Obsah (4)

§ 442§ 405§ 122§ 392

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 21. mai 2018 Tartu Tsiviilasja number 2-17-13965

§ 442lg 8 alusel kohtuotsust põhjendama.

1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

1. Ringkonnakohus märgib, et praegusel juhul ei ole tegemist lihtmenetluse asjaga, nagu maakohus on ekslikult leidnud
2. septembri 2017 hagiavalduse menetlusse võtmise määruses (tl 10).

§ 405

lg 1 järgi menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ning hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole.

§ 405

lg 1 esimese lause mõttes on hagihinnal autonoomne sisu ja lihtmenetluse asja olemasolu hindamiseks tuleb lähtuda esmajoones

§ 122

lg-st 2 ning teha kindlaks asjas taotletu harilik väärtus, s.o hageja kogu tegelik nõue, mis tähendab korduvate kohustuste puhul juba sissenõutavaks muutunud ja tulevikus sissenõutavaks muutuvate perioodiliste maksete kogusummat (vt nt Riigikohtu 19. aprilli 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-185-16, p-d 14 ja 15).

§ 405

lg 1 tähenduses saab lihtmenetluse asjaks pidada elatiseasja, milles nõutud elatisemaksete kogusumma ei ületa 2000 eurot (vt nt Riigikohtu

1. juuni
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-16, p 9).
3. Viru Maakohtu
4. septembri 2010 otsusega tsiviilasjas nr 2-10-20981 (tl 4-6) oli hagejalt kostja kasuks välja mõistetud elatis miinimummääras. Hageja palus vähendada kostjale makstava elatise suurust 156 euro 66 sendini kuus, millest maha arvestada pool riikliku toetuse summast. Elatise vähendamise hagi esitamise ajal oli elatise miinimummäär 235 eurot ja peretoetus 50 eurot. Seega palus hageja vähendada elatist 103 euro 84 sendi võrra kuus (235 – (156,66 - 25)). Kostja saab 3 täisealiseks
5. novembril
6. Järelikult on hageja nõude koguväärtus kindlasti suurem kui

§ 405lg 1 esimeses lauses sätestatud varalise nõude ülempiir.

1. Elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus (vt ka Riigikohtu
2. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra mh juhul, kui vanem on töövõimetu või kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Teiste laste olemasolu annab alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. Seega tuleb kohtul elatise vähendamise eeldustena tuvastada, et kostjal on veel mõni alaealine laps, ning analüüsida, kas kostjal on võimalik maksta kõigile lastele miinimumelatist, st analüüsida kostja sissetulekuid ja laste vajadusi (vt nt Riigikohtu
3. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 10). Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega). Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb ja seda on pooltega arutatud. Ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna aga alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad (vt nt Riigikohtu
4. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). 10.

§ 392

lg 1 p 3 kohaselt tuleb kohtul eelmenetluses selgitada välja menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta. Selleks võib kohus nõuda menetlusosalistelt selgitusi ja neid küsitleda (

§ 392lg 3).

Praegusel juhul on maakohus tuvastanud, et hagejal on lisaks kostjale veel üks alaealine laps. Tulenevalt PKS § 102 lg-st 2 tuli kohtul välja selgitada, millised on kostjaga koos elava lapse vajadused ning kas ja kui suures osas osaleb kostja lapse ülalpidamises. Maakohus on küll viidanud PKS § 102 lg-le 2, kuid ei ole kostja teise lapse vajadusi analüüsinud. Maakohus on vaid üldsõnaliselt leidnud, et hageja kasin töötasu ning vara ja sissetuleku puudumine, samuti kostja vajaduste osaline katmine riiklike toetustega, on mõjuv põhjus elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära. Selliselt on maakohus oluliselt rikkunud selgitamiskohustust. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks asja ise lahendada, mistõttu tuleb asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. 11. Menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise otsustab maakohus asjas tehtavas lõpplahendis. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 4 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson