← Eesti

3-12-2637/16

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Maili Lokk ja Madis Ernits Määruse tegemise aeg ja koht 02.05.2013, Tartu Haldusasja number Vaidlustatud kohtulahend 3-12-2637 M.M. kaebus Tartu Vangla tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks seoses kaebaja viibimisega karantiinikambris 09.12.2009 kuni 15.12.2009 Tartu Halduskohtu 03.01.

  1. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M.M. määruskaebus ja taotlus riigi õigusabi saamiseks Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Määruskaebuse esitaja M.M. Vastustaja Tartu Vangla Haldusasi RESOLUTSIOON
  2. Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 03.01.
  3. a määruse resolutsioon muutmata, muutes halduskohtu määruse põhjendusi.
  4. Jätta taotlus käesolevas haldusasjas riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates. ASJAOLUD
  5. 19.12.2012 saabus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja määruskaebuse esitaja 15.12.2012 allkirjastatud kaebus Tartu Vangla tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks seoses määruskaebuse esitaja viibimisega karantiinikambris perioodil 09.12.2009 kuni 15.12.
  6. Kaebuse kohaselt saabus määruskaebuse esitaja 09.12.2009 Tallinna Vangla Maardu haiglast Tartu Vanglasse. Pärast läbiotsimist paigutati määruskaebuse esitaja karantiinikambrisse nr 1065 ja määruskaebuse esitaja oli seal kuni 15.12.2009, s.o kokku 7 päeva. Määruskaebuse esitaja palub kohtul tuvastada, et olukord, kus kinnipeetav paigutatakse kambrisse, mis vajab keemilist pesu ja puudub aken, seab ohtu kinnipeetava tervise ja on inimväärikust alandav. See, et kinnipeetavale ei võimaldatud osta poest WC-paberit ning seda ei antud ka vangla poolt, on määruskaebuse esitaja hinnangul teadlik inimväärikuse alandamine. Samuti alandati määruskaebuse esitaja inimväärikust ning seati ohtu tema tervis sellega, et arsti poolt määratud ravimid toodi talle 1,5 päeva hiljem ja vahepeal ei antud neid üldse. Koos kaebusega esitas määruskaebuse esitaja taotluse vabastada ta riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel seoses maksejõuetusega.
  7. Tartu Halduskohus jättis 03.01.
  8. a määrusega rahuldamata määruskaebuse esitaja taotluse tema vabastamiseks riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ning andis tähtaja 15 euro suuruse riigilõivu tasumiseks. Halduskohus leiab, et määruskaebuse esitaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamine ei ole põhjendatud, kuivõrd määruskaebuse esitajat ei saa pidada maksejõuetuks isikuks. Määruskaebuse esitaja isikuarve väljavõttest nähtub, et kaebuse esitamise ei olnud tema isikuarvel vaba raha. Kuigi isikuarve väljavõttest nähtub, et määruskaebuse esitajale on laekunud ka sissetulekuid eraisikult, ei ole riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise otsustamisel oluline, kas sissetulekud on laekunud eraisikutelt või töötasuna. Nii on ajavahemikul 16.08.2012−15.12.2012 laekunud määruskaebuse esitaja arvele kokku 311,00 eurot, millest on tehtud kinnipidamisi nõuete fondi ja vabanemisfondi summas 217,70 eurot ning elektrienergia eest on tasutud 1,89 eurot. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p 1 sätestatut arvestades on määruskaebuse esitaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek seega 45,705 eurot ((311,00-219,59)/4x2). Kuna haldusasja menetluskulud piirduvad määruskaebuse esitaja jaoks eeldatavasti riigilõivuga 15 eurot, mis ei ületa tema kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, esineb halduskohtu hinnangul seadusest tulenev alus menetlusabi mitteandmiseks. Halduskohus selgitab täiendavalt, et kuna kinnipeetavana on määruskaebuse esitajale tagatud eluase, toit ja riided, ning sissetulekuid arvestades ei ole riigilõivu tasumine talle ebamõistlikult suur kohustus, ei esine ka asjaolusid, mis annaks põhjust HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi andmise keelu eiramiseks.
  9. 13.02.2013 saabus halduskohtusse määruskaebuse esitaja 07.02.2013 koostatud taotlus riigi õigusabi saamiseks isiku esindamiseks tsiviilasja kohtueelses menetluses ja kohtus, haldusmenetluses ning halduskohtumenetluses käesolevas haldusasjas (3-12-2637) ja haldusasjades nr 3-11-2451, 3-11-2165, 3-11-2499, 3-12-
  10. Nimetatud riigi õigusabi taotlust ei registreeritud taotlusena käesolevas haldusasjas, vaid halduskohus menetles seda taotlust eraldi haldusasjana nr 3-13-
  11. 13.02.2013 tegi Tartu Halduskohus haldusasjas nr 3-13-314 määruse, mille resolutsiooni punktiga 2 jättis rahuldamata määruskaebuse esitaja taotluse haldusasjades nr 3-11-2451, 3-11-2165, 3-11-2499, 3-12-2636 ja 3-12-2637 riigi kulul õigusabi saamiseks. Määruskaebuse esitaja esitas Tartu Halduskohtu 13.02.
  12. a määruse peale määruskaebuse, milles selgitab, et vajab nimetatud haldusasjades riigi õigusabi, kuna on enamikus tema algatatud kohtuasjades takerdunud, sest mingil momendil läheb asi tema jaoks liiga keeruliseks. Tartu Ringkonnakohus tegi 18.04.2013 haldusasjas nr 3-13-314 määruse, mille resolutsiooni p-ga 2 rahuldas määruskaebuse haldusasjade nr 3-11-2165, 3-11-2499, 3-12-2636 ja 3-12-2637 osas, tühistas Tartu Halduskohtu 13.02.
  13. a määruse resolutsiooni p-i 2 haldusasjade nr 3-11-2165, 3-11-2499, 3-12-2636 ja 3-12-2637 osas ning tegi ise uue määruse, millega edastas määruskaebuse esitaja 07.02.
  14. a riigi õigusabi taotluse koos Tartu Halduskohtu 13.02.
  15. a määruse, selle peale esitatud määruskaebuse ja ringkonnakohtu 18.04.
  16. a määrusega lahendamiseks vastavat haldusasja läbivaatavale kohtukoosseisule. Seega edastas Tartu Ringkonnakohus nimetatud määrusega määruskaebuse esitaja 07.02.
  17. a riigi õigusabi taotluse lahendamiseks ka käesolevat haldusasja menetlevale kohtukoosseisule. Nimetatud määruses selgitas ringkonnakohus, et halduskohtus käimasolevas haldusasjas esitatud riigi õigusabi taotlust ei saa lahendada eraldiseisvas menetluses, vaid seda saab lahendada üksnes vastava kohtuasja menetluses, arvestades konkreetse haldusasja asjaolusid. 2 MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
  18. M. M esitas Tartu Halduskohtu 03.01.
  19. a määrusele määruskaebuse. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et halduskohus on menetlusabi andmise eelduste kontrollimiseks tehtud arvutuste tegemisel lähtunud valedest eeldustest ning on jätnud arvestamata tema poolt tehtud põhjendatud kulutused peale novembrikuu osalise elektriarve. Määruskaebuse esitaja leiab, et halduskohus ei ole arvesse võtnud järgmisi tema poolt tehtud põhjendatud kulutusi: teenusemakse piltide tegemise eest pensionitunnistuse jaoks (1,92 eurot), riigilõiv haldusasjades esitatud kaebustest koopiate tegemise eest (14,36 eurot), kulutused hügieenivahenditele, piimatooteid kompenseerivatele ja täiendavat energiat andvatele toiduainetele (66,63 eurot) ning elektrienergia eest broneeritud summad (5,74 eurot). Määruskaebuse esitaja arvutab määruskaebuses ise oma kahekordse keskmise ühe kuu sissetuleku ning leiab, et selleks on 68 senti. Lisaks palub määruskaebuse esitaja rahuldada tema taotlus menetlusabi korras koopiate saamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  20. Ringkonnakohus lahendab esmalt Tartu Halduskohtu 03.01.
  21. a määruse peale esitatud määruskaebuse (I) ning seejärel Tartu Ringkonnakohtu 18.04.
  22. a määrusega haldusasjas nr 3-13-314 käesolevas asjas lahendamiseks edastatud 07.02.
  23. a riigi õigusabi taotluse (II). I
  24. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 03.01.
  25. a määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb halduskohtu määruse põhjendusi.
  26. HKMS § 112 lg 1 p 1 sätestab: „Füüsilisele isikule ei anta menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile“. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on korrektselt kohaldanud HKMS § 112 lg 1 p-i 1 ning asunud õigesti seisukohale, et antud juhul esineb alus määruskaebuse esitajale menetlusabi mitteandmiseks.
  27. Määruskaebuse esitaja heidab halduskohtule ette, et halduskohus ei ole arvestanud mitmeid tema tehtud põhjendatuid kulutusi, mis oleks tulnud menetlusabi taotluse lahendamisel arvesse võetavast sissetulekust maha arvata. Ringkonnakohus selgitab, et kulutused, mida saab kaebaja sissetulekutest maha arvata, näeb ette HKMS § 112 lg 1 p 1, ning nendeks on maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summad, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Kohtupraktika on täpsustanud nende kulutuste võimalikku sisu kinnipeetavate puhul. Näiteks on kohtud lugenud kinni peetavate isikute puhul mõistlikuks kuluks eluasemele nende poolt kasutatud elektrienergia eest makstud summasid (nt Tallinna Ringkonnakohtu 23.05.
  28. a määrus nr 3-12-911, p 9; 18.06.
  29. a määrus nr 3-12-327, p 7; Tartu Ringkonnakohtu 22.08.
  30. a määrus nr 3-12-342, p 5; 24.08.
  31. a määrus nr 3-11-2533, p 5; 03.09.
  32. a määrus nr 3-12-33, p 5). Samuti on kohtupraktikas asutud seisukohale, et analoogia korras on 3 HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetatud mahaarvamistega võrdsustatavad kinnipeetava isikuarvele kantud summadest seaduse alusel (VangS § 44) tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi hoiustamiseks kinni peetavad summad, sest kinnipeetaval puudub nende summade osas käsutamisõigus (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 12.03.
  33. a määrus haldusasjas nr 3-7-1-3-61-12). Asjakohased ei ole määruskaebuse esitaja väited seoses kulutustega pildistamisele, haldusasjades esitatud kaebustest koopiate tegemisele ja täiendavate toiduainete ning hügieenitarvete ostmisele, kuna HKMS § 112 lg 1 p 1 ei võimalda keskmise sissetuleku arvutamisel nimetatud kulutusi arvesse võtta. Samuti ei ole nimetatud sättest tulenevalt enam tervikuna kohaldatav Riigikohtu varasem praktika, mille kohaselt tuli kohtul arvestada, et kinnipeetavale peab ka pärast riigilõivu tasumist jääma mõistlikul määral raha juhuks, kui tekib vajadus põhjendatud kulutuste tegemiseks (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 20.12.
  34. a määrus nr 3-3-1-86-11, p 9; Riigikohtu halduskolleegiumi 31.10.
  35. a määrus nr 3-3-1-55-11, p 8). Seetõttu ei ole menetlusabi taotluse lahendamisel määrav, millist laadi kaupade soetamiseks määruskaebuse esitaja vangla kaupluses raha kulutas ning mis põhjustel need kaubad määruskaebuse esitajale vajalikud on.
  36. Ringkonnakohus peab aga põhjendatuks määruskaebuses esitatud väiteid selle kohta, et halduskohus on arvestanud üksnes osaliselt tema kulutusi elektrienergiale. Tallinna Ringkonnakohus on 03.01.
  37. a määrusega lõdvendanud HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud valemit ning leidnud, et igakuiste püsikulutustena ei saa vaadelda pelgalt viimasel neljal kuul tegelikult tasutud summasid, vaid nendena tuleb mõista menetlusabi taotleja hinnangulisi keskmisi kulusid, mille tegemise vajadus on jätkuv (vt TlnRgK 03.01.
  38. a määrus haldusasjas nr 3-12-2033, p 12). Justiitsministri 30.11.
  39. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ 593 lg 2 kohaselt arvab vangla finantsteenistus kinnipeetava poolt isiklike elektriseadmete kasutamisest tekkinud kulu kinnipeetava isikuarvelt vangla kasuks maha arvestuskuule eelneva kuu
  40. kuupäevaks. Ringkonnakohus tegi Viru Vanglale täiendava päringu andmete saamiseks määruskaebuse esitaja vabakasutuskontolt tehtud broneeringutest, millelt nähtub, et määruskaebuse esitaja isikukontol oli seisuga 15.12.2012 Viru Vangla finants- ja majandusosakonna poolt 27.11.2012 broneeritud
  41. a detsembrikuu elektrienergia kulu katteks 2,87 eurot. Seega tuleb lähtuvalt kohtupraktikas esitatud seisukohtadest see kulutus määruskaebuse esitaja sissetulekutest maha arvata. Arvestades vaadeldaval perioodil (16.08.2012-15.12.2012) määruskaebuse esitaja kontolt tehtud broneeringut summas 2,87 eurot, on määruskaebuse esitaja kahekordne ühe kuu sissetulek 44,27 eurot halduskohtu poolt arvutatud 45,705 euro asemel. Kuna ka sel juhul ei ole õigustatud määruskaebuse esitaja vabastamine 15 euro suuruse riigilõivu tasumisest, tuleb halduskohtu 03.01.
  42. a määruse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta määruse põhjendusi. II
  43. Ringkonnakohus peab võimalikuks lahendada käesoleva määrusega ka määruskaebuse esitaja poolt 07.02.2013 halduskohtule esitatud riigi õigusabi taotlus, mille Tartu Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-13-314 18.04.2103 tehtud määruse resolutsiooni p-ga 2 käesolevat haldusasja menetlevale kohtukoosseisule edastas. Ringkonnakohus selgitab, et ei võta antud juhul seisukohta haldusasjas nr 3-13-314 Tartu Halduskohtu 13.02.
  44. a määrusele esitatud määruskaebuse osas, kuna Tartu Ringkonnakohus on määruskaebuse 18.04.
  45. a määrusega lahendanud ning Tartu Halduskohtu 13.02.
  46. a määruse käesolevas asjas riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmise osas tühistanud. Seega tuleb ringkonnakohtul lahendada käesolevas asjas esitatud riigi õigusabi taotlus, justkui see oleks 4 esitatud lahendamiseks otse ringkonnakohtule ning halduskohus ei oleks seda eelnevalt lahendanud.
  47. Määruskaebuse esitaja on riigi õigusabi taotluses märkinud, et riigi õigusabi saamine on tema õiguste kaitseks vajalik, kuna ta ei ole jurist ning tema teadmistest ei piisa enda esindamiseks kohtus. Riigi õigusabi andmise otsustamisel tuleb lähtuda riigi õigusabi seadusest ning halduskohtumenetluse seadustiku
  48. peatükis sätestatust, kuivõrd riigi õigusabi seaduses ei ole sätestatud teisiti. RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut.
  49. Riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Määruskaebuse esitaja on käesolevas asjas halduskohtule esitanud arusaadava ja põhjaliku kaebuse ning määruskaebuse, milles on süsteemselt ja ülevaatlikult välja toodud asja lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ja põhjendused. Taotleja õiguste kaitsele aitab kaasa ka halduskohtumenetluses kehtiv uurimisprintsiip. Tulenevalt HKMS § 2 lg-st 4 tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. HKMS § 2 lg 5 kohaselt tagab kohus igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu ning avalduse läbivaatamist takistavad vormivead kõrvaldatakse. Seega on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat vajadusel suunata ja abistada ning sellest tulenevalt ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et kaebajal oleksid õigusalased teadmised. Uurimispõhimõttest tulenevalt selgitab nii halduskohus kui ka ringkonnakohus enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ning võimaliku kohtupraktika. Seega ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et halduskohtusse pöördujal oleksid õigusalased teadmised või juriidiline haridus. Eelnevast lähtudes ei pea ringkonnakohus vajalikuks määrata määruskaebuse esitajale käesolevas asjas riigi õigusabi korras esindajat. Einar Vene Maili Lokk 5 Madis Ernits

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.