KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 28. mai 2018, Tartu Tsiviilasja number 2-16-514

§ 139

alusel vähendada 50% võrra, sest tööõnnetus oli tingitud osaliselt hageja enda tegevusest. Hagis nõutav mittevaralise kahjuhüvitise summa on õiglane ja põhjendatud. Kuna tööõnnetus oli põhjustatud osaliselt 3 hageja enda tegevusetusest, on mittevaralise kahju eest põhjendatud mõista kostjalt välja 5000 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et kollektiivlepinguga on ettenähtud tööandja kohustus maksta tervisekahjustuse saanud töötajale ühekordset toetust kuni kuue kuu keskmise töötasu ulatuses. Kostja on tasunud sellest summast 3198 eurot. Tööandja ja töötajate peausaldusisiku

1. septembri 2015 ühisotsuse alusel on nii tööandja kui töötaja süüprotsent 50% ning seega on kostja kollektiivlepingust tuleneva hüvitamiskohustuse täitnud. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
2. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Viru Maakohtu
3. jaanuari 2017 otsus osas, milles hüvitis jäi kostjalt välja mõistmata, ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja igakuine hüvitis alates
4. jaanuarist 2016 summas 458 eurot 37 senti, mittevaralise kahju hüvitis 10 000 eurot ja kollektiivlepinguga ettenähtud toetus 4175 eurot 64 senti.
5. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Viru Maakohtu
6. jaanuari 2017 otsus rahuldatud osas. Juhul, kui kohus ei tühista igakuise hüvitise väljamõistmist, palus kostja täpsustada otsuse resolutsiooni selliselt, et hagejale igakuise hüvitise maksmisel tuleb arvesse võtta kostja poolt hagejale hüvitatud summasid.
7. Tartu Ringkonnakohus tühistas
8. oktoobri 2017 otsusega Viru Maakohtu
9. jaanuari 2017 otsuse osaliselt väljamõistetud varalise kahju ja mittevaralise kahju hüvitise ulatuse osas ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja alates
10. jaanuarist 2016 kuni
11. aprillini 2016 igakuise kahjuhüvitise 435 eurot 11 senti ja alates
12. aprillist 2016 igakuise kahjuhüvitise 417 eurot 6 senti kuni hageja töövõimetusprotsendi muutumiseni ning mittevaralise kahju hüvitamiseks 5802 eurot. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt on maakohtu seisukoht hüvitise vähendamiseks 50% ulatuses

§ 139lg 3 alusel alusetu ning ei tugine asjas esitatud tõenditele.

Teistsugusele seisukohale ei anna alust asuda ka kostja esitatud tööõnnetuse uurimiskokkuvõte. Uurimiskokkuvõtte põhjal ei ole võimalik tuvastada hageja rasket hooletust või tahtlust tööõnnetuse toimumisel, samuti puudub põhjuslik seos hagejapoolse väidetava kohustuse rikkumise ja tööõnnetuse vahel. Tööõnnetus oli otseselt seotud pöörleval võllil kaitsekatte puudumisega ning võllil pidi kaitsekatte olemasolu tagama kostja tööandjana. Kostja moodustatud süüastme kindlaksmääramise komisjoni ühisotsusega kinnitatud süüprotsent ei tõenda samuti hageja rasket hooletust või tahtlust. Ringkonnakohus selgitas, et

§ 139

(samuti § 140) reguleerib üksnes varalise kahju eest mõistetava hüvitise vähendamist ega kohaldu mittevaralise kahju hüvitamise korral (vt Riigikohtu

1. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 14). Seetõttu on ebaõige maakohtu seisukoht, et kuigi hageja mittevaralise kahju nõue on 10 000 eurot, tuleb seda vähendada 50% vastavalt hageja väidetavale süü astmele. Ringkonnakohtu hinnangul saab hagejal tööõnnetuse tagajärjel tekkinud kehavigastust lugeda raskemate hulka kuuluvaks. Maakohus arvestas hüvitise kindlaksmääramisel õigesti seda, et töövigastuse tagajärjel oli hagejal kuni
2. oktoobrini 2015 töövõime kaotus 80% ning tal ei olnud võimalik jätkata töötamist endisel erialal. Samas ei nõustunud ringkonnakohus maakohtuga, et tööõnnetus toimus osaliselt hageja enda tegevusest tulenevatest asjaoludest. Eeltoodu põhjal asus ringkonnakohus seisukohale, et õiglase hüvitise suuruseks hagejale põhjustatud mittevaralise kahju eest on 9000 eurot. 4 Ringkonnakohus leidis, et kostja vähendas alusetult kollektiivlepingu lisa 2 p-s 2.14.2 sätestatud toetust ning oleks pidanud toetuse välja maksma kuue kuupalga ulatuses, s.o summas 6396 eurot. Kostja on toetust tasunud vähem 3198 eurot. Samas leidis ringkonnakohus, et kostjalt ei tule hageja kasuks täiendavat toetust välja mõista, kuna see on kaetud mittevaralise kahju hüvitisega. Kollektiivlepingu lisa 2 p 2.14.2 alusel makstav toetus on oma olemuselt mittevaralise kahju hüvitis ning seda seisukohta toetab kollektiivlepingu lisa 2 p 2.
3. Kuna nimetatud toetus on mittevaralise kahju hüvitis, on kostja hüvitanud hagejale mittevaralise kahju hüvitisena 3198 eurot, on hüvitamata 5802 eurot (9000 – 3198 = 5802), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. MENETLUS RIIGIKOHTUS
4. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus osaliselt tühistada Tartu Ringkonnakohtu
5. oktoobri 2017 otsus ning teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitamiseks 9000 eurot ja täiendav toetus 3198 eurot.
6. Riigikohus tühistas
7. märtsi 2018 otsusega Tartu Ringkonnakohtu
8. oktoobri 2017 otsuse osas, milles ringkonnakohus jättis hageja hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks ja kollektiivlepingu lisa 2 p 2.14.2 järgse ühekordse toetuse nõudmiseks rahuldamata 5802 eurot ületavas osas ning menetluskulude jaotuse osas ning saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kolleegium leidis, et ringkonnakohtu otsus ei ole põhjendatud osas, milles ringkonnakohus leidis, et kollektiivlepingu lisa 2 p 2.14.2 alusel makstav toetus on olemuselt mittevaralise kahju hüvitis. Ringkonnakohus ei ole märkinud ühtegi õigusnormi, millele tuginedes ta sellisele järeldusele jõudis. Samuti ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, miks ringkonnakohus jõudis selles küsimuses maakohtu otsusega võrreldes teistsugusele seisukohale. Sellega on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 654 lg-t 4 ja jätnud kohaldamata

§ 29

. Kostja ei ole esitades väidet, et toetus on olemuselt mittevaralise kahju hüvitis, lisanud oma seisukoha põhjendamiseks ühtegi sisulist argumenti ega tõendit. Pooled ei ole pidanud vajalikuks kohtutele esitada ka sõlmitud kollektiivlepingut, mistõttu on tuvastamata, kes, millal ja millisel eesmärgil selle sõlmisid. Kohtule esitatud kollektiivlepingu lisa 2 ei kajasta lepingu pooli ega allakirjutamise kuupäeva, kuid kolleegium lähtus sellest, et pooled ei ole kollektiivlepingu neile laienemist vaidlustanud. Kolleegium leidis, et otsusest ei ole arusaadav, kuidas ringkonnakohus kollektiivlepingu lisa 2 p 2.16 alusel jõuda järeldusele, et toetus on olemuselt mittevaralise kahju hüvitis. Nimetatud punkt sisaldab eelduslikult hoopis vastupidist regulatsiooni, mille kohaselt makstakse ühekordne toetus välja olenemata saadavast kahjuhüvitisest. Kahju all tuleks eelduslikult mõista nii varalist kui ka mittevaralist kahju ning vastupidist peaks tõendama kostja, kes vastupidisele tugineb. Otsusest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks vaidlusalust järeldus tehes hinnanud sõlmitud lepingut

§ 29reeglite järgi.

Kolleegium leidis, et sellega on ringkonnakohus rikkunud otsuse põhjendamise kohustust, mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistada ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tõlgendada lepingut, lähtudes mh

§-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitest. Kolleegium märkis, et KLS § 4 lg-st 2 ja § 6 lg 1 p-st 8 lähtuvalt võib kollektiivlepingu üheks peamiseks eesmärgiks pidada töötajate jaoks seaduses ettenähtust soodsamata tingimuste ettenägemist. Seetõttu võib kollektiivlepingus tööõnnetuse juhtumiks mittevaralise kahju 5 hüvitisele lisaks ette näha lisatoetusi. Kolleegiumi seisukoha kohaselt ei ole mittevaralise kahju hüvitamise eesmärgiga vastuolus, kui töötaja saab lisaks hüvitisele ka kollektiivlepinguga ettenähtud toetust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

1. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu
2. jaanuari 2017 otsus tuleb tühistada hageja kasuks väljamõistetud mittevaralise kahju hüvise suuruse ja kollektiivlepingu lisa 2 alusel makstava toetuse nõude rahuldamata jätmise osas. Hageja apellatsioonkaebus kuulub selles osas rahuldamisele osaliselt. Poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tuleb jätta poolte endi kanda.
3. Vastavalt Riigikohtu
4. märtsi 2018 otsusele on ringkonnakohtu
5. oktoobri 2017 otsus käesolevas asjas jõustunud osas, millega lõpetati menetlus hageja hagis Enefit Kaevandused AS-i vastu 621 euro 4 sendi suuruse ühekordse hüvitise väljamõistmiseks nõudest loobumise tõttu; mõisteti Enefit Kaevandused AS-ilt hageja kasuks alates
6. jaanuarist 2016 kuni
7. aprillini 2016 välja igakuine kahjuhüvitis 435 eurot 11 senti ja alates
8. aprillist 2016 igakuine kahjuhüvitis 417 eurot 6 senti kuni hageja töövõimetusprotsendi muutumiseni ning märgiti, et Enefit Kaevandused AS-il on õigus hüvitise maksmisel arvestada hagejale eelnevalt igakuulise kahjuhüvitisena tasutud summadega; mõisteti Enefit Kaevandused AS-ilt hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 5802 eurot; jäeti rahuldamata Enefit Kaevandused AS-i taotlus teha sündmuskoha vaatlus. Riigikohus kohustas ringkonnakohut vaatama asja uuesti läbi hageja nõude osas mittevaralise kahju hüvitamiseks ja kollektiivlepingu lisa 2 p 2.14.2 järgse ühekordse toetuse nõudmiseks 5802 eurot ületavas osas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Hagiavalduses nõudis hageja kostjalt mittevaralise kahju hüvisena 10 000 euro välja mõistmist ja kollektiivlepingus ettenähtud toetusena 4175,64 euro välja mõistmist. Maakohus rahuldas hagi mittevaralise kahju hüvitamise osas 5000 euro ulatuses, jättes hagi kollektiivlepinguga ettenähtud täiendava toetuse 4175,64 eurot nõudes rahuldamata. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb mittevaralise kahju hüvitamist kokku 9000 euro ulatuses ja kollektiivlepingu alusel 3198 euro välja mõistmist. Arvestades Riigikohtu otsusega ringkonnakohtu
9. oktoobri 2017 otsuse jõustunud osa ja hageja nõude ulatust, peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel otsustama, kas hageja nõue kuulub täiendavalt rahuldamisele mittevaralise kahju hüvisena (9000 – 5802) 3198 euro ulatuses ja kollektiivlepingu alusel toetuse 3198 euro ulatuses. Vastuapellatsioonkaebuse ulatuses on ringkonnakohtu otsus jõustunud, mistõttu asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohus vastuapellatsioonkaebust ei käsitle.
10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb kollektiivlepinguga ettenähtud täiendava toetuse väljamõistmata jätmise osas tühistada osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kollektiivlepingu lisa 2 järgse toetusena 3198 eurot.
11. TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Riigikohtu juhise kohaselt peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel tõlgendama kollektiivlepingu lisa, lähtudes mh

§-s 29 sätestatud tõlgendamise reeglitest. Riigikohtu arvamuse kohaselt oleks tõlgendamisel abiks kollektiivlepingu tekst. Ringkonnakohus tegi asja uuel läbivaatamisel pooltele ettepaneku kollektiivlepingu esitamiseks. Kumbki pool ringkonnakohtule kollektiivlepingut ei esitanud. Hageja ei kasutanud üldse võimalust oma seisukoha esitamiseks. 6 Hageja taotleb toetuse välja mõistmist kollektiivlepingu lisa 2 p 2.14.2 alusel (I kd lk 45-46). Viidatud lepingu tingimuse kohaselt kohustub tööandja töötajatele maksma tööõnnetuse tagajärjel töövõime kaotanud töötajale ühekordset toetust püsiva osalise töövõimetuse puhul ((80-90%) kuue kuu töötasu ulatuses. Sama lepingu p 2.16 kohaselt kohustus tööandja maksma nimetatud toetust olenemata saadavast kahjuhüvitisest ja riiklikust pensionist. Riigikohus tuvastas, et pooled ei ole kollektiivlepingu ja selle lisa neile laienemist vaidlustanud. Just seetõttu ja vaatamata sellele, et hageja nõude aluseks olevas kollektiivlepingu lisas nr 2 ei ole märgitud, kelle vahel ja millal see kokkulepe on sõlmitud, peab ringkonnakohus võimalikuks tõlgendada lisas nr 2 kokkulepitut ka ilma kollektiivlepingu terviktekstita.

1. Kostja asus
2. mai 2018 menetlusdokumendis seisukohale, et kollektiivlepingu lisa 2 p 2.14.2 alusel makstava rahasumma näol on tegu mittevaralise kahju hüvisega. Kollektiivlepingut tuleb tõlgendada eesmärgipäraselt ning lähtudes kollektiivlepingu poolte tegelikust tahtest: kuivõrd mittevaralise kahju on oma olemuselt abstraktne, seda ei ole võimalik selgelt välja tuua, tõendada ning veel vähem määrata kindlaks sellest tingitud kahju väärtust rahalises mõttes, on kollektiivlepinguga kokku lepitud mõistlikud piirmäärad tööõnnetuse tagajärjel saadud mittevaralise kahju hüvitamise kohta. Tervise kahjustamine ei või muutuda tulu teenimise allikaks. Grammatilise tõlgendamise kaudu on võimalik jõuda väära järelduseni, et kostja maksab mistahes tööõnnetuse tagajärjel töövõime kaotanud isikule täismahus hüvitiseselline tõlgendus läheks vastuollu sätte mõttega ning tekitaks alusetu rikastumise võimaluse.
3. Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et

§ 29

lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe.

§ 29

lg 3 kohaselt kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka

§ 29

lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (

§ 29lg 4).

Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka

§ 29

lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti

§ 29

lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist (vt Riigikohtu

1. novembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-15, p 15).
3. Ringkonnakohus leiab, et kui kostja soovib tõlgendada kollektiivlepingu p 2.14.2 sätestatut kui kokkulepet mittevaralise kahju suuruse üle, peab kostja oma väidet ka tõendama. Kostja ei ole asjas tõendanud, et poolte ühine tegelik tahe oli lisas nr 2 leppida kokku mittevaralise kahju hüvise määrades

§ 134tähenduses.

Kostja ei ole ka tõendanud, et hageja oli sellisest kostjapoolsest tõlgendussoovist teadlik. Seetõttu tuleb kollektiivlepingu lisa 2 p 2.14.2 tõlgendada

§ 29

lg 4 alusel mõistliku isiku positsioonist lähtudes, sh arvestades teisi lepingutingimusi. Lisa 2 p-s 1 on pooled kinnitanud, et tööandja peab tagama töötaja tervisele ohutud töötingimused, õigusaktide täitmise ning maksma tööst põhjustatud terviskahjustuse eest hüvitist vastavalt seadusandlusele ja käesolevale Töötervishoiu ja tööohutuse kokkuleppele. Sellest saab mõistlik isik järeldada, et kollektiivlepingu pooled leppisid töötaja tervise kahjustamise juhtudeks lisaks seadusandluses sätestatule kokku täiendavates hüvitistes. Õigusaktidega tagatud õiguste realiseerimiseks ei vaja töötaja kollektiivlepingu kaitset. See põhimõte on sätestatud ka lisa 2 p-s 2.16. Ringkonnakohus lähtub kollektiivlepingu tõlgendamisel Riigikohtu seisukohast, et kollektiivlepingus võib tööõnnetuse juhtumiks mittevaralise kahju hüvitisele lisaks ette näha lisatoetusi. Mittevaralise kahju hüvitist saab töötaja nõuda

§ 134alusel niigi.

Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärgiga ei oleks vastuolus, kui töötaja saaks lisaks hüvitisele ka kollektiivlepinguga ettenähtud toetust. 7 Ringkonnakohus leiab, et töötajal on õigus saada lisaks

§ 134

alusel välja mõistetavale mittevaralise kahju hüvitisele seoses töövigastusega ka toetust kollektiivlepingu lisa 2.14.2 alusel kuue kuu töötasu ulatuses. Arvestades hageja töövõimekaotuse ulatust ning kostjalt hageja kasuks väljamõistetavate rahasummade suurust ei ole tegemist hageja alusetu rikastumisega.

1. Asjas on tuvastatud ja puudub vaidlus, et kostja on tasunud hagejale kollektiivlepingu lisa nr 2 p 2.14.2 alusel toetust pooles ulatuses 3198 eurot, mistõttu tuleb kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja mõista kollektiivlepingu lisa 2 järgse toetusena 3198 eurot. Ringkonnakohtu jõustunud otsusega on tuvastatud, et hageja ei ole süüdi tööõnnetuse põhjustamises, mistõttu ei kuulu kollektiivlepingu lisa 2 järgi makstav toetus vähendamisele kollektiivlepingu lisa 2 p 2.19 alusel.
2. Vastavalt ringkonnakohtu
3. oktoobri 2017 otsusele selle jõustunud osas on kostjalt hageja kasuks välja mõistetud hüvitis mittevaralise kahju eest summas 5802 eurot. Riigikohus saatis hageja nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks seda summat ületavas osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kuna mittevaralise kahju suuruse määramisel ei saa arvestada kollektiivlepingu lisa 2 järgse toetusega, tuleb ringkonnakohtul võtta uuesti seisukoht ka selle kahju suuruse osas.
4. Hageja töötas vedurijuhina. Maakohtu otsusega (selle jõustunud osas) on tuvastatud, et hagejaga toimus
5. detsembril 2014 tööõnnetus, kui hageja tööriided takerdusid veduri jahutuskambris paikneva ventilaatori pöörleva võlli külge, millega põhjustati hagejal töövõime kaotus 80%. Alates
6. oktoobrist 2015 on hageja töövõime kaotus 60%. Hagejal oli parema abaluu ja õlavarreluu hulgimurd, õla ja õlavarre lahtised hulgihaavad, pea lahtine haav. Ringkonnakohtu
7. oktoobri 2017 otsusega (selle jõustunud osas) on tuvastatud, et töövigastust saab arvestada raskemate hulka kuuluvaks, seda ei põhjustanud hageja tahtlus või raske hooletus ja kahjuhüvitise vähendamiseks kannatanu süü tõttu puudub alus.

§ 139ei kohaldu mittevaralise kahju hüvitamise korral.

Töövigastuse tõttu ei saanud hageja jätkata töötamist endisel erialal. 19.

§ 134

lg 2 sätestab muu hulgas, et isikule kehavigastuse tekitamisest või tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. Kehavigastuse ja tervisekahjustuse tekitamise korral mittevaralise kahju hüvitise saamiseks ei pea kannatanu tõendama midagi muud peale selle, et kahju tekitaja vastutab talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise eest. Küll aga tuleb kehavigastuse tõsidust arvesse võttes otsustada hüvitise suuruse üle. Lisaks tervisekahjustusele või kehavigastusele võib kannatanu tõendada ka muid mittevaralisi tagajärgi, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. Sellisel juhul peab kohus otsustama, kas need tagajärjed mõjutavad rahalise hüvitise suurust. Hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada erineva isikukahju tekkimisel selle tagajärgi kannatanule Riigikohus on varasemas praktikas leidnud, et mittevaralise kahju hüvitised peavad olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (RKTKo 3-2-1-80-13, p 20). Ringkonnakohus on 30.oktoobri 2017 otsuses märkinud, et vastavalt Riigikohtu

1. aasta analüüsi „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviil- ja kriminaalasjades esimese ja teise astme kohtutes
2. aastal (kõige hilisem vastav analüüs) on raskete kehavigastuste ja tervisekahjustuste tekitamise korral välja mõistetud hüvise suuruseks olnud 500 – 12 000 eurot. Samas lahendis asus ringkonnakohus seisukohale, et käesolevas asjas on põhjendatud mittevaralise kahju hüvise kogusuuruseks 9000 eurot, mida ringkonnakohus pidas vajalikuks vähendada kostja poolt kollektiivlepingu alusel hagejale tasutud 3198 (hageja kolme kuu keskmine palk) võrra (millise seisukohaga Riigikohus 8 ei nõustunud). Vastuses kassatsioonkaebusele ei ole kostja ringkonnakohtu seisukohta ja mittevaralise kahju hüvise võimalikku suurust 9000 eurot vaidlustanud (II kd lk 21 jj).
3. Ringkonnakohus peab käeoleva otsus p-des 18 ja 19 märgitut arvestades põhjendatuks määrata kostjalt hageja kasuks välja mõistetava mittevaralise kahju hüvise suuruseks 9000 eurot, millest 5802 euro osas on ringkonnakohtu
4. oktoobri 2017 otsus jõustunud Riigikohtu
5. märtsi 2018 otsusega. Täiendavalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvisena 3198 eurot.
6. Asja varasemal läbivaatamisel jätsid kohtud hagi osalise rahuldamise tõttu menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda ja menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud. Ringkonnakohtus asja uuel läbivaatamisel on selgunud, et hagis 621,4 euro nõudes hageja loobus hagist; hageja nõue igakuise kahju hüvise osas rahuldati hagi 704,16 euro asemel 417,6 euro ulatuses; hageja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldati 10 000 euro asemel 9000 euro ulatuses; kollektiivlepinguga ettenähtud toetuse osas rahuldas kohus hagi 4175,64 euro asemel 3198 euro ulatuses. Seega rahuldab kohus lõppkokkuvõttes hageja nõude ca 75 % ulatuses. Vastavalt Riigikohtu
7. märtsi 2018 otsusele on menetluskulud Riigikohtus jäetud kostja kanda. Kumbki pool Riigikohtu poolt antud tähtajaks
8. märtsiks 2018 menetluskulude nimekirja kassatsioonimenetluses ei esitanud (II kd lk 15). Hageja ei ole mitte üheski kohtuastmes menetluskulude nimekirja esitanud ega menetluskulude hüvitamist taotlenud. Kostja on esitanud
9. mail 2018 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on kostja kandnud menetluskulusid seoses õigusabiga summas 3050 eurot (30, 5 h hinnaga 100 eurot/h), sõidukulu 200,4 eurot, tõlkekulusid 440 eurot, kokku on kostja menetluskulu suurus 3690,4 eurot. Kostjale osutas õigusabi Eesti Energia AS-i jurist vastavalt kostja ja Eesti Energia AS-i vahel sõlmitud käsunduslepingule. Nimetatud kulust moodustavad kassatsioonimenetlusega seotud kulud 200 eurot, mis jäävad vastavalt Riigikohtu otsusele kostja enda kanda. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesolevas asjas on hageja otsustanud menetluskulude nimekirja mitte esitada ja kannab kõik menetluskulud ise. Sellises olukorras peab ringkonnakohus õiglaseks jätta poolte menetluskulud nende endi kanda, mille tulemusena ei pea kumbki pool teisele poolele menetluskulusid hüvitama. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks