) § 125 lg 2 ja § 106 alusel). 2 MAAKOHTU LAHEND 3. Tartu Maakohus jättis 11.08.2017 otsusega hagi rahuldamata ja kostjate menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, mõistis hagejalt välja Eesti Vabariigi kasuks menetluskuluna kostjatele 1 ja 2 riigi õigusabi korras määratud advokaadi tasu ja kulu kokku koos käibemaksuga 335 eurot ja 40 senti ning menetluskulude tasumisega viivitamise korral viivis tasumata menetluskulult kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Maakohus jättis kostja 3 menetluskulude rahalise suurus kindlaks määramata. Maakohtu põhjenduste kohaselt nõustus kohus hageja käsitlusega selles, et tähtsust ei oma asjaolu, kas kostja 1 ja kostja 2 on kunagi olnud või soovinud saada UÜ Alterstar täisosanikuks. Valga notar Katri Kutsari poolt 21.10.2013 väljastatud pärimistunnistuse kohaselt on 11.09.2013 surnud O.E. pärijateks ½ suuruses mõttelises osas kostja 1 ja ½ suuruses mõttelises osas kostja 2 (tl 8). Alterstar OÜ e-äriregistri väljatrükist nähtuvalt oli O.E. (surnud) nimetatud ettevõtte täisosanik ajavahemikul 13.07.2007 kuni 18.09.2013 (tl 6-7). Seega kuulus pärandaja vara hulka ja kostjad 1 ja 2 kui pärijad omandasid muuhulgas ka UÜga Alterstar seotud õigused ja kohustused. Maakohus ei nõustunud kostjate 1 ja 2 seisukohaga, et pärimistunnistuse kohaselt on viidatud kostjate poolt päritud vaid osa 11.09.2013 surnud O.E. varast ja päritud varaks on ainult Valga linnas, Viljandi tn 49 asunud kinnistu. Notari poolt tõendatud pärimistunnistus saab kinnitada selles märgitud isikute pärimisõigust ja selle ulatust, mitte ei määra kindlaks päritava vara nimekirja (pärimisseaduse (PärS) § 171 lg 1). Pärimistunnistuses märgitud aadress Valga linn, Viljandi tn 49 on tõlgendatav kui pärijate elukoht, mitte kui päritud vara. E-äriregistri väljatrükist nähtuvalt oli ettevõte nimega Alterstar õiguslikuks vormiks perioodil 13.07.2007 kuni 13.01.2014 usaldusühing, alates 13.01.2014 on õiguslikuks vormiks osaühing (tl 6-7). Kannetest nähtuvalt on kostja 3 olnud täisosanik perioodil 25.10.2013 kuni 13.01.2014 ja alates 13.01.2014 on kostja 3 juhatuse liige. Maakohus tuvastas ka kostja 3 võlgnevuse tasumise kohustuse õiguslikud alused. Kostja 3 on olnud usaldusühingu Alterstar täisosanik, kujundanud usaldusühingu ümber osaühinguks, on osaühingu juhatuse liige ja vastutab seaduses sätestatud eelduste järgi nimetatud ettevõtte kohustuste eest (
Hageja nõue põhineb Sanmerand OÜ ja Alterstar UÜ vahel 01.04.2012 sõlmitud äriruumi üürilepingu nr 29 alusel esitatud kuid tasumata jäetud arvetel (tl 12-14). Viidatud äriruumi üürilepingus punktis 2 on kokku lepitud, et üüri tuleb tasuda igas kalendrikuus hiljemalt järgneva kuu
lg 2 ei ole kohaldatav eelkõige seetõttu, et kostjad, muuhulgas ka kostja 3, ei ole Alterstar OÜ endised osanikud. Kostjad 1 ja 2 ei ole olnud täisosanikud ega ka juhatuse endised ega praegused liikmed, kostja 3 oli usaldusühingu Alterstar täisosanik ja on Alterstar OÜ juhatuse liige. E-äriregistri kande kohaselt on osaniku kostja 3 osamaks 500 eurot. Tulenevalt nõude olemuselt so äriruumi üürilepingust, mille täitmine toimub igakuiselt ja tegemist on korduvate kohustustega, ei saa asuda seisukohale, et usaldusühingu Alterstar ümberkujundamise ajal, so 13.01.2014 oli kohustuse täitmise tähtpäev saabunud. Kahju hüvitamise kohustus tekib juhatuse liikmel üksnes siis, kui võlausaldajal on tekkinud kahju juhatuse liikme õigusvastase tegevuse või tegevusetusega ning juhatuse liige ei tõenda, et kahju ei tekkinud tema süül. Hagiavalduses ei ole esile toodud asjaolusid, millest saaks järeldada kostja 3 kui juhatuse liikme õigusvastast tegevust või tegevusetust. Eeltoodu alusel ei ole
Maakohus leidis, et korduvate kohustuste täitmise aegumisel tuleb lähtuda TsÜS § 154 lg 1 sätestatust. Hageja nõude kohaselt on kostjatel tasumata alljärgnevad arved: 31.12.2012 arve nr 102, kokku summas 438,68 eurot, tasutud 204,68 eurot, jääb tasuda 234 eurot (tl 19); 31.01.2013 arve nr 8, summas kokku 454,80 maksetähtaeg 14.02.2013 (tl 18); 28.02.2013 arve nr 29 summas kokku 342,01 eurot, maksetähtaeg 14.03.2013 (tl 17); 31.03.2013 arve nr 48 summas 366,25 eurot, maksetähtaeg 14.04.2013 (tl 16); 30.09.2013 arve nr 164 summas kokku 157,25 eurot, maksetähtaeg 14.10.2013 (tl 15). Seega on kõik esitatud arved muutunud sissenõutavaks 2013 aastal. Korduvate kohustuste nõude aegumistähtaeg algas 01.01.2014 kell 00.00 ja lõppes 31.12.2016 kell 24.00 (RKTKo nr 3-2-1-95-08 p 11). Hagi on esitatud 10.03.2017 ja hageja esitatud nõue kostjate vastu on aegunud. Kuna ka poolte vahel sõlmitud äriruumi üürilepingus nr 29 on kokku lepitud viivise tasumise kohustus iga viivitatud päeva eest, on tegemist korduva kohustusega. Seega muutus ka viivisenõue sissenõutavaks 2013 aastal ja seda olenemata sellest, et hageja on justkui viivise 4 eest esitanud arve ca aasta pärast põhiarve tasumata jätmist. Viimase arve makstähtaeg oli 14.10.2013, viivisearve on esitatud 25.08.
ja § 102 lg 2 koostoime tõttu usaldusühingu Alterstar nende kohustuste eest, mis on tekkinud enne täisosaniku surma, kui nende kohustuste täitmise tähtpäev on saabunud või saabub viie aasta jooksul, arvates lahkumisest. Isegi siis, kui praegusel juhul ei kehtiks TsÜS § 154 lg 1 järgne 10 aastane aegumistähtaeg, vastutavad kostjad 1 ja 2 ikkagi
lg 2 alusel, sest ka 5 aastat ei ole ühegi arve puhul möödunud; 2) on ekslik maakohtu seisukoht, et
§-d 102 lg 2 ja 495 ei ole kohaldatavad ühegi kostja suhtes, sest kostjad ei ole olnud Alterstar OÜ endised osanikud. Asjaolu, kas mõni kostja on olnud osaühing Alterstar osanik või mitte, ei oma praeguses vaidluses mingisugust tähtsust, sest loeb vaid see, kes on olnud usaldusühing Alterstar täisosanikud või on surnud täisosaniku pärijad; 3) on kohus tuvastanud, et usaldusühingul Alterstar oli vaidlusalune kohustus tekkinud perioodil 31.12.2012 kuni 30.09.2013 ning et korduvate kohustuste nõude aegumistähtaeg algas 01.01.2014. Sellises olukorras on arusaamatu, miks kohus leidis, et
5 Kuna usaldusühingul seadus juhatuse olemasolu ette ei näe, kuid osaühingul peab juhatus kindlasti olema, ning kuna kohus on käsitlenud juhatuse liikme vastutust, siis see viitabki selgelt, et kohus on segi ajanud osaühingu ja usaldusühingu; 4) ei ole kostja 3 vastu hagi esitatud mitte seetõttu, et osaühingu juhatuse liige kostja 3 oleks hagejale tekitanud õigusvastane tegevusega mingisugust kahju, vaid seetõttu, et kostja 3 usaldusühingu täisosanikuna on keeldunud täitmast talle seadusega pandud kohustust tasuda oma vara arvelt vähemalt 5 aasta jooksul usaldusühingu kohustused, mis on tuvastatud kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-14-28121; 5) ei ole haginõue aegunud 3 aastaga, nagu väidab ekslikult maakohus, vaid antud juhul on tegu usaldusühingu vastu esitatud nõudega ja seetõttu on lubatud täisosanike ja/või täisosanike pärijate vastu esitada nõue 5 aasta jooksul (
Maakohus on tuvastanud, et hagi aegumine algas 01.01.2014, siis järelikult aegub pragune hagi alles 01.01.
Kostjad 1 ja 2 ei ole usaldusühingu endised osanikud, kuivõrd endiste osanikena on mainitud sättes sõnaselgelt mõeldud isikuid, kes on usaldusühingust lahkunud või väljaarvatud; 2) arusaamatu on hageja väide, et juhul kui ei kehtiks TsÜS § 154 lg 1 tulenev 10-aastane aegumistähtaeg, vastutavad kostjad 1 ja 2 siiski
Antud norm sätestab olukorda, kus enne endise osaniku lahkumist tekkinud kohustuse sissenõutavaks muutumise tähtpäev on enne osaniku lahkumist või väljaarvamist saabunud või saabub viie aasta jooksul. See norm ei reguleeri nõude aegumist; 3) on hageja nõue alusetu põhjusel, et kostjad 1 ja 2 ei ole kunagi olnud usaldusühingu Alterstar täisosanikud.
lg 2 järgi kohaldatakse usaldusühingule täisühingu sätteid, on
lg 1 kohaselt osaniku surma korral pärijatel õigus täisühingusse astuda, kui see on ühingulepinguga ette nähtud või kui sellega nõustuvad kõik osanikud. Seega ei saa pärija automaatselt astuda täisosaniku asemele ja kõik pärandaja õigused ja kohustused usaldusühingus ei lähe pärijatele üle. Kostjad 1 ja 2 ei asunud pärandi vastuvõtmisel O.E. kohale usaldusühingus Alterstar. Kostjad 1 ja 2 ei ole ka kunagi soovinud usaldusühingusse astuda. Kostjad 1 ja 2 on andnud vaid nõusoleku, et usaldusühingu täisosaniku staatuse omandaks kostja
. Maakohus tuvastas otsuse p-s 8.1.1., et kostjad 1 ja 2 ei ole olnud täisosanikud ega ka juhatuse endised ega praegused liikmed. Apellatsioonkaebuses seda kohtu tuvastatud asjaolu vaidlustatud ei ole. Seega lähtub ringkonnakohus, arvestades TsMS § 652 lg 1 p 1, maakohtu poolt tuvastatud asjaolust.
(redaktsioon 12.07.2013 - 31.12.2013) lg 1 kohaselt isik, kes saab täisühingu osanikuks, vastutab ka ühingu nende kohustuste eest, mis on tekkinud enne tema osanikuks saamist. Lg 2 kohaselt vastutab täisühingu endine osanik solidaarselt teiste osanikega ka täisühingu selle kohustuse eest, mis on tekkinud enne tema lahkumise või väljaarvamise äriregistrisse kandmist, kui selle kohustuse täitmise tähtpäev on saabunud või saabub viie aasta jooksul, arvates lahkumisest või väljaarvamisest. Ringkonnakohus leiab, et
lg 2 alusel ei teki eraldi nõuet täisühingu osaniku vastu ning sellest tulenevalt ei saa täisühingu osaniku vastu esitatud nõude aegumisele kohaldada seadusest tuleneva nõude aegumistähtaega (TsÜS § 149).
lg 2 on osaniku täiendavat vastutust reguleeriv säte ning Riigikohtu hinnangul saab võlausaldaja esitada viidatud sätte alusel täisühingu osaniku vastu nõude, mis tal on täisühingu vastu, kuid mida tal ei õnnestu täisühingu vara arvel rahuldada. Seega saab võlausaldaja nõuda täisühingu kohustuse täitmist täiendavalt täisühingu osanikult. Kuna osanikult saab nõuda täisühingu kohustuse täitmist ja osaniku vastu eraldi õiguslikul alusel nõuet ei teki, tuleb osaniku vastu esitatud nõue kvalifitseerida täisühingu vastu esitatud nõude järgi ning nõude aegumisele kohaldada täisühingu vastu esitatud nõude aegumise tähtaja kohta sätestatut (RKTKo 30.04.2014, 3-2-1-28-14 p 12,13). Eeltoodust tulenevalt saab ringkonnakohtu arvates hageja esitada kostjate vastu nõude korduvate kohustuste täitmiseks ning nõude aegumistähtaeg algas selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutus sissenõutavaks. Maakohus jättis põhjendatult hagi aegumise tõttu rahuldamata ja tuvastas õigesti, et hageja nõue aegus 31.12.2016. 10. Ringkonnakohus jätab TsMS § 171 lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda, kuna apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus mõistab hagejalt TsMS § 190 lg 4 kohaselt välja riigi kasuks A.A. ja M.M. riigi õigusabi kulu, kuna riigi õigusabi osutajale 7 hüvitati see kulu riigieelarveliste vahendite menetluskulusid ei ole kostjad esitanud. /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja arvel. /digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp 8 Muid hüvitamisele kuuluvaid /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.