MÄÄ RUS Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Ringkonnakohus Ma

) § 112 lg 1 p-st 1 ning Riigikohtu halduskolleegiumi 12.03.

1. a lahendi nr 3-7-1-3-61-12 p-st 9, tuleb M.M. menetlusabi taotlus jätta rahuldamata, sest esialgse õiguskaitse taotluse eest nõutav riigilõiv 15 eurot ei ületa kaebaja kahekordset keskmist kuusissetulekut (24,17 eurot). Kaebaja sissetulek menetlusabi taotlusele eelnenud nelja kuu jooksul oli 350 eurot, millest mahaarvamisele kuuluvad maksed elektriseadmete kasutamise eest ning kinnipidamised nõuete- ja vabanemisfondi (kokku 241,67 eurot). Kohus arvestas M.M. maksejõuetuse tuvastamisel ka seda, et tal tuleb haldusasjades nr 313-1173 ja 3-13-1279 tasuda riigilõivu kokku 60 eurot. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. M.M. esitas 03.07.2013 määruskaebuse, milles palus Tartu Halduskohtu 13.06.
3. a määruse tühistada ning vabastada teda esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõivu tasumise kohustusest. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on kaebaja maksevõime hindamisel tehtud arvutused valed. Arvestamata on jäetud see, et lisaks kohtu poolt nimetatud haldusasjadele nõutakse kaebajalt riigilõivu tasumist ka teistes haldusasjades (nt 3-13-947, 3-13-470, 3-13-434, 3-13-1099, 3-13-1253, 3-13-793). Arvestamata on jäetud, et kaebaja on Riigikohtule tasunud 75 eurot kautsjonit ning tema maksevõime hindamise arvestamisel hinnatud aeg on osaliselt kattuv käesoleva menetluse omaga (Riigikohtu 08.05.
4. a määrusest nr 3-7-1-3-86-13 tulenevalt riigilõiv tasutud 15.05.2013; Riigikohtu määrusest 3-7-1-3-274-13 tulenevalt riigilõiv tasutud 13.06.2013 ja Riigikohtu 17.06.
5. a määrusest nr 3-7-1-3-290-13 tulenevalt riigilõiv tasutud 26.06.2013). Riigikohus on kaebaja täpselt samadel asjaoludel vabastanud kautsjoni tasumisest (määrus nr 3-7-1-3-281-13). Kaebaja arvele 08.02.2013-07.06.2013 laekunud 350 eurost tuleb maha arvata 245 eurot (s.o 70%) ja 11,48 eurot elektri eest. Kaebaja maksevõime oli seega 46,76 eurot (350-256,48=93,52 ja 93,52:4x2=46,76). Kui sellest lahutada veel halduskohtu poolt nimetatud 60 eurot, siis on tulemuseks -13,
6. Kui sellest veel eespool mainitud juba makstud summad maha arvata, siis oli kaebaja maksevõime määruse andmise ajal umbes paarisaja euroga miinuses. Justiitsministeeriumi poolt levitatav väide, et kinnipeetaval puuduvad kulutused, on teadlik vale. Kaebaja on haldusasja nr 3-13-1173 esitatud määruskaebusele lisanud materjale, mis näitavad, millised on kinnipeetava vältimatud kulutused ning palub kohtul neid ka käesolevas haldusasjas arvesse võtta.

§ 112

lg 1 p 1 tõlgendus, mille kohaselt kinnipeetavate puhul on õigustatud sissetulekust ainult elektrikulude mahaarvamine, on põhiseadusega kõige rohkem vastuolus olev tõlgendus. Kinnipeetavaid diskrimineeritakse menetlusabi taotluste hindamisel võrreldes vabaduses viibivate isikutega. Kaebaja palub kontrollida

§ 112lg 1 p 1 põhiseaduspärasust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 4. Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust, kuid osaliselt tuleb muuta halduskohtu vaidlustatud määruse põhjendusi.

§ 112

lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate 2 ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. M.M. vanglasisese isikukonto väljavõtte kohaselt oli tema 08.06.2013. a esialgse õiguskaitse taotluse ja sellelt riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu (08.02.2013-07.06.2013) sissetulek 350 eurot, millest maha arvamisele kuulub

§ 112

lg 1 p 1 alusel 256,48 eurot, so seaduse alusel tehtavad kinnipidamised nõuete fondi ja vabanemisfondi ning tasu elektrienergia eest. Muude kaebaja sellel perioodil tehtud kulutuste mahaarvamiseks puudub seadusest tulenev alus. Seega on kaebaja menetlusabi taotluse lahendamisel arvestatavaks sissetulekuks määruskaebuse esitamisele eelnenud neljal kuul 93,52 eurot (350-256,48), mis teeb tema kahekordseks ühe kuu keskmiseks sissetulekuks 46,76 eurot (93,52:4x2). Antud asja menetluskulud kaebaja jaoks piirduvad eeldatavasti riigilõivuga (15 eurot), mis ei ületa tema kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut. Seega esinevad käesoleval juhul asjaolud, mille puhul füüsilisele isikule menetlusabi andmine riigilõivust vabastamise osas ei ole

§ 112lg 1 p 1 kohaselt lubatud.

1. Ringkonnakohus märgib halduskohtu vaidlustatud määruse põhjenduste osalise muutmisega veel järgmist. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu 13.06.
2. a määruses esitatud seisukohaga, et kaebaja maksevõime hindamisel tuleb arvestada ka teistes kohtuasjades tasumisele kuuluvate riigilõivudega. Tartu Ringkonnakohus on haldusasjas nr 3-13-426 tehtud 02.04.
3. a määruse p-s 7 selgitanud, et kaebaja väited seonduvalt pesemisasjade soetamisega ja teistes kohtuasjades nõutavate riigilõivudega ei ole asjakohased, kuna

§ 112lg 1 p 1 ei võimalda nimetatud kulusid kaebaja sissetulekust maha arvata.

Selles haldusasjas oli halduskohus oma 15.03.

1. a määruses õigesti märkinud, et riigilõivu tasumisest vabastamiseks ei anna alust asjaolu, et kaebajal võib olla kohustus tasuda riigilõivu ka teistes haldusasjades ning enne, kui kaebaja mõnes teises asjas riigilõivu tasunud ei ole, pole kohtul võimalik seda ka menetlusabi taotluse lahendamisel arvesse võtta. Ringkonnakohtu 02.04.
2. a määrus haldusasjas nr 3-13-426 on jõustunud ning kohus jääb oma varasema seisukoha juurde. Seega käesolevas asjas esitatud väited võimalikust riigilõivu tasumisest teistes haldusasjades ei ole asjakohased ning ringkonnakohus neid riigilõivusummasid kaebaja sissetulekust maha ei arva. Määruskaebuses on lisaks märgitud, et kaebaja tasus Riigikohtule kautsjonit summas 75 eurot. Riigikohtu määruse nr 3-7-1-3-86-13 alusel olevat 15.05.2013 Riigikohtule tasutud kautsjon (haldusasi nr 3-11-2499). Kaebaja vabakasutuskonto väljavõttelt ei nähtu, et kaebaja oleks 15.05.2013 või mõnel muul kuupäeval kautsjonit tasunud. Haldusasja nr 3-11-2499 toimiku kontrollimisel selgus, et antud kautsjon on tasutud R.M. poolt 14.05.
3. Seega ei tule kautsjonit kaebaja sissetulekust maha arvata, kuna kaebaja ei ole ise seda kulutust kandnud. Määruskaebuse väited 13.06.2013 ja 26.06.2013 kautsjoni tasumise kohta pole käesoleva määruskaebuse lahendamisel üldse asjakohased, kuna kaebaja maksevõime hindamisel tuleb aluseks võtta periood 08.02.2013-07.06.2013, mille hulka 13.06.2013 ja 26.06.2013 ei kuulu. Määruskaebuses esitati väide, et Riigikohus on kaebaja (ilmselt käesoleva asjaga) täpselt samadel asjaoludel vabastanud kautsjoni tasumise kohustusest (Riigikohtu 27.05.
4. a määrus nr 3-7-1-3-281-13 haldusasjas nr 3-13-593). Ringkonnakohus märgib esiteks, et erinevalt käesolevas asjas tasumisele kuuluvast 15 euro suurusest riigilõivust on kautsjoni suurus 25 eurot (

§ 107lg 2).

Teiseks erineb käesolevas asjas kaebaja maksevõime hindamisel aluseks võetav periood kaebaja poolt viidatud haldusasjas kautsjoni tasumisest 3 vabastamisel aluseks võetud perioodist. Sellest tulenevalt erinevad ka andmed, mille põhjal maksevõimet arvutatakse. Seega ei vasta tõele määruskaebuse väide, et asjaolud on täpselt samad. Riigikohus pole 27.05.2013. a määruses nr 3-7-1-3-281-13 ka märkinud, et oleks kaebaja vabastamisel kautsjoni tasumisest arvesse võtnud kaebajalt teistes kohtuasjades nõutavaid riigilõive. Määruskaebuse väited seonduvalt sellega, et kinnipeetavatel on vaja täiendavalt teha kulutusi hügieenitarvetele jne, on samuti asjakohatud, kuna

§ 112lg 1 p 1 selliste kulutuste mahaarvamist kinnipeetava sissetulekust ei võimalda.

Tegemist ei ole kinnipeetavate diskrimineerimisega võrreldes vabaduses viibivate isikutega ning puudub ka alus

§ 112lg 1 p 1 põhiseadusvastasuse tuvastamiseks.

Õiguskantsler on oma 13.08.2012. a seisukohas nr 6-1/121058/1203781 kontrollinud

§ 112lg 1 p 1 võimalikku vastuolu põhiseadusega, kuid ei tuvastanud seda.

Samas seisukohas tõi õiguskantsler eraldi esile ka selle, et menetlusabi andmise otsustamisel kinnipeetavatele arvestatakse põhjendatult ka asjaolu, et vangla varustab kinnipeetavat muuhulgas eluruumiga, toiduga ja riietega ning teatud tingimustel ja ulatuses hügieenivahenditega. Vabaduses olijatel sarnane riigi tugi üldjuhul puudub. Seega arvestades kinnipeetavate ja vabaduses olijate olukordade erinevust, ei ole käesoleval juhul tegemist diskrimineerimisega. Kokkuvõtvalt oli põhjendatud kaebaja sissetulekust maha arvata kulutused elektrile ning kinnipidamised nõuete fondi ja vabanemisfondi. Puudub aga alus arvata sissetulekust maha väidetavaid riigilõive ning kautsjoneid, samuti kinnipeetava muid kulutusi.

1. Kohus võtab haldusasja materjalide juurde järgmised asja lahendamisel tähtsust omavad dokumendid: a) Koopia maksekorraldusest, mis tõendab 14.05.2013 R.M. poolt Riigikohtule kautsjoni tasumist haldusasjas nr 3-11-
2. b) Koopia kinnituslehest, mis tõendab, et Riigikohtus on kontrollitud kautsjoni laekumine haldusasjas nr 3-11-
3. c) Koopia Riigikohtu halduskolleegiumi 27.05.
4. a kohtumäärusest nr 3-7-1-3-281-
6. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata, kuid asendab Tartu Halduskohtu 13.06.
7. a määruse põhjendused käesoleva määruse põhjendustega. Madis Ernits Kersti Kerstna-Vaks 4 Maili Lokk