Obsah (4)

§ 534§ 436§ 538§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi Määruse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-18-8199 Tsiviilasi SA Tartu

§ 534

lg 1 alusel võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Maakohus jättis tähelepanuta, et avalduse kohaselt ei tekkinud puudutatud isiku tervislikus seisundis äkilisi muudatusi, mis tooks kaasa puudutatud isikule kiiresti tekkiva ohu. Puudutatud isiku seisund on olnud keeruline pikemat aega. Taotluse üks põhistustest oli ebapiisav tugisüsteem. Ringkonnakohus rõhutab, et tahtevastasele ravile tuleb võimalusel eelistada isiku abistamist ning sellega saavad tegeleda eelkõige isiku lähedased ja eestkostja, kuid ka kohalik omavalitsus peaks abi pakkuma. Asja materjalide kohaselt on puudutatud isik ohtlik üksnes endale. Olukorras, kus psüühiliselt haiget inimest saab pidada ohtlikuks vaid enesele, tuleb lähtuda ainuüksi tema õigustest ja vabadustest, mitte ühiskonna või riigi soovidest ja huvidest. Seetõttu tuleb ka isiku paigutamisel tahtevastasele ravile arvestada võimalikult suures ulatuses tema autonoomiat oma tervise üle otsustamisel. Isiku kinnisesse asutusse ravile paigutamine peab olema viimane võimalik vahend. 8. Maakohtu 30.05.2018 määrusest nähtub, et maakohus kuulas isiku isiklikult ära. Samas ei ole määruses piisavalt kajastatud ärakuulamist. Määrusest ei nähtu, millal isik ära kuulati, kui kaua ärakuulamine kestis, kus toimus, mida isik kohtule avaldas. Määruses on vaid kirjas, et „kohus on isiku ütluste põhjal veendunud, et isiku seisund on talle ohtlik.“. Isiku vabale tahtele tähelepanu pööramine on eriti oluline olukorras, kus kliiniku avalduse kohaselt on isiku teadvus selge. Maakohus 3 jättis sellele tähelepanu pööramata ja rikkus isiku vaba tahte kujundamise ulatuse mitte kindlaks tegemisega määruse põhjendamise kohustust (

§ 436lg 1).

Ringkonnakohtu arvates ei analüüsinud maakohus ka piisavalt esialgse õiguskaitse pikendamise eeldusi. Seejuures leiti avalduses, et patsiendi teadvus on selge ja ta on ajas, kohas ja isikus orienteeritud, kuid vajab vaatamata selle esialgse õiguskaitse pikendamist.

1. mai 2018 esialgse õiguskaitse pikendamise taotluse kohaselt on pärast statsionaarset ravi patsiendi seisund taas halvenenud „ muutus ohtlikuks statsionaarse ravi käigus“ ning tema situatsioonist arusaamine on „omalaadne“.
2. Esialgse õiguskaitse mõttega ei ole kooskõlas olukord, kus esialgse õiguskaitse avaldus ning selle pikendamise avaldus esitakse sisuliselt üheaegselt. Esialgse õiguskaitse pikendamine on erandlik vahend olukordadeks, kus kuni neljapäevase tähtaja jooksul ei ole jõutud põhimenetlust läbi viia ja esialgse õiguskaitse pikendamine on vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Seetõttu ei ole võimalik hinnata esialgse õiguskaitse pikendamise vajadust esialgse õiguskaitse taotlemisega samal hetkel. Juba
3. mai 2018 avaldus sisaldas nii esialgse õiguskaitse taotlust neljaks päevaks kui ka taotlust selle pikendamiseks 40 päevaks.

§ 534

lg 5 mõtteks on, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas esialgset õiguskaitset on vaja pikendada (vt ka RKTKm 3-2-1-137-16, p 18). 10. Õige on määruskaebuse väide, et kohus otsustab lisaks isiku paigutamisele kinnisesse asutusse põhimõtteliselt ka seal tahtevastaselt kohaldatava ravi üle.

§ 538

lg 1 p 2 järgi märgib kohus isiku kinnisesse asutusse paigutamise määruses mh kinnisesse asutusse paigutamise abinõu kirjelduse. See tähendab, et kohtulahendist peab minimaalselt nähtuma, kas ja millisesse kinnisesse asutusse isik paigutatakse, samuti see, kas lisaks paigutamisele sanktsioneerib kohus ka tahtevastase ravi. Ravi liiki ja ulatust ei pea kohus määrama kindlaks detailselt, kuid vähemasti peab isikule endale olema lahendist arusaadav, kas talle võib ja millisel viisil selle järgi tahtevastaselt ravimeid manustada. Avalduses kohaldada tahtevastast ravi tuleb märkida võimalikult täpselt, kas ja millist ravi isik eelduslikult vajab, st ravi tüüp ja isikule vajaliku ravimi rühm peaksid kinnisesse asutusse või ka esialgse õiguskaitse pikendamise taotluses olema nimetatud. Samuti tuleks märkida, millist toimet soovitav ravi isikule eelduslikult avaldab. Kui isikule on juba ravimeid manustatud, tuleb need ja nende toime avalduses samuti välja tuua (vt ka RKTKm 3-2-1-155-13, p 55). Maakohus on määruste resolutsiooni märkinud, et isik paigutatakse tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse ning ravi pikendamise määruse põhjendavas osas on kirjas, et kuna ravi jätkub tõenäoliselt SA Viljandi haigla psühhiaatriakliinikus, jätab kohus rahiasutuse määramata. Luba isikut tahtevastaselt ravida on maakohtu resolutsioonis selgelt esitatud. Ringkonnakohus nõustub kaebuse esitajaga, et maakohus jättis ravi küsimuse piisava tähelepanuta ja rikkus sellega

§ 538lg 1 punkti 2, kuid ainuüksi see rikkumine ei too kaasa määruste tühistamist.

12.

§ 172

lg 1 järgi kannab isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega seotud menetluse kulud kannab riik, kui kohus ei jäta neid täielikult või osaliselt isiku enda või tema eestkostja kanda, kuna see on kohtu arvates õiglane ja isik suudab kulusid eeldatavasti kanda. Seetõttu tuleb menetluskulud jätta riigi kanda. /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja /digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp 4 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi