KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ulvi Loonurm ja Indrek Parrest Määruse tegemise aeg ja koht 06.07.2018, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-1

§ 4

lõike 4 alusel ei saa menetlusosalisi saata kohtuvälisesse lepitusmenetlusse juhul, kui vanem ei täida suhtlemist korraldavat kohtumäärust ja selle tõttu on vähemalt ühe vanema avalduse alusel algatatud TsMS § 563 alusel kohtulik lepitusmenetlus. Kohus on määranud LepS-s ettenähtud lepitusmenetluse, et sellega parandada vanemate isiklikke suhteid. Isiklike suhete parandamine ei ole LepS-s ettenähtud lepitusmenetluse ülesanne. Seega on kohus määranud lepitusmenetluse LepS-s mitte ettenähtud eesmärgil. Antud juhul on kohtu valitud meede suhtluskorra rikkumise kõrvaldamiseks ka ilmselt ebapiisav. Kaevatava määruse tegemise ajaks oli ebaõnnestunud sisuliselt kolm lepitust: kohtueelne lepitusmenetlus perelepitaja MR juures, kohtu poolt käesolevas asjas määratud perelepitus perelepitaja HN juures ja kohtu poolt istungil läbiviidud lepitamine ning poolte kompromissile juhtimine. Sellises olukorras ei lahenda menetlusosaliste kohtuvälisesse perelepitusse saatmine suhtluskorra täitmisel tekkivaid probleeme ega kõrvalda suhtluskorra rikkumist.

1. Põhjendamatu on kohtu seisukoht suhtluskorra muutmata jätmisel. Kohtu viidatud asjaolud ei välista suhtluskorra muutmist ja kohus on neil põhjendustel suhtluskorra muutmisest keeldumisel kohaldanud ebaõigesti TsMS § 563 lõike 7 punktis 2 sätestatut. Suhtluskorra muutmiseks lepitusmenetluses piisab tuvastusest, et vanem on rikkunud suhtlemist korraldavat määrust või raskendanud selle täitmist ning et sarnase rikkumise on tulevikus võimalik ära hoida suhtluskorra muutmisega. Antud juhul seonduks vajalikud muudatused eelkõige suhtluskorra punktiga 1.16, et iga arsti poolt tuvastamata lapse kerge haigestumine, mille tõttu ei võta lapse eest igapäevaselt hoolitsev ema hoolduslehte ja töövabastust, ei õigustaks suhtluskorra ära jätmist ja et lapse tervisest tingitud põhjustel ära jäänud suhtluskorrad asendataks, kuna isa ja lapse suhtluskorrad on niigi harvad – üks kord kahe ja sõltuvalt kalendrist, teinekord ka kolme nädala tagant. Samuti tuleb ette näha lapsest tingitud põhjustel ära jäänud suhtluskordade asendamine.
2. Samas on 2015.a novembris suhtluskorra kehtestamise aluseks olnud asjaolud ka olulises osas muutunud ning kohus on jätnud selle ebaõigesti tähelepanuta ja tuvastamata. Suhtluskorra kehtestamise ajal ei olnud lapse isalt lapse kasuks välja 9 mõistetud elatist. Seetõttu sätestati suhtluskorra punktis 1.3 isa kohustus laps suhtluskorrale tuua kui ka viia peale suhtluskorra lõppu koju ema juurde Laagrisse. Tallinna Ringkonnakohtu 29.06.2016 otsusega tsiviilasjas nr 2-15-16478 mõisteti avaldajalt lapse kasuks välja elatis alates 01.06.2016 306.42 eurot ja alates 01.06.2017 259.42 eurot, mis vastavalt otsuse põhjendustele sisaldas ka lapse transpordikulu. Kuna lapse ja lahuselava isa suhtlemine toimub eelkõige lapse huvides, tema ja lahuselava vanema vahel perekondlike sidemete säilitamiseks, on ka suhtluskorra täitmisega kaasnevad lapse kulud lapse eluvajadused. Nii on lapse eluvajadused ka lapse sõidukulud lahuselava vanema juurde ja tagasi. Alates hetkest, kui lapse isalt mõisteti välja otsuse tegemise ajal miinimumelatist oluliselt ületav elatis, tekkis muutunud asjaolude tõttu faktiline alus suhtluskorra punkti 1.3 muutmiseks, et vanemad kannaks lapse ja lahuselava vanema suhtlemise kulu (lapse sõidukulu Laagrist Haapsallu ja tagasi) võrdselt. Seetõttu taotles avaldaja, et lepitusmenetluses muudetaks suhtluskorda selliselt, et kui tema käib suhtluskorra alguses lapsel järgi ema elukohas Laagris, siis tuleks suhtluskorra lõpus lapsele Haapsallu järgi lapse ema.
3. Samuti tõi avaldaja maakohtus esile muutunud elulise asjaolu, mille tõttu ei ole tal võimalik senist suhtluskorda täita punkti 1.12 osas, mis muudab võimatuks suvepuhkuse veetmise lapsega punkti 1.10 alusel. Punkt 1.12 kohustab isa suhtluskorra punkti 1.10 täitmiseks teatama emale oma puhkusegraafikust ja soovitava lapsega veedetava suvepuhkuse aja iga aasta 31.märtsiks. Lapse isa on avaldanud, et ta töötab mikroettevõttes, kus puhkust antakse jooksvalt, sõltuvalt ettevõttel tellimuste olemasolust. st puhatakse siis, kui tellimusi ei ole. Mikroettevõttes on see paratamatu, sest tööandjal ei ole võimalik endale kliente ja töid valida. Seetõttu taotles avaldaja suhtluskorra punkti 1.12 muutmist selliselt, et isa teatab oma puhkusest ja soovitavalt lapsega veedetavast ajast kuni lapse kooli minekuni hiljemalt 14 päeva enne suhtluskorda.
4. Samuti on kohus jätnud TsMS § 563 lõikes 7 ettenähtud meetmetest valiku tegemisel tähelepanuta laste esindaja ning Laagri Vallavalitsuse ja Haapsalu Linnavalitsuse seisukohad, mille kohaselt on suhtluskorra muutmine lapse huvides ja et lapse huvides on suhtluskorra muutmine isa taotletud viisil. Menetluse edasine käik
5. Lapse ema ning eestkosteasutused Saue Vallavalitsus ja Haapsalu Linnavalitsus vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Lapsele määratud esindaja ei ole kaebusele seisukohta esitanud.
6. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
7. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 19.02.2018 määrus tuleb menetlusnormide rikkumise tõttu tühistada ja asi tuleb saata uueks lahendamiseks tagasi maakohtule. Kuigi määruskaebuses on vaidlustatud üksnes määruse resolutsiooni punkti 3, millega kohus rakendas sunnivahendit ja kohustas vanemaid osalema lepitusmenetluses, tuleb praegusel juhul lähtuvalt TsMS § 656 lõikes 4 sätestatust (koosmõjus §-ga 659) tühistada maakohtu määrus täies ulatuses, st ka avalduse osaliselt rahuldamise ja lepitusmenetluse ebaõnnestunuks tunnistamise, samuti menetluskulude jaotuse osas. Kuna ringkonnakohtu hinnangul ei 10 olnud kohtu läbiviidud lepitusmenetlus piisav ja tulemuslik (mille osas kohus esitab põhjendused alljärgnevalt), tuleb kaebaja õiguste kaitseks tühistada määrus ka lepitusmenetluse ebaõnnestunuks tunnistamise osas. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, kuivõrd kaebuse esitaja taotles ringkonnakohtult uue määruse tegemist, kuid asi saadetakse uueks lahendamiseks maakohtule.
8. Kolleegium nõustub kaebajaga, et maakohtul puudus seaduslik alus teha menetlust lõpetava lahendina käesolevas asjas määrus, millega tunnistada lepitusmenetlus ebaõnnestunuks ja kohustada vanemaid osalema lepitusseaduses sätestatud lepitusmenetluses. Riigikohus on leidnud, et kohus võib vajadusel kohustada vanemaid osalema kohtuvälises lepitusmenetluses juhul, kui vanemad vaidlevad kohtus vanema õiguste määramise või lapsega suhtlemise korraldamise üle TsMS § 550 lõike 1 punkti 2 mõttes, kuid ei saa seda teha juhul, kui vanem ei täida suhtlemist korraldavat kohtumäärust ja selle tõttu on vähemalt ühe vanema avalduse alusel algatatud TsMS § 563 alusel kohtulik lepitusmenetlus. Lapsega suhtlemist korraldava jõustunud kohtumääruse rikkumise tõttu algatatud lepitusmenetluse toiminguid saab TsMS § 563 mõtte kohaselt teha üksnes kohus ning sellest sättest tulenevalt peab kohus ise menetlusosalisi lepitama ja eelkõige veenma määrust täitma (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-64-10, punkt 31). Seega nähtub eeltoodust,

§ 563

alusel algatatud menetluse tulemus ei saa olla vanemate kohtuvälise lepitaja juurde saatmine. Lisaks on Riigikohus sama lahendi punktis 32 selgitanud, et eelkõige peab kohus vanemaid lepitades püüdma saavutada vanemate kokkulepet lapsega suhtlemise kohta. Lepitusmenetluse saab ebaõnnestunuks tunnistada alles siis, kui kohus on teinud kokkuleppe saavutamiseks kõik endast sõltuva, sh selgitanud vanematele lapsega suhtlemist korraldava kohtumääruse täitmise kohustust ja rikkumise tagajärgi, samuti seda, milliseid meetmeid võib kohus kohaldada lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral, aidanud vanematel kokkuleppele jõuda, pakkudes lapse huvidega kooskõlas olevaid alternatiive lapsega suhtlemist korraldava määruse muutmiseks, ning saatnud vanemaid isiklike konfliktide lahendamiseks perenõustaja juurde.

1. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei olnud lepitusmenetlus maakohtus ka piisav ning kohus ei kasutanud kõiki eeltoodud võimalusi vanemate kokkuleppe saavutamiseks. Kuna asja materjalidest nähtuvalt esinevad eelkõige probleemid suhtluskorra tõlgendamises, tulnuks kohtul selgitada välja, kas olemasolev suhtluskord vastab lapse huvidele ja vajadusel pakkuda välja alternatiive suhtluskorra muutmiseks. Seega tunnistas maakohus ennatlikult lepitusmenetluse ebaõnnestunuks.
2. Maakohus on ka ebaõigesti käsitlenud lepitusmenetluses osalemise kohustamist TsMS § 563 lõike 7 punkti 1 mõistes sunnivahendi kohaldamisena. Riigikohtu lahendist nr 32-1-64-10 (punkt 34) tuleneb, et lepitusmenetluse ebaõnnestumisel võib kohus rakendada sunnivahendeid jõustunud kohtumääruse täitmiseks, sh määrata määrust rikkuvale vanemale pärast hoiatuse tegemist rahatrahvi. Riigikohtu arvates on sunnivahendite kohaldamine õigustatud eelkõige juhul, kui kohtumääruses sätestatud suhtluskord vastab kohtu hinnangul lapse huvidele ja selles ei tuleks teha muudatusi, kuid on vaja sundida kohtumäärust rikkuvat vanemat määrust täitma. Ka lahendist nr 3-2-1-95-14 (punktid 20-21) tuleneb,

§ 563

lõike 7 punktis 1 nimetatud sunnivahendite all on peetud silmas täitemenetluse seadustikus sätestatud sunnivahendeid, milleks mh on vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtumenetluse täitmine täitemenetluses jõudu kasutades. 11

1. Eeltoodust tuleneb, et maakohus on teinud küll TsMS § 563 lõikes 7 sätestatud lepitusmenetluse ebaõnnestunuks tunnistamise määruse, kuid ei ole tegelikkuses asja lahendust vastavalt sama sätte punktidele 1-3 määranud. Seega ei ole kohus määranud sunnivahendite rakendamist ega kasutanud ka teisi, punktides 2-3 sätestatud, võimalusi. Asja materjalidest nähtuvalt on pärast menetluse jooksul toimunud perelepituse lõppemist vahetunud asja lahendav kohtunik. Kohus määras perelepituse ja peatas asja menetluse 11.01.2017 määrusega, uuendas menetluse 27.09.2017 määrusega ning 04.01.2018 on menetlusosalistele teatatud kohtuniku vahetumisest (kiri t III kd lk 20). Ringkonnakohus märgib, et kui uus kohtunik leidis, et menetluse ajal toimunud perelepitus ei jõudnud sisulise ammendumiseni, olnuks tal võimalik suunata vanemad uuesti perenõustaja juurde vastavalt TsMS § 563 lõikele
3. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul ka välja selgitada, kas avaldaja avaldus on oma olemuselt üldse TsMS § 563 lõikes 1 sätestatud avaldus lepitusmenetluse algatamiseks või on (osaliselt) tegemist suhtluskorra muutmise nõudega (PKS § 143 lõige 21, TsMS § 480 lõige 1) nagu on vastuses avaldusele leidnud ka lapse ema. Määruses on kohus küll suhtluskorra muutmist põgusalt käsitlenud ja leidnud, et see ei ole põhjendatud. Samas on kohus käesolevat avaldust lahendanud siiski lepitusmenetluse algatamise avaldusena, mistõttu ei ole välja selgitatud suhtluskorra muutmise nõude aluseks olevaid asjaolusid. Määruskaebuses leiab lapse isa, et esinevad ka TsMS § 480 lõikes 1 sätestatud asjaolud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul välja selgitada ja võtta selge seisukoht, milline avaldus on praegusel juhul esitatud ning vajadusel lasta menetlusosalistel selle lahendamiseks vajalikke asjaolusid täiendavalt esile tuua ja täpsustada.
4. Menetluskulud jaotab ja määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel. Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ 12