← Eesti

1-17-9025/22

Obsah (5)§ 201§ 65§ 73§ 16§ 209

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuistungi sekretär Kohtuasi ja menetlusliik Apelleeritud kohtuotsus Apellant Apellatsioonimenetluse pooled Kohtu

§ 201lg 2 p 1 järgi, lühimenetlus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 27.

veebruari

  1. a otsus A.P. kaitsja Ain Laansalu Süüdistatav - A.P. , isikukood XXX; elukoht XXX Kaitsja - Ain Laansalu, valitud korras Prokuratuur - esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kaire Hänilene Kannatanu - K.K.
  2. mai 2018 Süüdistatav A.P. , tema kaitsja Ain Laansalu ja prokurör Kaire Hänilene RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tartu Maakohtu
  4. veebruari
  5. a otsus.
  6. Mõista A.P.

§ 201lg 2 p 1 järgi õigeks.

  1. Jätta K.K. tsiviilhagi läbi vaatamata, selgitades kannatanule, et tal on õigus esitada sama nõue A.P. vastu tsiviilkohtumenetluse korras.
  2. Apellatsioon rahuldada. EDASIKAEBAMISE KORD Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist esindaja vahenduseta. Kannatanul ja tsiviilkostjal on kassatsiooniõigus tsiviilhagisse puutuvas osas. Kolmas isik võib esitada kohtuotsuse peale kassatsiooni tema seadusega kaitstud õigusi ja vabadusi puudutavas osas. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab kassatsioonitähtaeg uuesti kulgema riigi õigusabi taotluse lahendamise määruse kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest. Kassaatori taotlusel võib Riigikohus ennistada kassatsioonitähtaja, kui ta tunnistab selle möödalastuks mõjuval põhjusel. Ennistamist võib taotleda 14 päeva jooksul alates päevast, millal takistus ära langes. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
  3. A.P. anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 201 lg 2 p 1 järgi selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud varguse ja omastamise, omastas

  1. aasta teisel poolaastal täpselt tuvastamata ajal ebaseaduslikult Tartumaal Rannu vallas OÜ XX territooriumilt K.K. le kuuluva 4m randaali X väärtusega 3500 eurot ning selle müügist saadud raha. Maakohtu otsus (a) Resolutiivosa
  2. Tartu Maakohtu
  3. veebruari
  4. a otsusega tunnistati A.P.

§ 201lg 2 p 1 järgi süüdi ja teda karistati vangistusega 6 kuud, mida kriminaalmenetluse seadustiku (Kr

MS) § 238 lg 2 alusel vähendati 4-kuulise vangistuseni.

§ 65

lg 1 alusel luges selle karistuse kaetuks süüdistatavale teises kriminaalasjas varem mõistetud karistusega, mõistes A.P. le liitkaristuseks 1 aasta 5 kuud vangistust. Selle vangistuse jättis kohus

§ 73

lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi 1 aasta ja 5 kuu pikkuse katseajaga täitmisele pööramata.

  1. Sama kohtuotsusega rahuldati osaliselt kannatanu tsiviilhagi ja A.P. lt mõisteti K.K. kasuks välja 3000 eurot. (b) Põhiosa
  2. Kannatanu K.K. ja tunnistaja A.A. ütlused tõendavad, et randaali X omanik oli K.K. , mitte A.P. . Kannatanu ütluste kohaselt sai ta
  3. a augusti teises pooles kasutamiseks OÜ-le XX kuuluva külviku. Kui ta viis randaali külviku tagatiseks OÜ XX territooriumile, oli seal randaali vastu võtmas A. Tunnistaja A.A. (OÜ XX juhatuse liige) kinnitas, et randaal oli K.K. oma.
  4. a sügisel helistas talle A.P. , kes küsis kas ta saaks oma külvikut K.K. le laenata. A.A. soovis külviku laenamise eest tagatist juhuks, kui midagi ära lõhutakse. A.P. lubas, et K.K. toob talle külviku laenamisel tagatiseks oma randaali. Paar päeva hiljem tõi K.K. randaali tema õuele XX tallu ja viis külviku ära. Kannatanu ja tunnistaja A.A. ütlused tõendavad, et randaal oli K.K. oma ning see oli antud A.A. tagatiseks laenatud külviku eest. Seega säilis K.K. omandiõigus. Asjas ei ole vaidlust, et K.K. andis A.P. le nõusoleku randaali müümiseks. Kannatanu täpsustas süüdistatavale, et kindlasti müügu randaal hinnaga üle 3000 euro. Tunnistaja A.A. ütlused tõendavad, et A.P. viis randaali tema hoovi pealt ära. See võis tema sõnul olla septembri- või oktoobrikuus, pärast külviaja lõppu, kui A.P. helistas ja teatas, et ta tuleb randaalile järele. Ta tuli vist samal päeval Läti numbriga treilerautoga, kus oli üks mees ja üks naine. Nad panid randaali 2

(8)auto peale ja viisid minema. A.P. ei öelnud, miks ja kuhu ta randaali viib. Maakohus leidis, et sel hetkel, kui A.P. pani randaali treileri peale ja viis selle A.A. valdusest ära, sai ta randaali valduse endale. Kuna A.P. l oli luba randaali müügiks, oli randaal tema seaduslikus valduses, kuid tegemist oli tema jaoks võõra varaga. Selle omanik oli endiselt K.K. . K.K. ütlustega on tõendatud, et ta ei saanud tagasi ei randaali ega selle müügisummat. Puuduvad tõendid selle kohta, kuhu A.P. randaali viis ning kas ta müüs selle maha või jättis endale. Samas ei ole see oluline, sest randaali äraviimisega jättis ta K.K. sellest kestvalt ilma. Oluline oli süüdistatava tahe luua endale asja suhtes omanikusarnane seisund, mida A.P. ka tegi. Kuna A.P. l puudus luba asja endale jätta või seda muul moel ära tarvitada, ilma, et K.K. saaks tagasi oma asja või selle väärtuse rahas, oli A.P. tegevus ebaseaduslik. A.P. tegu vastab omastamise objektiivsele koosseisule. A.P. pani teo toime otsese tahtlusega

§ 16lg 3 mõttes.

A.P. teadis, et tal on K.K. nõusolek randaali müügiks, mitte randaali või sellest saadava raha endale jätmiseks. Randaali ära viies ning seda omanikule mitte tagasi andes, süüdistatav teadis, et ta võtab võõra vara endale ning jätab sellega omaniku K.K. sellest ilma. A.P. pidi vähemalt möönma, et selline tegevus on ebaseaduslik.

  1. Tsiviilhagi lahendades leidis maakohus tõendeid kogumis hinnates, et omastatud randaali turuväärtus oli 3000 eurot, ja mõistis selle summa võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel süüdistatavalt kannatanu kasuks välja. APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Apellatsioon
  2. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A.P. kaitsja Ain Laansalu, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist, oma kaitsealuse õigeksmõistmist ja tsiviilhagi rahuldamata jätmist. Kaitsja märgib, et tõenditest ei nähtu, kellele süüdistuses nimetatud randaal tegelikult kuulus. Kuna randaali kuuluvus on tõendamata, ei saa rääkida ka võõra vara omastamisest. K.K. väited on paljasõnalised ja ebausaldusväärsed. Isegi, kui eeldada K.K. ütluste õigsust, nähtub nendest tema poolt A.P. le antud luba randaali käsutamiseks. Seega isegi, kui randaal kuulus K.K. le, müüs A.P. selle K.K. selgesõnalisel nõusolekul. Seega ei saanud randaali käsutamine A.P. poolt olla

§ 201mõttes ebaseaduslik.

A.P. ja K.K. erimeelsus on tsiviilõiguslik. Seda, kas tegemist oli ühise tegutsemise lepingu, komisjonimüügi, käsunduslepingu vms, saab lahendada tsiviilkohus süüteomenetlusliku sekkumiseta. K.K. on korduvalt kinnitanud, et A.P. oli volitatud asja käsutama. Eeltoodud põhjustel on ebaõiglane ka tsiviilhagi rahuldamine. Lisaks on randaali väärtuse tuvastamisel rikutud kriminaalmenetlusõigust. Ringkonnakohtu istung 7. Ringkonnakohtu istungil toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni ning palusid selle rahuldada. Prokurör leidis, et maakohtu otsuse muutmiseks alust ei ole. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT I 8.

§ 201

lg 2 p 1 järgi karistatakse valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks pööramise eest isiku poolt, kes on 3

(8)varem toime pannud varguse, röövimise, omastamise, süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise, hoidmise või turustamise, asja tahtliku rikkumise või hävitamise, kelmuse või väljapressimise.
  1. Kohtupraktika kohaselt sisustatakse omastamise koosseisuelementi "enda või kolmanda isiku kasuks pööramine" nn manifesteerimisteooria alusel. Enda või kolmanda isiku kasuks pööramist kujutab endast tegu, mille põhjal saab järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra asja või vara omanikuna käituda või tahab ta lasta seda teha kolmandal isikul. Seega peab isik mingil objektiivselt avalduval moel omastamistahte manifesteerima. Võõra vallasasja enda või kolmanda isiku kasuks pööramisena ei ole käsitatav võõrvaldaja igasugune käitumine, mis rikub asja omaniku omandiõigust. Valdaja käitumises peab objektiivselt avalduma tahe muuta asja faktilist kuuluvust ehk käituda edaspidi ise või lasta kolmandal isikul käituda asja omavaldajana. Senise omaniku varast kestvale ilmajätmisele osutab üldjuhul just nimelt tegevus, millega süüdlane manifesteerib senise omaniku seisundi muutumise, mis seisneb tema käsutusvõimaluse halvenemises asja või vara suhtes. Enda kasuks pööramine võib toimuda tegevusetusega vaid juhul, kui passiivseks jäämine kujutab endast ühtlasi omastamistahte manifesteerimist. Üksnes valduses oleva võõra asjaga seotud kohustuste täitmata jätmisega aga ei väljendata veel selgelt võõrast omandit kahjustavat hoiakut. Vastupidine seisukoht tähendaks tsiviilõiguslike vahendite kasutamise võimatust ja kriminaalasja alustamise kohustust iga juhtumi puhul, kui võõrast asja õigel ajal ei tagastata. Siiski ei ole välistatud, et asja kasutamises pärast valdusõiguse lõppemist väljendub otsese valdaja soov asi enda või kolmanda isiku kasuks pöörata. Sellise järelduse tegemiseks peab aga olema süüdistuses toodud ja kohtuotsuses tuvastatud mingi asjaolu või asjaolude kogum, mis jätaks objektiivsele kõrvaltvaatajale mulje, et toimepanija ei taha jätkata asja kasutamist võõrvaldajana, nagu senimaani, vaid omavaldajana, s.t faktilise omanikustaatuse üle võtta (või selle kolmandale isikule anda). Näiteks võib omastamistahte manifesteerimisega olla tegemist siis, kui valdaja toimetab kasutatava asja asukohta, mida omanik ei tea või kust asja väljanõudmine on omaniku jaoks ebamõistlikult koormav. (Vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. detsembri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-99-15, p-d 26–30 koos seal toodud viidetega.)
  4. Seega jõudmaks järelduseni, et süüdistatav pööras eseme ebaseaduslikult enda kasuks, peab kohus kõigepealt tuvastama sellised faktilised asjaolud, mis on õiguslikult hinnatavad kui võõra vallasasja või muu võõra vara ebaseaduslik enda kasuks pööramine

§ 201mõttes. Kr

MS § 268 lg 1 ja lg 5 ls 1 kohaselt saab kohus asuda tuvastama aga vaid selliseid (väidetavalt omastamistahte manifesteerimisena hinnatavaid) fakte, mida on piisava selguse ja täpsusega kirjeldatud süüdistuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 30 ja
  3. novembri
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-109-12, p-d 7 ja 10). Seejuures on oluline silmas pidada, et süüdistuse sisu peab kajastama faktiliste (eluliste) asjaolude kirjeldust, mitte seaduses sätestatud süüteokoosseisu tunnuste ümberkirjutust (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. oktoobri
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-59-16, p 29). Teisisõnu tuleb süüdistuses asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud (vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-59-16, p 21). Näiteks käsitles Riigikohus
  7. novembri
  8. a otsuses asjas nr 3-1-1-109-12 juhtumit, kus inimest süüdistati

§ 201lg 2 p 2 järgi selles, et ta omastas teisele isikule kuuluva roomikekskavaatori.

Süüdistuse kohaselt seisnes ekskavaatori omastamine selles, et süüdistatav oli pärast liisingulepingu lõppemist kohustatud selle omanikule tagastamata, kuid jättis selle tegemata. Riigikohus leidis esmalt, et pelgalt ekskavaatori tagastamata jätmine ei ole materiaalõiguslikult hinnatav selle ebaseadusliku pööramisena enda või kolmanda isiku kasuks. Samas asus Riigikohus viidatud otsuses seisukohale, et ringkonnakohus, kes oli leidnud, et süüdistatav pööras ekskavaatori enda kasuks sellega, et ta hoidus ekskavaatori tagastamisest kõrvale, toimetas selle 4

(8)Lätti ja tegi sellega töid, väljus KrMS § 268 lg 1 ja lg 5 ls 1 nõudeid rikkudes süüdistuse piiridest, kuna süüdistuses polnud selliseid asjaolusid märgitud (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-109-12, p 10). Riigikohtu refereeritud seisukohast järeldub muu hulgas, et kui omastamissüüdistuses ei ole eseme enda kasuks pööramist sisustavaid faktilisi asjaolusid kirjeldatud, puudub kohtul ka võimalus selliseid asjaolusid tuvastada.
  1. Menetletavas kriminaalasjas esitati A.P. le järgmise sisuga süüdistus: A.P. ’t süüdistatakse selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud varguse ja omastamise, omastas eeluurimisel täpselt tuvastamata ajal 2015 aasta II poolaastal ebaseaduslikult Tartumaal Rannu vallas asuvalt OÜ XX territooriumilt K.K. le kuuluva 4m randaali X väärtusega 3500 eurot ning selle müügist saadud raha.
  2. Osundatud tekstis kirjeldatakse küll väidetava omastamisteo toimepanemise aega, kohta, objekti ja viimase väärtust, kuid süüdistuses on täielikult avamata omastamistahte manifesteerimise elulised asjaolud ehk see, millises käitumises seisnes eseme pööramine A.P. või kolmanda isiku kasuks. Süüdistuses piirdutakse kõnealuses küsimuses vaid tõdemusega, et A.P. „omastas“ süüdistuses nimetatud objekti. „Omastamine“ on süüteokoosseis ja teo nimetamine omastamiseks tähendab sellele teole karistusõigusliku hinnangu andmist, mitte teo eluliste asjaolude kirjeldamist. Nagu kolleegium eelnevalt kohtupraktikale tuginedes selgitas, peab süüdistuse sisu kajastama faktiliste (eluliste) asjaolude kirjeldust, mitte seaduses sätestatud süüteokoosseisu tunnuste – veel vähem üksnes süüteokoosseisu pealkirja – ümberkirjutust. Väitest, et süüdistatav „omastas“ süüdistuses nimetatud vara, pole võimalik aru saada, missuguses tegevuses või tegevusetuses seisnes süüdistatava selline käitumine, milles objektiivselt avaldus tema tahe muuta asja faktilist kuuluvust ehk käituda edaspidi ise või lasta kolmandal isikul käituda asja omavaldajana. Ka asjas nr 3-1-1-109-12 väljendatud Riigikohtu seisukohast järeldub üheselt, et olukorras, kus eseme enda või kolmanda isiku kasuks pööramist kirjeldatakse süüdistuses üldsõnaliselt kui „omastamist“, ei tohi kohus asuda omastamistahte manifesteerimist ise mingite – süüdistuses märkimata – käitumisaktidega sisustama.
  3. Menetletavas asjas asus maakohus seisukohale, et randaali äraviimisega (mõeldud ilmselt randaali äraviimist A.A. hoovist) jättis A.P. kannatanu K.K. sellest kestvalt ilma. Samuti võib maakohtu otsusest aru saada, et kohus käsitas omastamistahte manifesteerimisena A.P. poolt randaali (või selle müügisumma) endale jätmist. Võtmata hetkel seisukohta sellise järelduse materiaalõigusliku paikapidavuse kohta, märgib kolleegium, et A.P. süüdistuses pole märgitud, et süüdistatav pööras randaali enda kasuks seda A.A. (OÜ XX ) hoovi pealt ära viies ja/või K.K. le tagastamata jättes. Seega väljus maakohus kõnealust asjaolu tuvastades KrMS § 268 lg 1 ja lg 5 ls 1 nõuete vastaselt süüdistuse piirest, rikkudes nii KrMS § 339 lg 2 mõttes oluliselt kriminaalmenetlusõigust.
  4. Kuna A.P. süüdistuses ei kirjeldata selliseid faktilisi asjaolusid, mis oleksid õiguslikult hinnatavad kui võõra vallasasja või muu võõra vara enda kasuks pööramine

§ 201mõttes, tuleb A.P.

kuriteo tuvastamatuse tõttu

§ 201lg 2 p 1 järgi õigeks mõista.

II 15. Sõltumata eeltoodust leiab ringkonnakohus, et A.P. tuleks mõista

§ 201lg 2 p 1 järgi õigeks isegi juhul, kui oleks võimalik asuda seisukohale, et maakohus ei väljunud faktilisi asjaolusid tuvastades süüdistuse piiridest. 5

(8)16.

§ 201

kohaselt on valduses oleva vallasasja või isikule usaldatud muu vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine karistatav üksnes juhul, kui 1) see toimub ebaseaduslikult ja 2) vara on isikule võõras.

  1. A.P. le heidetakse süüdistuses ette „randaali X väärtusega 3500 eurot ning selle müügist saadud raha“ omastamist.
  2. Kolleegium märgib sissejuhatavalt, et süüdistuse selline sõnastus on vastuoluline, sest jääb arusaamatuks, kuidas oleks A.P. saanud omastada samaaegselt nii randaali kui ka selle müügist saadud raha. Juhul, kui A.P. omastanuks randaali, olnuks kuritegu sellega lõpule viidud ja selle võimalikust müügist saadud raha endale jätmist tulnuks vaadelda nn mittekaristatava järelteona, mille ebaõigus neeldub randaali omastamises.
  3. Maakohus tuvastas muu hulgas järgmised asjaolud, mida prokuratuur ei ole vaidlustanud: Kannatanu ja tunnistaja A.A. ütlused tõendavad, et randaal oli K.K. oma ning see oli antud A.A. tagatiseks laenatud külviku eest. Seega säilis K.K. omandiõigus, kuid valdus anti üle A.A.. Asjas ei ole vaidlust selles, et K.K. andis A.P. le nõusoleku randaali müümiseks. […] Tunnistaja A.A. ütlused tõendavad, et A.P. viis randaali tema hoovi pealt ära. […] Kohus leiab, et sellel hetkel, kui A.P. pani randaali treileri peale ja viis selle ära A.A. valdusest, sai ta randaali valduse endale ehk temast sai asja valdaja. Kuna A.P. l oli luba randaali müügiks, saab asuda seisukohale, et randaal X oli tema seaduslikus valduses, kuid tegemist oli tema jaoks võõra varaga. Selle omanikuks oli endiselt K.K. . […] K.K. ütlustega on tõendatud, et ta ei ole saanud tagasi randaali ega selle müügist saadud raha. Käesolevas asjas puuduvad tõendid selle kohta, kuhu A.P. randaali viis ning kas ta müüs selle maha või jättis selle endale. […] Samas ei ole käesolevas asjas oluline, kas ta jättis randaali endale või tegi sellega midagi muud, sest randaali äraviimisega jättis ta K.K. sellest kestvalt ilma. […] Oluline oli tema tahe luua endale asja suhtes omanikusarnane seisund, mida A.P. ka tegi. Kuna A.P. l puudus luba asja endale jätta või seda muul moel ära tarvitada ilma, et K.K. saaks oma vara kas tagasi või vara väärtuse endale, oli A.P. tegevus ebaseaduslik. […] A.P. teadis, et tal on K.K. nõusolek randaali müügiks, mitte randaali endale jätmiseks või sellest saadava raha endale jätmiseks. Randaali ära viies ning seda omanikule mitte tagasi andes, ta teadis, et ta võtab võõra vara endale ning jätab sellega omaniku K.K. sellest ilma. […]
  4. Seega nähtub maakohtu tuvastatud asjaoludest, et A.P. l oli randaali müümiseks selle omaniku K.K. nõusolek. See tähendab seda, et juhul, kui A.P. müüs K.K. randaali – mida maakohus pidas võimalikuks, ehkki mitte tõsikindlalt tuvastatuks – ei saa sellist käitumist käsitada

§ 201mõttes ebaseaduslikuna.

Riigikohus on selgitanud, et

§ 201kaitseb vara omaniku õigust vara käsutada.

Seega ei ole põhjust karistusõiguslikult reageerida, kui tegu pannakse toime vara omaniku nõusolekul – sellist tegu ei saa pidada ebaseaduslikuks omastamiskoosseisu mõttes. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-52-14, p 16) Järelikult ei saanud A.P. omastamistahte manifesteerimine seisneda randaali võõrandamises, ehkki üldjuhul on isiku valduses oleva võõra asja käsutamine vaadeldav selle pööramisena kolmanda isiku kasuks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. mai
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-23-14, p 21).
  5. Juhul, kui A.P. müüs K.K. nõusolekul viimasele kuuluva randaali, kuid jättis müügist saadud raha K.K. ga sõlmitud kokkulepet rikkudes K.K. le üle andmata, ei saa süüdistatava sellist käitumist vaadelda randaali müügist saadud raha omastamisena. Seda seetõttu, et erinevalt randaalist polnud selle müügist saadud raha A.P. le

§ 201mõttes „võõras“ vara.

Isikule on

§ 201mõttes võõras asi (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 49), mis ei ole tema omandis (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 19) või muu ese (TsÜS § 48), mis ei kuulu isiku vara (TsÜS § 66) hulka. Ostja poolt randaali eest A.P. le üle antud sularaha või talle üle kantud kontoraha ei saanud minna K.K. , vaid A.P. vara hulka. Kui ostja andis A.P. le randaali eest sularaha, siis selle kui vallasasja üleminekuks K.K. vara hulka puudusid asjaõigusseaduse 6

(8)§-dest 92–95 tulenevad alused. Kui A.P. le tasuti randaali eest ülekandega, siis tuleb silmas pidada, et nn kontoraha ehk nõue panga vastu kuulub kontoomanikule sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on kontoomaniku käsutusse jõudnud ja kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku ees (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. detsembri
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 19.1). Kolleegium märgib täiendavalt, et kui A.P. müüs K.K. nõusolekul viimasele kuuluva randaali, oli nende vahel tõenäoliselt komisjonileping (VÕS § 692). Kuna komisjonär tegutseb enda nimel, saab müügilepingu pooleks ja komisjonilepingu järgi omanikuks kõigepealt tema. Omandi ülekandmine komitendile toimub komisjonilepingu täitmise käigus saadu väljaandmiskohustuse täitmise eesmärgil ja vastavalt konkreetse komisjonieseme käsutamise suhtes kehtivatele nõuetele. Vallasasi tuleb anda komitendi valdusesse ja kanda talle omand üle. Komisjonär võib väljaandmiskohustuse täita ka omandamisvõimaluse loomisega, nt müügilepingust tulenevate nõuete loovutamisega. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  3. novembri
  4. a otsus asjas nr 3-2-1-128-15, p 11) Käesolevas kriminaalasjas ei ole tuvastatud asjaolusid, mis viitaksid võimalusele, et A.P. komisjonärina andis randaali eest saadud sularaha kui vallasasja valduse ja omandi üle K.K. le või loovutas viimale oma nõude panga vastu (kontoraha). Seega sõltumata sellest, kas A.P. sai randaali müügi korral selle eest ostjalt sularaha või kontoraha, läks see tema, mitte K.K. vara hulka. Seetõttu polnud see raha talle

§ 201mõttes võõras.

Ka asjaolu, kui K.K. l oli A.P. vastu viimasega sõlmitud lepingust tulenev randaali müügist saadud summa tasumise nõue, ei tähenda seda, et see osa A.P. varast, mille ta oleks pidanud lepingu täitmiseks K.K. le üle andma, oli süüdistatava jaoks

§ 201tähenduses võõras.

Kuna randaali (võimalikust) müügist saadud raha ei olnud A.P. jaoks

§ 201mõttes võõras vara, ei saanud ta seda raha ka omastada.

22. Väljaspool käesoleva kriminaalasja lahendamise piire märgib kolleegium, et kui isik (nt komisjonär) saab teiselt isikult (nt komitendilt) nõusoleku viimasele kuuluva eseme müümiseks, luues omanikule teadvalt ebaõige ettekujutuse enda valmisolekust asja müügist saadud raha omanikule üle anda, võib see teatud juhtudel olla karistatav

§ 209järgi kelmusena (nt nn lepingukelmus komisjonilepingu sõlmimisel).

Menetletavas asjas ei tugineta süüdistuses sellele, et A.P. l oli juba K.K. lt randaali müügiks nõusolekut saades tahtlus randaali müügisumma K.K. le tasumata jätta. Seetõttu poleks kolleegiumil KrMS § 268 lg-t 1 ja lg 5 ls-t 1 järgides võimalik kaaluda A.P. le süüdistuses etteheidetava teo ümberkvalifitseerimist kelmuseks isegi juhul, kui seda ei takistaks asjaolu, et

§ 209

lg 2 p 1 kui

§ 201

lg 2 p-ga 1 võrreldes raskemat karistust ette nägevat sätet kohaldades väljuks ringkonnakohus lubamatult süüdistatava kahjuks apellatsiooni piiridest (KrMS § 331 lg-d 2 ja 3 ning § 340).

  1. Maakohus viitas ka võimalusele, et A.P. ei müünudki K.K. randaali, vaid jättis selle hoopis endale. Ehkki sellist asjaolu pole tõsikindlalt tuvastatud, märgib kolleegium, et tulenevalt eelnevalt juba refereeritud kohtupraktikast, ei saa pelgalt randaali omanikule tagastamata jätmist käsitada selle ebaseadusliku pööramisena enda või kolmanda isiku kasuks (Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-109-12, p 9 ja otsus asjas nr 3-1-1-99-15, p-d 26–30). Kohtuotsuses – rääkimata süüdistusest – pole välja toodud konkreetseid asjaolusid, mis jätaksid objektiivsele kõrvaltvaatajale mulje, et A.P. ei jätkanud randaali valdamist võõrvaldajana, vaid omavaldajana, s.t võttis faktilise omanikustaatuse üle. Näiteks pole süüdistuses väidetud ega maakohtu otsuses tuvastatud, et A.P. asunuks randaali K.K. eest aktiivselt varjama (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. juuni
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-49-16, p-d 1.3, 12 ja 18). 7

(8)
  1. Sarnaselt ei saa ka pelgalt A.P. poolt randaali äraviimist A.A. hoovist käsitada selle ebaseadusliku enda või kolmanda isiku kasuks pööramisena, sest selline tegevus oli hõlmatud K.K. antud nõusolekust randaal maha müüa, lisaks ei olnud tegemist teoga, mis jätnuks objektiivsele kõrvaltvaldajale mulje omanikustaatuse ülevõtmisest. Kõnealuses küsimuses on maakohtu otsus ka mõneti vastuoluline. Nii asus kohus esmalt seisukohale, et kuna A.P. l oli luba randaali müügiks, sai ta seda A.A. valdusest ära viies randaali seaduslikuks valdajaks. Samas leidis kohus hiljem, et just randaali A.A. juurest äraviimisega jättis süüdistatav K.K. sellest asjast kestvalt ilma.
  2. Kokkuvõttes ei võimalda maakohtu tuvastatud asjaolud – isegi, kui oleks võimalik jätta kõrvale käesoleva otsuse I osas käsitletud kohtu väljumine süüdistuse piiridest – asuda seisukohale, et A.P. käitumine on materiaalõiguslikult käsitatav K.K. randaali või siis selle müügist saadud raha omastamisena. Samuti ei ole K.K. teos tuvastatavad ühegi teise kuriteo tunnused. Seega tuleb K.K. ka otsuse käesolevas osas toodud põhjustel kuriteo tuvastamatuse tõttu õigeks mõista. III
  3. Kuna ringkonnakohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse, tuleb K.K. tsiviilhagi jätta KrMS § 310 lg 2 alusel kriminaalmenetluses läbi vaatamata. Sõltumata sellest peab kolleegium vajalikuks märkida, et maakohus kvalifitseeris K.K. nõude A.P. vastu ekslikult deliktiõiguslikul alusel, s.o VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 järgi. Kohtu tuvastatud asjaoludel oli K.K. l ja A.P. l seoses randaali kasutamise ja käsutamisega lepinguline suhe. VÕS § 1044 lg 2 välistab üldjuhul võimaluse nõuda lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist võlaõigusseaduse
  4. peatüki sätete (s.o deliktiõiguslikul) alusel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. juuni
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-41-16, p 16). Seega tulnuks ka K.K. kahju hüvitamise nõuet käsitleda lepingulisel alusel tekkinud nõudena. IV
  7. Otsuse I ja II osas toodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2 ja 3 ning § 340 lg 2 p-st 1, tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
  8. veebruari
  9. a otsuse ja mõistab A.P.

§ 201lg 2 p 1 järgi õigeks.

K.K. tsiviilhagi jätab kolleegium läbi vaatamata. Kannatanul on õigus esitada sama nõue A.P. vastu uuesti tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Kaitsja apellatsioon tuleb rahuldada. Samas ei pea kolleegium A.P. õigeksmõistmise tõttu vajalikuks käsitleda apellandi kõiki väiteid, sh neid, milles vaidlustatakse süüdistuses märgitud randaali kuuluvust ja väärtust. Juhan Sarv Tiit Lõhmus Aarne Sarjas (allkirjastatud digitaalselt) 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.