18.04.
12. a määruse peale, milles ta palub halduskohtu nimetatud määruse tühistada. Lisaks taotleb määruskaebuse esitaja enda vabastamist määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest seoses maksejõuetusega.
13. Tartu Halduskohus jättis 07.05.
14. a määrusega (tl 20-21) määruskaebuse esitaja menetlusabi taotluse Tartu Halduskohtu 18.04.
15. a määruse peale määruskaebuse esitamisel riigilõivust vabastamiseks rahuldamata ning jättis määruskaebuse käiguta, kohustades määruskaebuse esitajat tasuma riigilõivu 15 eurot. Kontrollinud määruskaebuse esitaja majanduslikku seisundit, tuvastas halduskohus, et alates 29.12.2012 kuni 28.04.2013 (menetlusabi taotluse esitamisele eelneva 4 kuu jooksul) oli määruskaebuse esitaja sissetulek 300 eurot. Samal perioodil olid määruskaebuse esitaja maksed elektriseadmete kasutamise eest ning tasu vabanemis- ja nõuete fondi kokku 218,61 eurot. Samuti võttis halduskohus arvesse asjaolu, et halduskohus kohustas 06.05.
16. a määrusega haldusasjas nr 3-13-947 määruskaebuse esitajat tasuma esialgse õiguskaitse taotluse ja kaebuse esitamise eest riigilõivu summas 30 eurot. Seega on määruskaebuse esitaja keskmine kahekordne sissetulek 25,70 eurot ((300-248,61)/4x2). Halduskohus leidis, et kuna tegemist on suurema summaga kui määruskaebuse esitamisel tasumisele kuuluv riigilõiv, ei kuulu määruskaebuse esitaja taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamisele. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
17. 20.05.2013 saabus kohtule M. M määruskaebus (tl 23-23 pöördel) Tartu Halduskohtu 07.05.
18. a määruse peale, milles määruskaebuse esitaja palub halduskohtu nimetatud määruse tühistada. Määruskaebuse kohaselt on halduskohus eiranud tema menetlusabi taotluses nimetatud fakte ja õiguslikke aluseid. Määruskaebuse esitaja sõnul on tema poolt taotluses nimetatud kulutused (söök tervise säilitamiseks, hügieenivahendid, koopiate tegemine, pesu- ja kirjatarvete ning telefonikrediidi ostmine) õigustatud ning nende kulutuste mitte arvamine halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p-s 1 nimetatud põhjendatud kulutuste hulka on ilmselgelt vastuolus põhiseadusega. Määruskaebuse esitaja viitab Riigikohtu halduskolleegiumi lahenditele, mis on tehtud kuni 31.12.2011 kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku menetlusabi regulatsioonile tuginedes, ning mille kohaselt peab kohus arvesse võtma seda, et ka pärast riigilõivu tasumist peab kaebajale jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks. Määruskaebuse esitaja leiab, et kuigi Riigikohus on nende lahendite tegemisel lähtunud varem kehtinud redaktsioonist, ei oma see tähtsust, sest uue redaktsiooniga kehtestatud menetlusabi tingimused ei erine millegagi vanas redaktsioonis sätestatust. Ka varasema redaktsiooni kehtivuse ajal pidi halduskohus menetlusabi küsimuse lahendamisel lähtuma tsiviilkohtumenetluse seadustikust (TsMS), milles sätestatu ühtib kehtiva HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatuga. Samuti on määruskaebuse esitaja hinnangul kohus kasutanud tema tulude arvestamisel valet metoodikat. 2 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
19. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus ei kuulu rahuldamisele, kuid halduskohtu vaidlustatud määruse põhjendusi tuleb osaliselt muuta.
20. Halduskohus on jätnud rahuldamata määruskaebuse esitaja menetlusabi taotluse tema vabastamiseks riigilõivu tasumisest määruskaebuse esitamisel Tartu Halduskohtu 18.04.
21. a määrusele, millega halduskohus tagastas kaebuse määruskaebuse esitajale. Halduskohtumenetluses menetlusosalisele menetlusabi andmise tingimused sätestab HKMS §
22. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Menetlusabi andmise piirangud on imperatiivselt sätestatud HKMS §-s 112 ning nende piirangute esinemisel on kohtul kohustus isikule menetlusabi mitte anda. HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile.
23. Halduskohus on leidnud, et käesoleva haldusasja asjaoludel esineb HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi andmise piirang. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on õigesti võtnud arvesse kaebaja isikukonto väljavõttest nähtuvaid raha liikumisi ja arvestanud määruskaebuse esitaja kontole laekunud sissetulekutest maha elektriseadmete kasutamise kulud ning rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi kinni peetud summad. Siiski ei nõustu ringkonnakohus halduskohtuga selles, et määruskaebuse esitaja menetlusabi taotluse lahendamisel ja tema maksevõime hindamisel tuleb arvestada ka teises kohtuasjas tema poolt tasumisele kuuluvat riigilõivu. Ringkonnakohus on oma varasemas praktikas selgitanud, et teistes kohtuasjades nõutavad riigilõivud ei kuulu HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt menetlusabi taotleja sissetulekutest mahaarvatavate kulutuste hulka (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 02.04.
24. a määrus haldusasjas nr 3-13-426, p 7). Ka antud juhul ei ole halduskohtu poolt viidatud haldusasjas nr 3-13-947 määruskaebuse esitaja poolt tasumisele kuuluv riigilõiv asjakohane käesolevas haldusasjas menetlusabi andmise otsustamisel. Seega ei saa määruskaebuse esitaja kahekordse keskmise sissetuleku arvutamisel seda väljaminekut arvesse võtta ning määruskaebuse esitaja kahekordne keskmine sissetulek hinnataval perioodil on 40,7 eurot ((300-218,61)/4x2) halduskohtu poolt leitud 25,70 euro asemel.
25. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub määruskaebuse esitaja kahekordsest ühe kuu keskmisest sissetulekust (40,7 eurot), et ta on suuteline tasuma käesolevas asjas määruskaebuse esitamise eest nõutavat riigilõivu summas 15 eurot ning see ei oleks talle ebamõistlikult suur kohustus. Samuti ei põhjusta määruskaebuse esitajale menetlusabi mitteandmine tema oluliste õiguste kaitseta jäämist. Määruskaebuse esitajale on kinnipeetavana tagatud eluase, toit ja riided. Ka õiguskantsler on oma 13.08.
26. a seisukohas nr 6-1/121058/1203781 leidnud, et kinnipeetavatele menetlusabi andmise otsustamisel on põhjendatud arvestada ka asjaolu, et vangla varustab kinnipeetavat muuhulgas eluruumiga, toiduga ja riietega ning teatud tingimustel ja ulatuses hügieenivahenditega. Kuna vabaduses olijatel sarnane riigi tugi üldjuhul puudub, ei ole tegemist kinnipeetavate diskrimineerimisega. 3
27. Määruskaebuses leiab määruskaebuse esitaja, et halduskohus on jätnud arvestamata TsMS § 186 sätestatu ning oleks pidanud tema maksevõime hindamisel arvesse võtma ka selliseid kulutusi nagu kulutused söögile tervise säilitamiseks, hügieenivahenditele, koopiate tegemisele, pesu- ja kirjatarvetele ning telefonikrediidile. Ringkonnakohus määruskaebuse esitaja sellise väitega ei nõustu. Kuigi tulenevalt HKMS § 116 lg-st 2 ja TsMS § 186 lg-st 1 on kohtul hindamisruum, kas konkreetse menetlusabi taotluse lahendamisel esineb ka muid seaduses otseselt nimetamata tähendust omavaid asjaolusid, mida tuleks taotluse lahendamisel arvesse võtta, ei ole ringkonnakohtu hinnangul ükski määruskaebuse esitaja poolt välja toodud kulutuste liik piisavalt põhjendatud, et seda tuleks lisaks HKMS § 112 lg 1 p-s 1 väljatoodud kulutustele menetlusabi võimaldamise otsustamisel arvesse võtta. Halduskohtule esitatud menetlusabi taotluses on määruskaebuse esitaja selgitanud, et tervislikest põhjustest tulenevalt on tal vajadus treenida ning sellest tulenevalt vajab ta rohkem toitu, kui vangla igapäevaselt kinnipeetavatele jagab. Kuigi iseenesest on arusaadav, et treeningute korral vajab organism enam toitaineid, ei saa asuda seisukohale, et määruskaebuse esitajal oleks täiesti võimatu vajadusel rohkem toitu saada. Määruskaebuse esitaja on ise väitnud, et seni on ta piisavat toitu saanud tänu teistele kinnipeetavatele. Samuti nähtub määruskaebuse esitaja vanglasisesele kontole laekunud summadest (nelja kuu jooksul 300 eurot), et määruskaebuse esitajal on ka endal võimalus teha oma sissetulekutest vajadusel kulutusi täiendavatele toiduainetele ning teistele tema poolt nimetatud esemetele ning teenustele. Seega, kuna määruskaebuse esitaja poolt nimetatud kulutusi ei saa pidada täielikult vältimatuteks ega nende kulutuste tegemist määruskaebuse esitaja poolt võimatuks, ei saa need õigustada seadusega lõivustatud toimingu tegemise eest riigilõivu tasumata jätmist.
28. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et määruskaebuse esitaja näol ei ole tegemist isikuga, kes ei suudaks tasuda seadusest tulenevat miinimummääras riigilõivu, mistõttu ei ole tema vabastamine riigilõivu tasumisest põhjendatud, ning tema määruskaebus Tartu Halduskohtu 07.05.
29. a määruse peale tuleb jätta rahuldamata. Tiina Pappel Agu Timmi 4 Madis Ernits