Obsah (6)

§ 255§ 65§ 64§ 76§ 184§ 392

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 5. juuni 2018, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-17-1698 Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Juhan Sarv Kohtukoosseis Vaidlus

§ 255

lg 1 järgi 6 aasta vangistusega.

§ 65

lg 1,

§ 64

lg 1 alusel mõisteti liitkaristus, lugedes käesoleva otsusega mõistatud kergem karistus (6 aastat vangistust) kaetuks Harju Maakohtu 09.10.2014 otsusega mõistetud raskeima karistusega, s.o 8 aastat vangistusega, lõplikuks karistuseks mõisteti vangistus 8 aastat. Karistuse kandmise algust arvestati Harju Maakohtu 09.10.2014 otsusega mõistetud karistuse kandmise algusest, s.o 18.03.

1. Karistuse lõpp 18.03.
2. Maakohtu määrus
3. Viru Maakohtu 26.04.2018 määrusega jäeti I. Leštšenko vangistusest tingimisi elektroonilise valve kohaldamisega vabastamata. 2.
4. Maakohus leiab, et süüdimõistetu ei kuulu elektroonilise valve kohaldamisega vangistusest tingimisi ennetähtaega vabastamisele, olenemata asjaolust, et tegemist on kinnipeetava esimese vanglakaristusega, mistõttu võiks vangistuse mõju isiku edaspidisele käitumisele pidada potentsiaalselt tugevaks. Kinnipeetav kannab karistust raske esimese astme avaliku julgeoleku vastase süüteo, s.o kuritegelikku ühendusse kuulumise eest, mille eesmärgiks oli narkootiliste ainete rahvusvaheline salakaubavedu. Eelnev kuritegu oli suures koguses narkootiliste ainete käitlemine grupi poolt. Mõlema kuriteo puhul oli eesmärgiks suure majandusliku kasu saamine ning soodusteguriks rahalised probleemid. 2.
5. Positiivsena võib välja tuua, et kinnipeetava käitumine on vangistuses olnud hea. Ta on olnud pidevalt hõivatud tööga, varem majandustöödel koristajana, käesoleval ajal puidutsehhis abitöölisena, samuti omandas riigikeele A2-taseme ning käesoleval ajal osaleb riigikeele B1taseme kursustel. Sotsiaalprogramme kinnipeetav veel läbinud ei ole, sotsiaalprogrammis Õige hetk osalemine on planeeritud
6. aastal. Kinnipeetaval puuduvad distsiplinaarkaristused ning tal on vabanemisel kindel alaline elukoht oma abikaasale kuuluvas korteris, kus käesoleval ajal elavad isiku abikaasa ja nende poeg. Korter vastab elektroonilise valve kohaldamise tingimustele ning abikaasa on andnud enda nõusoleku süüdimõistetu elama asumiseks korteris. Kinnipeetaval on vabanemisel ka garanteeritud töökoht, mis tagab talle endale igakuise kindla sissetuleku ning kinnipeetava töötav abikaasa on samuti nõus isikut materiaalselt toetama. Enne vangistust töötas kinnipeetav endale kuuluvas firmas, mida käesoleval ajal juhib tema poeg. Tal puuduvad tasumata rahalised nõuded ning vabanemisfondis on 1500 eurot, mis aitab tal esialgu majanduslikult toime tulla. Isiku suhted abikaasa, laste ja emaga on head ja toetavad, suheldakse kokkusaamiste ja telefoni teel. Eeltoodust võib järeldada, et isik on vangistuses viibitud ajal muutnud ning tema vabanemisjärgsed elutingimused on head ja toetavad sotsialiseerumist ühiskonda. 2.
7. Maakohtu hinnangul ei ole süüdimõistetu viibinud vangistuses piisavalt kaua, et see talle vajalikku eripreventiivset mõju avaldaks. Kinnipeetav on ise kinnitanud enda suhtlust kuritegeliku maailmaga, mida näitab ka toimepandud kuritegu. Samuti ei ole isik olnud teiste poolt mõjutatav, vaid on ise olnud mõjutaja rollis, millele viitab asjaolu, et isik oli narkootiliste ainete rahvusvahelise veo organiseerija. Kuigi kinnipeetav on avaldanud, et ta ei soovi jätkata suhtlust endiste kriminaalse taustaga tuttavatega ning ta soovib edaspidi elada seaduskuulekat elu, leiab maakohus siiski, et isiku ennetähtaegne vabastamine on käesoleval ajal ennatlik. Määruskaebus
8. Viru Maakohtu 26.04.2018 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu I. Leštšenko kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm, kes palub tühistada maakohtu määruse ning teha uus määrus, millega vabastada I. Leštšenko talle mõistetud vangistusest tingimisi enne tähtaega, allutades ta elektroonilisele valvele. 3.
9. Määruses on põhjalik ülevaade I. Leštšenkot positiivselt iseloomustavatest andmetest. Maakohus on eraldi rõhutanud, et I. Leštšenkol puuduvad distsiplinaarkaristused, tema käitumine on vanglas olnud hea, ta on pidevalt olnud hõivatud tööga, omandanud riigikeele A2taseme, tal on kindel elukoht ja toetav perekond, vabanemisel on ka garanteeritud töökoht, tasumata rahalised nõuded puuduvad, vabanemisfondis on 1500 eurot. Maakohus on jätnud I. Leštšenko ennetähtaegselt vangistusest vabastamata üksnes põhjusel, et maakohtu hinnangul ei ole ärakantud karistus olnud piisavalt pikk. Samas on I. Leštšenko viibinud vangistuses juba üle 4 aasta ning tal on ära kantud enam kui pool temale mõistetud karistusest. Kaitsja rõhutab, et kuivõrd käesoleval juhul on täidetud kõik ennetähtaegse vabastamise eeldused, ei ole võimalik jätta isikut ennetähtaegselt vabastamata üksnes põhjusel, et maakohtu hinnangul ei ole ärakantud karistus olnud piisavalt pikk. Seejuures tuleb rõhutada, et maakohus on ise möönnud, et isik on vangistuses viibitud ajal muutunud, mistõttu ei ole põhjendatud 2 kohtu-poolsed viited sellele, kas I. Leštšenko oli kuritegude toimepanemise ajal teiste poolt mõjutatav või ise mõjutaja rollis. Määrus on vastuoluline, kuivõrd olukorras, millises kohus tõdeb, et isik on vangistuses viibitud ajal muutunud, ei ole põhjendatud väita, et seni ärakantud karistus ei ole talle vajalikku eripreventiivset mõju avaldanud, kuid seejuures puuduvad põhjendused, miks maakohus seda leidnud on. 3.
10. Riigikohtu seisukohast lahendis nr 3-1-1-12-17 nähtub üheselt, et kohus ei saa jätta isikut ennetähtaegselt vabastamata vaid toimepandud kuriteo raskusele või määratud karistuse pikkusele tuginedes nagu käesoleval juhul – kohtumääruses peaksid kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe. Vaidlustatavas määruses puuduvad igasugused maakohtu põhjendused eelviidatu osas. Maakohus on põhjendanud I. Leštšenko ennetähtaegselt vabastamata jätmist justnimelt üksnes sellega, et maakohtu hinnangul ei ole isik viibinud vangistuses piisavalt kaua. 3.
11. Maakohtu määruses puudub igasugune kohtupoolne analüüs selle kohta, milliseks on maakohus hinnanud I. Leštšenkost tuleneva ohuprognoosi, mis õigustaks isiku ennetähtaegselt vabastamata jätmist. Määrusest ei nähtu, kas ja mil määral on maakohus lugenud tõenäoliseks, et I. Leštšenko jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Maakohus on jätnud I. Leštšenko ennetähtaegselt vabastamata üksnes põhjusel, et tegemist oli raskete kuritegudega. Maakohus on justkui arvamusel, et isiku ennetähtaegne vabastamine näitaks toimepandud kuritegude tolereerimist kohtu poolt, milline seisukoht on täiesti ebaõige, kuivõrd sellisel juhul ei saakski ennetähtaegse vabastamise instituuti praktikas kasutada, sest eelduslikult ei ole ühegi kuriteo toimepanemine tolereeritav. 3.
12. Samuti ei nähtu maakohtu määrusest, millist konkreetset eesmärki I. Leštšenko jätkuv vangistuses hoidmine kannab. Karistuse kandmisest ennetähtaegse vabastamise puhul on hindamise põhiliseks kriteeriumiks isikule omane eripreventsioon. Töökoha olemasolu tagab vabastatud isikule sissetuleku, mis vähendab riski, et isik pöörduks tagasi kuritegeliku elu juurde. Maakohus on möönnud, et I. Leštšenko on vangistuses viibitud ajal muutunud, tema vabanemisjärgsed elutingimused on head ja toetavad sotsialiseerumist ühiskonda. 3.
13. I. Leštšenkot on kriminaalkorras karistatud ühel korral ning sellest karistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise küsimust käesoleval juhul arutataksegi – kriminaalõiguslikus mõttes on tegemist varem karistamata isikuga. Nimelt mõisteti Harju Maakohtu 15.03.2017 kohtuotsusega I. Leštšenkole

§ 65

lg 1 alusel ja juhindudes

§ 64

lg 1 liitkaristus Harju Maakohtu 09.10.2014 kohtuotsusega nr 1-14-7247 mõistetud karistuse, s.o 8 aasta vangistusega ja loeti kergema karistuse raskeima karistusega kaetuks lugemise teel liitkaristuseks 8 aastat vangistust, seega tegemist oli n-ö paralleelse menetlusega ja liitlahendiga. Seega vaatamata olukorrale, et tegemist on kahe erineva kohtuotsusega, ei saa teha õiguslikku järeldust, justkui oleks I. Leštšenkot nende kahe kohtuotsusega ka kahel korral karistatud, kuivõrd tegemist oli liitkaristusega. Seega tuleb käesoleval juhul lähtuda sellest, et I. Leštšenkot on varasemalt kriminaalkorras karistatud ühel korral ning sellest karistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise küsimust käesoleval juhul arutataksegi. Riskiprotsendid tuleb kaitsja hinnangul jätta kõrvale. 3.

1. Asjaolu, et I. Leštšenkol on käesolevaks ajaks veel läbimata sotsiaalprogramm „Õige hetk“, ei saa kuidagi mõju avaldada isiku ennetähtaegse vabastamise küsimuse otsustamisel. Nimelt on I. Leštšenko suhtes koostatud individuaalses täitmiskavas märgitud, et talle on ette nähtud sotsiaalprogrammi „Õige hetk“ läbimine
2. aastal. Siinkohal tuleb rõhutada, et kinnipeetav ei saa ise kuidagi mõjutada tema suhtes koostatavat individuaalset täitmiskava ega selles toodud ajakava. Olukorras, millises I. Leštšenko pole temast sõltumatutel asjaoludel saanud veel läbida sotsiaalprogrammi „Õige hetk“, kuivõrd seda pole talle vanglas veel võimaldatud, ei anna alust 3 vastavat asjaolu tõlgendada isiku kahjuks tingimisi enne tähtaega vabastamise küsimuse otsustamisel. Arvestades asjaolu, et vastav programm on oma olemuselt vähemahukas (programmi raames toimub 13 individuaalset kohtumist (1-1,5h), seega kogu programmi kestvuseks maksimaalselt 19,5 h) ning mõeldud eelkõige rakendamiseks kriminaalhoolduses, pole ühtki takistust selleks, et vastava programmi läbimine teha I. Leštšenkole kohustuslikuks nt temale määratava käitumiskontrolli ajaks. Täiendavalt tuleb viidata kinnipeetava individuaalse täitmiskava koostamise ja rakendamise juhendi § 4 lg-le 6, millisest tuleneb, et esmaseid riske maandavad sekkumised tuleb võimaluse korral planeerida selliselt, et nende rakendamine oleks lõpetatud enne, kui avaneb kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise, välja arvatud elektroonilise valve kohaldamisega, võimalus. 3.
3. I. Leštšenko on igati informeeritud ja teadlik asjaolust, et juhul, kui kohus vabastaks ta vangistusest ennetähtaegselt, pööratakse kandmata jäänud karistus uute kuritegude toimepanemisel või kontrollnõuete rikkumisel või juhul, kui ta ei allu elektroonilisele valvele, täitmisele ja ta peaks jätkama vangistuse kandmist. Nimetatud asjaolu motiveerib omakorda isikut uute kuritegude toimepanemisest hoiduma. Seega puudub alus arvata, et I. Leštšenko hakkab uusi kuritegusid toime panema, mistõttu oleks igati põhjendatud I. Leštšenko tingimisi ennetähtaegselt vabastamine, kuivõrd tema poolt seni juba kantud karistus on täitnud igakülgselt määratud karistuse eesmärgid. Süüdimõistetu on teinud omad järeldused ja suudab edukalt reeglite kohaselt käituda. Isikul on selge sisemine soov teha oma elus muudatusi seadusekuulekuse suunas ning elada seadusekuulekalt. Ennetähtaegse vabastamisega kaasnev kriminaalhooldusele allutamine annaks tema edaspidisel mõjutamisel seaduskuulekusele rohkem tulemusi kui karistuse täielik ärakandmine kinnipidamiskohas. Kaitsja hinnangul on saavutatud VangS § 6 lg-s 1 toodud peamine eesmärk: süüdimõistetu on suunatud tagasi õiguskuulekale teele, mistõttu on põhjendatud ka isiku ennetähtaegne vabastamine. Süüdimõistetu suhtes taasühiskonnastamise huvides vangistusest tingimisi vabastamise efektiivsus on suurem karistuse lõpuni kandmisest vanglas ning uute kuritegude toimepanemise tõenäosus on I. Leštšenko puhul väike.
4. Tartu Ringkonnakohtu 23.05.2018 määrusega võeti määruskaebus menetlusse ning anti menetlusosalistele aega esitada oma seisukohti esitatud määruskaebuse osas kuni 30.05.
5. Nimetatud ajaks esitas oma kirjalikud seisukohad prokurör, kes jääb varasemalt avaldatud seisukoha juurde ja leiab, et I. Leštšenkot on võimalik tingimisi ennetähtaegselt elektroonilise valvega vangistusest vabastada. Prokuratuur nõustub maakohtu määruses ning kaitsja määruskaebuses esitatud seisukohaga, et I. Leštšenko on vangistuses viibitud ajal muutunud, tema vabanemisjärgsed elutingimused on head ja toetavad sotsialiseerumist ühiskonda. Kinnipeetava ütlustest, samuti isiku käitumisest vangistuse jooksul, nähtub, et ta on teinud toimepandust järeldused ja suudab edukalt reeglite kohaselt käituda. Isikul on selge sisemine soov teha oma elus muudatusi seadusekuulekuse suunas ning elada seadusekuulekalt. Vaidlustatud kohtumääruses märgitud võimalikke I. Leštšenko isikust ning tema tutvusringkonnast tulenevaid riske saab prokuratuuri hinnangul välistada või vähendada ka tema tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel, mitte vaid tema vangistuses hoidmisega, määrates I. Leštšenkole kontrollnõuete täitmise ajaks täiendavaid kohustusi, sh kohustuse mitte suhelda talle teadaolevalt kriminaalkorras karistatud isikutega. I. Leštšenko positiivset väljavaadet elu seaduskuulekalt jätkamisele kinnitab ka asjaolu, et I. Leštšenko on kõikide tema suhtes käimas olnud menetluste osas osutanud igakülgset kaasabi pooleli olnud menetluste lõpuleviimiseks. Seega on I. Leštšenko mõistnud enda poolt toimepandu tähendust, tema poolt toimepandud tegude õigusvastasust ning juba seeläbi näidanud, et suudab oma tegudest järeldusi teha. 4
6. Täiendava tähtaja jooksul esitas süüdimõistetu kaitsja taotluse menetluskulude väljamõistmiseks. Taotluse kohaselt on osutatud õigusteenust ennetähtaegse vabastamise küsimuse menetluses summas 900 eurot, mis sisaldab 5 tundi tööd hinnaga 150 eurot, millele lisandub käibemaks. Taotletakse menetluskulude väljamõistmist ning määruse tegemist, millega jäetakse menetluskulud summas 900 eurot Eesti Vabariigi kanda ning summa kanda üle Jevgenia Leštšenkole. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
8. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab

§ 76

lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui

§ 76

lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata (RKKKm 3-1-1-12-17, p 16). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus sellist kaalutlusviga teinud ja on üldjoontes põhjendanud, miks tuleb I. Leštšenko ennetähtaegselt vangistusest vabastamata jätta. Samas peab kriminaalkolleegium KrMS § 390 lg 1 ja § 342 lg 3 p 1 alusel vajalikuks lisada omapoolseid põhjendusi. 8. Ringkonnakohus leiab, et I. Leštšenko ennetähtaegse vangistusest vabastamise välistab tema kuritegude asjaoludest ilmnev kõrge retsidiivsusrisk. Riigikohus on leidnud, et kuna

§ 76

lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus mõistetavalt õigustatud tõdema, et süüdimõistetut, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid ning kelle elutingimused vabaduses on head, ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist (RKKKm nr 3-1-1-12-17, p 21).

1. Ehkki vanglas töötamine, riigikeele õppimine, distsiplinaarkaristuse puudumine on ilmselgelt positiivne, välistavad I. Leštšenko ennetähtaegse vabastamise tema kuritegude asjaolud. Need annavad ringkonnakohtu hinnangul küllaldase põhjuse rääkida kõrgendatud ohust, et süüdimõistetu jätkab vabaduses (raskete) kuritegude toimepanemist. Tegemist polnud mingi üksiku juhukuriteoga, vaid läbimõeldult kavandatud piiriülese kuritegevusega, mille eesmärgiks oli teenida kiiresti suurt kuritegelikku tulu. Süüdimõistetu, kes valis sellise kuritegeliku tee, elas mitte tunde ja päevi, vaid pikemaajaliselt suuremastaabilise narkokuriteo toimepanemise asjaolude ja sellekohase logistika keskmes. Eeltoodust tulenevalt kahvatuvad ja omandavad väiksemõõdulise tähenduse kaebuses korduvalt rõhutatud I. Leštšenko head elutingimused ja tugevad perekondlikud sidemed vabaduses.
2. I. Leštšenko mõisteti süüdi

§ 255

lg 1 järgi ning

§ 184

lg 21 p 1 ja

§ 392lg 2 p 2 järgi.

Tema teod seisnesid süüdimõistmises

§ 184

lg 21 p 1 ja

§ 392lg 2 p 2 järgi järgmises.

I. Leštšenko mõisteti süüdi selles, et ta tegeles täpselt tuvastamata ajast kuni kinnipidamiseni 18.03.2014 koos V.S. ning teiste isikutega suures koguses narkootilise aine hašiši ebaseadusliku käitlemisega suure varalise kasu saamise eesmärgil. Nii sõlmisid I. Leštšenko ja V.S. täpselt tuvastamata ajal ja kohas seni tuvastamata isikutega kokkuleppe suure koguse hašiši omandamiseks Hispaanias. Vastavalt varasemale kokkuleppele oli I. Leštšenko rolliks grupis eelnevalt omandatud narkootilise aine vedude korraldamine Euroopa Liidust Eesti Vabariiki ja läbi Eesti Vabariigi Venemaale ning Venemaal narkootilise aine üleandmine teistele grupi liikmetele, V.S. ülesandeks oli aga narkootiliste ainete vahetu vedamine Hispaaniast Venemaale, kus narkootilised ained oleksid maha müüdud, teenides sel viisil suurt varalist kasu. On märkimisväärne, et käideldi narkootilist ainet hašišit, kokku vähemalt 98280 grammi.

§ 255lg 1 järgi mõisteti I.

Leštšenko süüdi selles, et I. Leštšenko värvati 5 kuritegeliku ühenduse liikmeks hiljemalt 2012.a. Vastavalt kokkuleppele J. Medunitsaga oli I. Leštšenko rolliks eelnevalt ühenduse poolt omandatud narkootilise aine vedude ja käitlemise korraldamine Euroopa Liidust (Hispaania Kuningriigist) Eesti Vabariiki ja läbi Eesti Vabariigi Venemaale. Samuti oli I. Leštšenko rolliks Venemaal narkootilise aine üleandmise teistele seni tuvastamata ühenduse liikmetele ja nende klientidele.

1. I. Leštšenkol oli vabaduses nii elukoht kui ka töökoht enne süütegude toimepanemist, kuid need ei hoidnud ära praegust vangistust. Iseenesest on tegemist positiivsete asjaoludega, kuid neid tuleb hinnata seoses konkreetse süüdimõistetu ja temale süüks arvatud kuritegudest tulenevate asjaoludega. Ilmselgelt oli tegemist suurekaliibrilise ja suurele kasumlikkusele orienteeritud narkokuritegevuses osalejaga. Ringkonnakohtu hinnangul on süüteo tehioludest tulenevalt tegemist sedavõrd kaaluka asjaoluga, mille pinnalt tuleb asuda seisukohale, et süüdimõistetu suhtes on oht kõrge, et ta vabaduses jätkab süütegude toimepanemist.
2. Asjakohatuks jääb siinjuures ka väide, et kui süüdimõistetu rikub ennetähtaegse vabastamise nõudeid, siis pööratakse I. Leštšenkole mõistetud karistuse ärakandmata osas täitmisele. Sellise loogika kohaselt tuleks kõik süüdimõistetud ennetähtaegselt esimese võimaluse avanemisel vabastada, kuna rikkumise korral on võimalik karistus täitmisele pöörata. Lähedaste toetus oli süüdimõistetul ka enne vangistust olemas, kuid pikemaajaliselt sisse tallatud kuritegelik tee näitab samas, et see toetus polnud ilmselgelt efektiivne. Arvestada tuleb toimepandud kuritegu ja süüdimõistetu aktiivset rolli selles. Seega esineb risk, et süüdimõistetu jätkab uute kuritegude toimepanemist ning arvestades kuriteo iseloomu puudub ringkonnakohtul veendumus, et ka elektrooniline valve koos kriminaalhooldusega takistaks uute süütegude toime panemist. Seega ei anna ringkonnakohtu jaoks üksnes I. Leštšenko positiivne käitumine vangistuses veel kindlat ja selget signaali, et süüdimõistetu on oluliselt oma käitumismustrit muutnud, et teda juba käesoleval ajal vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve alla vabastada. Samas saab senisest I. Leštšenko normikohase käitumise valikust vangistuses järeldada, et süüdimõistetu on enda jaoks siiski paremaks valikuks pidanud seaduskuulekale teele asumist. Kuid kohus ei välista I. Leštšenko varasemast kriminaalsest tegevusest tulenevalt, et tegemist on just vangistusasutuses püüdlikult ja korralikult käituva süüdimõistetuga, kes oma tegelikke eesmärke suudab varjata.
3. Vaatamata sellele, et prokurör leiab, et süüdimõistetu tuleks vabastada, peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et prokuröri poolt maakohtule esitatud sisuliselt ühelauselisest seisukohast ei saa teha kaugeleulatuvaid järeldusi. Küll on esitanud prokurör ringkonnakohtule oma kirjalikud seisukohad, milles prokurör nõustub määruskaebusega. Kolleegiumi hinnangul jäävad eelpool märgitud asjaoludest tulenevalt prokuröri väited edutuks. Seisukohtades esitatud väide, et isik on osutanud kaasabi kriminaalasja menetlemisel ei ole käesoleval juhul kohtu jaoks koheselt asjaoluks, mis maandaks riskid uue kuriteo toimepanemiseks.
4. VangS § 6 lg-s 1 on toodud vangistuse kaks eesmärki – esiteks kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja teiseks õiguskorra kaitsmine. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole käesolevaks hetkeks vastupidiselt määruskaebuses toodule I. Leštšenkole mõistetud karistus täitnud oma eesmärki, s.o tagatud ei ole süüdimõistetu õiguskuulekas käitumine, mistõttu tulenevalt õiguskorra kaitsmise huvidest ei ole tema esimese võimaluse avanemisel ennetähtaegne vangistusest vabastamine käesoleval juhul ka õigustatud, sest temast lähtuv uute kuritegude toimepanemise oht on liiga suur.
5. Ringkonnakohtule esitas taotluse menetluskulude väljamõistmiseks süüdimõistetu kaitsja, kes taotleb kaitsekulude summas 900 eurot riigi kanda jätmist ning summa kandmist I. Leštšenkole. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse 6 rahuldamata, siis tulenevalt KrMS § 187 lg-st 2 jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides määruskaebus on esitatud. Seega jäävad tekkinud kulud I. Leštšenko kanda.
6. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 2 tuleb jätta Viru Maakohtu
7. aprilli 2018 määrus sisuliselt muutmata, lisada sellele ringkonnakohtu põhistused ning jätta määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Maarika Kuusk Juhan Sarv 7