Obsah (4)

§ 112§ 116§ 110§ 111

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Maili Lokk ja Madis Ernits Määruse tegemise aeg ja koht 26.06.2013, Tartu Haldusasja number 3-13-947 Haldusasi M.M. kaebus Viru Vangl

) § 112 lg 1 p 1 mõttes 40,70 eurot, s.o ((300218,61)/4x2). Kuna käesoleva asja menetluskulud piirduvad määruskaebuse esitaja jaoks eeldatavasti riigilõivuga 30 eurot, mis ei ületa tema kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, esineb seadusest tulenev alus menetlusabi mitteandmiseks. Kinnipeetavana on määruskaebuse esitajale tagatud eluase, toit ja riided, ning tema sissetulekuid arvestades ei ole riigilõivu tasumine talle ebamõistlikult suur kohustus. Määruskaebuse esitaja koopiate taotlusele vastas halduskohus 06.05.

1. a kirjaga (tl 19), milles selgitas, et määruskaebuse esitaja peab 14-leheküljelisest kaebusest koopiate saamiseks tasuma riigilõivu üheksa lehekülje eest, so 2,70 eurot. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
2. 20.05.2013 esitas määruskaebuse esitaja Tartu Halduskohtu 06.05.
3. a määrusele määruskaebuse (tl 21), milles palub halduskohtu määrus tühistada ja vabastada ta menetlusabi korras riigilõivu tasumise kohustusest. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et halduskohus on vaidlustatud määrust tehes eiranud määruskaebuse esitaja poolt menetlusabi taotluses nimetatud fakte ning seadusesätteid. Määruskaebuse esitaja hinnangul on seadusandja jätnud menetleja otsustada, milliseid kulusid võib menetlusabi andmisel pidada põhjendatuks. Antud juhul on tema poolt menetlusabi taotluses nimetatud kulutuste näol tegemist vältimatute ning igal juhul õigustatud kulutustega – kulutused söögile tervise säilitamiseks, hügieenivahenditele, koopiate tegemisele, pesu- ja kirjatarvetele ning telefonikrediidile. Määruskaebuse kohaselt oleks halduskohus pidanud lähtuma enne uue halduskohtumenetluse seadustiku redaktsiooni jõustumist 01.01.2012 kohaldatud kohtupraktikast, kuna uue halduskohtumenetluse seadustiku redaktsiooni jõustumisega ei muutunud menetlusabi regulatsioonis sisuliselt midagi. Samuti on määruskaebuse esitaja seisukohal, et halduskohus on rakendanud vale metoodikat temale laekunud summade arvestamise aja suhtes. Lisaks määruskaebusele esitas määruskaebuse esitaja ringkonnakohtule avalduse (tl 22), kus juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et halduskohus on jätnud lahendamata tema menetlusabi taotluse halduskohtule esitatud kaebusest koopiate tegemise kuludest vabastamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Esmalt lahendab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 06.05.
5. a määruse peale esitatud määruskaebuse (I) ning seejärel määruskaebuse esitaja taotluse talle menetlusabi korras kaebusest koopiate väljastamiseks (II). I
6. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 06.05.
7. a määrus muutmata. 6.

§ 112

lg 1 p 1 sätestab: „Füüsilisele isikule ei anta menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise 2 kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile“. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on korrektselt kohaldanud

§ 112

lg 1 p-i 1 ning asunud õigesti seisukohale, et antud juhul esineb alus määruskaebuse esitajale menetlusabi mitteandmiseks. 7. Määruskaebuse esitaja poolt viidatud

§ 116lg-st 2 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) §-st 186 ei tulene alust menetlusabi taotleja kulutuste põhjendatuse hindamiseks. Nimetatud normides on sätestatud kohtu võimalused menetlusabi taotleja majandusliku seisundi kontrollimiseks. Selle hindamiseks, kas menetlusabi taotleja poolt enne menetlusabi taotlust tehtud kulutusi tuleks menetlusabi andmise hindamisel arvesse võtta või oli tegemist vältimatute kulutustega, annab juhised

§ 112lg 1 p 1 ning kohtupraktika.

Seega ei ole asjakohane määruskaebuse esitaja etteheide, et halduskohus ei ole arvestanud mitmeid tema tehtud põhjendatuid kulutusi, mis oleks tulnud menetlusabi taotluse lahendamisel arvesse võetavast sissetulekust maha arvata, kuna

§ 112

lg 1 p 1 ei võimalda keskmise sissetuleku arvutamisel kohtul neid kulutusi arvesse võtta. Tulenevalt

§ 112

lg 1 p-st 1 on sissetulekud, mida saab menetlusabi taotleja sissetulekutest maha arvata, järgmised − maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summad, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Kohtupraktika on täpsustanud nende kulutuste võimalikku sisu kinnipeetavate puhul ning näiteks on kohtud lugenud kinni peetavate isikute puhul mõistlikuks kuluks eluasemele nende poolt kasutatud elektrienergia eest makstud summasid (nt Tallinna Ringkonnakohtu 23.05.2012. a määrus nr 3-12-911, p 9; 18.06.2012. a määrus nr 3-12-327, p 7; Tartu Ringkonnakohtu 22.08.2012. a määrus nr 3-12-342, p 5; 24.08.2012. a määrus nr 3-11-2533, p 5; 03.09.2012. a määrus nr 3-12-33, p 5). Samuti on kohtupraktikas asutud seisukohale, et analoogia korras on

§ 112lg 1 p-s 1 nimetatud mahaarvamistega võrdsustatavad kinnipeetava isikuarvele kantud summadest seaduse alusel (Vang

S § 44) tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi hoiustamiseks kinni peetavad summad, sest kinnipeetaval puudub nende summade osas käsutamisõigus (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 12.03.2012. a määrus haldusasjas nr 3-7-1-3-61-12). Seega ei saa halduskohtule ette heita määruskaebuse esitaja poolt menetlusabi taotluses kirjeldatud selliste kulutuste mitte arvesse võtmist, mis

§ 112

lg 1 p-st 1 ja kohtupraktikast tulenevalt sissetulekutest mahaarvamisele ei kuulu.

1. Määruskaebuse esitaja väide, justkui ei muutunud uue halduskohtumenetluse seadustiku regulatsiooni jõustumisel menetlusabi regulatsioonis sisuliselt midagi, kuna ka varem kehtinud halduskohtumenetluse seadustiku redaktsioon sisaldas viidet tsiviilkohtumenetluse seadustikule, on vastuolus kohtupraktikaga. Nimelt on Riigikohtu halduskolleegium pärast 01.01.2012 uue halduskohtumenetluse seadustiku redaktsiooni kehtima hakkamist tehtud lahendites (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 20.12.
2. a määrus nr 3-3-1-86-11, p 9; Riigikohtu halduskolleegiumi 31.10.
3. a määrus nr 3-3-1-55-11, p 8) märkinud, et tulenevalt

§ 112

lg 1 p-st 1 ei ole enam tervikuna kohaldatav Riigikohtu varasem praktika, mille kohaselt tuli kohtul arvestada, et kinnipeetavale peab ka pärast riigilõivu tasumist jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks. Määruskaebuse esitaja poolt viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi lahendite näol ongi tegemist lahenditega, kus halduskolleegium on rõhutanud menetlusabi taotlejale põhjendatud kulutuste tegemiseks jääva summa olulisust, mis aga uuema kohtupraktika järgi ei ole enam kohaldatav. 3 9. Määruskaebuse esitaja on halduskohtule ette heitnud ka seda, et halduskohus on rakendanud talle laekunud summade arvestamise aja suhtes vale metoodikat. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Haldusasja toimikust nähtuvalt on halduskohus määruskaebuse esitaja kahekordse keskmise sissetuleku arvutamisel

§ 112

lg 1 p 1 järgi võtnud õigesti arvesse kaebuse esitamisele (29.04.2013) eelnenud nelja kuu pikkust perioodi, so 29.12.2012 – 28.04.2013, millise perioodi kohta on haldusasja toimikusse liidetud ka määruskaebuse esitaja vanglasisese isikuarve väljavõte. Samuti ei ole halduskohus eksinud

§ 112lg 1 p-s 1 sätestatud arvutuste tegemisel.

II

1. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on ebaõigesti jätnud lahendamata kaebuses sisaldunud menetlusabi taotluse, vastates 06.05.
2. a kirjaga üksnes taotlusele koopiate saamiseks ning märkides vastavas kirjas ära koopiate eest tasumisele kuuluva riigilõivu. Määruskaebuse esitaja on aga kaebuses sõnaselgelt palunud talle viiest kaebuse leheküljest tasuta koopiate tegemist ning ülejäänud lehekülgedest menetlusabi korras koopiate tegemist. Seega sisaldus kaebuses menetlusabi taotlus määruskaebuse esitaja vabastamiseks kohtukulude, so menetlusdokumendist koopiate tegemise kulude kandmisest

§ 110lg 1 p 1 mõttes.

Ringkonnakohus peab menetlusökonoomia mõttes otstarbekaks lahendada käesolevas määruses ka määruskaebuse esitaja vastav menetlusabi taotlus. 11.

§ 110

lg 1 p 1 kohaselt võib kohus menetlusabina isiku taotlusel määrata, et menetlusabi saaja vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu või kautsjoni tasumisest või muude kohtukulude või menetlusdokumentide tõlke kulude kandmisest. Tulenevalt

§ 111

lg 1 p-st 1 antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Füüsilisele isikule menetlusabi andmise piirangud sätestab

§ 112. Lisaks on menetlusabi andmisele seatud piiranguid ka kohtupraktikas.

Nimelt on kohtupraktikas asutud seisukohale, et menetlusabi taotlus koopiate väljastamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks kuulub rahuldamisele üksnes menetlusabi andmise vajadusel (

§ 112

lg 1) ning juhul, kui toimikust ärakirjade tegemiseks menetlusabi andmine on tõepoolest menetlusosalise õiguste kaitseks vältimatult vajalik. Kohtud on kohtulahendites asunud korduvalt seisukohale, et üldjuhul ei saa isikule tema enda esitatud kaebusest ärakirjade tegemiseks menetlusabi andmine olla põhjendatud ning kui isikul ei ole võimalik enda esitatud kaebusest koopiat teha, on tal võimalik teha kaebusest enda jaoks välja- või ümberkirjutusi (vt näiteks Tallinna Ringkonnakohtu 05.04.

1. a kohtumäärus haldusasjas nr. 3-09-1557; 02.11.
2. a määrus haldusasjas nr 3-09-1472 ja 16.03.
3. a määrus haldusasjas nr 3-09-2010). Toimikust ärakirjade väljastamise vajalikkust kinni peetava isiku õiguste kaitse eesmärgil on pidanud vajalikuks kontrollida ka Riigikohus, asudes seisukohale, et kui isiku enda esitatud kaebusest ärakirja tegemine ei ole tema õiguste kaitseks vajalik, ei ole põhjendatud talle ka ärakirjade tegemise kuludest vabastamiseks menetlusabi andmine (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 04.04.
4. a otsus asjas nr. 3-3-1-7-11).
5. Eelnevast tulenevalt ei esine ringkonnakohtu hinnangul alust määruskaebuse esitajale menetlusabi andmiseks koopiate tegemise kuludest vabastamiseks. Kaebuse üheksast leheküljest koopiate tegemiseks kuuluks tasumisele riigilõiv 2,70 eurot, mis ei ületa ka koos kaebuse ning esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasumisele kuuluva riigilõivuga (30 eurot)

§ 112

lg 1 p 1 alusel arvutatud määruskaebuse esitaja kahekordset ühe kuu sissetulekut (40,70 eurot). Seega ei ole määruskaebuse esitaja näol tegemist isikuga, kelle 4 puhul võiks eeldada, et tal puuduvad rahalised vahendid talle vajalikest menetlusdokumentidest ärakirjade tegemise eest maksmiseks. Kuigi määruskaebuse esitaja ei ole märkinud, milleks talle kaebusest ärakirja saamine vajalik on, ei nähtu haldusasja materjalidest, et kaebusest ärakirjade saamine oleks määruskaebuse esitaja õiguste kaitseks ilmtingimata vajalik. Määruskaebuse esitajal on võimalik enda kirjutatud kaebusega tutvuda ka

§-s 88 ette nähtud toimikuga tutvumise läbi. Toimikuga tutvumine on tasuta ning vastava taotluse rahuldamise korral võimaldatakse määruskaebuse esitajal toimikuga tutvumist tema viibimiskohas, so kinnipidamisasutuses.

1. Eelnevast tulenevalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud kaebajale menetlusabi võimaldamine kaebusest koopiate tegemise kuludest vabastamiseks. Kui määruskaebuse esitaja soovib endiselt ärakirja tervest tema koostatud 14-leheküljelisest kaebusest, tuleb tal tasuda halduskohtu 06.05.
2. a kirjas märgitud riigilõiv summas 2,70 eurot Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr 221023778606 AS-is Swedbank või nr 10220034796011 AS-is SEB Pank, viitenumbriga 2900072770 ja selgitusega: Riigilõiv koopiate eest HA 3-13-
3. Tiina Pappel Maili Lokk 5 Madis Ernits