1-17-7051/57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg

1. märts 2018 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-17-7051 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Kriminaalasi Taavi Saukkonen süüdistuses KarS § 121 lg 2 p-de 2,3 alusel üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
2. detsembri 2017 otsus Apellatsiooni esitaja Advokaat Eve Laine Prokurör Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Raul Heido Süüdistatav Taavi Saukkonen, isikukood: 38308245713, elukoht XXX (viibib Tartu Vanglas); Eesti Vabariigi kodanik, XXX. Varem kriminaal- ja väärteokorras karistatud. Kahtlustatavana kinni peetud
3. juunil 2017, vahistatud
4. juunil 2017 RESOLUTSIOON
5. Jätta Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
6. detsembri 2017 otsus muutmata.
7. Apellatsioon jätta rahuldamata.
8. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Ann Saar apellatsioonimenetluses Taavi Saukkonenile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 288 (kakssada kaheksakümmend kaheksa) eurot, sh käibemaks 48 (nelikümmend kaheksa) eurot.
9. Mõista Taavi Saukkonenilt menetluskulu katteks Eesti Vabariigi kasuks välja 288 eurot, sh käibemaks 48 eurot.
10. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik.
11. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. EDASIKAEBAMISE KORD: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistatavatel ja kannatanutel on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. Tartu Maakohtu
13. detsembri
14. a otsusega tunnistati Taavi Saukkonen süüdi KarS § 121 lg 2 p-de 2,3 järgi ning mõisteti karistuseks 6 kuud vangistust. KarS § 74 lg 5 ja § 65 lg 2 alusel suurendati vangistust Tartu Maakohtu
15. aprilli
16. a otsusega mõistetud ära kandmata vangistuse – 2 aastat 11 kuud ja 28 päeva, võrra. T. Saukkoneni liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 5 kuud ja 28 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati T. Saukkoneni eelvangistus alates
17. juunist
18. a karistusaja hulka. T. Saukkoneni vangistuse kandmise algusajaks loeti
19. juuni
20. Tõkend vahistamine jäeti muutmata ja tühistatakse kohtuotsuse jõustumisel. T. Saukkonenilt mõisteti välja menetluskulud ja lahendati asitõendiga seotud küsimus.
21. Süüdistuse kohaselt T. Saukkonen, isikuna, keda on Tartu Maakohtu
22. aprilli
23. a otsusega karistatud KarS § 121 lg 2 p-de 2,3 järgi, pani taas toime kehalise väärkohtlemise
24. juunil
25. a ajavahemikus kella 14:00 – 14.50 vahel Tartus XXX korteris. Ta haaras kätega jõuliselt kahel korral oma elukaaslase J.S. õlavartest, lõi teda rusikaga paremale poole alaselja piirkonda ja tiris kannatanu uksest välja. Sellise tegevusega põhjustas ta kannatanule füüsilist valu ja kriimustuse parema käe küünarnuki juures. T. Saukkonen pani toime KarS § 121 lg 2 p-de 2,3 järgi kvalifitseeritava kuriteo – korduvalt lähisuhtes teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise. MAAKOHTU OTSUSE PÕHIMOTIIVID
26. Kohus leidis, et süüdistatava süü on tõendatud. Oma otsust põhistas kohus järgmiselt. 3.1 T. Saukkoneni süü luges kohus tõendatuks H.P. poolt Häirekeskusesse numbrile 112
27. juunil 2017.a kell 14:52 tehtud kõne salvestisega. Lisaks kinnitavad teo toimepanemist
28. juuni 2017.a patrullileht ja sama kuupäeva kandvad, lähisuhtevägivalla infoleht, indikaatorvahendi kasutamise, joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise ja isikusamasuse tuvastamise ja T. Saukkoneni kahtlustatavana kinnipidamise protokoll. Kannatanu J.S. läbivaatuse kohta koostatud isiku läbivaatuse protokoll ning tunnistajate K.M. , H.P. , M.R. , V.R. ja M.V. ütlused ning Eesti Haigekassa teatis kogumis tõendavad süüteo toimepanemist süüdistusaktis näidatud asjaoludel. Kuna eelkajastatud tõenditest nähtuvad asjaolud on omavahel kooskõlas, ei kahelnud kohus selles, et
29. juunil 2017.a pärastlõunasel ajal enne kella 14:50 T. Saukkonen Tartus XXX korteris hoidis enda elukaaslast J.S. t õlavartest jõuliselt kinni ning lõi J.S. le rusikaga alaselja piirkonda, millega põhjustas vasturabelevale ja tema juurest põgeneda püüdvale J.S. le füüsilist valu ning marrastusekriimustuse parema käe küünarnuki juures. 3.2 Kriminaalasja lahendamise seisukohalt olulistes ning omavahel loogilises kooskõlas olevatest tõenditest lahkenvad kannatanu J.S. ja süüdistatava T. Saukkoneni kohtulikul uurimisel antud ütlused. Kannatanu ja süüdistatava ütlused osas, milles need lahknesid ülejäänud tõendikogumist, jättis kohus tõendikogumist välja. 3.3 Kuna patrullileht ja lähisuhte vägivalla infoleht on täidetud patrullpolitseinikele kannatanu J.S. poolt avaldatu alusel ning ka patrullpolitseinike V.R. ja M.V. ütlustest nähtuv on kooskõlas patrullilehel ja lähisuhte vägivalla infolehel ning isiku läbivaatuse protokollis kajastatuga, siis ei kahelnud kohus nendest tõenditest nähtuva tõele vastavuses ja luges süüteo tõendatuks. 3.4 T. Saukkonen kasutas elukaaslase suhtes süüdistusaktis kirjeldatud füüsilist vägivalda tahtlikult, s.o vähemalt kaudse tahtlusega. Tugevajõuliselt enda elukaaslasel õlgade piirkonnast õlavartest kinni hoides ja pigistades ning rusikaga elukaaslasele alaselja piirkonda lüües, elukaaslast tema vasturabelemisel ja põgenemisel kriimustamisel pidi T. Saukkonen pidama võimalikuks ja vähemalt möönma, et põhjustab sellega elukaaslasele füüsilist valu ning kahjustab marrastuse-kriimustusega elukaaslase tervist. 2 3.5 T. Saukkoneni käitumises puuduvad õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Käitumise õigusvastasust ei välista tema väited selle kohta, et ta alkoholijoobes viibimise tõttu enda käitumist elukaaslase suhtes ei mäleta ega asjaolu, et kannatanu muutis kohtulikul uurimisel olulisel määral enda kohtueelsel uurimisel antud ütlusi, öeldes neist süüdistuse seisukohalt olulises osas lahti. APELLATSIOON
30. Kaitsja taotleb tühistada Tartu Maakohtu
31. detsembri
32. a otsus ning teha uus otsus, millega mõista süüdistatav õigeks. Alternatiivselt taotletakse tühistada kohtuotsus ja saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks. Apellatsiooni rahuldamata jätmise korral võimaldada T. Saukkonenil tasuda menetluskulud 1 aasta jooksul. 4.1 Kohtulik uurimine oli ühekülgne. T. Saukkoneni süü J.S. kehalises väärkohtlemises ei ole veenvalt tõendatud. Kohus jättis alusetult arvestamata J.S. kohtulikul uurimisel antud ütlused jättes samas arvestamata KrMS § 61 printsiibid ning asjaolu, et kõrvaldamata kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Kohus jättis ära näitamata, miks ta J.S. ütlusi usaldusväärseteks ei pea, mis kujutab endast KrMS § 337 lg 1 p 7 rikkumist. 4.2 Süüdistus rajaneb eelkõige ja vahetult J.S. poolt kohtueelses menetluses antud ütlustel. Kohus on hinnanud olemasolevaid tõendeid ühekülgselt ning jätnud süüdistuse versiooni kõrvutamata teiste võimalike versioonidega juhtunust. 4.3 Kohus on andnud väära hinnangu K.M. , V.R. ja M.V. ütlustest nähtuvale asjaolule, et kannatanu oli
33. juunil 2017 peretüli järel äärmiselt endast väljas. Tunnistajate ütlustest on kohus teinud järelduse, et kannatanul oli T. Saukkoneni eest hirm, mille põhjustas äsja kannatanu suhtes toime pandud valu tekitav füüsiline vägivald. Kohus ei ole arvestanud, et
34. juunil
35. a toimunud sündmused olid eelmisel päeval toimunu vahetu jätk, mis mõjutas kannatanu edasist käitumist. 4.4 Tunnistaja H.P. ütlusi arvestades nähtub muu hulgas, et kannatanu sattus hüsteeriasse sellest, et T. Saukkonen uksest sisse sai, aga mitte vägivallast. Kannatanu sõnul viibis ta sel hetkel koos lapsega magamistoas, mis välistab võimaluse, et T. Saukkonen oleks kohe korterisse sisenemisel saanud kannatanu suhtes mingit vägivalda rakendada. Seda, et kannatanul oli hirm just tulevikus toimuda võiva vägivalla ees, toetavad tunnistaja K.M. ütlused. Seega ei saa pelgalt kannatanu hirmu põhjal järeldada, et T. Saukonen oli selleks ajaks, kui tunnistaja K.M. kannatanu oma korterisse kutsus, kannatanu suhtes juba toime pannud süüdistuses märgitud kuriteo. 4.5 Kannatanu käitumine kohtuistungil kinnitab, et tegemist on keskmisest emotsionaalsema isikuga, kellele pisarate käepärasus ongi omane. 4.6 Kohus ei ole andnud hinnangut kannatanu kohtus antud ütlustele, et ta oli šokis ja tundis T. Saukkoneni suhtes pettumust ja viha, mis mõjutasid teda kohtueelses menetluses väitma, et T. Saukkonen põhjustas füüsilist valu ja kriimustuse käsivarrele. Kohus on teinud vale järelduse, et kannatanu hirmunud olek oli põhjustatud tingimata T. Saukkoneni vägivallast. 4.7 Kohtuotsuse tegemisel tuleb arvesse võtta kannatanu J.S. kohtulikul uurimisel antud ütlused, milles kannatanu eitab temale T. Saukkoneni poolt talle füüsilise valu ja kriimustuse tekitamist. Ütluste muutmist on kannatanu veenvalt põhjendanud ja need põhjendused eluliselt usutavad. 3 4.8 Kannatanu ütlusi, et tema õlavartest kinnihoidmine ei põhjustanud talle füüsilist valu, toetab asjaolu, et tema õlavartel ei tuvastatud mitte mingisuguseid vägivallale viitavaid jälgi. 4.9 Kuna J.S. kohtueelses menetluses antud ütlused on ebaõiged, osutuvad ebaõigeteks ka patrullpolitseile antud selgitused. Asja materjalide põhjalikul analüüsimisel selgub, et politseipatrulli väljakutsumise tegelik põhjus oli majarahu üldine rikkumine. 4.10 Käesoleval juhul selgub kriminaalasja materjalidest, et kuriteost teatajad on segi ajanud peretüli ja perevägivalla KarS § 121 mõttes. 4.11 Vangistuses viibimise tõttu on ebatõenäoline, et T. Saukkonenil oleks võimalik teenida menetluskulude tasumiseks piisavat töötasu. Töö saamine vanglas ei olene T. Saukkonenist. Küll aga oleks väljamõistetud ja väljamõistetavate menetluskulude tasumine võimalik 1 aasta jooksul, sest T. Saukkonen saaks menetluskuludeks raha laenata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED
36. Apellant taotleb esmalt maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ning T. Saukkoneni õigeksmõistmist, alternatiivselt kohtuotsuse tühistamist ning kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks ning eeltoodud taotluste rahuldamata jätmise korral kohtuotsuse tühistamist menetluskulude osas ning võimaldada süüdistataval väljamõistetud ja väljamõistetavaid menetluskulusid tasuda 1 aasta jooksul. 5.1 Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tutvus kriminaalasja materjalidega ning leiab, et apellatsiooni üheski taotletud osas edu ei saada. 5.2 Kaebusest nähtuvalt ei olda nõus kriminaalasjas kogutud tõenditele maakohtu poolt antud hinnangutega, soovitakse tõendite ümberhindamist kaebuses toodud viisil ning selle tulemina süüdistatava õigeksmõistmist. Ringkonnakohus leiab, et maakohus hindas tõendeid vastavuses menetlusõiguses sätestatud põhimõtetega ning hinnangu tulemina põhjendas asjakohaselt, millistel põhjustel tõendikogum kinnitab maakohtu siseveendumust süüdistatava T. Saukkoneni süü tõendatuses talle süüks arvatud kuriteos. Ringkonnakohtul puuduvad vähimadki menetlusõiguslikud etteheited maakohtule tõendite hindamise ning kohtuotsuse põhjendatuse aspektist. Seetõttu nõustub ringkonnakohus maakohtuga tõendite hindamisel ning materiaalõiguse kohaldamisel, mistõttu KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel maakohtu vastavaid seisukohti üle ei korda. Apellatsioonis esitatud seisukohtadele vastab ringkonnakohus järgmist.
37. Kaebuses leitakse, et maakohtus oli kohtulik uurimine ühekülgne. 6.1 Ringkonnakohtule jääb eeltoodud väide paljasõnaliseks, kuna apellatsioonist ei selgu, millistele asjaoludele kaebaja eeltoodut väites tugineb. Apellatsioonist nähtuvalt ei ole kaebaja nõus tõenditele antud hinnangutega, heites maakohtule ette tõendite ühekülgset hindamist. Kuna kaebeargument kohtuliku uurimise ühekülgsusest on kaebuses põhistamata, jätab ringkonnakohus selle tähelepanuta. Eeltoodust tulenevalt jääb rahuldamata apellandi taotlus tühistada kohtuotsus ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks maakohtule. Ühtegi kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, mis tingiks eelnimetatud taotluse rahuldamise, ringkonnakohus ei tuvastanud.
38. Nagu eelnevalt märgitud, ei ole apellant rahul maakohtu poolt tõenditele antud hinnangutega, taotleb apellatsiooniastmes neile teistsuguse hinnangu andmist ning selle tulemusena süüdistatava T. Saukkoneni õigeksmõistmist elukaaslase kehalises väärkohtlemises. 4 7.1 Esmalt ei ole kaebaja rahul sellega, et maakohus ei arvestanud kannatanu J.S. kohtulikul uurimisel antud, varasemast erinevate ütlustega. Maakohus ei ole kannatanu ütlustega mittearvestamist piisavalt kohtuotsuses põhjendanud. 7.1.1 Puutuvalt kannatanu J.S. ütlustesse märgib ringkonnakohus esmalt, et maakohus on kannatanu ütlusi hinnanud menetluslikult veatult. Kohtuistungil selgitas kannatanu, et 4.juunil 2017 toimunud tüli käigus süüdistatav talle füüsilist valu ei põhjustanud, kuigi hoidis õlavarrest kinni. Kuna kannatanu andis eeluurimisel antutega võrreldes teistsuguseid ütlusi, avaldati KrMS § 289 lg 1,2 alusel kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused tema ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Kannatanu põhjendas ütluste muutmisest sellega, et oli kohtueelsel uurimisel endast väljas, emotsioonid käisid üle pea. Kriminaalasjast on teada, süüdistatava T. Saukkoneni ütluste kohaselt usub ta, et süüdistuses kirjeldatud vägivalda pole ta kasutanud. Sündmusi alkoholijoobe tõttu ta ei mäletanud, mälu taastus arestimajas ning süüd esitatud süüdistuses ta ei tunnistanud. 7.1.2 Maakohus hindas süüdistatava ja kannatanu kohtuistungil antud ütlusi ning asus seisukohale, et kuna kriminaalasja lahendamise seisukohalt olulistes asjaoludes lahknevad ülejäänud tõendikogumist ainsatena kannatanu kohtus antud ütlused ja süüdistatava ütlused, siis kohus süüdistatava ja kannatanu ütlustest, mis lahknevad ülejäänud tõenditest, ei lähtu ning rajab otsuse omavahel loogilises kooskõlas olevate tõendite kogumile. 7.1.3 Ringkonnakohus leiab, et maakohus on eeltoodud järeldust tehes kohaldanud õigesti menetlusõigust, s.t kohtul puudub menetluslik õigus rajada kohtuotsus tõenditele (kannatanu J.S. kohtus antud ütlused ning süüdistatava ütlused), mis on vastuolus teiste kogutud tõenditega ning ebausaldusväärne (kannatanu ütlused kohtus, mis on olulistes tõendamiseseme asjaoludes erinevad varem antud ütlustest). Seega on apellandi etteheide maakohtule selles, et kohus on jätnud kannatanu kohtus antud ütlused tähelepanuta põhjendamatult, ebaõige ning vastuolus kriminaalmenetlusseaduse põhimõttega tõendite hindamisel. 7.2 Apellant leiab, et maakohus hindas tõendeid ühekülgselt ning jättis süüdistuse versiooni kõrvutamata teiste võimalike versioonidega juhtunust. Kaebaja arvates ei välista kohtu poolt aluseks võetud tõendid muid versioone. Kohus ei ole arvestanud, et ülejäänud tõendid koguti eeldusel, et kannatanu J.S. esialgsed ütlused on tõesed. 7.2.1 Ringkonnakohtu jaoks jäävad apellandi eeltoodud väited arusaamatuteks esmalt seetõttu, et kaebusest ei selgu, milliseid versioone toimunust pidi kohus veel kaaluma. Samuti ei ole võimalik mõista, milles seisnes kohtueelse menetleja eksimus tõendite kogumisel. 7.2.2 Vastavalt KrMS § 268 lg-le 1 toimub kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Seega on kohtu ülesanne teha kindlaks, kas süüdistatavale esitatud süüdistus on kohtule esitatud tõenditega tõendatud. Juhul kui aga tõendid selliseks järelduseks alust ei anna, mõistetakse isik õigeks. Antud juhul kohus leidis, et tõendikogum kinnitab T. Saukkonenile esitatud süüdistust vägivallateos oma elukaaslase J.S. suhtes. 7.3 Apellandi arvates on maakohus andnud väära hinnangu tunnistajate K.M. , V.R. ja M.V. ütlustest nähtuvale asjaolule, et kannatanu oli 4.juunil 2017 peretüli järel äärmiselt endast väljas. Apellandi arvates võib kannatanu ütlustest tõsikindlalt järeldada, et kannatanu oli šokis hoopis seetõttu, et kohale tuli politsei ja seda nägid naabrid. 5 7.3.1 Maakohus tuvastas ringkonnakohtu hinnangul õigesti ja põhjendatult, et kannatanu J.S. nö endast väljas oleku põhjuseks oli T. Saukkoneni poolt tema suhtes kasutatud vägivald, ning apellandi väite kohtu väärast hinnangust tunnistajate ütlustele, loeb ringkonnakohus alusetuks. Kaitsja järeldus sellest, et kannatanu emotsionaalne seisund oli tingitud politsei väljakutsumisest ning selle nägemisest naabrite poolt, on täielikult meelevaldne ning see on ümber lükatud tunnistajate ütlustega. Siinkohal ei hakka apellatsioonikohus eraldi veelkord välja tooma tunnistajate vastavaid ütlusi, sest maakohtu otsuses on need vajalikus ulatuses juba kajastatud. 7.4 Kaitsja osutab tunnistaja H.P. ütlustele, millest muuhulgas järeldub, et kannatanu J.S. sattus hüsteeriasse sellest, et T. Saukkonen pärast pool tundi uksele prõmmimist sai uksest sisse, mitte aga vägivallast. Kaebaja arvates asjaolu, et kannatanul võis olla hirm tulevikus aset leidva võimaliku vägivalla ees, nähtub ka tunnistaja K.M. ütlustest. 7.4.1 Ringkonnakohus ei nõustu eeltoodud järeldustes kaitsjaga. Mõistetavalt võis kannatanu olla n-ö endast väljas süüdistatava käitumisest tervikuna (sealhulgas ka poole tunni jooksul korteri ukse taga prõmmimisest). Samuti võis kannatanu karta süüdistatava vägivallatsemise jätkumist (selleks andis põhjendatud aluse süüdistatava käitumine tervikuna, sealhulgas ka kannatanule valu ja kehavigastuse tekitamine). Samas ei muuda need järeldused kuidagi asjaolu, et kogutud tõendid kogumis võimaldavad selgelt järeldada, et T. Saukkonen kasutas elukaaslase J.S. suhtes süüdistuses välja toodud vägivalda. Kaitsja poolt viidatud tunnistajate ütlused samuti kinnitavad seda. Seejuures tuleb märkida, et kõiki tõendeid, sealhulgas ka apellandi poolt osutatud tunnistajate ütlusi tuleb vaadata tervikuna, mitte üksikuid lauseid välja tuues, ning hinnata kogumis, nii nagu õigesti toimis maakohus. 7.5 Apellant pidas oluliseks välja tuua ka asjaolu, et kannatanu J.S. puhkes kohtuistungil ütluste andmisel korduvalt nutma, mille tõttu tema küsitlemine kolmel korral katkestati. Kuna kannatanu kohtuistungil ei avaldanud, et nutab hirmust süüdistatava ees, siis järeldub, et kannatanule on keskmisest emotsionaalsem inimene, kellele on pisarate käepärasus omane. 7.5.1 Ringkonnakohtule jääb mõistetamatuks apellandi eeltoodud mõttekäik. Selgusetuks jääb, kas juhul kui kannatanu oleks põhjendanud kohtus nutmist hirmuga süüdistatava ees, oleks kaitsja jaoks kannatanu kohtueelsel uurimisel antud ütlused usutavad, või oleks sellisel selgitusel mingi muu T. Saukkoneni süüküsimuse lahendamise seisukohalt oluline tähendus. Isegi juhul, kui kannatanu näol ongi tegemist keskmiselt emotsionaalsema inimesega, nagu leiab kaitsja, siis jätab kaitsja selgitamata, miks pidanuks kannatanu rääkima tunnistajatele asjaolust, et T. Saukkonen tarvitas tema suhtes vägivalda. Apellatsioonist jääb mulje, et liiga emotsionaalne kannatanu n-ö reageeris üle. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja eeltoodud hinnang on subjektiivne ega põhine tõenditel. 7.6 Apellant leiab, et juhul kui oleks leidnud aset süüdistuses kirjeldatud vägivald, oleks pidanud kannatanu kehale jääma ka vastavad jäljed. T. Saukkoneni poolt kannatanule valu ja kriimustuse tekitamine ei ole tõendatud ning isegi siis kui jääb kahtlus, ei ole suudetud seda kõrvaldada, mistõttu seda tuleks vastavalt KrMS § 7 lg-le 3 tõlgendada süüdistatava kasuks. 7.6.1 Esmalt märgib ringkonnakohus, et valu põhjustanud kehalisest väärkohtlemisest ei pruugi mingeid füüsilisi jälgi isiku kehale jäädagi. Lisada tuleb sedagi, et käesoleval juhul on kannatanu suhtes vägivalla kasutamine saanud kinnitust ka 4.juunil 2017 kannatanu läbivaatusel (parema käe küünarnuki juures kriimustus ning alaselja piirkonnas punetav ala,1 kd, lk 68-71). 7.6.2 KrMS § 7 lg 3 kohaldamisega seoses märgib ringkonnakohus järgmist. Riigikohtu praktika kohaselt peab põhjendatud kahtluse tekkeks, sealhulgas ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses, kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka 6 kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu ka rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
39. oktoobri
40. a otsus asjas nr 3-1-1-77-15, p-d 17–20;
41. juuni
42. a otsus asjas nr 3-1-1-49-16, p 21 ja
43. novembri
44. a otsus asjas nr 3-1-1-64-16, p 11.)
45. Eeltoodut kokku võttes ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
46. detsembri 2017 kohtuotsuse T. Saukkoneni süüdistusasjas muutmata ning apellatsiooni rahuldamata.
47. Kaitsja E. Laine esitas taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 288 euro suuruses summas, sh käibemaks 48 eurot. Taotluse kohaselt kulutas kaitsja kohtuistungi protokolli ja tervikotsusega tutvumisele 1 tunni, apellatsiooni seisukohtade kooskõlastamiseks kaitsealusega 1,5 tundi ja apellatsiooni koostamisele 3,5 tundi. Selle eest palub kaitsja määrata OÜ-le Advokaadibüroo Ann Saar tasu 240 eurot, millele lisandub käibemaks 48 eurot. Ringkonnakohus, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 ning justiitsministri
48. juuli
49. a määruse nr 16 (tasude ja kulude kord) § 1 lg-test 6 ja 10; § 6 lg-st 3 leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud.
50. Kaitsja taotluse määrata maakohtus ja ringkonnakohtus tekkinud menetluskulud tasumisele ositi, jätab ringkonnakohus rahuldamata. Kaitsja taotleb menetluskulude ajatamist põhjusel, et vangistuses on ebatõenäoline teenida menetluskulude tasumiseks piisavat töötasu. Küll aga võimaldaks 1-aastane tähtaeg menetluskulude tasumiseks T. Saukkonenil laenata menetluskuludeks vajamineva summa lähedastelt ja tuttavatelt.
51. Üldjuhul mõistetakse kriminaalmenetluse kulud süüdistatavalt välja kogu ulatuses ühe korraga tasutava maksena. Menetluskulude ositi tasumine on põhjendatud olukorras, kus kriminaalmenetluse kulud ületavad nähtavalt süüdistatava maksevõimet. Kaitsja ei ole praegusel juhul millegagi tõendanud, et T. Saukkonenil puuduks vara, mille arvelt kriminaalmenetluse kulusid hüvitada (s.o esitatud ei ole ühtki tõendit süüdlase majandusliku seisukorra kohta, millest nähtuks, et kohustuse täitmine on talle praegusel ajal võimatu või ebamõistlikult koormav). Üksnes asjaolust, et T. Saukkonen viibib vangistuses, ei saa teha järeldust tema maksevõimetuse kohta. Ka kaitsja põhjendus, et T. Saukkonen tasub osamakseid laenu abil, ei tingi menetluskulude tasumise ajatamist. Laenu saamine ei ole T. Saukkonenile kindlustatud, mistõttu ei taga see, et süüdlane tasuks osamaksed tähtaegselt menetluskulude ajatamise korral.
52. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmises punktis nimetatud riigi õigusabi tasu ja kuluhüvitise summa kui KrMS § 175 lg 1 p-s 4 nimetatud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 esimese lause alusel T. Saukkonenilt riigi kasuks välja mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ 7