Obsah (9)

§ 101§ 108§ 115§ 103§ 35§ 42§ 158§ 1132§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Zakaria Nemsitsveridze Otsuse tegemise aeg ja koht 17. mai 2018. a., Tartu kohtumaja, lihtmenetlus Tsiviilasja number 2-17-128041 Tsiviil

) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. 02.10.2013 kliendi- ja teenuse osutamise lepingu kohaselt oli kostjal kohustus tasuda talle teenuse osutamise lepingu alusel osutatud teenuste eest üldtingimustes sätestatud korras ning seadme kasutamise lepingu alusel kasutusele antud seadmete eest tasu vastavuses hinnakirja ja üldtingimustega. Lepingu lõppemisel oli kostja kohustatud seadmed tagastama. Seadmete tagastamata jätmisel oli AS-il Starmanil õigus nõuda kostjalt sisse seadme lepingu- või hinnakirjajärgne väärtus vastavalt AS-i Starmani poolt esitatud nõudele. 10. Kohustuse rikkumine on

§-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p-d 1 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist.

§ 101

lg 2 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

§ 115

lg 1 järgi kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kostja esitas hageja nõudele vastuväite, et ta teatas kirjalikult lepingu lõpetamisest. Hageja ei võta kostja poolt lepingu lõpetamise teate saamist õigeks. Kohus leiab, et kostja poolt lepingu ülesütlemine kostja osutatud ajal, s.o 14.07.2014 arestimajja paigutamise järgselt ei 3 ole tõendatud, seega oli kostja jätkuvalt kohustatud täitma kliendi- ja teenuse osutamise lepingust nr L-722239 tulenevaid kohustusi. Kohtu hinnangul on hageja tõendanud, et nimetatud lepingust tulenevaid kohustusi ei ole kohaselt täidetud. Arvetest nr A-23637309, A-23737380, A-23981213, A-24154299, A-24311415 ja A 24478638 (tl 29-31, 34-36) nähtub, et kostja on jätnud tasumata talle osutatud teenuste ja seadmete kasutamise eest alates 01.07.2014 arve nr A-23637309 esitamisest. Kostja tunnistab ise, et tegi viimase makse juunis 2014 (tl 53). Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et poolte vahel on leping hiljemalt 01.01.2015 lõpparve esitamisega lõppenud ja kostja on jätnud talle üürile antud seadmed lepingu lõppemisel hagejale tagastamata, seega on kostjal lepingust tulenevalt tekkinud kohustus hüvitada hagejale seadmete maksumus. 11. Võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist juhul, kui võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest. Vastavalt

§ 103

lg-le 1 vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. Üldjuhul on vabandatavus olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Kohus leiab, et kostja arreteerimine ei ole raha maksmise kohustuse rikkumist vabandavaks asjaoluks, seega käesoleval juhul vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. 12. Tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Kohus on seisukohal, et poolte vahel 02.10.2013 sõlmitud leping nr L-722239 on sõlmitud tüüptingimustel

§ 35lg 1 tähenduses.

Samuti on lepingu lahutamatuks lisaks olevate hageja üldtingimuste ja hinnakirja näol tegemist tüüptingimustega.

§ 42

lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud

§ 42

lg 3 p 5 redaktsiooni kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Hagist nähtuvalt on kostjal temale esitatud arvete eest tasumata 263,89 eurot. Arved TA-64091 summas 29,91 eurot ja TA-64146 summas 18 eurot on trahviarved lepingu rikkumise eest. Lepingu nr L-722239 alusel kohustus kostja kasutama hageja digiTV teenust ja andmesideteenuseid 12 kuu jooksul alates lepingu sõlmimisest. Kui klient lõpetab nimetatud teenuste kasutamise, vormistab teenused ümber teise isiku nimele või teenuseid piiratakse kliendist tuleneva asjaolu tõttu enne kohustusliku tarbimisperioodi lõppu, kohustub klient tasuma leppetrahvi vastavalt lepingule 29,91 eurot ja 18 eurot.

§ 158

lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kohus leiab, et lisatingimus leppetrahvide kohta, millega pannakse tarbijast lepingupoolele kohustus tasuda lepingu lõpetamise, ümbervormistamise või teenuste piiramise korral kindlas summas leppetrahvi eelnimetatud toimingutega teenuse osutajale kaasnevate kulude katteks, sõltumata selliste kulude tekkimise ja tegelike kulude suuruse tõendamisest, arvestades leppetrahvi suurust (29,91 eurot ja 18 eurot) võrrelduna teenuse eest tavapäraselt 4 makstava tasuga (12,07 eurot kuus), kahjustab tarbijat ebamõistlikult ning on tühine. Kohus jätab

§ 42lg 3 p 5 ning § 42 lg 1 alusel tühise tüüptingimuse kohaldamata.

Seega ei ole hagejal õigust leppetrahvi nõuda, mistõttu kuulub kostjalt põhinõudena hageja kasuks väljamõistmisele 213,19 eurot (261,11 -29,91 – 18). 13. Viivist on hageja arvestanud üldtingimuste p 10.1 alusel 0,05% päevas. Kuna hageja ei ole arvestanud viivist arvetelt TA-64091 ja TA-64146, tuleb hageja viivise nõue rahuldada 120,26 euro ulatuses. Samuti on

§ 1132

lg 2 p 1 alusel põhjendatud kostjalt võla sissenõudmise kulu 30 eurot väljamõistmine. Arvestades leppetrahvi põhjendamatust tuleb TsMS § 367 alusel mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis 0,05% päevas põhinõudelt 213,19 eurot alates 07.02.2018 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hagi osaliselt, tuleb menetluskulud jätta vaid osaliselt kostja kanda. Hagi rahuldamise ulatust arvestades jätab kohus hageja menetluskuludest 88% kostja kanda ning 12% hageja enda kanda.
2. TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulude suuruseks 220 eurot (riigilõiv 100 eurot, õigusabikulud maksekäsu kiirmenetluses 20 eurot, õigusabikulud tõendite kogumise, korrastamise ja hagiavalduse koostamise, ülevaatamise ja kohtule edastamise eest 100 eurot).
3. Kohus leiab, et menetluskulude kindlaksmääramise taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Riigilõivu suurus 100 eurot tuleneb seadusest. Hagiavalduse vormi, mahtu, sisu ning menetluse olemust arvestades peab kohus põhjendatuks hageja esindajakulusid 100 euro ulatuses. Maksekäsu kiirmenetluse õigusabikulude osas kohus märgib, et maksekäsu kiirmenetluse kulu mõistetakse hageja kasuks välja vaid maksekäsu kiirmenetluses ja seda TsMS §-s 4842 sätestatud juhtudel.
4. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus kindlaks hageja menetluskulud summas 200 eurot. Menetluskulude jaotust arvestades tuleb Urmas Kohlerilt AS-i Elisa Teleteenused kasuks välja mõista menetluskuluna 176 eurot (88% 200 eurost). Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 4 alusel kostjalt välja viivise menetluskuludelt 176 eurot

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. /allkirjastatud digitaalselt/ Zakaria Nemsitsveridze Kohtunik 5