← Eesti

1-17-1494/52

1-17-2375 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. mai 2018, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-17-1494 Kohtukoosseis Eesistuja Andres Parmas, liikmed Julia Katškovskaja ja Orvi Koik Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu
  2. märtsi
  3. a otsus Kriminaalasi Hardi Hollandi süüdistus KarS § 184 lg 2 p 1 järgi, üldmenetlus Apellant Süüdistatav Kaitsja Hardi Holland (ik: 39402284218); elukoht: XXX; varem kriminaalkorras karistatud Prokurör Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Helga Aadamsoo Kaitsja Vandeadvokaat Margo Põbo RESOLUTSIOON
  4. Jätta Pärnu Maakohtu
  5. märtsi
  6. a otsuse resolutiivosa muutmata, kuid muuta otsuse põhiosa, täiendades selle põhjendusi allpool otsuse punktis 10 toodud põhjendustega.
  7. Jätta apellatsioon rahuldamata.
  8. Mõista Eesti Vabariigilt apellatsioonimenetluses kantud kaitsjatasu katteks Hardi Hollandi kasuks välja 300 eurot. EDASIKAEBAMISE KORD 1 1-17-2375 Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. Hardi Hollandile esitati süüdistus KarS § 184 lg 2 p 1 järgi selles, et varem KarS § 184 lg 1 ja § 25 lg 2 järgi karistatud isikuna, valdas ja vedas ta koos XX-ga teadlikult ja ilma sellekohase loata
  10. augustil 2016 autos kokku 63 tabletti, mis sisaldasid kokku suures koguses, s.o 5,68 g MDMA-d. MDMA kuulub vastavalt narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) § 31 lg 1 ja sotsiaalministri
  11. mai
  12. a määruse nr 73 lisa 1 alusel narkootiliste ja psühhotroopsete ainete I nimekirja.
  13. Pärnu Maakohtu
  14. märsi
  15. a otsusega tunnistati H. Holland süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja teda karistati kolme aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega, mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel varasema kohtuotsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa, s.o ühe aasta võrra, mõistes H. Hollandile liitkaristuseks neli aastat ja kuus kuud vangistust. Kohtuotsusega mõisteti H. Hollandilt menetluskuludena välja sundraha 1250 eurot, kaitsjatasu 960 eurot ja ekspertiisitasud 1188 eurot. Maakohus lahendas ka asitõenditega seonduvad küsimused. 3.
  16. Maakohus märkis, et H. Hollandi süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud auto läbiotsimise protokolli, vallasasja läbivaatuse protokolli ja eksperdiarvamuste alusel. Neist tõenditest nähtuvalt leiti H. Hollandi juhitud sõiduautost suures koguses narkootilist ainet MDMA-d. Erinevalt süüdistatava H. Hollandi ja tunnistaja XX kohtuistungil antud ütlustest nähtuvast, mille kohaselt H. Holland ei teadnud suures koguses narkootiliste ainete käitlemisest midagi ja oli üksnes XX autojuht, asus maakohus seisukohale, et H. Holland oli teadlik enam kui 60 narkootilist ainet sisaldava tableti käitlemisest ja ta käitles neid. Kuna üks kott tablettidega leiti juhiukse taskust, siis sai selle sinna panna just autojuht H. Holland, Versiooni sellest, nagu oleks nimetatud tabletid kukkunud H. Hollandi jalge ette siis, kui XX püüdis neid peita, pidas maakohus ebausutavaks, sest peitmise korral võinuks need kukkuda üksnes kõrvalistuja jalge ette, mitte aga autojuhi jalge ette. Kui tabletid isegi oleks kukkunud H. Hollandi jalge ette, siis oleks ta need visanud kas XX-le tagasi või kuhugi mujale endast kaugemale, mitte poleks neid pannud enda juurde uksetaskusse. Tablettide juhi uksetaskust leidmine viitab seega tõsikindlalt sellele, et need oli süüdistatava valduses ja ta osales nende käitlemises. Ka DNA-ekspertiisi aktist nähtuvalt on tõenäoliselt just H. Hollandi DNA tema juurest uksetaskust leitud tablettide kotil. Ka kolme autost lahtiselt leitud tableti asukohad (juhi kõrvalistme ees ja all) viitavad sellele, et neid ei käideldud teistest tablettidest eraldi, vaid nendega koos. Maakohus ei tuvastanud H. Hollandi teo õigusvastasust või tema süüd välistavaid asjaolusid. 2 1-17-2375 3.
  17. H. Hollandile karistust mõistes märkis maakohus, et tema süü on keskmisest väiksem. Kohus ei tuvastanud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Karistuse mõistmisel arvestas kohus seda, et süüdistataval on kindel töökoht ning tegemist on kutsekooli õpilasega. Samuti võttis kohus arvesse süüdistatava perekondlikku olukorda. Kohus osutas, et H. Hollandit ei ole varasemalt reaalse vangistusega karistatud.
  18. oktoobri
  19. a otsusega mõistetud vangistus jäeti tingimisi täitmisele pööramata. Eeltoodud põhjustel ja pidades silmas ka käideldud narkootilise aine kogust, ei pidanud kohus kohaseks mõista H. Hollandile pikka vangistust ja mõistetav karistus võib olla sanktsiooni miinimummäära lähedane, s.o kolm aastat ja kuus kuud vangistust. Mõistetud vangistuse osas leidis kohus aga, et see tuleb reaalselt ära kanda, sest H. Holland ei ole varasemast täitmisele pööramata jäetud karistusest järeldusi teinud ega oma käitumist muutnud. Kohus leiab, et süüdistatavale tuleb karistuseks mõista reaalne vangistus, sest H. Holland ei ole varasemast tingimisi mõistetud karistusest järeldusi teinud ega oma käitumist muutnud, pannes katseajal toime uue narkokuriteo. Mõistetud karistust suurendas maakohus KarS § 65 lg 2 alusel varem mõistetud karistuse ära kandmata osa, s.o ühe aasta vangistuse võrra. MENETUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  20. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule H. Hollandi kaitsja vandeadvokaat Margo Põbo, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja H. Hollandi õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb ta, et H. Hollandile mõistetud karistus jäetaks tingimisi täitmisele pööramata ühes tema allutamisega käitumiskontrollile ja elektroonilisele valvele. 4.
  21. Kaitsja hinnangul ei ole H. Holland talle süüks arvatud kuritegu toime pannud. Maakohtu süüdimõistev kohtuotsus on põhjendamata. Maakohus on oma seisukohad rajanud meelevaldsetele tõlgendustele ja oletustele. 4.
  22. Ei ole tuvastatud, mil viisil toimus süüdistuses märgitud narkootilise aine omandamine. Seetõttu ei olnud maakohtul võimalik asuda ka seisukohale ses osas, et H. Holland pidi üldse olema teadlik sellest, et sõidukis on narkootilised ained ja seega ei ole tuvastatud, et XX ja H. Holland käitlesid narkootilist ainet ühiselt ja kooskõlastatult. Pelgalt see, et H. Holland sai teadlikuks narkootilise aine olemasolust autos, ei tee teda selle kaasvaldajaks. H. Holland ja XX on kohtuistungil mõlemad kinnitanud, et narkootilise aine omandas XX üksi ja H. Holland ei teadnud selle olemasolust. Juhi uksetaskusse pani H. Holland koti narkootilise ainega üksnes põhjusel, et paanikas XX visaks ühe koti autos tema jalge ette ja ta sattus segadusse. See seletab ka tema DNA leidmist ühel kotil ning seda, miks teiselt kotilt tema bioloogilist materjali ei leitud – ta ei ole selle kotiga puutumuses olnud. H. Holland omandas üksnes kolm MDMA tabletti ja seda on ta ka kogu aeg tunnistanud. Ülejäänud narkootikumide olemasolust sai ta teadlikuks alles siis, kui XX hakkas neid autos laiali loopima. Kaitsja arvates ei ole maakohus ära näidanud, milles seisnes H. Hollandi kaastäideviimise kvaliteediga teopanus narkootiliste ainete suures ulatuses käitlemises. 3 1-17-2375 4.
  23. Apellant märgib, et ainus vastuolu XX eeluurimisel antud ütluste ja kohtuistungil antud ütluste vahel seisnes selles, et eeluurimisel väidetu kohaselt käis ta ära ja kui tagasi tulles oli H. Holland juba tabletid ära ostnud. Muus osas, sh see, et tema kutsus H. Hollandi sõitma, temal olid kontaktid tablettide saamiseks, tema leppis kokku kohtumised nii müüja kui ka ostjatega, olid sarnased eeluurimise käigus antud ütlustega. Maakohus on põhjendamatult lugenud XX ütlused tervikuna ebausaldusväärseteks, ehk küll tema kohtueelses menetluses antud ja kohtuistungil antud ütluste vahel esineb vastuolu üksnes väheolulises osas. XX on kohtuistungil ka eeltoodud vastuolu veenvalt selgitanud sellega, et ta püüdis enda süüd kergendada ja vältida enda vahistamist. XX kohtuistungil antud ütlused haakuvad ka teiste tõenditega. Veel osutab kaitsja sellele, et kui maakohus luges XX kohtuistungi antud ütlused ebausaldusväärseteks, siis pidanuks ta kõrvale jätma tema ütlused tervikuna, sh kohtueelses menetluses antud ütlused. XX on ülekuulamisel kinnitanud, et H. Holland ei ole seotud suure koguse omandatud narkootikumidega. 4.
  24. Maakohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud süüteo subjektiivset koosseisu, piirdudes pelgalt abstraktsete tõdemustega ning kohtu seisukohast ei ole võimalik mõista, kas H. Holland tegutses otsese või kaudse tahtlusega. 4.
  25. Isegi kui H. Holland talle inkrimineeritud teos süüdi tunnistada, on teda põhjendamatult karmilt karistatud. Kaitsja arvates tuleb eeskätt eripreventiivsetel kaalutlustel, aga arvestades ka H. Hollandi väikest süüd, jätta mõistetud karistus tingimisi täitmisele pööramata, allutades H. Hollandi käitumiskontrollile ja elektroonilisele valvele.
  26. Prokurör esitas apellatsioonile vastuse, milles ta taotleb apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata jätmist. 5.
  27. Prokuröri arvates on maakohus lugenud XX ütlused tervikuna ebausaldusväärseteks põhjendatult, sest tema kohtuistungil ja kohtueelses menetluses antud ütlused on omavahel diametraalses vastuolus. Nende ütluste erinevust ei ole ta veenvalt põhjendada suutnud, väites paljasõnaliselt, et ta soovis juba eeluurimisel oma ütlusi muuta, kuid seda talle ei võimaldatud. 5.
  28. Prokurör vaidleb vastu kaitsja kriitikale puutuvalt sellesse, et ei ole tuvastatud, mil viisil süüdistuses märgitud narkootiline aine omandati. Ta osutab, et H. Hollandile ei ole narkootilise aine omandamises süüdistust esitatud, vaid teda süüdistatakse selle valdamises ja vedamises. 5.
  29. Erinevalt apellatsioonis väidetust, on prokuröri hinnangul maakohus põhjalikult käsitlenud H. Hollandi tegevust narkootilise aine käitlemise kaastäideviijana. H. Hollandi teopanuseks oli XX transportimine, mis kergendas, kiirendas ja muutis anonüümsemaks narkootilise aine käitlemist. Narkootilise aine vedamisega valitseski H. Holland tegu ja andis kaastäideviimiseks vajaliku teopanuse. Tema ütlused selle kohta, et ta narkootilise aine olemasolust midagi ei teadnud, on paljasõnalised. 4 1-17-2375 5.
  30. Prokurör ei nõustu kaitsja arusaamaga, nagu oleks maakohus XX kohtuistungil antud ütlusi ebausaldusväärseteks lugedes eelistanud tema kohtueelses menetluses antud ütlusi. See pole nii ning maakohus XX ütlused tervikuna ebausaldusväärsetena kõrvale jätnud. 5.
  31. Prokuröri hinnangul erapooletu kõrvalseisja ei pea tegema erilisi pingutusi selleks, et eluliselt aru saada H. Hollandi käitumise motiividest. Ta oli eelmisel õhtul käinud Tallinnas ja saanud pärast Tallinnast saabumist kolm MDMA tabletti. Järgmisel päeval sõidab ta taas telefonikõne peale koos XX-ga oma elukohast 1,7 km kaugusele XXX kaubahoovi. Tegelikult puudunuks XX-l vajadus H. Hollandiga sõita, sest, kus iganes kohast Pärnu linnast väljaspool elav XX sellel päeval saabus, oleks ta saanud täiesti iseseisvalt Pärnu linnas bussipeatuste läheduses asuvasse XXX kaubahoovi ilma vahepeatust H. Hollandi elukohas tegemata. Kui narkootilist ainet ei oleks käideldud koos, ei oleks olnud H. Hollandi abi liikumiseks vajalik. Seega on igati eluliselt usutav ja selge, et H. Holland sai täpselt aru, mida koos XXX kaubahoovi veeti. 5.
  32. Samuti on prokuröri arvates maakohus asjakohaselt lugenud H. Hollandi puhul kuriteo toimepanduks otsese tahtlusega. Kaitsja väide, nagu oleks maakohus pidanud tegu toimepanduks kaudse tahtlusega, on alusetu. 5.
  33. Prokuröri hinnangul on H. Hollandile mõistetud karistus põhjendatud ja selle kergendamiseks puudub alus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  34. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks apellatsiooni rahuldamiseks puudub alus.
  35. Maakohtu otsuses puuduvad kaitsja arvates põhjendused ja kohtu käsitlus toimunust on olnud ühekülgne. Siiski tuleb tõdeda, et oma niisuguse seisukoha toetuseks ei too kaitsja argumente, mida maakohus ei oleks juba käsitlenud. Pelgalt see, kui menetlusosalisele maakohtu põhjendused ei meeldi, ei ole aga asjaolu, mis sunniks vastavaid põhjendusi kummutama.
  36. Apellatsioonis heidetakse maakohtule ette seda, et arutataval juhul ei ole tuvastatud, mil viisil toimus süüdistuses märgitud MDMA omandamine. Ses osas nõustub kolleegium prokuröri märgituga, et narkootilise aine omandamine ei ole arutataval juhul süüdistusest hõlmatud ning seetõttu ei oma keskset tähtsust, kuidas täpselt narkootiline aine omandati. Küll aga on maakohtu otsuses piisava üksikasjalikkusega käsitletud H. Hollandile süüks arvatud narkootilise aine käitlemise vorme, s.o valdamist ja vedu. Maakohus on tähelepanu pööranud ka sellele, miks tuleb asuda seisukohale, et H. Holland oli teadlik sellest, et ta valdas ja vedas narkootilist ainet. Sellekohaste põhjendustega nõustub kolleegium täielikult. Ühtlasi osutab kolleegium täiendavalt sellele, et H. Hollandi tegevusel
  37. augustil 2017 XX sõidutades puuduks igasugune muu mõte kui see, et ühiselt soetatud narkootilist ainet ühiselt ka edasi 5 1-17-2375 käidelda, s.o aine XXX kaubahoovi toimetada, et seda seal edasi anda. Kui H. Holland ei oleks olnud teadlik narkootilise aine olemasolust ja kui tema roll poleks olnud vajalik, siis jääb arusaamatuks, mis põhjusel pidanuks XX paluma H. Hollandit Pärnu linnas autojuhiks paluma, selleks spetsiaalselt tema elukohta minema ja miks poleks ta saanud lihtsama vaevaga ilma H. Hollandi abita narkootilise aine XXX kaubahoovi toimetada.
  38. Kaitsja asub seisukohale, justkui oleks H. Hollandist tehtud narkootilise aine kaasvaldaja pelgalt põhjusel, et ta sai vahetult enne kinnipidamist teadlikuks narkootilise aine olemasolust enda autos. Selle kaitsja interpretatsiooniga ei ole põhjust nõustuda, sest midagi sarnast ei ole maakohtu vaidlustatud otsusega tuvastatud. Maakohus on H. Hollandi teadlikkust suure koguse narkootilise aine olemasolust tema autos järeldanud nii sellest, et ta oli saanud eelnevalt endale kolm MDMA tabletti; sellest, kuidas ja kuhu politseid märgates narkootilist ainet peita püüti; samuti sellest, et ühel narkootilise aine pakendil tuvastati H. Hollandi DNA olemasolu. Maakohus on veenvalt selgitanud, miks tuleb versiooni paanikas narkootikumide laiali loopimisest lugeda ebausaldusväärseks. Kolleegium nõustub maakohtu sellekohase põhjendusega, leides, et süüdistatava ja tunnistaja XX kirjeldus toimunust on eluliselt ebausutav.
  39. Ka ei saa täies ulatuses nõustuda apellandi kriitikaga, nagu ei oleks maakohus ära näidanud, milles seisnes H. Hollandi kaastäideviimistegu narkootilise aine käitlemisel. Maakohtu sellekohased põhjendused on tõepoolest mõnevõrra ebaselged ega ole esitatud eraldi plokina, vaid hajusalt läbi maakohtu otsuse põhjendava osa. Arvestades seda, et maakohtu otsuse põhjendav osa ei ole kuigi mahukas – paigutudes süütekoosseisu puudutavas osas otsuse lk-dele 3-6, siis on selle põhjal siiski piisaval määral jälgitav maakohtu seisukoht selles, miks on H. Hollandile narkootiliste ainete käitlemisena ette heidetav nende valdamine. See nähtub otsuse lk-lt 5 ja nendele põhjendustele osutab kolleegium juba eespool p-s
  40. Maakohtu otsuse põhjendused on aga puudulikud narkootilise aine veo osas ja selles osas lisab kolleegium alljärgnevalt omapoolsed põhjendused, miks tuleb H. Holland lugeda narkootilist ainet ka vedamise vormis käidelnuks. Nimelt on H. Hollandi ütlustega tuvastatud, et nii
  41. kui ka
  42. augustil 2017 ta sõidutas XX. Seejuures vähemalt
  43. augustil 2017 oli autos ka suur kogus narkootilist ainet, mille puhul on maakohtu otsuses jõutud põhjendatud järeldusele, et need olid H. Hollandi (kaas)valduses. Isik, kes narkootilist ainet vallates neid enda juhitava autoga ühest kohast teise transpordib, panebki toime täiendava käitlemisvormi – veo. Seega tuleb H. Hollandit lugeda suures koguses narkootilise aine vedajaks.
  44. Täiesti kohatu on kaitsja väide, nagu oleks maakohus tunnistaja XX kohtuistungil antud ütlusi ebausaldusväärsetena kõrvale jättes eelistanud tema kohtueelses menetluses antud ütlusi. Midagi sellist ei ole maakohus teinud ega ole XX ütlustele kriitilise hinnangu andmise järgselt oma seisukohti üheski küsimuses tema ütlustele (ei kohtuistungil ega kohtueelses menetluses antutele) rajanud. Eraldi tuleb aga otsustavalt rõhutada, et vasuolu XX kohtuistungil ja kohtueelses menetluses antud ütluste vahel ei ole väeoluline, nagu seda pisendavalt püüab näidata kaitsja, vaid tegemist on diametraalse vastuoluga. Kohtueelses menetluses on XX väitnud, et Tallinnas ostis narkootilisi aineid H. Holland, kuid kohtuistungil on ta seda eitanud. Maakohus on täiesti asjakohaselt osutanud, et ütluste vaheline vastuolu on põhimõtteline. See, 6 1-17-2375 millises osas vastuolulisi ütlusi andnud tunnistaja ütlusi saab usaldusväärseks lugeda või mitte, kujutab endast kohtu kaalutusotsustust, mille puhul peavad lihtsalt kohtu seisukoha kujunemise tagamaad otsusest selged olema. Arutataval juhul on maakohus ka veenvalt selgitanud, miks kohtueelse menetlusega võrreldes täiesti erinevaid ütlusi andnud XX üldse usaldada ei saa ja tema ütlused seetõttu tervikuna tõendikogumist kõrvale heita tuleb. Kolleegium nõustub selle järelduse ja vastavate põhjendustega täielikult.
  45. Apellandi arvates on maakohtu otsuse põhjal segane, kas maakohus on lugenud H. Hollandi teo subjektiivse koosseisu mõttes toime panduks kaudse või otsese tahtlusega. See seisukoht on ebaõige, sest maakohtu otsuses on selgesõnaliselt märgitud, et H. Holland tegutses vähemalt otsese tahtlusega, sest ta teadis ja tahtis või vähemalt möönas narkootilise aine käitlemist ehk siis süüteokooseisule vastava asjaolu saabumist. KarS § 184 lg 2 p-s 1 sätestatud kuriteo puhul on nõutavaks subjektiivseks koosseisuks vähemalt kaudne tahtlus koosseisu asjaolude suhtes. Karistusõigusteooria kohaselt piisab selliselt sõnastatud kuriteokoosseisude puhul subjektiivse koosseisu tuvastamisel sellest, kui on jõutud põhistatud järeldusele, et isik tegutseski vähemalt kaudse tahtlusega. Seega ei ole maakohtu seisukoht, et H. Hollandi tegu oli toime pandud vähemalt otsese tahtlusega, vastuolus karistusõigusdogmaatikas omaks võetud lähenemise ega senise asjakohase kohtupraktikaga.
  46. Kolleegium ei nõustu ka apellandi seisukohaga, nagu oleks H. Hollandit liiga karmilt karistatud. H. Hollandile on arutataval juhul karistus mõistetud vaid veidi sanktsiooni alammäära ületavas määras. H. Holland pani uue kuriteo toime katseajal, olles ka eelmisel korral karistatud suures ulatuses narkootilise aine käitlemise eest, kuid see karistus oli tingimuslikult täitmisele pööramata jäetud. Karistusseadustiku üldise loogika kohaselt tuleb mõistetud karistus süüdistataval ära kanda ja karistuse tingimuslikult täitmisele pööramata jätmine tuleb kõne alla erandlikel juhtudel kui selleks annavad alust kas toimepanijat või süüteo toimepanemist iseloomustavad erilised asjaolud. Ühtki seesugust erilist asjaolu, mis sunniks H. Hollandile mõistetud karistust tingimuslikult täitmisele pööramata jätma, ei ole arutatavas asjas tuvastatud. Tõsi, H. Holland töötab ja õpib ning tema peres kasvab väike laps. Ometi ei takistanud ükski nimetatud asjaoludest teda toime panemast rasket rahvatervise vastast süütegu isegi hoolimata sellest, et ta oli juba sarnase teo eest karistatud ning talle oli juba antud võimalus selle karistuse kandmisest pääseda kui ta täidab talle seatud tingimusi – eeskätt hoidub uute tahtlike kuritegude toimepanemisest. Oma jätkuva kuritegeliku käitumisega on H. Holland näidanud, et ta ei suuda karistuse täitmisele pööramata jätmisega kaasnevaid tingimusi täita ega vääri sellekohast usaldust.
  47. Eeltoodust johtuvalt ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 3 jätab kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu
  48. märtsi
  49. a otsuse resolutiivosa muutmata, kuid muudab selle põhiosa, täiendades otsuse põhjendusi eelpool p-s 10 toodud põhjendustega. Kaitsja apellatsiooni jätab kolleegium rahuldamata.
  50. Kaitsja on esitanud taotluse hüvitada H. Hollandile apellatsioonimenetluses kaitsjale makstud tasu, kokku 1200 eurot (sh käibemaks). Taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud kaks tundi maakohtu otsusega tutvumisele, üks tund nõupidamisele kliendiga ja seitse tundi 7 1-17-2375 apellatsiooni koostamisele. Kaitsja tunnitasu määr on 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Kolleegium märgib, et tulenevalt KrMS § 185 lg-st 1 kui apellatsioonimenetluses tehakse üks käesoleva seadustiku § 337 lg 1 p-des 2–4 või lg-s 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskulu valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Hinnates arutataval juhul kaitsjale makstava tasu mõistlikkust, märgib kolleegium, et arvestades maakohtu otsuse mahtu, on sellega tutvumiseks kulutatud kaks tundi ilmselgelt ülemäärane, sest kolleegiumi hinnangul ei kulu maakohtu vaidlustatud otsusega tutvumiseks enam kui pool tundi. Kaitsja ja süüdistatava konsultatsiooniks kulunud ühe tunni pikkust ajakulu peab kolleegium aga mõistlikuks. Arvestades apellatsioonis esitatud väidete ebaedukust apellatsioonimenetluses, peab kolleegium apellatsiooni koostamiseks kulutatud aega põhjendatuks ainult ühe tunni ulatuses. Kaitsja tunnitasumäära peab kolleegium mõistliku suurusega olevaks. Neil kaalutlustel loeb kolleegium kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuks üksnes 250 eurot, millele lisandub käibemaks 50 eurot. Seega tuleb süüdistatavale riigieelarves selleks ettenähtud vahendite arvel hüvitada 300 eurot kaitsjale apellatsioonimenetluse makstud mõistliku suurusega tasu katteks. /allkirjastatud digitaalselt/ 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.