KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 27. aprill 2018, Tallinn Tsiviilasja number Vaidlustatud kohtulahend 2

) § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

1. Määruskaebuse esimene väide on ainetu. Kostja lepinguline esindaja esitas maakohtule menetluskulude nimekirja
2. mail 2017 summas 607 eurot. Kuigi selles on nimetatud toiminguid 1 t võrra suuremas ulatuses, siis ei kahjusta ühe tunni tasu hüvitamise nõudmisest loobumine hageja huve. Maakohus esitas
3. jaanuaril 2018 kostjale ettepaneku

§ 177

lg 2 alusel täiendava menetluskulude nimekirja esitamiseks, kui kostjal on tekkinud lisaks menetluskulusid. Kostja esitas samal kuupäeval täiendava menetluskulude nimekirja summas 90 eurot. Seega on kostja lepingulise esindaja kulud menetluskulude nimekirjade järgi kokku 697 eurot (käibemaksuta). Maakohus lähtus õigesti kostja taotlusest selles summas, aga 3

§ 175lg 1.

Maakohtu järeldus hagejalt väljamõistetava vajaliku ja põhjendatud õigusabikulu kohta põhineb kostjale osutatud õigusabiteenuse sisu ja kestuse analüüsil.

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu

1. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14, ja selles viidatud varasem praktika). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kostja lepingulise esindaja õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud.
2. Kaebuse kolmas väide ei ole samuti edukas.

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja taotles maakohtule esitatud menetluskulude nimekirjades hagejalt viivise tasumist VÕS § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses. Kui kostja on sellise taotluse esitanud, siis puudub kohtul viivise osas diskretsiooniõigus, st viivis tuli hagejalt vastavalt kostja taotlusele välja mõista. Kuna viivise tasumise kohustus tekib hagejal alles kulusid kindlaks määrava lahendi jõustumisest, siis ei ole selline kohustus ka sisuliselt ebaõiglane ega vastuolus hea usu põhimõtte või heade kommetega. Hagejal on võimalik täita kohtulahend koheselt selle jõustumisel, sel juhul ei tule tal viivist maksta. 14. Kokkuvõtvalt ei anna määruskaebuse väited alust vaidlustatud määruse tühistamiseks või muutmiseks ega määruskaebuse rahuldamiseks. 15.

§ 178

lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. 16. Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse Riigikohtule

§ 696

lg 1 teise lause ja lg 3 esimese lause alusel.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 4