← Eesti

2-15-9050/63

Obsah (6)§ 187§ 188§ 48§ 189§ 51§ 195

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 17. mai 2018. a Tsiviilasja number 2

) § 187 ja § 188 alusel kostja I ja kostja II vahel

  1. oktoobril
  2. ja
  3. augustil 2013 sõlmitud nõude loovutamise lepingud kehtetuks või alternatiivselt tuvastada, et kostja I ja kostja II vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingud on tühised ning määrata kindlaks kohtuotsuse täitmise kord ja mõista välja kostjalt II nõude loovutamise lepingu järgi saadu summas 24 267 eurot 85 senti hageja kasuks Narva kohtutäitur Krista Järveti arvelduskontole. Kostja I, loovutades kostjale II nõude OÜ CASTNIX INVEST vastu summas 65 528 eurot 68 senti 2740 euro eest, kahjustas võlausaldajate huve. Äriregistri andmete kohaselt on kostja I juhatuse liige ja ainuosanik Andrei Dmitrijev, kes oli teadlik, et kostjal I on kohustused hageja ees summas 16 399 eurot 35 senti, millele lisanduvad viivised ning ka sellest, et nõude loovutamise lepingu sõlmimise tagajärjel puudub põhivõlgnikul vara, millele saaks pöörata sissenõuet hageja nõude rahuldamiseks. Kostja II ainuosanik on samuti Andrei Dmitrijev, kes kostja II juhatuse liikmena sõlmis nõude loovutamise lepingud ja oli teadlik, et kostjal I on kohustused hageja ees ning ka sellest, et nõude loovutamisel puudub kostjal I vara, millele saaks pöörata sissenõuet hageja nõude rahuldamiseks. Seega oli kostja I nõude loovutamise lepingute sõlmimisel teadlik hageja huvide kahjustamisest. Pärast nõude 65 528 euro 68 sendi loovutamist kostjale II muutus kostja I maksejõuetuks. Kostja II tuleb lugeda kostja I lähikondseks pankrotiseaduse (PankrS) § 117 lg 2 p 6 alusel. Hageja õigus nõuda raha kostjalt II tuleneb sellest, et kostja II on saanud kehtetu nõude loovutamise lepingute järgi 63 982 eurot. Asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohtu
  4. mai 2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-7268 mõisteti OÜ-lt CASTNIX INVEST kostja I kasuks välja 65 528 eurot 68 senti, ei muuda hageja nõuet kostja II vastu olematuks. Tallinna Ringkonnakohtu otsuses on tuvastatud, et asjaõigusseaduse (AÕS) § 242 lg 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 11 lg 3 järgi peab hoonestusõiguse üleandmiseks kohustavast tehingust (müügilepingust) tuleneva nõude loovutamise leping olema sõlmitud notariaalses vormis ja seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise tõttu on kostja I ja kostja II vaheline
  5. oktoobri 2012 nõude loovutamise leping tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 83 lg 1 järgi tühine. Viru Maakohtu
  6. detsembri 2012 ja Tartu Ringkonnakohtu
  7. veebruari 2013 määruste alusel on seatud kostja I vallasvarale alates
  8. detsembrist 2012 käsutuskeeld ning vara on arestitud hageja kasuks. Kostjate vahel
  9. augustil 2013 sõlmitud nõude loovutamise leping on TsÜS § 88 järgi tühine, kuna rikub
  10. detsembri 2012 ja
  11. veebruari 2013 määrustes seatud vara käsutuskeeldu. Hageja on seisukohal, et kostja I kustutamine äriregistrist tsiviilasjas 2-1511627 pankrotimenetluse raugemise tõttu alates
  12. jaanuarist 2016 tõendab, et nõude loovutamise tehingute tagajärjel muutus kostja I maksejõuetuks. Registrist kustutatud kostja I huve ei saa käesolevas tsiviilasjas tehtav lahend rikkuda. Hagi toimetati kostjale I kätte, kuid kostja I ei esitanud hagile vastuväiteid. Raha väljamõistmise nõue on esitatud kostja II vastu. Hagejal on võimalik esitada avaldus kostja I suhtes täiendava likvideerimise läbiviimiseks. Kostja I ajutine pankrotihaldur ei tohtinud käesoleva vaidluse tõttu esitada avaldust kostja I äriregistrist kustutamiseks. Kostja I ajutist pankrotihaldurit teavitati õigeaegselt hageja nõudest. Kostja II seisukoht, et hageja pidi tasuma pankrotimenetluse jätkamiseks vajaliku summa kohtu deposiiti on vastuolus TsMS §-ga
  13. Kuna kostja I ajutine pankrotihaldur ei esitanud vastuväiteid hagile, tuleb hagi faktilised asjaolud lugeda kostja I ajutise pankrotihalduri poolt omaksvõetuks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg-le
  14. 3
  15. Viru Maakohus rahuldas
  16. juuli 2015 määrusega hageja hagi tagamise avalduse, millega kanti hagi tagamiseks kostjale II kuuluvale kinnisasjale asukohaga Tallinna mnt 24-M1 Narva linn neljandasse jakku esimesele vabale järjekohale kohtulik hüpoteek summas 25 000 eurot hageja kasuks.
  17. Hagimaterjalid ja kohtumäärused toimetati kätte kostja I ajutisele haldurile
  18. jaanuaril 2016 (I kd, tl 137 pöördel). Kostja I ajutine haldur avaldas
  19. jaanuaril 2016, et Viru Maakohtu
  20. detsembri 2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-11627 lõpetati kostja I pankrotiavalduse menetlemine pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Tartu Maakohtu registriosakonna
  21. jaanuari 2016 määrusega nr Ä 40018006/7 on kostja I äriregistrist kustutatud alates
  22. jaanuarist 2016 ilma õigusjärgluseta.
  23. Kostja II palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja II on seisukohal, et hagejal puudus õiguslik alus hagi esitamiseks. Avaliku andmebaasi www.riigiteataja.ee/kohtuteave andmetel jõustus Viru Maakohtu
  24. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 2-12-48810 alles
  25. juunil
  26. Hageja ei saanud
  27. aprillil 2015 alustada täitemenetlust jõustumata kohtulahendi alusel. Kohtutäitur jättis kontrollimata täitemenetluse alustamise eeldused. Hageja ei ole järginud hagi esitamise eeldusi ja hagi tuleb jätta läbi vaatamata ning menetlus lõpetada. Samuti tuleb tühistada Viru Maakohtu
  28. juuni 2015 määrus hagi tagamise abinõude kohaldamiseks. Kostja II leidis, et hageja on menetluses muutunud hagi eset, milleks kostja nõusolekut ei andnud (I kd, tl 176-177). Kostja II on seisukohal, et vaidlus
  29. oktoobril 2012 ja
  30. augustil 2013 sõlmitud nõude loovutamise lepingute kehtivuse üle on asjakohatu, sest Ringkonnakohtu
  31. mai 2014 lahendiga tsiviilasjas nr 2-13-7268 tunnistati viidatud lepingud õiguspäraseks ning mõisteti nende lepingute alusel kostja II kasuks välja 65 528 eurot 68 senti. Õiguslikud alused kostja I suhtes täiendava likvideerimise läbiviimiseks puuduvad põhjusel, et enne kostja I pankrotimenetluse raugemist anti võlausaldajatele võimalus deponeerida kohtu deposiitarvele rahalised vahendid menetluskulude katteks. Hageja ei soovinud kostja I pankrotimenetluse jätkumist, mistõttu puudub hagejal õiguslik alus taotleda käesoleval ajal kostja I täiendava likvideerimise läbiviimist.
  32. Viru Maakohus lõpetas
  33. novembri 2016 määrusega (jõustunud
  34. aprill 2017) menetluse hageja hagis kostja I vastu nõude loovutamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks ja jätkas menetlust hageja hagis kostja II vastu nõude loovutamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks. MAAKOHTU LAHEND
  35. Viru Maakohus jättis
  36. jaanuari 2018 otsusega rahuldamata kostja II taotlused hagi läbi vaatamata jätmiseks ja menetluse lõpetamiseks ning rahuldas hageja hagi kostja II vastu. Maakohus tunnistas

§ 187ja § 188 alusel tagasivõitmise korras kehtetuks kostja I ja kostja II vahel 9.

oktoobril 2012 sõlmitud ja

  1. augustil 2013 notariaalselt tõestatud nõude loovutamise lepingud, millega kostja I loovutas kostjale II nõude summas 65 528 eurot 68 senti OÜ CASTNIX INVEST vastu. Maakohus mõistis välja kostjalt II nõude loovutamise lepingu järgi saadu summas 24 267 eurot 85 senti hageja kasuks Narva kohtutäitur Krista Järveti arvelduskontole. Maakohus jättis rahuldamata hageja alternatiivse nõude tuvastada kostjate vahel
  2. oktoobril 2012 ja
  3. augustil 2013 sõlmitud nõude loovutamise lepingute 4 tühisus. Maakohus jättis Viru Maakohtu
  4. juuni 2015 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud jõusse kuni kohtuotsuse täitmiseni kostja II poolt ning jättis kostja II menetluskulud tema enda kanda ja hageja menetluskulud kostja II kanda.
  5. Viru Maakohtu
  6. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 2-12-48810 on resolutsiooni punktide 1, 2, 3, 4, 6 ja 7 osas jõustunud
  7. detsembril 2014 (I kd, tl 113). Täitemenetlust alustati hageja kui sissenõudja
  8. aprilli 2015 avalduse alusel. Seega on kostja väide, et hageja ei saanud täitemenetlust alustada, alusetu.
  9. Maakohtu hinnangul on ekslik kostja II seisukoht, et Tallinna Ringkonnakohtu
  10. mai 2014 jõustunud lahendiga tsiviilasjas nr 2-13-7268 (I kd, tl 104-107) tunnistati vaidlusalused nõude loovutamise lepingud õiguspäraseks, mistõttu tuleks hagi jätta läbi vaatamata. Hageja esitas nõude tunnistada kostjate vahel
  11. oktoobril 2012 ja
  12. augustil 2013 sõlmitud nõude loovutamise lepingud kehtetuks

§ 187ja § 188 alusel tagasivõitmise korras.

Kostja I kustutati

  1. jaanuaril 2016 äriregistrist pankrotimenetluse raugemise tõttu ilma õigusjärgluseta. Hagiavaldus toimetati kostja I ajutisele haldurile kätte
  2. jaanuaril 2016, s.o enne äriühingu registrist kustutamist. Kostja I ei esitanud hagile vastuväiteid. Maakohus leidis, et kostja I huve ei saa käesolevas tsiviilasjas tehtav lahend rikkuda. Raha väljamõistmise nõue on esitatud kostja II vastu. Maakohus luges TsMS § 231 lg 4 alusel hagis esitatud faktilised asjaolud kostja I poolt omaks võetuks.
  3. Maakohus asus seisukohale, et hageja ei ole hagi eset menetluses muutnud. Hageja poolt
  4. augustil 2017 esitatud menetlusdokumendis on muudetud nõude rahuldamise eelistuse järjekorda, mida maakohus ei pidanud TsMS § 376 lg 4 p-st 2 tulenevalt hagi muutmiseks.
  5. Maakohtu hinnangul on täidetud kõik

§ 188lg-s 1 sätestatud alused tehingu tagasivõitmiseks.

Viru Maakohus rahuldas

  1. novembri 2014 otsusega tsiviilasjas nr 2-12-48810 hageja hagi kostja I vastu võlgnevuse 9596 euro 84 sendi ja viivise
  2. septembri 2014 seisuga summas 9596 eurot 84 sendi väljamõistmiseks ning viivise 0,025% päevas põhivõlgnevuselt alates
  3. oktoobrist 2014 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Maakohtu otsus on resolutsiooni punktide 1, 2, 3, 4, 6 ja 7 osas jõustunud
  4. detsembril
  5. Kohtutäitur Krista Järvet alustas
  6. aprillil 2015 hageja poolt esitatud täitedokumendi alusel kostja I suhtes täitemenetlus nr 167/2015/352 (I kd, tl 41-42). Tehingute kehtetuks tunnistamise hagi esitati kohtule
  7. juunil
  8. Seega on kostjate vahel sõlmitud tehingud tehtud vähem kui kolm aastat enne hagi esitamist. Kohtule ei esitatud
  9. oktoobri 2012 lihtkirjalikku nõude loovutamise lepingut.
  10. augusti 2013 notariaalselt tõestatud nõude loovutamise lepingust ei tulene, kas ja kui palju sai kostja I nõude loovutamise eest tasu.
  11. augusti 2013 nõude loovutamise lepingu p-s 1.11 kinnitas kostja I, et OÜ CASTNIX INVEST jättis kostjale I tasumata 65 528 eurot 68 senti. Lepingu p-s 2.6 kinnitasid kostja I ja kostja II, et nõue OÜ CASTNIX INVEST vastu on kehtiv. Kostja I
  12. aasta bilansi kohaselt (I kd, tl 8) on kostja I 2013 aruandeaasta kahjum 62 754 eurot ning nõuete summa on 2740 eurot, millest maakohus järeldas, et kostja I müüs kostjale II nõude summas 65 528 eurot 68 senti OÜ CASTNIX INVEST vastu 2740 euro eest. Viru Maakohus lõpetas
  13. detsembri 2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-11627 kostja I pankrotimenetluse raugemise tõttu pankrotti välja kuulutamata. Kostja I ajutise halduri aruande kohaselt oli kostjal I
  14. augusti 2015 seisuga varasid kogusummas 697 eurot, kohustusi 78 602 eurot 28 senti ning kostja I omakapital oli negatiivne 75 711 eurot. Ajutine haldur oli seisukohal, et kostja I maksejõuetus tekkis
  15. aastal. 5 Maakohus leidis, et võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist tõendab ka see, et kostja I, olles
  16. aastal maksejõuetu, loovutas kostjale II nõude summas 65 528 eurot 68 senti 2740 euro eest. Kostjate vahel sõlmitud lepinguga on kahjustatud hageja huvisid, sest tehingu tulemusel vähenes kostja I vara oluliselt ja seetõttu ei ole hageja kasuks tehtud kohtulahendit õnnestunud täita. Kostja II ainuosanikuks (I kd, tl 29) ja vaidlusaluste tehingute tegemise ajal juhatuse liikmeks oli Andrei Dmitrijev, kes oli vaidlusaluste tehingute tegemisel ka kostja I juhatuse liige ja osanik (I kd, tl 28). Seega oli kostja II kostja I lähikondlane

§ 188lg 3, Pankr

S § 117 lg 2 p-d 1 ja 2 tähenduses, kuna

§ 188

lg 2 järgi tuleb eeldada kostja II teadmist või teadma pidamist hageja huvide kahjustamisest, siis lasub vastupidise tõendamise kohustus kostjatel. Kostjad ei ole toonud esile usutavaid asjaolusid ega esitanud tõendeid selle kohta, et kostja II ei võinud teada, et lepinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Maakohus tunnistas

§ 187ja § 188 alusel tagasivõitmise korras kehtetuks kostja I ja kostja II vahel 9.

oktoobril 2012 ja

  1. augustil 2013 sõlmitud nõude loovutamise lepingud, millega kostja I loovutas kostjale II nõude summas 65 528 eurot 68 senti OÜ CASTNIX INVEST vastu.
  2. Maakohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist nõude loovutamise lepinguga kolmanda isiku kasuks VÕS § 80 lg 2 järgi ja käesolevas tsiviilasjas on hagejal õigus nõuda raha selle saajalt, s.o kostjalt II, kes on saanud kehtetute nõude loovutamise lepingute järgi 63 982 eurot. Vaidlusaluste nõude loovutamise lepingutega sai kostja II õiguse nõuda raha esialgselt võlausaldajalt OÜ-lt CASTNIX INVEST. Maakohus määras TsMS § 445 lg 1 alusel kindlaks kohtuotsuse täitmise korra ning kohustas kostjal II nõude loovutamise lepingu järgi saadu summas 24 267 eurot 85 senti tasuma Narva kohtutäitur Krista Järveti arvelduskontole. Maakohus jättis tähelepanuta hageja väited ja kostja II vastuväited seoses kostja I võimaliku täiendava likvideerimise läbiviimisega ja leidis, et see küsimus ei oma tähtsust käesoleva asja läbivaatamisel.
  3. Kuna maakohus rahuldas hagi tehingute kehtetuks tunnistamise nõudes, siis jättis maakohus rahuldamata hageja nõude tuvastada vaidlusaluste tehingute tühisus. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  4. Kostja II esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsus ja saata tsiviilasi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus menetlusõiguse normide olulise rikkumise ning tõendite kallutatud ja ebaõige hindamise tõttu teinud ebaõige otsuse. Maakohus on otsuse põhjendavas osas jõudnud järeldustele, mis ei ole kooskõlas asjas olevate tõenditega ega faktiliste asjaoludega ning seavad kahtluse alla kohtu erapooletuse. Kostja II esitas maakohtule korduvalt taotlusi lõpetada asja menetlus seoses hagi esitamise eelduste puudumisega. Maakohus ei võtnud menetluse kestel kostja II taotluste osas seisukohta ning lahendas kostja II taotlused kohtuotsuse põhjendavas osas, samas jättes märkimata kostja II poolt esitatud taotluste arvu ja kuupäevad. Kostja II jaoks on maakohtu järeldus, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja avaldusel alusel on alustatud täitemenetlus, üllatav. Samasugusele järeldusele on kohus jõudnud ka otsuse lk 18 (alt II lõik). Kostja hinnangul on maakohtu järeldus hagi õigeksvõtu kohta vastuolus õigusaktides sätestatuga. Kostja I ajutisele haldurile toimetati hagimaterjalid kätte
  5. jaanuaril 2016, s.o 6 enne kostja I äriregistrist kustutamist. Kostja I ei esitanud hagile vastuväiteid ja maakohus luges TsMS § 231 lg 4 kohaselt hagis esitatud faktilised asjaolud kostja I poolt omaks võetuks. Maakohus on omal algatusel laiendanud PankrS §-s 22 ja §-s 29 sätestatud ajutise pankrotihalduri pädevust ning omistanud ajutisele pankotihaldurile pädevuse kostja II esindamiseks enne pankroti välja kuulutamist. Maakohus on meelevaldselt sisustanud hageja poolt esitatud teooriat, et nõude loovutamise eest tasuti 2740 eurot. Maakohus kinnitab otsuse lk 18 viimases lõigus, et kostja II ja kostja I vahel
  6. augustil 2013 sõlmitud notariaalne nõude loovutamise leping asub toimikus lk 16-18 ja tuvastas otsuse lk 19 keskel, et „
  7. augustil 2013 notariaalselt tõestatud nõude loovutamise lepingust ei tulene, kas ja kui palju sai kostja I tasu nõude loovutamise eest.“
  8. augusti 2013 nõude loovutamise lepingu punktis 4.2 on fikseeritud nii nõude loovutamise tasu summas 32 764 eurot 34 senti kui ka tasumise kord. Samuti nähtub lepingu lk-l 5, et tehinguväärtus oli summas 32 764 eurot. Maakohtu järeldus, et nõude loovutamise lepingu alusel põhjustati kostja I maksejõuetus on põhjendamatu ja alusetu.
  9. augusti 2013 lepingust nähtub, et maksejõuetuse tegelikuks põhjuseks oli rahade mittemaksmine OÜ CASTNIX INVEST poolt alates aastast
  10. Asjaolu, et kostja I loovutas nõude tasuga 50% nõude väärtusest ja mida tuli tunnustada kohtumenetluses (tsiviilasi 2-13-7268), ei saa käsitleda võlausaldajate huvide kahjustamisena. Kostjale II jääb arusaamatuks maakohtu seisukoht, et nõude loovutamise lepingute sõlmimisel tegutses Andrei Dmitrijev kostja II juhatuse liikmena. Maakohus on otsuse lk 20 keskel tuvastanud, et kostja I loovutas kostjale II nõude summas 65 528 eurot 68 senti ja otsuse lk 20 alt II lõigus, et hagi esitamise seisuga oli hagejal sissenõutavaks muutunud nõue summas 24 267 eurot 82 senti. Otsuse lk 21 ülevalt II lõigus leidis maakohus, et kostja II on saanud kehtetu nõude loovutamise lepingu alusel 63 982 eurot ning otsuse lk 21 keskel mõistis maakohus kostjalt II nõude loovutamise lepingu järgi saadu summas 24 267 eurot 85 senti hageja kasuks Narva kohtutäitur Krista Järveti arvelduskontole. Kostjale II on arusaamatu, millele tuginedes on maakohus viidatud summad tuvastanud. Kui hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud summa ja välja mõistetud summa osas võib tugineda trükiveale, siis ülejäänud summade osas on maakohtu järeldused arusaamatud. Kostjale II jääb samuti arusaamatuks, miks kohustas maakohus kostjat II tasuma väljamõistetud summa menetluses pooleks mitte oleva kolmanda isiku arvelduskontole. Isegi kui eeldada, et Narva kohtutäitur Krista Järvet viis läbi kostja I suhtes täitemenetlust, siis

§ 48lg 1 p 6 alusel oli kohtutäituril juba 2016.

aastal kohustus lõpetada täitemenetlus seoses kostja I registrist kustutamisega

  1. jaanuaril 2016 ilma õigusjärgluseta.
  2. Hageja palus jätta kostja II apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kostja II kanda.
  3. augusti 2013 nõude loovutamise lepingu kohaselt esindas lepingu sõlmimisel kostjat I juhatuse liige Andrei Dmitrijev ja kostjat II Andrei Dmitrijev kui lepinguline esindaja. Kostja II pidi olema teadlik, et kostjal I on kohustused hageja ees põhisummas 16 399 eurot 35 senti, millele lisanduvad viivised ning ka sellest, et nõude loovutamise lepingu sõlmimise tagajärjel puudub kostjal I vara, millele saaks pöörata sissenõuet hageja nõude rahuldamiseks. Väär ja tõendamata on kostja II väide, et
  4. augusti 2013 nõude loovutamise lepingu p 4.2 kohaselt loovutati kostjale II nõue OÜ CASTNIX INVEST vastu summas 65 528 eurot 68 senti 32 764 euro 34 sendi eest. Alates
  5. detsembrist 2012 olid kõik kostja I arvelduskontod arestitud hageja kasuks. Tartu Ringkonnakohtu
  6. veebruari 2013 kohtumääruse tsiviilasjas 2-12-48810 p 2.2 kohaselt arestiti 25 000 euro ulatuses kostja I või teiste isikute valduses olev 7 kostjale I kuuluv vallasvara. Narva kohtutäitur Krista Järveti tõendi kohaselt ei saa kostja I arvelduskontodele ja muule varale sissenõude pööramisega nõuet rahuldada, kuna kostjal I puudub vara. Kohtutoimikus oleva
  7. augusti 2013 nõude loovutamise lepingu koopia kohaselt puudub p-s 4.2 loovutatava nõude eest makstud summa. Kostja II ei ole kostjale I loovutatud nõude eest tasu maksnud. Kostja II poolt alles apellatsioonimenetluses esitatud uus faktiväide tuleb jätta TsMS § 631 lg 1, § 652 lg 1 alusel tähelepanuta. Kui nõue OÜ CASTNIX INVEST vastu summas 65 528 eurot 68 senti loovutati kostjale II 32 764 euro 34 sendi eest, siis esineb alus tunnistada kostja I ja kostja II vahel
  8. augusti 2013 nõude loovutamise leping kehtetuks

§ 189lg 1 ja 2 järgi tagasivõitmise korras.

Arvestades loovutatud nõude väärtust, s.o 65 528 eurot 68 senti ja loovutatud nõude eest väidetavalt maksmisele kuuluvat hinda, s.o 32 764 eurot 34 senti, on tagasivõidetaval tehingul vähemalt osaliselt kinke iseloom ning esineb alus tunnistada 2. augusti 2013 nõude loovutamise leping tagasivõitmise korras

§ 189lg 1 ja 2 järgi kehtetuks.

Põhjendamatu on kostja II seisukoht, et maakohus mõistis kostjalt II nõude loovutamise lepingu järgi saadu summas 24 267 eurot 85 senti hageja kasuks Narva kohtutäitur Krista Järveti arvelduskontole, kes ei ole menetlusosaline. Hageja esitas maakohtule

  1. märtsil 2017 avalduse kostja I likvideerija määramiseks. Maakohus jättis hageja avalduse rahuldamata leides, et avaldus on ennatlik ning äriühingul puudub jaotamisele kuuluv vara. Käesoleva tsiviilasja tõttu ei tohtinud kostja I registrist kustutada (vt Riigikohtu
  2. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, p 24). Hageja esitas Viru Maakohtule äriseadustiku (ÄS) § 218 lg 3 järgi
  3. aprillil 2018 uue avalduse kostja I likvideerija määramiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse esitamisega kaasnenud menetluskulud hageja kanda.
  5. Hageja nõue maakohtu menetluses oli tunnistada kehtetuks kostjate vahel
  6. oktoobril 2012 lihtkirjalikus vormis sõlmitud nõude loovutamise leping, millega kostja I loovutas kostjale II nõude summas 65 528 eurot 68 senti OÜ CASTNIX INVEST vastu
  7. juuni 2008 hoonestusõiguse müügilepingute alusel. Kostja I ja kostja II sõlmisid
  8. augustil 2013 notariaalselt tõestatud vormis nõude loovutamise lepingu, milles kinnitasid, et nõude loovutamine
  9. oktoobri 2012 lihtkirjaliku lepingu alusel on kehtiv (I kd, tl 16-18). Alternatiivselt palus kostja tuvastada, et nõude loovutamise lepingud on tühised. Nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse eeldusena seaduses sätestatud ei ole (vt Riigikohtu
  10. novembri
  11. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-13381, p 11). AÕS § 242 lg 1 ja VÕS § 11 lg 3 järgi peab hoonestusõiguse üleandmiseks kohustavast tehingust tuleneva nõude loovutamise leping olema notariaalses vormis. Kostjad sõlmisid
  12. augusti 2013 notariaalse lepingu, millega pooled soovisid kinnitada, et nende vahel
  13. oktoobril 2012 sõlmitud lihtkirjalik nõude loovutamise leping kehtib. TsÜS § 84 lg 4 järgi kehtib tehing kinnitamise ajast, seega ei oma
  14. augusti 2012 lihtkirjalik leping nõude ülemineku kui käsutuse ajahetke suhtes tähendust. Nimetatu ei ole aga maakohtu otsuse muutmise aluseks. 8
  15. Sissenõudja võib

§ 187

lg-te 1 ja 2 järgi nõuda vara tagasivõitmist juhul, kui tal on täitedokument, tema nõue on muutunud sissenõutavaks ja sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni.

§ 188

lg 1 alusel tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. Kostja I vastu algatati täitemenetlus nr 167/2015/352 Viru Maakohtu

  1. novembri 2014 otsuse alusel tsiviilasjas nr 2-12-48810, sissenõudjaks hageja. Põhivõla suuruseks täitemenetluses oli 16 399 eurot 35 senti (I kd, tl 41), millel lisandus viivis
  2. septembri 2014 seisuga 9596 eurot 84 senti. Kostja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid maakohtu poolt tuvastatule, et kohtuotsus jõustus kostja nõude osas
  3. detsembril 2014 ja täitemenetlus algatati hageja
  4. aprilli 2015 avalduse alusel. Tehingute kehtetuks tunnistamise hagi esitati maakohtule
  5. juunil
  6. Seega on kostjate vahel sõlmitud tehingud tehtud vähem kui kolm aastat enne hagi esitamist.
  7. Maakohus lõpetas asjas menetluse kostja I vastu
  8. novembri 2016 määrusega (I kd, tl 145). Maakohtu menetluse kostja I suhtes lõpetamise määruse aluseks oli asjaolu, et Viru Maakohtu 15.12.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-11627 lõpetati kostja I pankrotiavalduses menetlus pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu. Tartu Maakohtu registriosakonna
  9. jaanuari 2016 määrusega nr Ä 40018006/7 on OÜ Arendus-Invest äriregistrist kustutatud alates
  10. jaanuarist
  11. Kostjal I puudub õigusjärglane. Tsiviilasja nr 3-2-1-38-08 p-s 11 on Riigikohus leidnud, et pärast pankrotimenetluse lõppemist PankrS § 29 lg 1 alusel (pankrotiavalduse menetluse raugemine ilma pankrotti välja kuulutamata) on täitemenetluse jätkumine lubatav.

§ 51

lg 1 kohaselt lõpeb täitemenetlus võlgniku pankroti väljakuulutamisega, millest saab järeldada, et kui võlgniku pankrotti välja ei kuulutata (nt raugemise või avalduse rahuldamata jätmise tõttu), võib võlgniku suhtes jätkuda enne pankrotimenetluse algatamist alustatud täitemenetlust.

  1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu seisukoht, mille kohaselt saab lugeda hagis esitatud faktilised asjaolud kostja I poolt omaksvõetuks, ei ole õiguslikult põhjendatud. Nimetatu ei ole aga aluseks maakohtu otsuse muutmiseks. Täitemenetluse jätkumine on lubatav ka pärast pankrotimenetluse lõppemist PankrS § 29 lg 1 alusel. Maakohus leidis, et kuna hagiavaldus oli kätte toimetatud kostja I ajutisele haldurile
  2. jaanuaril 2016, seega enne äriühingu registrist kustutamist ning kuna kostja I pole esitanud vastuväiteid hagi faktiliste asjaolude kohta ega nõude osas, loetakse TsMS § 231 lg 4 kohaselt hagis esitatud faktilised asjaolud tema poolt omaks võetuks. Omaksvõtt on TsMS § 231 lg 2 teise lause järgi faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Ainuüksi vastuväidete esitamata jätmine ei tähenda nõude omaksvõttu. Tähendust kostja I suhtes asja lahendamisel ei ole aga apellatsioonkaebuse väidetel ajutise halduri esindusõiguse suhtes.
  3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt ei saa käsitleda hoonestusõiguse müügilepingust tuleneva nõude loovutamist nõude väärtusest poole väiksema summa eest võlausaldajate huvide kahjustamisena, ei ole õiguslikult põhjendatud. Kohus tunnistab

§ 188

lg 1 järgi kehtetuks tehingu, mille võlgnik on teinud kolme aasta jooksul enne sissenõudja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks, kui teine pool teadis või pidi sellest teadma tehingu tegemise ajal. Tehinguga kahjustatakse sissenõudja huvisid siis, kui tehingu tagajärjel muutub sissenõudja nõuete rahuldamine võimatuks, st on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni (vt Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-10, p 12). 9 Maakohus on õigesti leidnud, et võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist on hageja tõendanud asjaoluga, et
  3. aastal maksejõuetu kostja I loovutas kostjale II nõude summas 65 528 eurot 68 senti OÜ Castnix Invest vastu. Maakohtu hinnangul loovutati nõue 2740 euro eest. Maakohus tuvastas nõude loovutamise tasu kostja I bilansis sisaldunud andmete põhjal leides, et kostja I bilansi (01.01.2013–31.12.2013) kohaselt (tl 8) on OÜ Arendus-Invest 2013.a. aruandeaasta kahjum 62 754 eurot ning nõuete summa on 2 740 eurot, millest saab järeldada, et kostja I müüs kostjale II nõude summas 65 528,68 eurot OÜ Castnix Invest vastu 2 740 euro eest. Kostja II apellatsioonkaebuse kohaselt oli müügilepingus kokkulepitud hind 32 764 eurot 34 senti. Kostja II väitel tõendab seda nõude loovutamise lepingu p 4.2, mille kohaselt oli tehingu väärtus oli 32 764 eurot. Maakohtule esitatud lepingu koopiatest (I kd, tl 16 jj; II kd, tl 45 jj) ei ole võimalik nimetatut järeldada. Kostja II poolt ringkonnakohtule esitatud lepingu koopias on nõue loovutatud 32 764 euro 34 sendi eest. Ringkonnakohus leiab, et isegi juhul, kui tehingu väärtus oleks pool nõude summast, kahjustab nõude loovutamine maksejõuetu võlgniku võlausaldajate huve. Kostja ei ole toonud esile ühtegi asjaolu, mis põhjendaks poolest nõude väärtusest loobumist, nõude loovutamisel on praegusel juhul osaliselt kinke iseloom. Kostjad ei ole vaidlustanud, et tehinguga vähenes kostja I vara oluliselt. Apellatsioonkaebuse kohaselt põhjustas kostja I maksejõuetuse OÜ Castnix Investi poolt rahade mittemaksmine (kaebuse p 2.3). Nimetatu viitabki aga sellele, et olukorras, kus kostja I oli maksejõuetu, kahjustab nõude loovutamine oluliselt väiksema väärtuse eest ilmselgelt võlausaldajate huve. Kostja II ei ole toonud menetluses esile ühtegi asjaolu, miks selline nõude loovutamine oli kostja I igapäevase majandustegevuse huvides. Põhjendatud on hageja vastuses apellatsioonkaebusele esitatud väide, et kostja II ei ole maakohtus väitnud ega tõendanud, et loovutatud nõude eest on kostja II maksnud kostjale I 32 764 eurot 34 senti (nõude loovutamise lepingu p 4.2 järgi). Kui kostja II oleks kostjale I tasunud, oleks hageja nõue eelduslikult saanud ka selle summa arvel vähemalt osaliselt rahuldatud. Kostjate vahel sõlmitud lepinguga on kahjustatud hageja huvisid. Tehingu tulemusel vähenes kostja I vara oluliselt. Kui OÜ Castnix Invest oleks nõude eest tasunud kostjale I, oleks hageja kasuks tehtud kohtulahendit õnnestunud vähemalt osaliselt täita. Viru Maakohus lõpetas
  4. detsembri 2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-11627 kostja I pankrotimenetluse raugemise tõttu pankrotti välja kuulutamata. Kostja I ajutise halduri aruande kohaselt oli kostjal I
  5. augusti 2015 seisuga varasid kogusummas 697 eurot, kohustusi 78 602 eurot 28 senti ning kostja I omakapital oli negatiivne 75 711 eurot. Ajutine haldur oli seisukohal, et kostja I maksejõuetus tekkis
  6. aastal. 21.

§ 188

lg 2 järgi eeldatakse, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse teise võlausaldaja huvisid, kui teine pool on võlgniku lähikondne või kui tehing tehti kuus kuud enne täitemenetluse alustamist või võlgniku vara arestimist. Võlgniku lähikondsed määratakse pankrotiseaduse § 117 kohaselt (

§ 188lg 3).

Notariaalse hoonestusõiguse loovutamise lepingu sõlmimisel esindas nii kostjat I kui ka kostjat II Andrei Dmitrijev. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ekslikult tuvastanud, et Andrei Dmitrijev oli kostja II juhatuse liige. Asja materjalidest (I kd tl 28, 29) tuleneb, et Andrei Dmitrijev oli kostja I juhatuse liige ja osanik. Andrei Dmitrijev oli kostja II ainuosanik. PankrS §117 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi on juriidilisest isikust võlgniku lähikondsed juriidilise isiku juhtorgani liige, likvideerija, prokurist ja raamatupidamise eest vastutav isik; juriidilise isiku aktsionär või osanik, kellele kuulub rohkem kui 1/10 aktsiate või osadega määratud häältest. Vaatamata sellele, et maakohus nimetas Andrei Dmitrijevit otsuse põhjendustes kostja II juhatuse liikmeks ekslikult, saab asuda seisukohale, et kostja II oli kostja I lähikondne. 10 22. Maakohus on põhjendatult määranud, et nõude loovutamise lepingu järgi saadust tuleb hageja nõudele vastav osa deponeerida kohtutäituri arvelduskontole.

§ 195

lg 1 esimese lause järgi on tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel kohustatud üleantu tagastama (kohtutäituri käsutusse andma) tehingu teine pool. Kostjad ei ole esitanud vastuväited sellele, et OÜ Castnix Invest on hoonestusõiguse müügilepingust tuleneva võlgnevuse kostjale II tasunud.

§ 195järgi peab seega juhul, kui 2.

augusti 2013 nõude loovutamise leping on

§ 188

lg 1 alusel tunnistatud kehtetuks, kostja II tagastama kostjale I (likvideerimismenetluses) võlgnikult saadu ning kostja I peab tasuma kostjale II

§ 195lg 2 ja Pankr

S § 119 lg 4 alusel summa, mida kostja I nõude loovutamise tulemusel sai. Hageja on esitanud maakohtule nõude kujunemise kostja I vastu (I kd, tl 60). Kostjad ei ole nõude kujunemisele vastuväiteid esitanud. Põhimõtteliselt saab tagasivõitmise korras tehingu kehtetuks tunnistada ka osaliselt, kui lepingust ühe eristatava osa puhul ei ole täidetud kõik tagasivõitmise eeldused (Riigikohtu

  1. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas 3-2-1-111-16, p 30). Praegusel juhul ei ole hoonestusõiguste müügilepingust tuleneva nõude üksikuteks osadeks jagamine põhjendatud. Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid sellele, et kostjal I tekkis maksejõuetus
  2. aastal, hageja esitas kostja I vastu maakohtule nõude
  3. novembril 2012 (I kd, tl 20jj). Hageja nõue kostja I vastu oli 24 267 eurot 82 senti. Kostja II väitel oli nõude loovutamise tehingu väärtus 32 764 eurot.
  4. Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus. Maakohtu otsuse kohaselt lahendab maakohus menetluskulude rahalise kindlaksmääramise peale otsuse jõustumist eraldi määrusega. TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra. Maakohus määrab TsMS § 177 lg 2 kohaselt menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. Kai Kullerkupp Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.